Järgnev artikkel on viies sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.
Aprilli Tantsu KuuKirjas avas Lemoot kompanii liige ja tantsuõpetaja Katrin Kubber oma teekonda Tartusse ja veel täpsemini Lemoot kompaniisse. Sel korral kirjutab kompanii direktor kokku enda, Helle Mari Toomeli ja Katrini mõtted, proovides mõista, kuidas tantsumaastikul palganumbrid kujunevad ning kuidas leida enda väärtust.
Niipea, kui olin otsustanud, et hakkan sellisel teemal kirjutama, tabas mind teatav hirm. Eestis ei räägita rahast, tuleb olla tagasihoidlik, vähe ambitsioonikas ja silmad põrandale lüüa iga kord, kui oma palgasoov üle huulte pomiseda. Kui üldiselt võiks abi olla vabariiklikust sättest, kui palju võiks mingil ametikohal teenida, on selline tasu arvestamise viis kunstimaastikul keerulisem. Ka tantsuõpetaja suhteliselt korrapäratu graafiku ja erahuvikoolides töötamisega kaasnevad segased lood. Aga kuidas siis leida enda väärtus?
Üks viis oleks taandada kõik sellele, kui väga midagi teha viitsid. Eks see ole iga asjaga nii, aga kunsti puhul on vist enda piitsutamine lihtsam. Kui tunned, et tahad midagi endast lavale või paberile või savisse jätta, siis teed seda lõpuks igal juhul. Ning kui palka makstakse, on see justkui boonus. Siiski, iga asi nõuab aega ja pühendumist. Ka 15 minutit kestev etteaste mõnel festivalil või sündmuse avamisel eeldab proove, ruumide kasutamist, vahel ka heli kirjutamist. See kõik maksab, lisa sellele veel kopsakas maksukoorem ja ongi käes. Siis tuleb endalt küsida, kui väga sa seda praegu teha tahad. Kas kogemus trumpab vähese raha üle, kas keegi teine teeks seda nii väikese tasu eest, kas projekti raames oleks tegelikult võimalik rohkem maksta?
Helle lisab: “Viimasel ajal olen olnud palju kriitilisem, milliseid etenduskunstidealaseid projekte soovin kaasa teha. Kuna minu ambitsioon tantsukunstnikuna on kompaniis kõige väiksem, siis ei otsi ma enam aktiivselt sellealaseid väljundeid – võib-olla ühel päeval jälle… Igatahes, see tähendab, et kui lähen uude kohta, kus on uued inimesed, kes soovivad uut või kindlasisulist töötuba või geikat, kus pean ise lavale ronima, küsin nii palju, kui vähegi julgen. Samuti küsin rohkem tööde puhul, kuhu on sisse kirjutatud mingi umbmäärasus – kõik, mis kasutab minu aega rohkem, kui tegelikult vaja oleks. Jah, tõesti, ma ei arva, et minu väärtus tantsuõpetaja või artistina oleks nii suur, aga väärtus, mis peitub ajas, mille saan veeta oma lähedastega kodus rahulikult õhtut nautides on tihtipeale palju suurem.“
Samas võiks väärtust vaadata kui midagi, mis seisab minu viitsimisest eraldi. Ka sel päeval, kui tahaksin kodus päevitada, olen endiselt hea kunstnik või õpetaja. Sellisel juhul peitub minu töö väärtus ajas, mille olen pühendanud enda täiendamisele, kasvamisele. Väärtus on ka selles, mis minust järele jääb, mida kellelegi edasi annan või siia maailma kogemiseks loon. Seda ei ole enam nii kerge mõõta, aga olemas on ta ometi. Sellisel juhul ei seisne minu väärtus konkreetsetes töötundides, vaid sisus, mida nendes tundides pakun.
