Artikkel

“Küll oleks hea, kui tantsija suudaks endale ära sõnastada: “mis on tants?” ja koreograaf endale sõnastada: “mis on koreograafia?””

Kärt Koppel

Kuidas läbi tantsu laiendada inimeseksolemise piire?
Ohad Naharin ja Gaga

Allkiri: Ole Ukena “Cher, Chair, Share (Hello, Joseph)”

Tekst koosneb hüppelistest mõtteavaldusest, mille impulsiks oli pikem vestlus Henri Hütiga. Lõike võib lugeda suvalises järjekorras ning terviklikkus ei ole taotlus.

1.

Meie valdkonnas on välja kujunenud teatav sõnavara, milles küll orienteerume, kuid mille leiutamises me liiga aktiivselt ei osale. Kas võib selle põhjus peituda meie koduses keele- ja kultuuriruumis, mis on oma olemuselt pigem väike ja tähelepanelikum, võrreldes suurte ja lärmakamate kultuuridega, mis kõike ise valjult välja hääldada eelistavad? Nii võib jääda mulje, et me ei tegelegi leiutamisega, kuigi suuremad kultuurid võivad lihtsalt kõvemat häält teha ning seekaudu tähelepanu endale koondada. Sellise suhtumisega on mugavustsoon kerge tekkima. Kipume suurest ja karjuvast kultuurist keelt ja terminoloogiat üle võtma, tegemata üleliia palju tööd, et sõnavara enda kultuuriruumi sobitada või seda eestindada. Osa diskursusest võtame ka automaatselt teisest keeleruumist üle, suvatsemata selle tõlkimisega töölegi hakata, kuna teatud mõisted mõjuvad nii oma imago kui kõla poolest kõige paremini just nende algses keeles. Nt unlearning – unustama õppimine, unuõppimine, taandõppimine – eestikeelsed variandid mõjuvad liiga nunnutavalt, mistõttu on väljend juurdunud meie keeleruumi just tema algses vormis. Samas on lugematul arvul fraase, mis keele sõlme ajavad ning kuidagi eesti keelega kohalduda ei taha.

2.

Õppima asudes avastasin üllatusega, kui kiiresti said õppejõudude kasutatavad fraasid ja väljendid minu sõnavara osaks. Tegemata endale tegelikult sisuliselt selgeks, mida üks või teine termin võiks tähendada. Kui keegi väljastpoolt küsis, siis sattusin kimbatusse, sest sain aru, et kuigi tunnetuslikult arvasin end mõistvat fraasi sisu, ei olnud ma suuteline seda teistele lahti seletama. Muist kehalistest teadmistest on tõenäoliselt meile psühho-somaatiliselt lülisambasse idandatud ning nendele saame mugavalt ja kindlalt tajumuslikult toetuda. Kuid kas psühhosomaatilisest/isiklikust-tunnetuslikust arusaamisest piisab kaasaegsel tantsumaastikul? Eks see ole n-ö libe tee, kui hakatakse kellelegi midagi edasi andma ainult selle pealt, mida arvatakse endale selgeks olevat tehtud, nähes hiljem, kuidas õpilased seda “arusaamist” enda “arusaamise” järgi omakorda väänama hakkavad. Nõnda võib olukord küllalt skisofreeniliseks kujuneda. Kui ring jõuab tagasi materjali algatajani, siis võib see olla äratundmatuseni muutunud. Ühtpidi on selline materjali muundumine tervitatav, sest kivisse raiutud staatiliste teadmiste omandamine küll avardab, kuid ei pruugi arendada mõtlemist. Samas, pidevas muutumises olev potentsiaalne teadmine annab uurijale võimaluse uut avastada ja tunnetada. Kirjeldatud teadmiseni/teadmatuseni on aga võimalik jõuda üksnes süvitsi minemise kaudu, kuid tundub, et praegune tendents on pigem liikuda lihtsustamise suunas. Elu on üleüldse lihtsustamise suunas liikumas, maailm muutub aina mugavamaks ja näiliselt lihtsamaks. Kuid kas tegelikult ikka peitub lihtsuses ilu? Kas keerulisi asju saab ja peaks lihtsustama?

3.

Noorem generatsioon tantsukunstnikke räägib rohkem. Tundub, et jutud ja küsimused on muutunud ajas huvitavamaks. Seda põhjusel, et paljud teemad on oma primitiivse faasi ületanud ja võimaldavad nüüd sisukamaid ja sügavamaid mõtteavaldusi. Sellega käsikäes on arenemas ka teine tuntav tendents, noored tegelevad väga palju isikliku tasandi uurimise ja selle väljendamisega. Vähe on diplomi- või debüütlavastusi, mis pürgivad objektiivse maailmakäsitluse poole, lähtudes näiteks kindlast teosest või narratiivist, mida kasutatakse algupärase dramaturgia algallikana. Pigem tõukutakse sellest, mis endas juba olemas on, ning eeldatakse, et see ka vaatajat huvitab. Ja paradoksaalsel kombel huvitabki. Aga tekib küsimus, kas noorte mõtte- ja ideearendused on päriselt ka nii huvitavad või ei ole turul lihtsalt muud vaadata. Isiklikkuse pidevas tarbimises on ausust ja siirust, mis kaasaegseid kunstnikke sütitab. Selle fenomeni põhjendamiseks on lihtne tõmmata paralleeli sotsiaalmeediaga, mis on üles ehitatud igikestvale isiklikkuse reklaamimisele ja tarbimisele. Kahjuks ei pruugi prooviprotsessis leitav ausus ja siirus aga teiseneda laval üldistusteks, mis laiemat publikut võiks kõnetada. Näib, et enamiku tööde kaudu saab rohkem teada loojate kui persoonide kohta, mitte aga mõtete universaalsuse kohta.

