Artikkel

Lihtsasse keelde saab panna ainult teksti, millel on mõte

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 125

märts, 2023

Naljakas, kuid enamasti toimub esimene kohtumine esietenduva tantsulavastusega Facebookis, kui minu kajakambrisse jõuab mõni üritus, millele sõbrad-tuttavad on juba reageerinud ning märkinud end huvitatuks. Klikin ürituse lahti ning scrollin alla lavastustutvustuse juurde, samal ajal trummeldab peas pealkiri. Enne teksti lugemist vaatan üle nimed, kes on uudisteose taga. Ma ei oska öelda, kas see on minu pealiskaudsus või laiemalt levinud praktika, küll aga olen teadlik, et lasen end nimedest mõjutada ning tegijate varasemad tööd annavad impulsi, kuidas teost ja selle teksti vastu võtan. Nimed üle vaadatud, scrollin tagasi ülespoole ning loen tutvustavat teksti…

Milline see tekst on? Kes ja mis on selle teksti taga? On see kunstniku autoritekst? Või on see institutsiooni loodud turundustekst eesmärgiga pileteid müüa? Kuidas on nii, et ikka ja jälle jõuavad tekstidesse märksõnad uurib, nihestab, vaheala, mängulisus jne. Need küsimused on õhus nii enda tekste kirjutades kui teiste omasid lugedes. Istusin maha Kanuti Gildi SAALi majadramaturgi ja teatrisõbra Heneliis Nottoniga, et paar puntras mõtet lahti harutada.

Kärt: Mis on Sinu roll Kanuti Gildi SAALis?

Heneliis: Mulle tundub, et ma olen Kanutis võtnud sellise rolli, et ma üritan sõnastada, mis toimub. Seda nii maja, tiimi kui lavastuste puhul.

Ma tegelen põhimõtteliselt kõikide tekstidega, mis majast välja lähevad. Mul on suundumus, kuhu majadramaturgina soovin liikuda, aga pärale ei ole ma veel jõudnud. Ideaalist lahutab alati ajapuudus. Haldan sotsiaalmeediapostitusi, pressiteateid, lavastuste sisutuvustusi, kodulehte jne, kuid lavastusdramaturg ma üheski Kanuti lavastuses ei ole olnud.

Kui ma kaks aastat tagasi Kanutisse tööle läksin, siis süsteem oli selline, et kunstnik saatis enne esietendust teksti ja see läks suurema toimetamiseta üles. Ma soovin, et meie maja tekstides oleks mingi ühtsus. Samas annan endale aru, et ei ole vist võimalik välja töötada mingit ühtset mudelit või struktuuri, sest kõik kunstnikud töötavad ikkagi väga omanäoliselt.

See-eest üritan alati välja pakkuda erinevaid lahendusi, olen näiteks valmis ise teksti kirjutama intervjuu põhjal. Või koostöös kunstnikuga, et üks kirjutab alge, mida teine edasi arendada saab, või vastupidi, üritan kõigepealt sõnastada seda, mis mulle tema jutust kõlama on jäänud ja siis kunstnik saab sealt edasi minna. See tähendab, et olen vajadusel olemas, aga kunstnik võib teksti ka ise kirjutada, kuid mingil moel on see endiselt koostöö. Võib-olla on kirjutamisest endast hoopis olulisem vestlus teemal “milline see tekst üldse olla võiks”. Käesoleval hooajal oleme liikunud selles suunas, et kirjutame teksti kunstikuga koos.

Lavastuse tutvustustekst kui degusteerimisamps

Mis võiks olla ühe tutvustusteksti puhul fookuses? Mida võiks lugeja ja potentsiaalne publik sellest kaasa võtta? Meile mõlemale Heneliisiga tundub, et oluline on tekstiga edasi anda teose vibe’i. Lavastustutvustus kui degustatsioon: üks väike amps või sõõm tervikust, mis tekitaks publikus äratundmise: kas pakutavat soovitakse veelkord saalis kogeda või on tuntav maitse eemaletõukav ning tuleks antud lavastus plaanidest välja jätta.

Ümmargusi tekste tähtsatest märksõnadest ja populaarsetest kontseptsioonidest on piisavalt. Sama palju on ka üdini krüptilisi tekste, millest läbi närimine on aeganõudev: nii võib publiku juba enne saali jõudmist välja väänata ning ära hirmutada. Ilmselt peaks tutvustav tekst olema midagi vahepealset: ühelt poolt kirjeldav, teisalt piisavalt autori käekirjast läbi imbunud ning kunstilise vabadusega, et ei muutuks selgituseks või õigustuseks. See tähendab, tekst ei pea tingimata kirjeldama, milliste teemadega lavastus tegeleb, küll aga võiks see mõjuda kui isutekitaja (teaser) laval toimuvale. Kui tahta, et kaasaegsed etenduskunstid kõnetaksid laiemat hulka publikut, võiks ka teekond selleni olla n-ö ligipääsetavam. Samas võivad krüptilisemad tekstid olla hea lisandus näiteks kavalehe või blogipostituse näol, mis pakuvad juba etendust näinud publikule võimaluse kunstnikuga kaasa mõelda.

