Kujumuutja Lavastaja, etendaja – Helena Krinal Dramaturgiline tugi, mentor – Birute Baneviciute (Leedu) Helilooja – Liis Ring Kostüümikunstnik – Tiina Pikas Produktsioon – MTÜ Krinalmansour Kaasproduktsioon – Dansema Dance Theatre (Leedu), Sareyyet Ramallah (Palestiina)
Laps ja nüüdistants?
Värske vanaemana olen ma viimasel aastal sattunud kultuuri „äärealadele“, täpsemalt mänguasjapoodidesse ja lasteteatritesse. See on pannud mind juurdlema lastele suunatud kultuurisõnumite sisukuse üle ehk kahtlema täiskasvanute võimes aidata lastel adekvaatselt tänapäeva keerulise maailmaga kohaneda. Mänguasjapoes pöörasin alguses kannapealt ringi. Kujutlege, et sisenete teatrisse ja teid juhatatakse sõbralikult sinistesse ja roosadesse saalidesse selle järgi, kas kuulute poiste või tüdrukute kategooriasse. Ühes saalis mängitakse lugu maha mehelikust perspektiivist (ühiskondlikud strateegiad, mis väljenduvad sõjas ja tehnikauuendustes) ja teises saalis sama asi naiselikust vaatepunktist (kodukomfort, uute kodanike tootmine ja nende eest hoolitsemine ning ühiskonda teenindavad tegevused meditsiini ja toitlustuse näol). Õnneks on teatritegijate arvates kujutlusvõime ja fantaasia siiski veel üldinimlikud kategooriad.
Kuna minu hooleks jäi perekonna kõige noorema, varsti kolmeseks saava liikme (tantsu)kunsti juurde juhatamine, siis hakkasin aegsasti vaatama ka selle järele, missugused tantsuetendused sobiksid kategooria alla „Minu elu esimene“. Nagu lugeja juba aru saab, on siinkohal võimalus, et elu esimene ka noore inimese viimaseks tantsuetenduse külastuseks jääb, 50/50 (optimistlikult lähenedes). Kaasaegse tantsu apologeedina välistasin (võimaluse korral) balletietendused, minu nägemust mööda just sellesama roosa/sinise maailmakorralduse järjepidevuse alalhoidmise tõttu. Mul polnud mingit soovi tutvustada paariaastasele tüdrukule tantsu võlumaailma kaunite tahtejõuetute naistegelaste kaudu, kes kõik näikse ootavat meestegelast, kes nendega abielluks, neid ära nõiuks või nõiduse käest päästaks. Ebaõnnestumise korral on naistegelase valikuteks vaid hullumine või surm. Soorollide stereotüüpsus ja esteetilisse virtuoossusesse „kaotatud“ vägivald nõrgemate suhtes on asjad, millest justkui pole balleti puhul hea toon kõnelda. Teema nõuaks laiemat arutelu, esteetika on ju läbinisti politiseeritud nähtus – asjaolu, mida tantsukunstis (ja sugugi mitte ainult balletis) liiga tihti unustama kiputakse.
Lastekirjanik Aino Pervik rõhutab, kui „oluline roll on inimhakatise maailmapildi kujundamisel professionaalsel lastekultuuril. Eripära täiskasvanute kultuuriga võrreldes seisab selles, et tegemist on nähtusega, kus loov isik on küpsem ja kogenum kui see, kellele ta oma loomingut pakub. Tal tuleb arvestada lapse vastuvõtuvõimega, samuti peaks tal olema eetika ja moraali koha pealt korras mõtlemine. Laps üldiselt ei analüüsi seda, mida talle pakutakse, vaid võtab hoiakud kergesti omaks. Omaksvõtu kaudu laps ju oma rahva, oma ümbruse, oma sotsiaalse grupi kultuuri sisse kasvabki. Vargad varasteks, elevandiluutorniinimesed elevandiluutorniinimesteks, looduse hoidjad tähelepanelikeks looduses liikujateks.“ (Pervik 2006)
Esteetiline eelistus on muidugi asja üks külg, aga tegelikult on kõige väiksematele mõeldud nüüdistantsuetendustele väljaspool Tallinna peale sattuda pea võimatu. Seepärast tundus kutse augustikuises Tartus Helena Krinali „Kujumuutjat“ vaatama minna peaaegu süllekukkunud imena. Helena on juba üle kümne aasta tegutsenud tantsukunstnikuna peamiselt Palestiinas, Eestis on ta teinud viljakat koostööd Zugaga. 2021. aastal etendunud „Häbi“ ja paar aastat varem välja tulnud „Müra“ olid mõlemad tundlikud liikumisuurimused meid igapäevaselt mõjutavatest ja ümbritsevatest nähtustest. Lavastajatööde kõrvalt on Helena samal ajal õpetanud Palestiinas lapsi tantsima – maal, kus konfliktid rahvuse, religiooni ja kultuuri pinnalt järjest enam radikaliseeruvad. Võibolla koreograafi taustast lähtuvalt kannab „Kujumuutjat“ minu jaoks mingi usk universaalse humanismi võimalikkusesse, maailma muutumisse läbi igaühe (ka kõige väiksemate) tegutsemise.
