Artikkelnr 80

Kuumast Eestimaa suvest külma Austraalia talve

Anu Sööt
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsupedagoogika lektor

nr 79nr 81
Kuumast Eestimaa suvest külma Austraalia talve

8.–13. juulini toimus Lõuna-Austraalias Adelaide´is 2nd joint congress of daCi (dance and the Child international) and WDA (World Dance Alliance) Global Education and Training Network, teisisõnu tantsuhariduse ülemaailmne kongress.

26 riigi esinduse ja üle 800 delegaadi hulgas olid ka kolm eestlast: Anu Sööt (allakirjutanu), Raido Mägi (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti spetsialist) ning Jelena Melts (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava vilistlane, vabakutseline tantsuõpetaja/koreograaf). Alljärgnevalt jagame kõigi kolme eestlase muljeid ja mõtteid nimetatud kongressist.

Miks Sa Adelaide´i daCi kongressile sattusid?

Anu Sööt: Olen osalenud daCi konverentsidel ka varem, seekordne oli mulle viies konverents. Varasemad toimumiskohad on olnud Haag (2006), Kingston (2009), Taipei (2012) ja Kopenhaagen (2015). Pärast esimest korda osalemist Haagis 2006. aastal (konverentsid said alguse 1978. aastal, st 40 aastat tagasi) sain aru, et kui tahta olla kursis teemadega, mis on maailma tantsuhariduses päevakorras, kohtuda üle maailma valdkonna juhtivate teadlaste, õpetajate, praktikute, teoreetikute ja uurijatega, on oluline kord kolme aasta tagant toimuvatel konverentsidel kohal olla, et ise jagada, saada uusi teadmisi, kontakte, mõttemaailma ja silmaringi laiendada. Kuna konverentsid toimuvad iga kord uues riigis, sh erineval kontinendil, siis annab üritusel osalemine võimaluse tutvuda ka selle piirkonna tantsu ja mõtteviisidega, mis on just seal eripärased. Konverentsi programmi paneb kokku vastava korraldusmaa töögrupp, kaasates sealjuures ka väga palju omamaist eripära lisaks üle maailma saabuvatele ettekannetele, töötubadele, esinemistele jne.

Raido Mägi: Kuna olen juba paarkümmend aastat koolitanud tantsutudengeid, kes just enamasti pärast õpinguid jätkavad oma eluteed noortele inimestele liikumise õpetamisega, siis tundus nüüd kohane hetk vaadata ka teisele poole maakera – mis olukord tantsuhariduse maastikul seal valitseb.

Jelena Melts: Nägin Facebooki grupis „tants“ kuulutust. Olin plaaninud aastaks Austraaliasse elama ja tööle minna. Mõtlesin, et kui juba olen Austraalias, miks mitte osaleda, kuigi vahemaad on väga suured: reisisin Perthist Adelaide’i, mille vahemaa on ~2700 km.

Mis olid päevade kõrghetked, eredamad elamused?

Jelena Melts: Eredaim mälestus oli Andrew Morrishi (Andrew Morrish on õpetanud improvisatsiooni Viljandis NOTAFE festivalil enam kui kümme aastat – toim) improvisatsiooni töötuba, kus mängis olulist rolli lihtsus. Kirss tordil oli Andrew suurepärane isiksus, tema huumorimeel ja koomiline olemine, nagu ühele austraallasele omane on.

Raido Mägi: Minu jaoks olid kõrghetked just siis, kui jõudsin tundmusele, et inimesed mõtlevad sarnaselt, nende ootused ja lootused on samad. Kindlasti oli elamusi ettenäitamistel ja etendustel. Samuti sai külastatud paralleelselt toimuvat Adelaide Dance Festivali ning sellel nähtud kaks etendust „The Beginning of Nature“ (Australian Dance Theatre) ja „The Spinners“ (Limosani projects and Al Seed production) jätsid vägagi ereda mulje oma terviklikkuses ning professionaalsuses.

Anu Sööt: Konverents kestis minu jaoks kokku 8 päeva, sisaldades eelnevat ja järgnevat Advisory Board kohtumist, mis on nn nõuandev kogu ja kuhu kuuluvad kõikide maade esindajad. Seal käsitletakse nii korralduslikke kui sisulisi konverentsi ja organisatsiooni enda arengusuundi, sh küsimusi ja probleeme, uusi ideid edasiseks arenguks, töögruppide moodustamisi, liikmemaksude teemasid jne. Organisatsioon daCi toimib ainult liikmemaksude toel, ühtegi muud fondi ega muud katusorganisatsiooni ei ole. Liikmemaksudest laekuv raha läheb konverentside korraldamiseks, koostööprojektide (Twin lab) toetamiseks, uute liikmesriikide liitumise toetamiseks jm arendustegevusteks. Kogu  organisatsiooni nõuandev kogu, juhatus, erinevad töögrupid töötavad kõik missioonitundest.