Muidugi juhtub ka nii, et lööd kõik need numbrid kokku, kirjutad arve ning saadad väriseval käel välja. Arve tasutakse ning tuju on tõeliselt hea – sai teha midagi ägedat ning ka kuu lõpus lauale jõudev ei koosne ainult nuudlitest. Helle leiab, et ikka tuleb ette projekte, mis on hästi juhitud, kus kõikide osalejate motivatsioon on kõrge ja palganumbrid ka vastavad – eriti teevad selliseid projekte teised noored loojad, kes probleemi mõistavad ning annavad endast parima, et näiteks töötubade juhendajad saaksid päriselt sellist palka, mis vääriks teise linna sõitmist. Hea kogemusena meenutab Helle, kuidas tudengina käis kursaõega kusagil Võrus esinemas: “Me tegime kindlasti rohkem tööd, kui meile raha anti, aga sellel hetkel oli see ikka tõesti kobe summa. Väga lõbus oli ka!”
Vähemalt sama palju juhtub ka seda, et Eesti Kultuurkapital vmt ei maksa toetust täies ulatuses. Projekt viiakse ikkagi ellu ning oled sinagi sinna kaasa jäänud lohisema, sest ei kõlba poole pealt öelda, et tore lugu küll, aga hinnapakkumine oli ju selline. Siis istud projekti lõppedes käsi põsakil ja mõtled, mis siis on sinu töö väärtus. Lemoot kompaniid kutsutakse ikka tegema kunsti, kus tasuks on hea kogemus, reklaam või loosung, et teised teevad ju ka ilma rahata. Vahel ma mõtlen, kas nii üldse on viisakas kutsuda, aga siis kutsun ise ka.
Katrin avab enda palganumbrini jõudmist selliselt: “Minu jaoks on aeg raamistavaks osiseks enda töö hinna määramisel. Määran enda jaoks tunnihinna ning siis arvutan vastavalt. Kui minu elukohajärgsest paigast kutsutakse mind teise linna töötuba tegema, siis lõpuks võib minu küsitav summa üsna suur tulla. Töötasule lisandub ka transport ning vahel ka ettevalmistusaeg. Muidugi hindan ka töö iseloomu – kui tegemist on regulaarsete tantsutundidega, siis eeldan palka, mis on vastavuses sellega, palju tantsuõpetajatele keskmiselt makstakse. See keskmine on minu jaoks välja kujunenud teiste tantsuõpetajatega rääkides ning end kursis hoides, kui palju enam-vähem ühe tunni eest tasu saadakse. Kui tegemist on näiteks privaatse tunniga meelelahutuse eesmärgil (nt sünnipäevad), siis küsin kõvasti rohkem raha, sest lisaks õpetajarollile olen suures osas ka meelelahutaja kingades. Samuti on pakkumisi, mis mulle tegelikult huvi ei paku. Sel juhul küsin enda hinnangul väga suure summa ning pole absoluutselt pettunud, kui selle pärast asi katki jääb. Kui ollakse nõus maksma, siis olen professionaal ja panustan.”
Kuivõrd mulle meeldib end ikka kunstnikuks pidada, ei saa ma selle rolli eest eriti palka, täpsem oleks öelda, et hetkel ei saa üldse. Niisiis olen leidnud töö, mis aitab finantsraskustes pea vähemalt nii palju pinnal hoida, et vesi ninna ei lähe. See on töö, mida teen osakoormusega, sest rohkem lihtsalt ei jaksa ja ega ei tahaks ka. See on tantsuõpetaja töö. Selle artikli alapealkirjaks võikski olla “Tantsu õpetamine kui kunstniku kõrvaltöö”.
Midagi selles huvihariduses töötamises lausa karjub kõrvaltööd. Tunnid on väikesed, sest koolides ei ole koormust pakkuda. Tasu on umbes selline, mida kuskil baariabina teeniks. Karjääriredelil väga ronida ei saa, aga ometi tuleb minu põhisissetulek just sealt – tantsuhuviharidusest. Helle viskab õhku mõtte, kas tema töö tantsuõpetajana oleks jätkusuutlikum olnud, kui ta oleks esimesest aastast alates väärilist palka saanud. Kas oleks püsinud soov ennast arendada ning edasi treenida? Keeruline on ennast paremaks õpetajaks kasvatada, kui enne tantsutunde tuleb põhikohaga kusagil mujal töötada, et õhtu lõpuks ots-otsaga kokku tulla. Praeguseks töötab Helle tantsuõpetajana vaid Lemoot kompaniis, kus annab kaks tundi nädalas. Teised kunstnikud teevad taolise koormusega tööd näiteks raamatupoodides, baarides või sarnaselt meile – tantsuklassides.