4.

Filosoofiliselt-poeetiliselt võiks kõige alge olla küsimus miks. Ta mõjub kõige eksistentsialistlikumalt. Miks minna saali ja lavale? Miks millegagi üldse tegeletakse? Olgu see olemasolevates mustrites genereerimine või millegi uue leiutamine, kui osatakse vastata küsimusele miks, võiks kõik ülejäänu sellele loomulikult järgneda. Samas on selle salapärase miksi kõrval riburada teisi olulisi küsimusi, mida ei tohiks alahinnata: Mida? Kes? Kuidas? Millal? jne. Kas teost käivitav küsimus võib koolkonniti ka erineda: et on need, kes enne teevad ja siis mõtlevad ja need, kes enne mõtlevad ja siis teevad? Samas, kas sellel on vahet, kumba pidi kunstnik töötab, kui teos on vaatamist/kogemist väärt? Praegu näib populaarseim küsimus kunstimaailmas olevat kuidas. Ei tea, kas seetõttu, et hüpatakse diskuteerivast miks osast üle, et minna kohe praktiliselt inspireeriva välise kuidas juurde. On selle taga pelgus võtta kindlat seisukohta või funktsioneerimegi paremini just praktilise maailma sees, kus küsimus miks võib olla üleliigne ning jääda ajale jalgu. Tegelikult on vist oluline, et saali leiutama minnes küsiks kunstnik endalt midagi ootamatut. Ootamatuse ambitsioon võiks iga töö/protsessi käivitajaks ja vedajaks olla. Kahju oleks minna teed pidi, kus kõik on juba teada ning seekaudu teadmatust vältida. Ootamatuse ambitsioon ei tohiks aga mõjuda kilbina, mille taha kunstnik peitub, jättes endalt küsimata, miks või millega ta luues tegeleb. Kõike ei saa ja ei peagi publikule sõnastatama ega formuleerima, kuid ise võiks ikkagi teada, miks midagi tehakse.

5.

Kas sõnastatakse rohkem enda või teiste (meeskonna ja publiku) jaoks? Milline see vahekord võiks olla? Miks-küsimuse ring peaks enda jaoks olema! Edasi saab juba teistele ja teistega koos minna. Mida vähem läheb tõlkes kaduma, seda funktsionaalsem on prooviprotsess, seda tõenäolisemalt saab publik teosest aru nii, nagu autor on seda luua soovinud. Samas, mida rohkem läheb tõlkes kaduma, seda enam on kunstnik sunnitud oma ambitsioone ja ideid tiimi järgi ümber kujundama, mis omakorda annab võimaluse siseneda teadmatuse aladele ja rajab tee kollektiivsete mõtete sünnile. Mis iganes teed lavastaja otsustab minna, peaks ta olema teadlik mõlema potentsiaalist ning ka nende võimalikest probleemkohtadest. Kas saab üle hüpata endale sõnastamise osast ja teistele ära seletada, miks ja millega tegeletakse? Saab, sest mõtted tihtipeale leiavadki oma formulatsiooni alles vestluse käigus. Kuid kas vestluse initsieerimine ei ole juba kunstniku alateadlik soov siiski midagi ära sõnastada? Nii võib ka tiimiliikmete või kõrvaltvaatajate proovi kutsumist ja teose üle diskuteerimist näha autori alateadliku soovina sõnastada teose sisu ja vormi, et seekaudu leida kontseptsioonile sobivat väljundit. Sest kokkuvõttes ei saa ju publikule midagi seletama minna, kui ei ole endale ära mõtestatud, miks midagi ikkagi tehakse.

6.

