Artikkelnr 123

Kihiline rahvatants. Vestlus Sille Kapper-Tiisleriga Ullo Toomi aastal

Madli Teller
Tantsust mõtleja

nr 122

Foto autor: Aivar Mäe

Pärimustantsu-uurija ja -õpetaja, 2022. aasta Ullo Toomi stipendiumi laureaat Sille Kapper-Tiisler ja tantsust mõtleja Madli Teller vestlevad hakatuseks Toomi pärandi mitmekesisena hoidmisest, ent ka üldisemalt eesti rahvatantsu mitmekesisusest selle praktilises kasutuses ja teoreetilises uurimises.

Ullo Toomi (1902–1983) oli tunnustatud eesti rahvatantsupedagoog ja rahvatantsujuht, koguja ja publitseerija, pikaaegne tantsupidude juht. 14.09.2022–01.07.2023 – Toomi 120. sünniaastapäevast kuni noorte tantsupeoni – on kuulutatud Ullo Toomi aastaks. Stipendiumit annab välja Ullo Toomi fond, mille eesmärk on jäädvustada mälestust Ullo Toomist ning väärtustada rahvatantsualast tegevust. Stipendium antakse välja eesti rahvatantsul ja/või rahvatantsu autoriloomingul põhineva silmapaistva tegevuse eest.

Sille Kapper-Tiisler on rahvatantsu-uurija ja -õpetaja, koreograaf-lavastaja, filosoofiadoktor, avaldanud pärimus- ja rahvatantsu teemal teaduskirjutisi Eestis ja välismaal. Ta on rahvakunstiseltsi Leigarid kunstiline juht alates 2014. aastast ning mitmekordne tantsupidude lavastusmeeskondade ning erinevate tantsualaste teemagruppide liige.

Alustame juttu Ullo Toomist.

 

Madli: Mis üldse su kokkupuude Toomiga on olnud? Toomi kui teema, Toomi kui inimene, Toomi kui staar, Toomi kui kellegi pärand?

Sille: Füüsiliselt ma temaga kokku ei puutunud. See võimalus läks mööda enne, kui mina rahvatantsumaailma astusin. Peamine allikas, mille järgi ma olen teda endale ette kujutanud, on tema märkmed, mis on kirjutatud peamiselt 1960ndatel ja natuke hiljem ning millest suur osa on avaldatud “Kaera-jaanist tantsupeoni” raamatus ja mis originaalina on Teatri- ja Muusikamuuseumis. See on võibolla minu kõige emotsionaalsem side Toomiga. Nad ei ole lausa päevikud, aga nad on nagu mõtisklused, kus saab jälgida inimese kahtlusi ja kõhklusi läbi aegade – eriti arvestades aega, millal ta kirjutas.

Madli: Kas sul on Toomisse suhe “enne” ja “nüüd”?

Sille: Kui üldse, siis ma tooksin välja hetke 10 aasta tagant, kui eelmise Toomi juubeli jaoks toimus konverents, mille tarbeks ma seal muuseumis neid päevikuid lugesin. Korjasin endale välja nii Toomi kogutud tantse kui igasugust muud põnevat materjali: ingeri teemat, masurka ja polkamasurka teemat… Aja jooksul olen hakanud enda jaoks rohkem leidma põhjendust sellele, miks Toomi isiku juurde tasub perioodiliselt tagasi pöörduda: just selle mitmekülgsuse tõttu. Meil on tugevasti olnud esil tema treeningsüsteem ja üleüldse see lavarahvatantsu arendamine ja õilistamine, aga ma tahan rõhutada seda, et Toomi oli oluliselt mitmekülgsem mees. Ega tal õilistada ei oleks ka midagi olnud, kui seal all ei oleks sügavamat ja põhjalikumalt teadmist.

Madli: Kas sa praegu mõtlesid tema pärandile mitmekesisemalt otsa vaatamist?

