Saabun Tantsunädalale teatud nihestatuse ootusega. Ei saa öelda võõrana, kuna sel aastal korraldan koos Uik Leetega tantsuklubi töötuba. Siiski, tundes kuulumist Eesti tantsumaastikule tagasihoidlikult kolme varbaga – pärimustants on tants küll, aga nagu mitte päri..s see tants; trennis käimine (shoutout Lemoodile ja Indrek Kornelile) ei tee minust professionaali; TantsuRUUMi töötubadesse jõuan ka pigem üksikutel kordadel – pole täitsa selge, kuidas ennast positsioneerima hakkan ja kui suure hulga tundmatusega kokku puutun. Nihestatus, seega: teatud ebakindlus, mida tantsulike ja inimlike kohtumiste puhul püüan ületada, aga mis mingis koguses mind ikka saatma jääb. Pidev tegutsemise ja suhtlemise taustal surisev küsimus avatusest ja selle piiridest. Foon, mille saatel Viljandis tantsule lähenen.
Kuidas kutsuda tantsule?
Alustagem tuttavast. Pärimustantsumaastikul elurõõmu üleval hoidvatel tantsuõhtutel ehk tantsuklubides või tantsumajades käib tantsule kutsumine mõnusalt harjumuspäraselt. Mängitakse mõnda head tantsulugu ja hakkad pilguga tantsusõpra otsima või siis oled tolle juurde juba varem tatserdanud ja noogutuse kaudu ta tantsule palunud. Tantsuklubis on meeldiv see, et puuduvad viisakusreeglid, mida jälgima peaks – soome „lavatanssi’tel“ (sügavama võrdleva analüüsi puudusel võiks neid kutsuda peotantsuõhtuteks) näiteks tuleb alati kaks tantsu ühe paarilisega järjest tantsida, tantsuklubis aga on juba naljaks moodustunud mitte-eelistatud tantsude puhul sügavalt ohata ja mõne mõistva pilgu saatel saalist minema libiseda.
Tantsunädalal on lugu eksperimentaalsem. Meie silent disco formaadis „Silent tantsuklubis“ (25. aprill) tekkinud tantsusuhtluse teisenemised loovad minu jaoks Tantsunädalal olemise juhtnöörid. Tuttav tantsulust põimub kokku kohmakusega, kuidas reageerin, kui puutun kokku tundmatusega. Uurimis- ja avastamisrõõm aga vabastavad seda kohmakust sammhaaval. Liigun oma tantsusammudega teise juurde ega tea, mis muusika järgi tema tantsib. Kui enda kõrvaklappides muusika vaikib, jään keha jõnksutama. Pärast tuleb välja, et tantsime pool lugu üldse jagatud usalduse ja paranoia seisundis, kus arvame, et jälgime paarilise muusikat, aga tegelikult toetume ainult ühisele liikumisele.
Indrek Korneli paaristantsu töötoas (25. aprill) libisen samamoodi inimeste kõrvale, teadmata, kes nad on, ja algatan kehalise sõpruse nii hästi, kui parasjagu oskan. Uudishimuga ja julgusega juhtida ja järgida. Paari tunni pärast tundub juba, et juhib tants ise ja paarilistega saab selle liikuvaks tunnistajaks olla. Helena Ehrenbuschi töötoas (26. aprill), kus uurime Labani energeetilisi liikumiskvaliteete omaette, toimub põnev koosolu, kus kõigi teiste isiklik kogemus jääb mu eest varjatuks, kuigi nende liikumised ristuvad minu tajuväljaga.
Millega kutsub sind tants?
Marko Reitalu lavastust „Flagellant” („Piitsutaja”, 26. aprill) tutvustav tekst asetab tugeva ootuse ja loob elamuse juba enne etenduse toimumist. Ma ei loe kirjeldust detailselt, aga saan siiski lubaduse sellest, et midagi märkimisväärset saab toimuma. Tekst etenduse kestuse ajal eksplitsiitselt ei kordu – sünnib aga eraldiseisvaltki terviklik ja mõjus teos, mis rõhutab mulle selgelt, et tants oli mind kohale kutsunud tekstiga, mis aga keha välja mängitavat ja ajaliselt lahti rulluvat mingil moel ei reeda.
„Flagellant“ algatab minu jaoks Tantsunädalal korduva teema, et me tantsime alati koos mitteinimliku materiaalsusega. Hüppenööriga hüpates toimuv põrandalaudade piitsutamine ületab mu kujutlusvõime piire – ilmselgelt on puit vastupidavam kui minu nahk ja psüühe.
Mis sust saab, kui vastad kutsele?
Tantsunädala õhtud kutsuvad tantsulavastusi jälgima. Kuus õhtut suruvad kehast läbi üsnagi kontsentreeritud moel uusi avastusi ja mälestusi kogemustest tantsuga. Kuna üritusel on lihtne ennast koduselt tunda, jõuan mitut lavastust vaatama ja saan vabaks tundest, mis võrdub viisakate riiete selga panemisega ja kultuurse, veidi külma või alternatiivselt suurte ootustega tantsuvaataja pilgu rühiga. Lähen kohale ja vaatan, mida tants teeb just selle kehaga, millena ma tol hetkel publikusse istun. Kui just ei vali magama minna.
Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Singularity” („Singulaarsus”, 27. aprill) asetab mu keha ette tantsus teisenenud, kaardunud ja väriseva keha. Sigrid Savi + Viljandi tantsu III kursuse „Quote on quote ehk räägime sellest” (27. aprill) küsib, kas on koreograafiat tantsust lahus. Ma otsustan, et kõik laval toimuv liikumine pole tants, lahutan tantsu ja koreograafia.
Kuidas kutsuda tantsu?