Päevikust playlist’i ja haikuni

Tekst on oma olemuselt ju vägagi mänguline vorm: kui paljude kirjutatud sõnadega eri kontekstides me igapäevaselt kokku puutume. Miks ei võiks tutvustus olla playlist? Päevaraamatu sissekanne? Vikipeedia artikkel? Anekdoot jne?

Lihtne vastus on, võib küll… aga reaalsuses nõuab selline kontseptuaalne lähenemine lisaenergiat, mida prooviprotsessis töötaval kunstnikul lihtsalt ei ole. Mitte tekstiga töötavatele kunstnikele on tekstide kirjutamine tihtipeale suur peavalu, eriti kui seda tuleb teha prooviperioodi arvelt. See poole protsessi pealt korrektne sisuline sõnastamine käib sageli üle jõu. Kuna tekst peab enamasti olema valmis juba enne proovisaali jõudmist, siis võib kergesti tekkida ette sõnastamise tendents: üritatakse kokkuvõtted juba ette ära teha. Eelkokkuvõtteid on õõnes lugeda, need mõjuvad kui hindamiskriteeriumid, mille vaataja saab saali tulles näppu võtta, et siis otsustada, kas Derrida või Platoni ideed tulevad ikka lavastuses läbi või mitte.

Kui valmis on tantsukunstnikud oma tekstides katsetama? Tihtipeale on plaanid suuremad kui nende realiseerumine. Kui tegemist on pigem väikeste katsetustega, näiteks läbiv väiketäht, luule lisamine või kirjavahemärkide rohkus, siis ollakse. Aga millegi suurema jaoks ei tundu praeguses struktuuris jaguvat mahti. Samas tundub, et kunstnikud, kelle tiimis on dramaturg, ei ole teksti osas nõnda pinges, kirjutamise protsess on nõnda dünaamilisem ning tekstid tulevad kergemini ja loomulikumalt.

Tänapäeval ei ole tekst kivisse raiutud

Ülikoolis õppides tundus mulle, et tantsijatel on suur aukartus sõna ees. Ilmselt seetõttu, et koolis ei ole sümbioosi teksti ja liikumise vahel. Õppides oli lihtsalt kohustus kirjutada oma teostest, seda enamasti kiirustades ja viimasel hetkel. Teksti väärtust ega mängulisust tutvustati põgusalt. Võimaluseni, et keegi teine võiks tutvustuse kirjutada, jõudsin aga alles siis, kui olin ülikooli lõpetanud. Sellise mudeli pealt tekibki ühelt poolt trots ja teisalt aukartus teksti ees.

Millegi pärast suhtume teksti kui millessegi must-valgesse, mis on kivisse raiutud. Heneliis toob välja, et kunstnikke valdab tunne, justkui ei oleks üles kirjutatud teksti võimalik enam kunagi muuta, aga tänapäeval, kus enamik infot on kõik internetis, säilib alati võimalus toimetada. Näib, et tantsijaid hirmutab üksi tekstiga istumine ning töötamine, seega otsivad nad aktiivselt endale ümber peegeldajaid-toimetajaid (näiteks dramaturgid), kes kaasa aitaksid. Heneliis: “Kõrvalt vaadates tundub, et tantsukunstnikud, kes töötavad dramaturgidega, on kuidagi turvalistes kätes. Neil on keegi, kes aitab sõnastada seda, mis on õhus, nõnda ei jää kogu vastutus kunstiku õlgadele.”

Koostoimetamine

Iga kirjutisega võiks kaasneda tekstitoimetus. Ometi on õhus küsimus, mil viisil ja määral seda teha? Kanuti Gildi SAAL on alati kunstniku vabaduse poolt, see tähendab, et sisuliselt ei soovita kirjutisi toimetada. Ka keeletoimetamine on tundlik. Kuidas säilitada kunstniku käekirja, kui samas soovitakse teksti lugejale ligipääsetavamaks muuta? Küsimus on vast selles, et tuleb aru saada, millised valikud on autoril teadlikud ja kontseptuaalsed ning millised tulevad harjumatusest kirjutada… kas komade mitte panemine on taotluslik või teadmatuse küsimus jne. Kui kunstnik on langetanud teksti osas teadlikud valikud, mis võivad sisu krüptiliseks muuta, siis las nii olla. Kui tegemist on aga tekstiga, mida kunstnik on valmis toimetama, siis on rohkem mänguruumi. Lõppsõna selle osas, kas muudatus sisse viia või mitte, võiks ja peaks jääma autorile ehk kunstnikule, kuid kuna enamasti levib tekst siiski institusiooni kanalite kaudu, ei tasuks nende panust ega soovitusi alahinnata. Tekste üritatakse siiski koostöös kirjutada ja toimetada.

PS! Kuskil on inimesed, kellele meeldib lavastuste tekste kirjutada. Meile Heneliisiga meeldib, hea meelega mõtleme kaasa, kirjutame ja toimetame.