Sille: Jaa, just. Üks hästi oluline asi – tegemist polnud mitte ainult rahvatantsujuhi ja -õpetajaga, vaid ta oli kogu aeg ka muusik. Teine asi oli kogu tema kogumistöö, mis ei ole võrreldes näiteks Rudolf Põldmäe või Herbert Tamperega kõige mahukam, aga siiski oluline. See tähendab, et tausta ja sügavust pidi selle töö tegemiseks olema tal väga palju, mis ei paista aga esmapilgul tema treeningsüsteemist välja, aga paistab mõnest tema loodud tantsust.

Madli: Ma lugesin koolitöö jaoks Põldmäe kogumispäevikuid 1935. aastal reisilt Toomiga. Põldmäe kirjeldab rahvatantsukogumise erilist keerukust ning ütleb: “Toonitasin seda kogu töö kestel oma töökaaslasele: kindlasti lahus hoida rahvatantsude rahvapärane element pärastisest rakenduslikust osast, kuna see tõde pole seni olnud veel kaugeltki selge meie rahvatantsude kogujail ja propageerijail. Usun, et selles osas andsin Toomile tubli kooli, nii et ta võiks ka edaspidi olla rahvatantsude kogumisel päris usaldatav kaastööline.” Ja siis – pauk – kaheksateistkümne aasta pärast ilmub Piibel (siiamaani paljudele rahvatantsijatele püha “Eesti rahvatantsud”, kus Toomi on pigem ebaselgelt tähistanud kogutud rahvatantsud, enda seaded ning autoritantsud). Ma lugesin seda nagu mingit õudusfilmi katkendit, kus tuleb halba aimav muusika…

Sille: Me ei saa ilmselt lõpuni kunagi aru ei Toomist ega ka teistest nendest inimestest, kes elasid sel ajal ja kes said mõne raamatu avaldada aastal 1953. Kui palju hakkad sa selles keskkonnas tahes-tahtmata mõtlema… nii, nagu on võimalik ka välja öelda. See on see tüüpiline koloniseeritu olek… sul võib olla sisemine vastuolu, mida sa ise ei taju.

Madli: Minu meelest üks su kõige tugevamaid tekste (“Pärimus ja jäliendus. Postkolonialistlik katse mõista rahvatantsu olukorda Eesti NSV-s ja pärast seda”) räägib väga hästi sellest enesekolonisatsiooni teemast. Toomi pärandi kajastamise ja kasutamise puhul hakkan mina vastu seal, kus tundub, et ta tõstetakse pjedestaalile nagu mingi ühedimensiooniline tegelane.

Sille: Jah, just nimelt, näiteks kui rõhutatakse tema treeningsüsteemi ja põhisammude normeerimist. Ajalugu ei saa tõesti üle kirjutada, selle teadmine ja tundmine on vajalik. On iseküsimus, kui efektiivne selle kasutamine tänapäeval on… ühtegi asja ei tohi ju rõhutada. Kaalukausid on liiga sinna treeningsüsteemi poole. Kui näiteks Põldmäe päevikute juurde tagasi tulla, siis minu jaoks on nad põnevad just selle tausta ja konteksti pärast, mis nad teemale lisavad. Ma olen nüüd koolitaja ja õppejõuna suutnud inimesi tasapisi suunata tantsukirjelduste originaalide lugemise juurde – kõigepealt kasvõi redigeeritud publikatsioonide (“Viron vakka”, “Kontratantsud” jne), aga järgmiseks siis ka folklore.ee/kasikirjad vihikulehtede juurde. Juba mõned loevad ja kasutavad.

Allikakriitika ning eesti rahvatantsu teemaliste andmekogude nii akadeemilises keskkonnas kui trennisaalis uurimine on keskne teema Sille igapäevatöös. Liigumegi Sille enda tööde ja tegemiste juurde. Õnneks tuleb Toomi jutuks nii mitmeski teemas.

Madli: Mul on jäänud mulje, et sinu rahvatantsutee algus oli hästi kiire?

