Artikkelnr 116

Mait Agu suur ELU – juubeliaasta tähistamine Tallinna Ülikooli BFMis

Anu Ruusmaa
Tantsija, koreograaf ja tantsuõpetaja

nr 115nr 117

Foto autor: Tõnu Talpsep

Mait Agu (01.10.1951 Tallinn – 01.09.1998 Tallinn) oli koreograaf ja tantsuõpetaja.

Ta õppis 1969–70 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja 1970–72 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris. 1976 lõpetas ta koreograafia erialal Leningradi Kultuuriinstituudi. Mait Agu oli aastast 1976 Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud, aastast 1978 ühtlasi Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavalise liikumise ja tantsu õppejõud.

Mait Agu on lavastanud ja seadnud tantse paljudes Eesti teatrites, Eesti Televisioonis, Tallinnfilmis, Viru Varietees, Baar Varietee Tallinnas jm. Ta on olnud Baltimaade üliõpilaslaulu- ja tantsupeo Gaudeamus ning vabariiklike noorte ja üldtantsupidude üldjuht ning ESTO-92 New Yorgis lavastaja. Alates aastast 1999 antakse välja Mait Agu nimelist stipendiumi.[1]

Aastal 2021 tähistanuks Mait Agu oma 70. juubelit.

Anu Ruusmaa: Mait Agu juubeli tähistamine Tallinna Ülikooli BFMis on kestnud tänaseks üle poole õppeaasta ja on jätkuvalt toimumas. Mis on tehtud ja mis on veel tegemisel?

Oksana Tralla: Kui BFMi ühel koosolekul kuulutati välja suure ELU projekt[2], lähenes parasjagu Mait Agu juubel. Need kaks asja tekitasid minu peas omavahel seose. Mait Agu juubeliaasta tähistamine algas Tallinna Ülikoolis 2021. aasta 1. oktoobril, kuid ettevalmistustega alustasime Maria Uppin-Sarve ja Indrek Korneliga  palju varem. Tegu on terve õppeaasta vältava projektiga, mis antud juhul väärtustab Mait Agu elu ja pärandit, tuues kokku koreograafia õppekava tudengid valdkonnas tegutsevate professionaalidega. Koostöösse on kaasatud lisaks ülikooli erinevate õppekavade tudengitele ka Eesti tantsuvaldkonnas toimetavad organisatsioonid ja ettevõtmised: Eesti Tantsuhuvihariduse Liit, Eesti Tantsukunsti- ja Tantsuhariduse Liit, Eesti Tantsuagentuur, Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, Eesti Rahvusballett, Tallinna Balletikool, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Teater Vanemuine, Tantsupeomuuseum, Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambel Soveldaja ja Tantsu KuuKiri.

Mait Agu suure ELU projekti väärtus laiemas mõõtmes on tantsu nähtavamaks tegemine. See on tõepoolest mammutprojekt. Ideede arenduse käigus lisandub projekti pidevalt uusi inimesi. Projektis osalemine võimaldab tudengitel puutuda kokku teiste (BFM-i) erialade üliõpilastega, arendada ennast mitmekülgselt, midagi uut õppida, olemasolevaid teadmisi katsetada ning ka tulevasteks koostöödeks kontakte luua. See pole lihtsalt õppeaine, vaid pigem praktika, mis paneb erinevaid õppeaineid ristuma, sundides kohati mugavustsoonist täielikult väljuma. Kogu projekt vormub samuti tegemise käigus, sest see on lihtsalt niivõrd suur ning kohati hoomamatu. Kaaseestvedajad Maria Uppin-Sarv ning Indrek Kornel on selle projekti juures suureks abiks nii organisatoorselt kui sisuliselt. Oleme seda aastat koos kujundanud ning vastutuse omavahel ära jaganud. Üks eesmärkidest, mida oleme arvesse võtnud ja soovime teostada, on, et tudengid selle käigus kasvaksid professionaalses plaanis ning projekt jõuaks kooli seintest kaugemale, seda eelkõige meie koostööpartnerite ja tegevuste abiga.