Sofia Filippou residentuuri „practices of loving (through) the apocalypse” („maailmalõpu (kaudu) armastamise praktikad”) stuudios kogen pesa, mis residentuuris veedetud aja ja töö jooksul tantsule on ehitatud. Unenägude vari ja põrandale laotatud tekid. Tekkidele tikitud ja ekraanile trükitud märksõnad ja küsimused. Helitöötluse ja teiste akende taha osaliselt peituv poeem-refleksioon-manifest. Muusika ja ruum, kus saab ka varbad mullaseks teha, kivi ja kivi peegeldus. Kõik kokku kutsumas kohale tantsu, mis 27. aprilli showing’ul valulise keha tõttu saabumata jättis. On aimata, et tants on üks armastamise praktika, ent ta pole seda üksinda – tikkimine ja teised võimalused, mida Filippou meiega jagab, loovad helge aegruumi, õrna koos jäetud jälje apokalüpsi horisondil.
Muljetamine ka
Pärast „Teatrivahi“ avalikku salvestust (28. aprill) jagub mul sõpradega juttu ülejäänud päevaks. Tantsukriitika kuulmine loob vestlustele jagatud referentsipunkte, millest lähtuda ja mille juurde tagasi tulla. Langeme korraks vaikusse, aga kohe kerkib kusagilt veel üks teema ja alustame uuesti: „vot ja sellega ma ka polnud nõus, et …“. Loomulikult sai varemgi kogetu üle reflekteeritud, aga videostuudios veedetud tunni järel, mil toimus huvitav nähtamatu mäng tantsu vaatamise autoriteetsuse teemal, jõuab minu Tantunädala elamusse arusaam, et kõik kogevad ikka ja aina omaenda perspektiivist. Teatud iseteadlikkus, mis pühapäeva lõunani mulle oli märkamatult sosistanud, et just mina olen kõige parem tantsupublik, tõlgendan lavastusi õigesti ja tõlgendan üleüldse siis, kui midagi tõlgendamist väärt kogen, saab pärast „Teatrivahti“ õhutatud leppimisega, et ma ei jõua vaieldes kõiki veenda oma tõlgenduse õigsuses, isegi kui tantsulavastused seda vääriksid.
Tantsukutse
Tantsunädala puhul on eriliselt tänuväärne töötubade, loeng-seminaride ja etenduste kokkutoomine. On hoopis omaette asi ise kehaliselt kaasa teha: liitud tantsuga konkreetsemal viisil kui publikupositsiooni distantsi taha jäädes. Viiepäevane tantsupropaganda hakkab mõjuma: neljapäeval mõtlen, et äkki lähen juba reedel Tartusse tagasi, aga laupäevaks olen veendunud, et pean jääma esmaspäeva õhtuni (on ju nii Sigrid Savi „Troopika“ kui ka Maarja Tosina „Arti-San“ paljude huultelt läbi käinud ja need lavastused lõpetavadki Tantsunädala erinevate intensiivsuste pauguga). Esmaspäeva ehk rahvusvahelise tantsupäeva (29. aprill) lõunal koguneme tantsulisele väikeprügi koristamise aktsioonile, mille eestvedajaks on Raho Aadla. Selleks hetkeks olen laskunud seisundisse, kus olen helgusega valmis minema ükskõik kuhu, kus tantsida saab. Nagu prügi korjaminegi, on igapäevane tantsimine heategu ja tundub, et mõlemad on seda isegi võrdselt otsesel viisil. Hommikused töötoad pakuvad avastusi: kuidas hoogu saada, mis ootamatuid suundi liikumine pakub. Seminarid hõikavad tänu ka tantsu mõtestamisele, mis võikski praktika ligidal teooria- ja mõistemaailmas tantsida. Rõõmustav on neid tunde koos teistega jagada, ehk julgustab see koos tantsima ka muul ajal, siis, kui tavaliselt tantsiks üksinda.
Tantsunädalal õnnestub mind veenda tantsimise kui elustiili olulisusest. Nagu ka teiste hiljutiste kunstielamuste puhul, rõõmustavad mind lavastusi kogedes eriti need stseenid, mis on minu jaoks äratuntavad kui igapäevase elu rõõmsad ja veidrad episoodid. Sellised hetked, kus leiad ennast ristipõiki vaibal lebamas ja tundlaid tolmurullide järgi liigutamas. Aga mitte liiga pikaks, sest on ju argipäev. Sääraseid hetki pannakse laval rõõmustavalt tihti püsima ja viiakse kusagile, kus need uutmoodi toimima hakkavad. Amanda Tenderi lavastuses „Kõik on hästi!“ (28. aprill) tunnen ära justkui tervikkeha seest välja lipsanud ühes tükis püsimise piirimail ärevusekeha, kes väljaspool viisakusnõuetele vastavat tagasihoitust aina igas suunas komistab ja jälle püsti tõuseb. Liisbeth Horni lavastuses „Tõsielu laulikud“ (28. aprill) toimuvad ehk konkreetsemad hetked, mis elamise tavalisuses lahtirulluvate võimaluste üle rõõmu tundma panevad. Meeldejääva detailina nopin siinkohal esile August Vaiksoo põhjatult siira rongimonoloogi. Veetkem igapäevaseid hetki koos sellise tähelepanuga, millega kunst neid vaatleb!
Peale Tantsunädalat tunnen, et tantsu kutse on (taaskord) kuuldud ja kehameel häälestatud. Koju jõudes võtan ürituse kokku kui rõõmustava ja mõnusa, täpselt paraja käpatäie tantsu juures viibimist. Peale pikka külma saabub Viljandisse päikseline ilm ja festivalisuvi ongi alguse saanud. Järgneval nädalavahetusel tiirlen juba Tallinna ja Sabatantsule!