Sille: Ma arvan, et see oli omas ajas kiire, 80ndatel. Praegu on see normaalne, et keegi teeb ühe, äärmisel juhul kaks hooaega rahvatantsu ja siis on juba kõva tegija. Minul läks õpetamiseni 6 aastat – läksin Leigaritesse 1984 ja hakkasin õpetama 1990. Ülikoolis olin 1986–1991.

Madli: Mis sa arvad, mis tõmbab teiste stiilide esindajaid rahvatantsu juurde?

Sille: Eks seda sisemist motivatsiooni peab tegelikult nende käest küsima. Kas üldse tõmbab miski sisemine või on see teatav – kõlab halvasti, aga – konjunkturism? Et see on asi, mida saab teha, millel on nii-öelda turgu. See ei pea olema halvamaiguline konjunkturism – on üliinimlik teha midagi ühiskonnale vajalikku, aga see ei pea samas olema nii kõrgelennuline, vaid lihtsalt midagi, mille puhul sul tantsijate silmad vastu säravad. Samas, kui sa küsid noorte motivatsiooni tekkimise kohta, siis ilmselt igaüks ikkagi alustab tantsijana ja ülioluline on seltskond. Kui ta satub gruppi, kes saavad hästi läbi ja teevad asju muidu ka vabal ajal koos, siis muutub rahvatantsu tantsimine veel väärtuslikumaks.

Madli: Mis sind tõmbas?

Sille: Ma olen seda lugu sada korda rääkinud… keegi ütles, et kui tahad tantsukunsti minna õppima, siis pead rahvatantsu ka oskama. Ma siis läksin, et õpin ära selle, et mis see siis on… aga see ei olnud tõmbekoht. Leigaritesse minnes olin 16 ja ma ei sattunud endasuguste seltskonda, vaid endast vanemate sõprade ja ägedate ettevõtmiste juurde, mida nendega koos tehti. Ei saa öelda, et tantsimine oli teisejärguline – see oli orgaaniliselt seal juures. Miks rahvatantsuhuvi süvenes? Seal on kindlasti palju tegureid, aga õpetajad mängivad alati rolli: Kristjan Toropi isiklik suhtlemine – kuidas ta seletas, mis maailm see on, kutsus koju külla jne – avas rahvatantsu mitmekihilisust ja võimalusi ja jälle ka küsimusi ja kahtlusi. Ma küsisin lolle küsimusi, tema vastas tihti ausalt, et ta ka seda täpselt ei tea…

Minu meelest ei saa kõrvale jätta, et inimesed armastavad teha seda, mis neil enda meelest hästi välja tuleb. Kas rahvatantsuga ei ole nii, et osale inimestest ta lihtsalt sobibki?

Liikumisviisina.

Madli: See on ehk üsna turvaline liikumisviis? Sa saad olla natuke rohkem mugavustsoonis, kui me ei räägi täiesti balletiseeritud rahvatantsust. Sa näiteks saad valdavalt olla kahe jala peal. Sul on üldiselt üsna konkreetne isiklik ruum, keegi liiga palju ei tungi sellesse. Sa ei pea võtma väga suuri riske. See on mingi selge, tuttav rada. Kui sa oled juba selle esteetikaga tuttav, siis sa enam-vähem tead, millest see koosneb. Minu jaoks õpetajana ka, kui ma ei ole suutnud tundi ette valmistada, siis mul on üsna lihtsad viisid, et see tund ikkagi ära anda. Aga see ei tähenda seda, et rahvatantsus ei saa minna väga sisuliseks – tegelikult saab. Praegu ma olen rahvatantsust tugevalt eemaldunud just seetõttu, et ma ei saanud minna rahvatantsus kohustusliku repertuaariga tegeledes piisavalt sisuliseks. Toomi treeningsüsteemis on põhirõhk koordinatsiooniharjutustel, võhma arendamisel, lihasgruppide üldisel treenitusel, eriti jalgade treenitusel. Ma arvan, et minu rahvatantsu treeningsüsteemis ma ei teeks ühtegi “trenniasja”. Ma teeks neid asju, mida me näiteks sinuga koos pärimustantsu liikumislaborites oleme teinud – need on minu jaoks rohkem meie rahvatantsu iseloomule vastav “treeningsüsteem”.