Anu: Eelmisel sügisel, kui projektiga alustasite, toimus suurejooneline sissejuhatus ettevõtmisse. Räägi sellest palun.

Oksana: 1. oktoobril 2021, kui toimus projekti avalöök, anti üle Mait Agu nimeline iga-aastane stipendium ja juhtus veel midagi erilist – ühest anonüümsest blac box´ist sai  Mait Agu Saal. See juhtus väga lühikese ajaga, aga protsess jooksis ladusalt ja kõik sai valmis õigeks ajaks. Paljud inimesed töötasid selle nimel, nii ideelisel kui administratiivsel tasandil. Maidulik ellusuhtumine, et “kõik on võimalik” saadab meid projekti esimestest päevadest. Lisaks andis sündmusele kaalu juurde rahvatantsuansambel Soveldaja näitus, mis tol hetkel Elo Undi eestvedamisel avati. Samal päeval toimus ka vestluspaneel, mille valmistasid ette ja viisid läbi meie magistrantuuritudengid. Lähtusime erinevate tantsuvaldkondade inimeste kokkupuutepunktidest Maiduga ning jõudsime läbi väga erinevate vaatenurkade tantsumaastiku tänaste saavutuste ja kitsaskohtadeni. Tudengid said juba siis teadlikumaks nii eesti tantsu ajaloost kui tantsumaastiku tänastest vastuoludest ja pingemomentidest. TÜ BFMi koreograafia õppekavade kuraatorina arvan ma, et see on väga oluline – tunda minevikku ja olla kursis ning tihedas kontaktis olevikuga. Maidu kolleege ja õpilasi vestluspaneeli ajal kuulates mõtlesin, kas ja mis on praegu teisiti kui perioodil, mil Mait juhtis koreograafia osakonda: kas põhiväärtused või eesmärgid on tegelikult teistsugused? Leian, et pigem on kontekst teine, mis vaieldamatult mõjutab ning suunab nii sisu kui eesmärke, kuid miski on endiselt ka minevikust õhus. Uue õppekava kokkupanemisel lähtusin ma alateadlikult sellest õppekavast, mille järgi õppisin aastal 1998. Läbi tegevuste olen juhindunud jätkuvalt Maidu lausest, et ärge otsustage kohe enda jaoks, mis on teile sobiv ja vajalik, võtke kõik ja pärast elu näitab, mis ja mil moel kasulikuks osutub. Ühises info- ja väärtuste ruumis kasvatakse koos mitmekülgseks ja samas isikupäraseks. Iga tantsuvaldkond võiks olla teadlik teistest vaatenurkadest ja nende arengutest ning vastandumine võiks asenduda koostööga.

Anu: Siinkohal jääb hästi kõlama Maidu erakordne oskus luua sidusust erinevate vaatenurkade  vahel. Teie jätkate Maidu alustatud teekonda pidevalt edasi liikudes – informatsioon on õhus ja avardab, mitte ei kitsenda.

Oksana: Jah. See on nagu lavastusega. Kui mingi mõte hakkab kummitama, siis on vaja lasta sel küpseda ja vaadata, kuhu see areneb, sest kui kohe otsustada, kuidas see protsess lõpeb,  muutub see suletuks ja tulemus igavaks. Avatus kannatab ja üllatusmoment muutub olematuks. Kitsendamiseni võiks jõuda alles õppeperioodi teisel poolel või hiljemgi veel, kui tudeng on piisavalt laiahaardeliselt arenenud ja uued sihid paistavad.

Anu: Ka mina olen ju õppinud PEDAs, küll hoopiski  kultuurinõunikuks  ning  pedagoogikat. Ma puutusin tantsuõppega kokku aga tol ajal enamasti Laia tänava tillukestes ruumides. Veel olid mööda linna laiali mõningad ruumid, kus erialalaga tegeleda.