Nüüdistants loobub üha enam etendusruumi traditsioonilisest jaotusest publikualaks ja lavaks, kus pealtvaatajalt oodatakse pimendatud saalis hiirvaikset liikumatut kaasaelamist. „Kujumuutjas“ on etendajateks võrdsetel alustel nii koreograaf ise kui ka lavale oodatud kõige pisemad pealtvaatajad. Alles etendajate kehaline kohalolu avabki erinevate materjalide ja objektide mängulise potentsiaali. Suured vetruvad pallid muudavad värvi igal puudutusel. Pikk toru, mis ilma tegutsejateta endast lihtsalt maas vedelevat kangatükki kujutab, elustub niipea, kui suured ja väikesed kehad avastavad, et sinna sisse ronida on lihtsalt lõbus. Tunnel, uss ja vedru tekivad ja kaovad pealtvaatajate silme all. Maailm, mille loovad jooksvad, kompivad, rullivad, kukkuvad, libisevad, hüppavad või roomavad kehad, omandab vormi ja sisu väljaspool narratiivseid loogikaid. Psühholoog Lev Võgotski peab laste kujutlusvõimele iseloomulikuks motoorsust, enda keha tegevuslikku kasutamist fantaasia käivitajana, misläbi oleks teatrimäng, mis põhineb ju samuti tegutsemisel, oma olemuselt juba eriti lastelähedane. (Võgotski 2016: 94, 100). Nagu laste mänguski, loovad „Kujumuutja“ atmosfääri illusoorse ja reaalse maailma samaaegne kohalolu – tükk kangast jääb kangaks ka siis, kui lapse fantaasia selles võlukoobast näeb.
Narratiivsus vs kõnelevad vormid
Me kasvame üles lugude najal ning maailm saab meie jaoks tähenduse siis, kui õpime asju nimetama ja püüame nendevahelisi seoseid sõnastada. Hea ja kurja võitlus, kangelased ja kurikaelad, kellele muinasjuttudes kaasa elada, omavad konkreetset kuju, samal ajal ka abstraktsioone esindades. Neile on iseloomulik teatav käitumis- ja toimimisviis, ka äratuntav kehaline kohalolu. Antiikkultuuri pärijatena suhtume umbusklikult individuaalsete kehade ja maise eksistentsi piiratusse. Kangelase teekond eeldab üliinimlikku psühhofüüsilist sooritust, mis enamiku meie jaoks tavaelus kättesaamatuks jääb. Sellised kehad on loodud kummastama, mitte suhtlema, need vajavad distantsi enda ja maailma vahele, liikumatuna tooli külge aheldatud imetlevat pilku hämaras teatrisaalis.
„Kujumuutja“ kehades pole midagi kummastavat – relvastatuna vaid kompimis-, haistmis-, nägemis- ja maitsmismeelega, on noor tantsupublik kutsutud avastama omaenese keha piire jagatud performatiivses ruumis, kehastudes samal ajal nii pealvaatajaks kui etendajaks. 20. sajandi olulisimaid performance´i-kunstnikke Marina Abramović peabki kaasajal etenduskunstide võimsaimaks „vahendiks“ etendajat ennast. Ükski omandatud (tantsu)tehnika eksponeerimine ega kinnistunud teatrižanr ei saa olla olulisem etendaja isksuse kohalolust, tema „otsustunud“ olekust, füüsilisest ja vaimsest valmisolekust publikuga suhtlusse astuda. Ma loodan väga, et „Kujumuutja“ noorele vaatajale talletub kehamällu rõõm liikumisest ning see kogemus lubab tal tulevikus aktsepteerida individuaalse kehakogemuse väärtuslikkust ja sedasama tunnet ka (nüüdis)tantsuetendustelt otsida.
Tänapäeval ei peaks tantsuetendus rõhutama etendaja tehnilist virtuoossust, millega hõõruda publikule nina alla nende enda kehalist küündimatust.
Kasutatud allikad: [1] Pervik, Aino 2006. Neljanda päralejõudja rõõm.– Sirp, 03.03.2006. [2] Võgotski, Lev 2016. Laste loovus ja kujutlusvõime. Mäng ja selle osa lapse psühhilises arengus. TLÜ kirjastus.