Sille: Sa intrigeerid.

Madli: Muidugi ma ei mõtle kogu aeg nii. Ma teen tavalist rahvatantsutrenni hea meelega. Aga näiteks diagonaalidel sammujadasid harjutades – tegime üsna keerulise taseme rõhklöökide harjutusi, aga mitte karaktertantsu stiilis. Tegelikult tegelesime jala lõdvestamisega ja liigutuse pisendamisega jne – ma ei otsinud seda, et nad teeks “võtmekese” ideaalselt ära. Olulisem oli see, kuidas nad tegelikult rõhklööki ja vastavat musikaalsust saavad setu soolos kasutada.

Sille: Me räägime rahvatantsust, mis on nii lai katusmõiste, et mahutab kõike balletiseeritud tantsust pärimustantsuni. Ma esimese hooga ei mõtle rahvatantsust nii, et sellest pärimustants jääks välja. Kui sa räägid “Toomi treeningsüsteemist”, siis ma suudan selleks ajaks pärimustantsu kõrvale jätta. Aga kui räägid  “Toomi kui isiksus”, siis mul juba pärimustants välja ei jää, sest ta on sellest ka omajagu mõelnud.

Ma olen sinuga nõus, et rahvatants, sh pärimustants on turvaline, kuna oled kogu aeg kahe jala peal püsti. See on tegelikult jube oluline kvalitatiivne omadus. Ma tihti alustan oma koolitusi ka sellest, et täna ei pea aelemist kartma, saab püsti olla. Teisalt, mis puutub  “aelemisse”, siis minu meelest on kaasaegne treening heale pärimustantsijale, kes tahab olla hea pärimustantsija, väga tõhus.

Madli: Kui suvaline inimene tänavalt kuuleb sõna “rahvatants”, siis tal tekib mingi pilt silme ette. Tantsupeo suurus ja nähtavus võimaldavad öelda:  “Aa, see on see”. Mõnikord on see teadmine positiivne, siis ta näiteks läheb oma abikaasaga trenni kaasa lõpuks. Aga teinekord on see takistav, sest siis ta läheb trenni ja võibolla tehakse seal mingeid teisi asju veel… me teame mitmeid rühmi, kes teevad rahvatantsutrennides ka kaasaegse tantsu elemente. Meil on mitmekesised treenerid, kes kasutavad kogu oma võimekust ära.

Viime jutu ülikoolis rahvatantsu õppimisele, mis on minu jaoks isiklikult Sille kõige olulisem roll, kuna olen saanud temalt korduvalt tuge ja juhendamist oma akadeemilistes huvides.

Sille: Järjepidevalt õppejõuks tulin ma 2008. aastal. Ma ei ole ülikoolis peaaegu üldse õpetanud normeeritud eesti rahvatantsu põhiliikumisi, lavatantsu, autoritantsu. Mul on olnud igasuguste nimedega aineid: “Tantsupärimuse kogumine ja säilitamine”, “Seltskonnatants”. Praegu on meil sellised superained, nagu “Praktiline pärimustants ja -muusika” ja “Pärimuspõhine improvisatsioon tantsus ja muusikas”.

Sille täiendab hiljem: Pärimustantsu ja -muusikat siduva ainekursuse mõte Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis on kujundada pärimuslikule tantsimisele omaseid oskusi alates isiklikust kehatunnetusest ja -kasutusest kuni oma liikumise kohandamiseni asjasse puutuvate muutujatega – ruumis, muusikas, suhetes, sh süvenemine tantsu kogukondliku olemuse tähendusse, nii ajaloolistes paikkondlikes traditsioonides kui tänapäeval. Aine kõige idealistlikuma eesmärgina võiks sõnastada suutlikkuse improviseerida traditsiooni piires. Pärimuspõhine impro tähendaks aga ka n-ö vaba valgumist üle igasuguste piiride, tegeledes siiski mingil moel pärimusest lähtuvate teemadega. Mõlemas aines katsun hoida fookuses tantsu (liikumise) ja muusika (heli) dialoogi. Meil on õnnestunud teha koostööd EMTA pärimusmuusika erialaga ja ma väga loodan, et see osa jätkub ning edeneb, sest mu meelest muusika ja muusikute rolli pärimustantsu mõjutajatena ei ole võimalik üle hinnata (aga tihti seda alahinnatakse ja seda suhtumist ma tahan muuta).