Nägin Maitu üsna vahetult enne traagilist sündmust, mis ta meie hulgast viis. Kohtusin temaga tänaval ning ta rääkis kirglikult suurest vajadusest ja soovist parandada ruumide tingimusi tolleaegse PEDA tantsutudengitele. Talle oli just „ei“ öeldud ja see mõjus talle laastavalt. Nüüdseks on kõik, mida Mait suure pühendumusega soovis ellu viia, ikkagi teostunud. Inimlikku ning professionaalset panust väärtustatakse enamasti ikka tagantjärgi, kui inimest enam meie seas ei ole. Mait on andnud sügava impulsi kõige selle tekkimiseks, mis tänasel päeval on tantsuõppe jaoks iseenesest mõistetav.

Oksana: Ka Tallinna Ülikool ja siinsed inimesed võitlevad meie heaolu eest ning on kindlustanud meile praegused ruumid ja vahendid. Paraku see nii-öelda „suur majandusmasin“, mis lakkamatult kärbib ja seda just ennekõike hariduse ja kunstivaldkonna pealt, ohustab meid endiselt. Tantsu suhtumine üleüldse laiemas mõttes on riigis jätkuvalt selline, et teie seal küll tantsite, aga mis on teie töö.

Anu: See suhtumine on visa muutuma.

Oksana: Ka mina õppisin omal ajal Laial tänaval, tegime pisikeses „tantsutoas“ nii tehnikatunde kui oma tantsukompositsioone ja lavastusi. Nüüd, kus meil on viimastele standarditele vastavad ruumid ja tehnilised võimalused, ootaks tudengitelt isegi veel rohkem aktiivsust ja tungi neid ruume oma loominguliste katsetustega täita. Paljud muutused algavad meist enesest.

Anu: Tallinnas, kus on palju võimalusi eneseteostuseks, võib juhtuda, et tudeng on õppeperioodil juba väga hõivatud tantsimisega laevadel. Paratamatult enamik tudengeid töötab.

Oksana: Praegusel ajal ei ole nad enam nii palju lavadel tantsimas, pigem õpetajatena huvihariduses töötamas, mis on ju iseenesest positiivne muutus – õpetades sa ju ise õpid ning muudad nii meie tantsumaastikku kui muutub su enda pilt meie tantsumaastikust.

Anu: Omal ajal, kui Viljandis TÜ VKAs õpetasin, oli tore see, et väikese ja vaikse eluga linnas ahvatlusi polnud. Siis tehtigi proovi, sest muud polnud teha. Õpetamisega alustati küll samuti juba kooli kõrvalt. Ma ei tea, kuidas praegu on. Usun, et teil on väga pühendunud tudengid.

Oksana: On ning nii mõnigi tudeng alustab huvihariduses õpetamist juba esimestel kursustel. Omamoodi on see hea, et nad kohe rakendavad õpitut, samas on oht nii-öelda ülespetsialiseerumisele. See tähendab, et liiga vara otsustatakse või valitakse üks kindel rada ja isegi töökoht. Nii jääb vähem vabadust ja valikuid tulevikuks. Näiteks loobub tudeng tihti seetõttu Erasmuse vahetustudengi võimalustest, jättes mõnda välisülikooli  minemata, sest töökoht ja õpilased ootavad. Magistrantuuritudengid töötavad õpetajatena oluliselt rohkem, mille tõttu on nad õhtuti hõivatud. Peame tunniplaani planeerimisel sellega arvestama. Üldiselt on selle üle imelik tegelikult ju kurvastada. Näiteks Arnaud Degimbe õpetas neile hiljuti lastetantsu. Mõned tudengid katsetasid kohe õpitut ning neil tekkisid esimesed küsimused juba selle aja vältel, kui õppejõud veel siin oli ja sai vastata. Mõnevõrra muutub sellest tulenevalt õppevorm intensiivsemaks. Aga millal siis veel, kui mitte õppimise ajal? Veebruarist aprillini viibis meil neli Erasmuse tudengit Itaaliast Accademia Nazionale Di Danza`st. Kolm neist olid magistritudengid ja üks tantsupedagoogika magistrikraadi värskelt omandanud koreograaf Erika Schipa, kes tegi meie ülikoolis oma vilistlaspraktikat, mille käigus õpetas tudengitele nii erinevaid liikumistehnikaid kui ka joogat. Erika tutvustas oma magistritööd ning töötas ka oma uue lavastuse kallal. See formaat sarnaneb residentuuriga ning mul on suur rõõm, et meie juurde soovitakse tulla. Sellest on ka meie tudengitele suur kasu. Nad näevad teiste maade üliõpilasi ning saavad osa nende tööpõhimõtetest, meetoditest ja energiast. Kõik neli mainisid, et meie õpe on palju praktilisem kui näiteks Itaalias. Meil on palju interdistsiplinaarseid projekte, mis annavad palju võimalusi loomingulise käekirja arendamiseks ning on noortele ülikoolilõpetajatele suureks abiks.