Palganumbri leidmine ja raha pärast muretsemine ei ole raske ainult töötaja vaatenurgast, vaid ka tööandjaks olemine võib olla keerukaks. Enne Lemoot OÜ-d ei mõelnud ma kunagi, mis kaasneb selle summaga, mis mu pangakontole potsatab. Nüüd tegelen sellega igal kuul. Ja vahel on sellega kaasnev lausa halenaljakas.
Mõnda aega tagasi sattus Lemoot maksuametiga sekeldustesse, üldiselt oli probleem arusaamatu ja võtsin nendega ise ühendust, et olukord selgineks. Sellele järgnes teatavas mõttes naljakas Skype’i intervjuu, mille käigus üritati selgeks teha, kas Lemoot maksab ümbrikupalkasid. Üritasin seletada, et olles ise olnud ravikindlustuseta, ei ole mul mingit isu kuidagi sahmerdada ja oma inimeste elu keeruliseks teha, lihtsalt suuremat koormust ei olnud tol hetkel võimalik neile pakkuda. Ametnik sai minust aru ja pakkus lahenduseks, et registreeriksin oma õpetajad ümber sporditöötajateks, sest nende keskmine palk on madalam. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et me oleme ju kõrgharitud tantsuõpetajad. Ta vastas, et no jah.
Hiljem hakkas mul pisut kurb, ma saan aru, kuidas meie ettevõtte kuvand maksuametile tundub, raha liigub tõesti vähe. Maksan meile kolmele ju ainult tehtud tundide alusel, lihtsalt rohkemaks ei ole võimalust. Veel kurvemaks teeb see, et minu palk on seotud kolme erineva töökohaga. Kuskohas ma vea olen teinud või kas tegelikult on ka nii? Kas tantsuõpetajad lihtsalt ongi äärmiselt alamakstud või olen mina oskamatu küsima?
Katrin sõnab: “Olen saanud päris korraliku summa selle eest, et tulen lavale ja improviseerin paar minutit. Teisalt on kutsutud ka söögi või sooja käepigistuse eest asju tegema. Heast kogemusest rääkimata. Mõistagi on kõik situatiivne, kuid suhtumine, et tants on mingi tilulilu, mida peaks tegema tasuta, on minu jaoks kindel no go. Julgen väita, et sellist suhtumist on aina vähem, kuid enda töö iseloomu ja tasu kujunemist on vahel vaja lihtsalt selgitada, siis tekib ka mõistmine.”
Võibolla on probleem ikkagi pisut laiem kui minu oskamatus küsida. Tantsukoolide kuumaksud on endiselt uskumatult väikesed ning raha jagamiseks vähe. Isegi kui küsida rohkem kui muidu, mis tihti pole ikkagi see, millega päriselt ära elaks, on tõenäosus, et seda maksta suudetakse, väike. Ja ma mõistan seda muret, iga kuu, kui Lemooti makse deklareerin, tuleb nutt kurku. Kogu see raha, mille ma annan ära kuhugi tühjusesse, samal ajal, kui mu õpetajate palgad on olematud. Ja sa oledki lihtsalt kinni, ei saa öelda, et mina sellise raha eest tööle ei tule, sest kuidagi on ju vaja elada. Samal ajal panustad tööandjana probleemi edasi, sest midagi muud ei jää üle. Isegi kui mõtled, et tõstaks siis kuutasusid, tuleb keegi jälle uurima, et kas soodukat ei saaks teha ning ring hakkab otsast peale.
Kuidas selle asjaga siis on? Projekti raames küsid üht summat, sest kogemus on intensiivsem ning toetust maksab keegi teine. Tantsukoolile töötades pead aga leppima tõsiasjaga, et igal kuul, järjepidevalt esitad neile arve, mida nähes järgmine juhataja nuttu tagasi hoiab. Ehk oleks lihtsam Rimis töötada? Teha propagandasari, mis seletab, kuidas tantsuõpetajate töötasu kujuneb? Leiutada kunstiline jalgratas (loe: õhupallist koer) ja maksta kõigile tantsukunstnikele taskuraha? Teha süda kõvaks ja nõuda palgatõusu, sh iseendalt?
Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunsti kompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.
Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.