Madli: Kuidas sinu õppimise ajal eesti tantsu ja eesti tantsu ajalukku suhtuti ja kuidas te nüüd seda teemat käsitlete?

Sille: Meil on nüüd uues õppekavas ka aine “Tantsimise ajalugu”, mis on osaliselt ka praktiline. Viimasel eksamil olid mingid näited Euroopa tantsust ja paralleelid samal ajal Eestis toimuvast. Sellel on miinuseid, sest tudengitel on vahel keeruline aru saada, mis on mis. Lõimimine ei ole alati kõige parem, kui kultuurikiht ise on alles õhuke.

Mis puutub pärimustantsu õpetamisse näiteks ülikoolis ja koos lavarahvatantsuga, siis siin on üks oluline punkt, millest me peame rääkima. Arusaam, et inimeste kehakasutus ja sellest tulenevalt liikumiste nii sisemine iseloom kui see, kuidas nad visuaalselt välja näevad, on pärimustantsus oluliselt erinev sellest, mida kasutatakse normeeritud lavarahvatantsus – see arusaam on suhteliselt hiline. Selle tekkimise juured on ilmselt seal tantsuklubide liikumise alguses ehk 1990ndates. Selle jõudmine harjutussaali või koreograafiatudengiteni on võibolla viimase kümnekonna aasta teema. See on tähtis teema, mis minu meelest vajab kogu aeg välja toomist, kuna see ei ole ülearu levinud või levib lihtsustatud kujul. Mulle tundub, et selle erinevuse juured on liikumise funktsioonis. Pärimustantsu funktsioon on tantsijalt tantsijale, tantsijate vahel, näiteks paaristantsus on kõik paarilisest kinni hoidmise võtted suunatud sellele, et meil oleks koos normaalne liikuda, mida iganes me parasjagu teha tahame (hoogsalt pöörelda, niisama õõtsuda), ja mitte sellele, missuguse visuaalse pildi see loob.

Madli: Ma ei tunneta seda teemat uudsena, sest mind on alati huvitanud, mida rahvatantsus veel on. Et see normeeritud süsteem on ainult üks asi, esimene aste. Mis temaatikat ma saan selles rakendada? Mismoodi sealt kogukonnatunne tekib? Praegu huvitavad mind pärimustantsu tehnilised omadused, näiteks iseloomulik vertikaaltelje liikumine, mida ma tahaks tantsuloojana mis iganes taustaga tantsijatega uurida. Või see no-effort suhtumine – et ma saan pikalt tantsida väga mikroskoopiliselt, ja see on tants. Ma teen ülivähe, aga see on veel tants. Selline minimalism.

Sille: Ja et see pakub mulle huvi, mõnu, lõbu. Aga see arusaam jõuab väga raskelt kohale.

Madli: Samas ei ole raske mõista, kuidas on võimalik tiksuda tundide kaupa kuskil ööklubis. Ma saan olla selles tiksumises seal pärimustantsus ka. Lisaks see, et pärimustants saab olla eesti oma argentiina tango, bachata või salsa, kui sa selles paarissuhet uurid. Aga see funktsiooniteema mõnikord pigem piirab pärimustantsust mõtlemist.

Sille: Ka funktsioonist on võimalik mõelda väga lihtsustatult… levib arusaam, et võib tantsida ükskõik kuidas või et pärimuslik tantsimine on lohakas tantsimine.