Anu: Mis sa arvad, mida meil on neilt õppida?

Oksana: Kindlasti positiivset suhtumist, avatust, energilisust ning mis põhiline, koreograafilise mõtlemise oskust ja tehnikate valdamist, mille abil koreograafiat luua. Seda nad ka natukene jagasid nii meie protsesside jooksul kui oma siin loodud lavastuses, kuhu olid kaasatud ka kaks meie bakalaureusetudengit. 

Anu: Tegelikult on teie tudengite suur valmidus loominguliseks tegevuseks ja kohe praktiseerimiseks ilmselgelt hea alus praeguse Mait Agu suure ELU projekti läbiviimisel.  Hiljuti tutvusin videotega, mis olid tehtud projekti raames tantsuvaldkonna erinevate inimestega, kes kas tundsid ja olid Maiduga loomeprotsessides seotud või olid mõjutatud tema tegevusest ja loomingust. Rahvatants jõudis varieteelavale, balletiartistid tulid õpetama tolleaegsesse Pedagoogikaülikooli jne. Tänapäeval on see muutunud ehk isegi tavapäraseks, kuid tookord oli selline sidusus ikkagi midagi väga uut. Professionaalsuse mõiste muutus avaramaks, kolides teatriseinte vahelt välja. Kuidas te seda praegu näete? 

Oksana: Intervjuude tegemine oli väga suur proovikivi meile kõigile. Inimeste valimine nende vestluste tarbeks oli loominguliselt äärmiselt huvitav. Tekkisid omamoodi intervjuude blokid: revüü, haridus, rahvatants, ballett, kaasaegne tants. Need on justkui eraldiseisvad, samas loovad sildu erinevate tantsuvaldkondade ja žanrite vahel ning jõuavad minevikust meie aega, mis on põhiline. Minu meelest toimib tervik ja see, et inimesed on sidusad kõikide blokkidega. Taoline oligi meie taotlus ja lootus. Mis puutub professionaalsuse mõistesse, siis mulle tundub, et see on tänapäeval muutunud. Suhtumine, kus ainult balletiharidusega tantsija on professionaal, on ära kadunud. Vähemalt pole ma tükk aega selle suhtumisega kokku puutunud. See viitab uuele ajale.

Anu: Kuidas te neid inimesi valisite?

Oksana: Kõigepealt arutasime läbi ja jõudsime blokkide jaotuseni. See võimaldas kaasata suuremat intervjueeritavate hulka, mis oli ka meie eesmärk. Lõpuks oli ainult paar inimest, keda me oleksime soovinud, aga keda ei õnnestunud intervjueerida ja seda  mitte meist sõltuvatel põhjustel

Anu: Kas te tegite intervjuusid ja videoid enamate inimestega?