Konverentsi täisprogramm algas 8. juulil, kus tuli järgnevate päevade jooksul valida 6–8 paralleelsessioonist endale huvipakkuvam – päeva jooksul toimus kaks ennelõunast sessiooni ja kaks pärastlõunast sessiooni, lisaks õhtused osalevate maade noortetruppide esinemised. Kuna programmi raamat oli ca 100-leheküljeline, siis kogu sisu eelnevalt läbi töötada ja selgeks teha endale sobivamad, oli väga keeruline. Nii sai sageli sessiooni valikul otsustavaks sisetunne, eelnev esineja teadmine, tema tekstide tundmine, tema uurimistöö teadmine jne. Kuid sattusin ka enda jaoks üllatuslike uute esinejate sessioonidesse, mis olid väga huvipakkuvad.

Näiteks Karen Schupp USAst rääkis vastuolust riiklikes tantsukõrgkoolides õpetatava ning Ameerikas tohutult leviva tantsuvõistluste kultuuri vahel. Ülikoolides õpetatav annab laiapõhjalised teadmised tantsu laiemast taustast, nii teoreetilised kui praktilised, inimese arengust terviklikult, holistilisest ehk terviklikust inimkäsitlusest jne, samal ajal kui tantsuvõistlused vastupidi on orienteeritud vaid kohtunikele, st ainuke arengu motivaator on kohtunike maitse ja soovide eeldamine ning sellele vastav treenimine. Võistlused on vaid tulemusele orienteeritud, sh ka järjest kasvav rahaline ning äriline ettevõtmine. Lahendusena pakkus Schupp pigem üksteisega koostöö tegemist, mitte eiramist ega nende kahe erineva „maailma“ eemaldumist teineteisest.

Räägiti vananevast põlvkonnast, st ka tantsuõpetajad peavad selleks valmistuma. Toodi palju näiteid erinevatest tantsuprojektidest eakamatele, sh juba 50+ elanikkonnale. Samuti oli konverentsi läbiv teema „Inclusive Dance Education“, eesti keeles kaasav tantsuharidus, pidades silmas erinevate vajaduste ning võimetega inimesi. Toodi välja, et me ei peaks nimetama neid erivajadustega, vaid erinevate võimetega inimesteks/tantsijateks. Mitte disabilities (erivajadused), vaid different abilities (erinevad võimed). Tutvustati väga palju erinevaid projekte ning näiteid erinevate inimeste kaasamisest. Kuna konverentsi pooled osalejad olid lapsed ja noored, siis räägiti palju ka Z generatsioonist ning nende eripäradest tantsuhariduse kontekstis: kuidas uus põlvkond on valmis läbi kehalise kogemuse, läbi tantsu tegema sotsiaalseid, hariduslikke ja personaalseid muutusi, et making the world better (teha maailma paremaks). Üldiselt võib öelda, et üle maailma on tantsuhariduses samad tendentsid, samad rõõmud ja mured, hoolimata riigi suurusest või inimeste arvust. Kuna tegin konverentsil ka ise ettekande oma uurimistööst, siis sain sellele samuti palju väärtuslikku tagasisidet nii aruteludes kui järgnevate päevade vestlustes. Lisaks sain väärtusliku kogemuse oma töö tutvustamisel rahvusvahelisele erialasele kogukonnale.

Millise üldmulje kongress jättis?

Raido Mägi: Kongressi programm oli loomulikult ülevoolavalt suur, aga selle seest oli võimalik leida igaühele sobiv fookus. Programm oli laiahaardeline, väga palju paralleelseid töötubasid, loenguid, ettekandeid, arutelusid ja ettenäitamisi. Kui teada, mis on sinu huvi, siis ei upu ära ses valikute võimaluses, vaid on võimalus panna paika oma programm vastavalt oma fookusele, olgu selleks töötamine laste, noorte, erinevate põlvkondade või hoopiski erinevate füüsiliste ja vaimsete võimetega. 

Anu Sööt: Väga positiivse, toetava, tervikliku mulje. Kogu programm oli ühe suure terviku teenistuses, mille seekordseks teemaks oli „Dance, gathering, generations, learning“ (tantsimine, kogumine, põlvkonnad, õppimine). Väga palju esitleti põlvkondadevahelise õppimise ja koostöö projekte, näiteks olid kaasatud igas vanuses inimesed väikelastest eakateni, tuues neid nii lavale kui töögruppidesse. Kõlama jäi kultuuriline mitmekesisus, vanuseline/põlvkondade mitmekesisus ja kaasamine, erinevate võimetega inimeste kaasamine. Nädal konverentsi andis suurema avatuse ja kaasatuse tunde – tunde, et tants on avatud kõigile, hoolimata erinevatest eeldustest, oskustest ning võimetest. Arvasin seni, et olen üsna avatud globaliseeruvas ja mitmekesises maailmas, kuid seekordne konverents suutis siiski veel üllatada ning sel teemal rohkem mõtteainet pakkuda.