Madli: Või et pärimustants teatud kontekstidesse ei sobigi, et selle teise konteksti panemiseks peab seda kindlasti võimendama, suurendama. Ma olen hullult pingutanud, et ma oma autoritantsudes kogu aeg uuriks mingit pärimustantsu elementi, et ma ei läheks turvalist teed pidi lihtsalt sammukombinatsioone kokku pannes. Kui sa hiljuti ütlesid, et võibolla valitakse üks minu tants tantsupeole, siis oli ikkagi mu esimene mõte: “Issand, see on ju nii ebalavarahvatantsulik, nii ebapeolik!”

See ei ole väga tavaks, aga olen oma eesti tantsu loomingusse sisse põiminud nii-öelda kohustuslikku improvisatsiooni etteantud vahenditega, kasutades just etnograafilisi variatsioone. Kasutan pigem rahvalikke tantsuvõtteid (paljude õpetajate “standard” valsivõte on küünarliigestest sirutatud kätega nn “uhkemehevõte”). Kasutan paarispöörlemises partnerite ülakehade kokku viimist (pärimuslik tantsuviis), mitte lahku hoidmist ja ülesirutust (lavaline tantsuviis). Kasutan pea alati vajuvat valsisammu voorvalsilise asemel, mis ainult lavalise voorvalsiga harjunud tantsijale võib tõeline pähkel tunduda, sest vajuvas valsisammus peab lõõgastama põlveliigeseid harjumatul viisil. Mitmed nendest võtetest olen enda jaoks avastanud Sille juhitud koolitustel või tema materjalide kaudu. Kuna nendest tantsudest on edukate konkursitulemuste tõttu valminud ka tantsukirjeldused, olen olnud võimalikult põhjalik ka nende eripärade kirjeldustesse jäädvustamisega, et tantsu kasutusele võttev tantsuõpetaja peaks päriselt ka nende detailidega tantsu õpetades tegelema.

Sille: Võibolla see ongi praegu esimene samm, kuidas saab ka pärimustantsu mitmekesisust viia tantsupeole välja? Sina oled üks väheseid autoreid, kes on suutnud mingi teise stilistikaga välja tulla. Kaua me purjetame siis sellise keskmise lavarahvatantsu ja võsaballetiga. Miks meil ei või olla veel kolmandaid-neljandaid erinevaid võimalusi, mis kõik on rahvatants?

Fantaseerime veel tantsupeole pääsemise ja mitte pääsemise teemadel, pärimustantsu pidudest ja ühistantsimistest, kaasamise jaoks ohtlikult lihtsustavast suhtumisest ja tantsupeo konkurentsi jaoks tehnika liialt virtuoosseks muutmise teemadest.

Sille: Ma ei taha, et läheks kaduma, et pärimustantsus on veel palju muud: ka neid kihte, mida saabki tantsida ainult siis, kui sa kas tead mingit traditsiooni, oled õppinud, kui sul on seltskond, kogukond, kellel on ühine teadmine mingi asja kohta. Tantsimine kui tegevus ei säili mujal kui liikuvas inimkehas: kui tantsivat inimkeha ei ole, siis kuhugi kaasata ei ole. Üliväärtuslikud on need, kes tahavad näha seda mitmekesisust, teha erinevalt, õppida, harjutada, omandada ka spetsiifilisi pärimustantsutehnikaid näiteks.

Madli: Praegu on ju neid tegijaid, kes oma loomingus pärimustantsutehnikale otsa vaatavad ja oleme koolitustel sellest teemast rääkinud. Just meie peamegi pärimustantsu teadmist praegu oma tantsudesse sisse tooma. Keegi ikka hakkab sinu tantsu tantsima. See hirm muidugi jääb, et äkki nad ei saa aru… võtavad selle pärimustantsutehnikal baseeruva koreograafia ja tegelikult ei oska sellele tehnikale läheneda või teevad enda äranägemise järgi ise otsuse, kuidas seda olemasolevat “ilusamaks” või “õigemaks” tantsida.

Sille: Ma nimetan seda ikkagi teistmoodi esteetikaks, olgu see kasvõi võrdluses Toomi treeningsüsteemiga.

Madli: Ehk annab see nendele rühmadele ikkagi midagi juurde?