Oksana: Ei, algusest peale olid välja valitud konkreetsed inimesed, keda intervjueerida. Nende inimeste väljasõelumine oli huvitav ja omamoodi raske, sest me polnud kunagi intervjuusid teinud. Kui pikad need peaksid olema, kes filmib, kes monteerib jne. Kuna tegemist on projektiga, millega liitusid tudengid omal soovil, mitte sunniviisiliselt, ei teadnud me ette isegi osalevate tudengite arvu. See kõik võttis palju energiat, aega ja ka närve.

Kaardistasime valikut ka tudengite võimalusi arvestades, sest projekti esimeses etapis osales kakskümmend koreograafiatudengit. Grupid pidid omavahel kommunikeeruma ja valdkondadevahelisi ühendusi looma. Samuti mõtlesime individuaalsuste peale – kuidas üks või teine intervjueeritav võiks haakuda konkreetse tudengi omapära, loomingu ja huviga tantsumaastikul. Erinevatel blokkidel olid ka erinevad juhendajad. Kõige raskem oli pooleteisetunnistest põnevatest vestlustest 5–7-minutised kokkuvõtlikud intervjuud monteerida. Kärpimine oli raske. Oluline oli mitmekülgsus, seda iga valitud inimese puhul. Jälgisime, et intervjueeritav meenutaks Maitu, samas avaneks ise looja ja/või valdkonna tegijana. Lõpus vaatasime kõik valmis intervjuud läbi ja panime need ritta. See tuli kergelt ja loomulikult. Intervjuusid läbi viies hakkas tudengite suhtumine projekti muutuma. Nende kohtumiste käigus saadi justkui aru, millega ja miks me tegeleme. Mait Agu suure ELU väärtused hakkasid nähtavale tulema ja ilmet võtma ning tudengid said elamusi intervjueeritavatega suhtlemisest. Nad ju enamasti ei tundnud neid inimesi varem. Toimus generatsioonide ja maailmavaadete kohtumine ja ka äratundmine. Tudengid rääkisid õhinal oma intervjueeritavatega kohtumistest. See oli ilus ja andis ka meile kinnitust, et oleme õigel teel. Kogu projekti mõte on läbi mineviku tundmise avada tänane päev ja suunduda tulevikku. Tegemist oli justkui arhelooogilise kaevamisega, kus selleks, et rikastada praegust tantsumaastikku, oli vaja vana tantsupõld enne üles kaevata, avada Maidu mõtteid ja mõjutusi ka neile inimestele, kes pole temaga kokku puutunud. Et nad saaksid aru, millest kõik algas ja kust tänapäeva dünaamikad pärit on. See annab konteksti, ilma milleta ei saa. Mait on mõjutanud ja inspireerinud paljusid ja nagu projektist näha, kestab see tänaseni.

Anu: Tema loodud süsteem täieneb ja muutub siiani pidevalt rikkamaks ja sidusamaks. Kuhu te praeguseks projektiga jõudnud olete?

Oksana: Praeguseks hetkeks on meil kõik juba ära struktureeritud, ajatelg on paigas, aga samas on ikka veel uusi ja uusi võimalusi ning pöördeid, mida projekt teeb. Avaüritusele on järgnenud mitmed esinemised. Bakalaureusetudengid osalesid Tantsuhuvihariduse galal ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi kontserdil nii Maidu kui Maria ja Indreku loodud tantsudega. Kui intervjuud avasid uue meediumi tudengite tarbeks, siis teine poolaasta on selle eest väga tuttav – tantsuline. Tudengid valmistavad ette tantsukompositsiooni, mille pealkirjaks sai „Ma tulin kohale“. See tsitaat pärineb Maidust tehtud filmist “Tantsivad kõik”, kus ta kirglikult oma tantsijaid juhendab.  Selle tantsukompositsiooni esiettekanne on Rahvusvahelisel tantsupäeval Rahvusooper Estonia balletigalal. See on minu meelest väga tähtis moment. Esmakordselt ajaloos lähevad TLÜ BFMi tudengid võrdsena teiste tantsijatega Rahvusooper Estonia lavale esindama ISEENNAST. Nad pole mingi lavastuse osa või kuidagi mõne teise lavastuse sisse peidetud – nad on TLÜ BFMi koreograafia õppekava tudengid. Mait püüdis oma tudengeid teatrisse integreerida ja nüüd juhtub see, et neid on usaldataud ja nad on teretulnud oma loominguga, mida keegi isegi varem näinud pole. Linnar Loorisele muidugi suur au ja tänu selle usalduse ja avatuse eest. Uus generatsioon muudab väljakujunenud tavasid, ka tantsumaailmas, mis on väga tore. Mina olen tudengitele dramatrugiliseks toeks ja mentoriks, aga nad loovad ise nii koreograafia, muusika kui kostüümid, samuti valisid nad ise välja selle kõnetava tsitaadi. Lõpptulemus saab olema väga nende enda nägu ehk siis meie kooli nägu. Kool, mis sai Maidust alguse. Huvitav, mida Mait selle peale ütleks?

