Järgnev artikkel on teine sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.
Jaanuari KuuKirjas arutles Lemoot kompanii direktor Johhanna Anett Toomel ettevõtlusteemadel, sel kuul võtab järje üle kompanii kunstiline juht ja tantsuõpetaja Helle Mari Toomel, kes proovib lahata täiskasvanute tantsuõppega seonduvat sotsiaalset külge ning avada sellega kaasnevaid rõõme ja muresid.
Olen juba pikalt mõelnud, et tahaksin sellest teemast midagi kirjutada. Veidi sellepärast, et täiskasvanute õpetamine on lihtsalt nii lahe, ja veidi sellepärast, et teemat pole sellest vaatevinklist just liialt kajastatud. Täiskasvanute tantsuõpe on huvihariduse üsna kummaline haru, eriti kui teha seda mitteprofessionaalidega, mitte Tallinnas ja mitte spordiklubis. Lastele tantsu õpetamisest on räägitud palju ja on ju üldiselt selge, et tantsimine on tore ja teeb inimestel meele rõõmsaks. Ent selles artiklis katsun seda täiskasvanute tantsuvärki avada läbi Lemooti vaatenurga.
Kui ma seitse aastat tagasi Tartus oma esimese täiskasvanute kaasaegse tantsutehnika klassi ette astusin, olin väga närvis. Olin noor ja roheline. Tundsin muret, mis materjali õpetada ja kuidas seda teha. Kuidas õpetada endast vanematele kukerpalle?
Lemootis nimelt anname tunde, mida tavaliselt täiskasvanud mitteprofessionaalidele ei pakuta: kaasaegse tantsu ja põrandatehnika erinevad tasemed, tantsuline liikumine, kehahool ning sellest hooajast alates ka somaatiline liikumine ja venitus.
Minu üllatuseks läksid tunnid hästi ning äraoleva pilgu asemel kohtasin ainult toetust – mulle elati kaasa! Ja elatakse siiani. Mitmed õpilased, kes liitusid minuga mu esimesel ja teisel hooajal, on siiani Lemooti ridades.
Täiskasvanutele liikumistundide pakkumine on ütlemata lahe ja vabastav. Vähemalt mulle õpetajana. Saan olla üsna häbitult mina ise: teiste inimeseks vormimise asemel saan keskenduda lihtsalt meeldiva ruumi loomisele ja kureerimisele. Olgu see siis tehnika või tunni ajal jutustatud lugude kaudu. Üldjuhul ei tule klassides tegeleda inimestele nende keha baasvõimaluste tutvustamisega, vaid saame tegeleda nende võimaluste laiendamise ja avardamisega. Täiskasvanutel on (vahel isegi põikpäiselt) tugev arusaam sellest, milleks nad võimelised on, aga samas püsiv himu neid piire kombata ja edasi lükata. Hoogsat rutakust ja uisapäisa tegemist kohtab harva ning sellega vähenev vigastuse oht on meeletu pingelangus õpetajale.
See suhtumine, et kõik vastutavad iseenda eest, annab kontrolli ja vastutuse korraga nii õpetajale kui õpilasele: õpetajad saavad vabalt katsetada, ent õpilastel on alati võimalus ja julgus öelda, kui midagi ei sobi.
Johhanna lisab, et täiskasvanute õpetamine on tore vaheldus ja esialgu ka väljakutse värskelt tantsuõpetaja diplomi saanule. Eks koolis keskendutakse ikka sellele, mil viisil oma teadmisi lastele edastada, kuidas nende emotsioone ja olekut lugeda, kuidas neid motiveerida ja kuidas end kehtestada. Täiskasvanutega seda küsimust ei teki, nad on saalis, seega tahavad seal olla ja ka oma tundeid ja mõtteid väljendavad nad selgemalt.
Täiskasvanud, kes meieni jõuavad, soovivad lihtsalt mingil kujul liikuda, teha seda ilma hinnanguteta, turvalises keskkonnas. Ilma muretsemata, kas trenni outfit on piisavalt moekas või kas sokkides on augud. Neil on üüratu sisemine motivatsioon, millele saame lihtsalt hoogu juurde anda. Ja kui mõni päev saab jaks otsa, siis on meie tundide põhinaljaks kujunenud lause “mille eest sa maksad?”.
Jagatud vastutuse põhimõttest lähtume ka kompanii juhtimisel – tahame, et kõigil oleks hea olla. Nii leiame alternatiivse harjutuse valutavatele põlvedele, kui on meile töötubade eest makstud ka vaagnatäie vahvlitega. Tahame, et inimesed, kellega kohtume klassiruumis, julgeksid meile ka tänaval tere öelda, muretsemata, kas tunneme nad ikka ära – meie jaoks tundub oma õpilaste nimepidi tundmine normaalne, aga kahjuks jääb täiskasvanute treeningutel tutvus sageli korrakaardile templi löömise tasemele. Jah, mõnele on see võib-olla miinuseks, aga Lemootis puudub anonüümsus.
Johhanna lisab, et meie saali kõnnivad inimesed, mitte kliendid, mis on fundamentaalne erinevus meie ja mõne spordiklubi vahel. Lõppkokkuvõttes ei muuda kellegi maksmata jäänud 10 eurot midagi ja see, kui klassis julgetakse suu lahti teha ja rääkida, mis hingel või põlvel on, on väärtus, mida kultiveerida.
Kui jutt juba vahvlites maksmiseks läks… Peame oma tegevuse üheks oluliseks osaks majanduslikku kättesaadavust. Kuigi tuleb tunnistada, et vahel saab raha ehk veidi liigagi otsa, ei ole me nõus kuutasusid ja piletihindu lõpmatult kõrgeks tõstma. Tundub ebaaus, et täiskasvanute vaimne ja füüsiline tervis on vaid nende isikliku rahakoti mure.