Sille: Kas rühmadele või osale tantsijatest? Individuaalselt – mõnele see sobib ja mõnele ei peagi hakkama sobima. See on sama mõte, mida ma alguses ka rääkisin: osadele inimestele rahvatants lihtsalt sobib. Mõnele sobib aga näiteks ainult Toomi stiilis rahvatants, mõnele sobib ainult pärimus jne.

Minu jaoks on olnud murekoht, et mulle ja paljudele teistele on õpetatud pärimustantsu tantsimist normeeritud lavatantsu esteetikat järgides. Mitte just, et sentimeetriga sammupikkust mõõdetakse, aga ikkagi näen lavalist valsivõtet sirgete kätega, sellist nurgelist pikka ja sirget olemist, väga järske täpseid pöördeid ja küsimusi, kas ikka pöörde teen enne rõhke või pärast rõhke – sujuvust pole ollagi. Seda on meie õpetamismaastikul ikka veel liiga palju.

Madli: See on palju süstemaatilisem. Kui me räägime enesekolonisatsioonist, siis see “õige” ja “vale” otsing – kui sulle on 50 aastat öeldud, et sa tohid ainult ühtemoodi mõelda… Iseseisvuse kasvatamiseks on pärimustants minu meelest kohutavalt hea tehnika. Sa pead hakkama mõtlema endast kui valikute tegijast tantsus.

Sille: Pärimustants on keeruline, kuna seal ei ole ka üheselt nii, et kõik on õige. Ma mäletan, kui ühed Leigaritesse tulnud uued tantsijad käisid pool hooaega ja siis loobusid, lubades proovida tantsupeo hooajal uuesti. Improvisatsioon olevat liiga keeruline. Ma ei saanud tookord aru. Mis mõttes, see on ju nii lihtne, meil on muuseumihooaeg praegu, kuidas te ei saa hakkama…

Leigarite ansambel loodi 1969. aastal toonase Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni kollektiivina, kes pidi hakkama vabaõhumuuseumis turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat tutvustama. Sestsaadik on nad ilmast ja riigikorrast hoolimata astunud Eesti Vabaõhumuuseumis üles igal suvisel laupäeval ja pühapäeval kell 11.

Muuseumikava loomine algas Leigarite esimese kunstilise juhi, tuntud eesti rahvatantsu-uurija ja populariseerija Kristjan Toropi juhtimisel. Hiljem on oma panuse kava ülesehitusse ja repertuaarivalikusse andnud Kalev Järvela ja Sille Kapper-Tiisler ning loendamatud tantsijad ja muusikud, kes rohkem kui poole sajandi jooksul selles protsessis on osalenud. Umbes 45-minutilises hoolikalt mitmekesisuse põhimõttel üles ehitatud programmis saavad kõik ansambli liikmed osaleda vastavalt oma võimetele. Esinemisele kohale jõudes selgub osalejate arv, tolle päeva partnerid ja grupitantsude kaaslased, juhttantsijad või eeslauljad, ruumilised võimalused ja muu juurdekuuluv. Sisuliselt on kõik osalised treenitud vastavalt oma võimetele osalema kavas maksimaalselt eri rollides ning tegelikud rollid ja tegevused selguvad otsekui loosiga esinemise eel. Kava valmistatakse ette terve hooaja vältel, seda muudetakse tavaliselt paari aasta järel ning selle luukere kasutatakse tihti ka teiste esinemiste kokkupanemisel, kuna see on lihtsalt nii võimas meetod.

Madli: Mina olen tohutult imetlenud teie muuseumitööd – kui mitmekesiselt see tegelikult tantsijate ajusid arendab ja kui palju peavad nad tegema otsuseid hästi lühikeses ajas. See, kuidas teil on matemaatiliselt ja mingis mõttes turvaliselt see riskimoment pandud muuseumikavasse sisse: sind visatakse nagu täiesti vette, aga sulle on enne antud kõik vahendid, kuidas seal vees ujuda.

Sille: Pealtnäha nagu ei ole midagi, aga kui lähed sinna ettevalmistusprotsessi sisse, siis algajale tantsijale on see ülejõukäivalt raske.