Lähed mööda rägastikku ja avastad end tupikus – tuled tagasi keskele – ja lähed mööda järgmist teed, ootamatult avastad, et oled jälle tupikus. Läbid nõnda kümme tupikut ja siis otsustad kellegi teisega rääkida. See keegi teine räägib sinuga oma värske vaataja kogemuse pealt, ta ei ole ilmselgelt nii süvitsi saanud teemaga minna kui sina, kuid kõrvaltvaatajapilk on igas protsessis väärtuslik. Iseenda ja oma mõtetega olemine on piisavalt huvitav, et kohe ei kipugi teistega arutlema. Autor peab ära tajuma, millal on õige hetk keegi endaga teele kaasa kutsuda. Kindla lavastajapositsiooniga teose puhul on tiimiga liitumine tõenäoliselt lihtsam, sest kõigile on selge, milline on nende roll loomeprotsessis. Kui aga soovitakse rakendada koosloome meetodit, läheb olukord juba keerulisemaks. Tekib küsimus: kuidas ja millal liituvad kontseptsiooniga ülejäänud kaasteelised ning millised rollid ja vastutus üksteise vahel ära jagatakse? Selline tee vajab häid läbirääkimise oskusi ning valmisolekut kompromisside tegemiseks. Kui käsitletav teema on abstraktne, siis see kindlasti leevendab protsessi, sest kõik tiimiliikmed saavad abstraktsusesse ära uppuda ning seal oma ambitsioone ja huvisid otsida. Koosloomise põhiküsimuseks näib olevat, kuidas kellegagi koos minema hakata nii, et protsessis jäädakse võrdseks. Kui üksi protsessis olles saab endale lubada kümmet tupikut, siis meeskonnatöö võimaldab tunduvalt vähem dead-end´e, sest sõnastama peab ka läbikukkumisi, et sealt koos osataks edasi minna.

7.

Küll oleks tore, kui ikkagi tahetaks ja osataks protsesse ja liikumisi sõnastada. Formuleerimine käivitab meie ajus protsesse, mis kajastuvad meie kehas, ning liikumine omakorda soodustab kognitiivset võimete arenemist. Kuigi me seda teame, ei ole me kuigi aktiivsed uute väljendite leiutamisel, võime küll lisada erinevaid eesliiteid (post-, proto-, neo-, dada- jne), kuid millal tuli viimane uus –ism? 2015. aastal kuulutas Merriam-Websteri sõnastik –ism´i aasta sõnaks[1], seda põhjusel, et eri otsingumootorites olid just selle lõpuga terminid eriti populaarsed päringud olnud. Huvitav, kas huvi kasv erinevate –ism´ide vastu võib tuleneda tõsiasjast, et osad –ism´id on tekkinud meie maailma liiga vara? Nt sürrealism tekkis juba sada aastat tagasi kahekümnendatel, kuid praegune internetimaailm on loonud tööriistad ja vahendid, mille kaudu tänapäeva saab kordades sürreaalsemana kujutada, kui tegid seda toona loodud teosed. Või eklektika – formuleerimise ajal koosnes eklektism ehk kümnest asjast, mis nüüdseks on korrutatud omakorda kümnega. Võib-olla kasvame jätkuvalt varem loodud terminite (seni suureks jäänud) kingadesse ning sellepärast ei tunnegi veel vajadust uue sõnavara leiutamisteks?

8.

Nüüdistants vs kaasaegne tants – meie skeene on nii väike, miks meil on ikka veel kaks suurt eraldiseisvat terminit, mida samaaegselt kasutame. Mõiste kaasaegne tants võiks paikneda katusmõiste “kaasaegsed etenduskunstid” all, nõnda oleks tal loogiline järgnevus ning asetsemine maastikul selgem. Teisalt tähendab kaasaeg etümoloogiliselt kellegi või millegagi samaaegselt eksisteerimist[2], mis võib tantsu ja teatri kontekstis mõjuda küsitavalt, sest kas ka kümme või kakskümmend aastat tagasi viljeletud kaasaegset tantsu, nimetaksime me tänapäeval kaasaegseks või on see juba tolleaegne kaasaegne tants? Nüüdistants mõjub mõistena salapärasemalt, soome-ugri päritolu sõna viitab tänapäevasele ja praegu toimuvale[3]. Nüüdistants kõlab omamoodi absurdselt, kuid mulle tundub, et sellega kaasneb vähem eelarvamusi, võrreldes kaasaegse tantsu mõistega, mida tihtipeale seostatakse inglise keelest tuleneva contemporary tantsustiiliga. Kriitikud ja kunstnikud võiksid üheskoos ära otsustada, millist terminoloogiat kasutada, mitte et arvamuste paljusus oleks halb, aga antud juhul mõjub see pillamisena.

9.

Sirvides “Koreograafiraamatut”[4] ja kahte “Lavastajaraamatut”[5], on kunstnike jutust tunda, kuidas tantsukunstnikud on kriitikale avatumad kui lavastajad. Kas selle taga võib olla kehaga töötavate inimeste soov ja lootus, et teised peegeldaksid ja sõnastaksid seda, mida laval nägid ja kogesid? Kuna teksti ja formuleerimisega verbaalsel tasandil ei pruugita tantsus tegeleda, siis mõjub kriitiku formuleeritu värske õhu sõõmuna, mis omamoodi valideerib laval toimuvat. Sõnastamine saab ja võib olla vaatajale üheks võimalikuks lisakihiks, mille kaudu nii publikule kui kolleegidele oma teost avada.

 

[1] https://www.merriam-webster.com/words-at-play/word-of-the-year-2015/-ism.

[2] http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kaasaegne&F=M.

[3] http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?F=M&C06=et&Q=n%C3%BC%C3%BCd.

[4] Koostaja Marie Pullerits, 2019. a.

[5] Koostaja Ingo Normet, 2001. a ja 2013. a.