Anu: Maidu alustatud protsess elab tänases päevas edasi, see on ilus. Seal on siis intervjuudest mingid katkendid?

Oksana: Alguses on seal kasutatud väljavõtteid intervjuudest, mis on otsene ja arusaadav viide Maidule. Tahtsime, et ta oleks seal laval meiega. Tudengitele on kogu see ettevõtmine andnud ülimalt hea impulsi. Me ei pea reflekteerima Maidu loomingut kogu selle laiahaardelises spektris. Pigem keskendume sellele, kuhu hetkel tantsukõrgharidus on jõudnud ja mis on tänapäeval võimalikud väljendusvahendid.

Ka magistritudengitega oleme jõudnud huvitavasse tööetappi. Protsess koosneb justkui kolme erineva vaatenurga kohtumisest: Mait ja tema nägemus tantsust, intervjueeritava persooni vaatenurgast tänasel päeval oma loomeperioodil tehtule ning tudengi nägemusest, mis seob mineviku, oleviku ja tuleviku tervikuks. Sarja pealkirjaks sai „Tants ON…“. Tudengid reflekteerivad seda, mis on nende jaoks tants ja miks nad tantsuga tegelevad. See on mõtisklus päevikuvormis. Kokku tuleb kuus lühiportreefilmi, mida jagame meie meediamaja Luna lehel, sotsiaalmeedias ning ka TLÜ sisetelevisioonis. Eesmärgiks on tantsukunsti erinevate tahkude ja võimaluste avamine ja tantsuga tegelevate inimeste fookusesse toomine.

Anu: Projekti formaat ja võimalikult avatud vaade toob tantsu olulisuse ja võimalused ka sotsiaalses kontekstis pildile. Ehk jõuab see rohkemate inimesteni ning puudutuse saavad ka nii-öelda mitte tantsuinimesed.

Oksana: Absoluutselt, tänapäeval on tantsul nii palju eri vorme, et sotsiaalses mõttes anda inimestele mitmekülgseid võimalusi. Kui kõik valdaksid või mõistaksid nii-öelda tantsijate koodi, mis kõik siis võimalik oleks! Kuidas me omavahel suhtleme, ellu suhtume, tantsu ja tervise suhe, kuidas me oma kehasse ning esteetikasse laiemalt suhtume. Tänapäeval pole tants pelgalt sammu sooritamine muusika saatel ilusate kehadega inimeste poolt – tants või koreograafia on kõigile ja igal pool. Kuidas seda teadmist võimalikult paljude inimesteni viia? Olen viimasel ajal tihti vestelnud oma tuttavatega, kes pole tantsijad ja kes väljendavad sageli oma hirmu, et nad ei saa tantsust aru. Siis ma küsingi: millest täpsemalt sa kardad mitte aru saada? Tants mängib ka kultuuripoliitiliselt suurt roll.