Madli: Mis algajale, see oli minule raske! See oli maagiline. Ma olen näinud, kuidas teised on proovinud midagi samalaadset tekitada, tehes n-ö folkloorikava, kus jätavad mingeid asju lahtiseks. Olen näinud, kui kunstlik ja piinlik see saab olla. Teil on olnud süstemaatiline ülesehitus selles suunas, et su tantsijad suudaks seda teha.

Sille: See on järjepidevus ja pikaajaline tegevus. On omakorda raske, et kogu ühiskond liigub süveneva projektipõhisuse suunas – sutsud siin ja sutsud seal, kiiresti midagi proovides – ja kui kiiresti kätte ei saa, siis pole tarviski. Aga selleks, et eelpool kirjeldatud muuseumikava toimiks, on vaja teatud kriitilises mahus järjepidevat õppeprotsessi – näiteks, et sellised vead, mida esinemisel juhtuda ei tohi, jõuaksid ära juhtuda harjutussaalis –, lisaks on hirmus tähtis roll eeskujudel, eeskujuks kujunemisel ja uute eeskujude kasvatamisel, kellest-millest kõigest siin täna pikemalt rääkida ei jõua.

Vestleme ka sellest, kuidas Sille pere on rahvatantsu- ja folkloorimaastikul temaga kaasas käinud ja kuidas nende sisend mõjutas sügisese Ullo Toomi stipendiumi kätteandmise tseremooniat. Toon paralleeli, kuidas ka Leigarites tundub põlvkondade sidusus ja ühised huvid olevat olulised.

Sille: Leigarites on aastaid olnud teadlik põhimõte: tahame hoida oma ampluaad sellisena, et me vanuse pärast ei peaks kunagi ühelegi inimesele ütlema, et sa ei sobi meile. Meil ollakse tõesti hällist hauani. Perekonniti käiakse meil palju ja minu pere ei ole üldse mingisugune erandlik ega ka kõige-kõigem näide.

Kui sa tegeled pärimusliku loominguga, siis inimeste ring, kellega sul on võimalik sellises kunstilises keeles suhelda või suhestuda, laieneb. Üle Eestimaa ja isegi rahvusvaheliselt tekivad sul sellised võimalused – kõik ei pruugi üksteist tunda, aga meil on ühised teadmised, mille kaudu suhtlemine on võimalik ja saab tekkida, ilma et sa konkreetset isikut veel tunnekski.

Madli: Sa oled seotud ka rahvusvahelise folkloorse tantsu uurijate ringkonnaga, mis on küll väike, aga üle maailma ära jaotunud. Sul on olnud võimalik oma mõtteid jagada ja nende mõtteid kuulda.

Sille on olnud alates 2013. aastast Rahvusvahelise Pärimusmuusikanõukogu (ICTM) etnokoreoloogia sektsiooni liige. 1960ndatel loodud rahvusvahelisi etnokoreoloogia ja tantsuantropoloogia teadlaseid ja tudengeid ühendav grupp tegeleb liikumispraktikate ja -kultuuri uurimisega üle maailma, edendades tantsuteadust, dokumenteerimist ning tantsu interdistsiplinaarset uurimist. Nende üle-aastased rahvusvahelised sümpoosionid on hea võimalus liikmete võrgustumiseks, ideedevahetuseks ja kaastöödeks. Sektsiooni alla kuuluvad uurimisgrupid (lihtsustatud tõlkes): tants ja diasporaa; tants, sugu ja võimusuhted; 19. sajandi paaristantsud; välitööde teooria ja metoodika; liikumise vormianalüüs; tants ja rituaal.

Sille: See on ausalt öeldes nüüd mõnevõrra soiku jäänud – mul on praktilise töö koormus olnud jube suur. Pean koolitajatööd väga oluliseks.

Kui tahetakse õppida, siis ma püüan õpetada nii kvaliteetselt, kui suudan – et levitada seda sõnumit, mida oleme siin üritanud sinuga sõnastada.