Jelena Melts: Kongress pakkus palju võimalusi, mida kuulata, näha, millistes töötubades osaleda ning oluline oli uute suhete loomine. Igaühele oli midagi, oma rosinad pidi ise välja noppima. 

Millise olulise kokkuvõtva mõtte/sõnumi edastaksid kongressilt Eesti tantsukogukonnale?

Anu Sööt: Eelmisest punktist tulenevalt rohkem avatust erinevuste suhtes, erinevate maailmavaadete, erinevate võimete, maitsete ja eelistuste suhtes. Me ei ole siin Eestis veel nii globaliseerunud, meil ei ole veel nii palju erinevatest kultuuridest inimesi, meie erinevate vajadustega inimesed ei ole kindlasti veel nii palju kaasatud igapäevasesse ellu, me ei hinda veel eakamate inimeste osakaalu igapäevases elus.

Jelena Melts: Eestit võiks esindada rohkem inimesi, noortest kuni vanuriteni.

Raido Mägi: On väga oluline, et Eesti tantsuharidus suhestub mujal maailmas toimuvaga, liigub maailma tantsuharidusega ühes suunas ning arendab rahvusvahelisi suhteid. Siinkohal tahaksin tuua kindlasti sisse erinevate põlvkondade, valdkondade ja samuti füüsiliste/vaimsete erinevustega kogukondade kaasamise.

Millised muljeid jäid Austraaliast, Adelaide´ist, austraallastest?

Raido Mägi:

Olles Austraalias esimest korda, väidan järgmist:

  • Pööratakse tähelepanu ilmastikule ja ei võidelda sellega, vaid lepitakse ja kasutatakse seda optimaalselt, kasutatakse ressursse (vesi, päike…).
  • Adelaide on turvaline uus maailm, kus ei saagi aru, et oled enda jaoks maailma kuklapoolel.
  • Kongress rõhutas, et tunnustab põlisrahvast, kelle maal elatakse ja luuakse, kongress toimus Kaurna maal. Tunnustatakse Kaurna inimesi selle maa traditsioonide hoidjana ja austatakse nende eluskultuuri. Austage minevikku praeguse ja tulevikus sündiva eest!

Jelena Melts: Austraalia on väga suur, erineva kliima ja ilusa loodusega kontinent. Adelaide on armas, väike ja väga kultuurirohke linn. Tunne on, nagu oleks Euroopasse sattunud. Austraallased küsivad tihti: “How are you?” Nad on avatud, sõbralikud, uudishimulikud. 

Anu Sööt: Väga head muljed! Austraallased (kui neid saab nii nimetada, sest siin elavad inimesed on kokku tulnud väga erinevatest maailma paikadest ning on väga erinevate juurte ning kultuurilise taustaga) on ülimalt avatud, sõbralikud, abivalmid, lisades iga vestluse või repliigi lõppu no worry (pole probleemi). Väga suur erinevus on nn maal ja linnal. Linnades elav rahvastik on ülimalt multikultuurne, globaliseerunud, hästi palju on asiaate, öeldakse ka, et Uus-Euroopa. Loodusega kokkupuude puudub, kõik on asfalteeritud, sillutatud, hoonetega täis ehitatud. Maal (meil õnnestus viibida enne konverentsi 5 päeva Kangaroo Islandil) elavad inimesed on farmerid, keda ei kohta kohvikutes ega kauplustes, vaid kes käivad oma asulas korra kiirelt poes, sõites ringi kängururaudadega varustatud porise džiibiga, päikesest tumedaks päevitunud, habemesse kasvanud tõsised pikka juttu mitte ajavad inimesed. Loodus on kõikjal, nii ringi hüppavad kängurud orgudes ja nõlvadel kui õnnetu lõpu leidnuna teede ääres, mis on autojuhile (eriti mujalt tulnule) justkui liiklusmärk ohutuks liiklemiseks. Koaalad, opossumid, okassiilid, kängurud, pelikanid jne on igapäevased, kohates neid teedel, parkides, metsaradadel ja isegi asulates.

Mida soovid veel lisada, mida oluliseks pead?

Jelena Melts: Uute connection’ ite loomine kongressilt.

Raido Mägi: Tööpõld tantsuhariduses ja kaasamises on nii pikk ja lai… hiljem on erinevad kogukonnad kindlasti tänulikud ning õnnelikud!

Anu Sööt: Soovin, et rohkem eestlastest tantsuinimesi „satuks“ sellistele konverentsidele, mis annab mõtteainet oma senisele tegevusele ja inspiratsiooni edaspidiseks. Siit kasvavad välja ideed ja projektid edasiseks nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil. Nüüdseks siis viiel korral osalenuna olen lahkelt nõus jagama infot nii eelnenud kui järgnevate konverentside kohta. Või siis leiab info organisatsiooni daCi kodulehelt. Järgmine kongress toimub kolme aasta pärast, 11.–16. juulil 2021 Kanadas Torontos ning selle teema on „Dancing Into Communities“ (tants kogukondades). Kokkuvõtvalt, külm Austraalia talv osutus vägagi soojaks mälestuseks!