Selle dilemma ees oleme Eesti Kultuurkapitali (Kulka) toetuse puudumisel pidanud üsna mitu töötubade projekti katki jätma. On ebarealistlik ja ebaaus, et väikene kompanii peab puhtalt piletitulu pealt suutma tasuda õpetajate palgad koos tööjõumaksude ja saalirendiga.
Töötades täiskasvanutega, ei ole meil õigust linna püsitoetusele, töötades mitteprofessionaalidega, ei lange me Kulka tantsu- või teatrikunsti kategooriasse. Ja senini ei ole me eriti edukalt erinevatele rahvakultuuri rahastajatele suutnud tõestada, et tegeleme tõesti rahva ja kultuuriga.
Johhanna leiab, et on veider mõelda, et väike kompanii ei tihka töötoa eest küsida rohkem kui kümme eurot, samal ajal kui riigiteater küsib umbes sama pika ajaveetmise eest 30 eurot. Ometi on teatritöötaja palk riiklik kultuuritöötaja palk, saalis 100 inimest rohkem ja kogu ettevõtmise kultuuriline tähtsus tõestatud. Samal ajal teeb kompanii nullprojekti, et inimestel oleks tore. Ning seisab siis silmitsi maksuametiga, kes soovitab kompanii õpetajad tantsuõpetajate asemel mõne spordivaldkonna ametnikuna tööle registreerida, sest muidu jääbki ettevõtte maksukuulekus liiga väikeste palkade tõttu ebarahuldavaks.
Lisaks majanduslikule kättesaadavusele peame oluliseks ka vaimset kättesadavust. Väärtustame individuaalsust: oleme inimestena erinevate taustade ja kehadega ning seega võimetud täielikus sünkroonsuses eksiteerima. Ja see ongi lõbus. Me ei pea esinema või kuhugi jõudma, saame nautida teekonda. Olgu see siis teekond spagaadi või tervema seljani. Johhanna leiab, et Lemoot on koht, kus liikumisest rõõmu tunda. Tähtis ei ole esteetika ja reeglina ei lepi me ka hooaja alguses kokku, kui palju keegi kaalu kavatseb kaotada. Tähtis on see, et tundidesse tulemine ei oleks tüütu kohustus, vaid meeldiv lõpetus päevale.
Just nende aspektide väärtustamine on meie juurde toonud üsna suure ja kirju seltskonna inimesi, kes on pikalt endale n-ö sobivat kohta otsinud. Osal on seljataga mõnest spordiklubist saadud negatiivne kogemus või on nad lihtsalt väsinud tavapärasest pump-combat-balance kombinatsioonist. Osa on pikalt mõne vigastusega maadelnud ja otsib kohta, kus tasapisi jälle liikumisega algust teha. Osa tuleb nagu välk selgest taevast ja ütleb, et guugeldas ning leitu tundus põnev. Suur osa neist jääb ja kasvatab aja jooksul tundide arvu.
Selle tantsulise kaasteelisuse üheks täiesti ootamatuks kõrvalmõjuks on olnud aga tugevate sõprussuhete sõlmimine nii õpetajate ja õpilaste kui ka õpilaste endi vahel. Olen oma täiskasvanud õpilastelt saanud tuge nii oma töö kui eraelu muredega, mind on kuulatud ära ja antud nõu. Olen käinud saunaõhtutel ja niisama külas. Ja nemad on käinud külas mul, nii Zoomis kui päris elus.
Lemooti tegevuse üks senini meeldejäävamaid projekte oli Lemoot suvepäevade korraldamine möödunud suvel, kui kutsusime kõik oma õpilased külla meie vanemate maakoju. Esimesed külalised saabusid kella kahest ja viimasel lahkusid pärast südaööd. Nautisime jutuajamist, käisime saunas, korraldasime musaviktoriini ning tegime retroaeroobikatundi. See oli üks tõsiselt korda läinud päev!
Johhanna lisab, et täiskasvanuna on sõprade leidmine palju keerulisem, väiksena sattusid samasse liivakasti või koolis pinginaabriks ja nii läks. Täiskasvanuna saavad sõpradeks tihti kolleegid, aga kui töötad tantsuõpetajana ja suures osas õpetad lapsi, on asjalood natuke nadid. Siis avastadki, et täiskasvanutega tantsutunnis olemine on täpselt nagu nooruses, tekivad sõbrannad, igaühel on saalis oma lemmikkoht ja juttu jätkub nii palju, et vahel on tarvis lausa pahandada.
See ehk ongi täiskasvanute õpetamise kõige mõnusam pool – luba olla sina ise. Laste tundides pead seda kuidagi varjama, ilmselt ka spordiklubis treenerina. Lemootis jalutad aga klassi sisse ja ütled, et täna oli üks igavesti nõme päev – saad vastu soojad sõnad ja tunni lõpus tunned ennast jälle normaalselt funktsioneeriva inimesena. Sama võimalus on ka kõikidel meie õpilastel – jagada muret ning saada tuge.
On tõeliselt tore, et Lemoot on tantsuõppe väljal leidnud oma niši ning et selleks on sotsiaalprojekt nimega “Tantsutreeningud täiskasvanutele”.
Üldse hakkab tunduma, et oleme selline omapärane müürilillede kollektiiv, nii õpetajad kui õpilased. Meie sekka kuulub paras ports tudengeid, mõned majandusinimesed ja raamatupidajad, antropoloogid ja kirjandusteadlased, kunstiinimesed ja õpetajad. Nendest Lemooti inimestest räägime pikemalt aga juba õige pea.
Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunstikompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.
Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.