Kõigele lisaks oleme projekti käigus avastanud mitmeid erinevaid koostöövõimalusi. Bakalaureusetudengid  koos Maria Uppin-Sarve ja Indrek Korneliga käisid nende loodud  tantsuga „Ehted“ Koolitantsu  piirkondlikel tantsupäevadel esinemas. Lisaks osalesid tudengid Kadi Aare ja Janette Norkko, kes ühtlasi on meie vilistlane, loodud avanumbris “Who I Really Am”. See koostöö võimaldas lisaks kogemusele viia meie sõnumi noorteni, ka meie tulevaste tantsutudengiteni ning luua sild tantsuhariduse erinevate tasemete vahele. See oli Mait Agu suure ELU projekti üks esimesi ideid, millest kogu koostöö veerema hakkas. Selles mõttes on tegemist märgilise üritusega.

Peale selle veel, Tantsuhuvihariduse gala tarbeks sai spetsiaalselt tehtud Mait Agut  tutvustav video. Meie tudengid tulevad ülikooli huviharidusest ja sinna ka paljud neist lähevad oma tantsukarjääri erinevatel etappidel. Seda ei maksa alahinnata. Meie vilistlastest ju saavad ka meie tulevased tööandjad.  Kõik, kellega oleme koostööd teinud, on olnud hästi avatud ja projekti suhtes positiivsed ja toetavad. See nii-öelda „rong“ ikkagi liigub nüüdseks vägagi stabiilselt ja ülesmäkke ning sõit on äärmiselt põnev ja arendav.

Anu: Ja kuidas läheb koostöö Viljandiga, mis tänu TÜ VKAle on aktiivne tantsu sõnumi kandja? Maiduga on Viljandi väga tihedalt seotud läbi sealsete õppejõudude?

Oksana: Me osaleme projekti raames ka Viljandis toimuval Tantsunädalal, kus eve stuudio Koolitoas toimub „Mait Agu ekraanil“, kus näidatakse meie videointervjuusid.

Anu: Nii avardubki kogu ettevõtmine oluliselt laiemale inimeste ringile.

Oksana: Loodame. ERRSiga koostöös toimuvad Maidu-teemalised ettekanded Pärnus ja Saaremal ning kogu projekt lõpeb 1. oktoobril 2022 järgmisel Mait Agu nimelise stipendiumi üleandmisel, kus Mait Agu nimelises Saalis toimub projekti kokkuvõttev TLÜ Mait Agu suur ELU lõppüritus. Ring saab täis. Siis tuleb esitusele kogu aasta jooksul kogutud ja loodud loominguline materjal.

Sellised inimesed nagu Mait on minu jaoks väga tähtsal kohal, sest nad suudavad mõelda laialt, avardades ka teiste maailma. See annab ekstrajõudu ja usku, et kui ma ikka väga tahan, siis leian edasi liikumiseks oma võimaluse. Maailm on ju lõpuks täpselt selline, millisena inimene selle ise kujundab. Ülikoolis me ei tõsta ühtki võimalust kõrvale: tantsimine, lavastamine, õpetamine, aga ka kirjutamine tantsust, tantsu kureerimine, tervistav tants, tantsu antropoloogia; kõik  on võrdväärsed võimalused, mida valida ning millega saab tulevikus mängida. Kui sa ei näe end koreograafi või tantsuõpetajana, siis sa võid leida alati teisi võimalusi tantsule lähenemiseks ja enda väljendamiseks, olla tantsuga seotud ning loominguline endale sobival viisil. Piirid ei loo piiratust, vaid aitavad luua struktuuri ja ennast leida. Õppejõududena me ju ka ei ole enam positsioonil, et me ütleme, kuidas asi on, vaid pigem jagame oma kogemusi õppijana. Me oleme justkui noorem ja vanem kolleeg, sest kui tudeng lõpetab kooli, saavadki meist kolleegid. Mait oli küll dominantne, aga ta siiski kuulas ning märkas palju. Selles plaanis on vast kõige rohkem muutunud kontekst ja situatsioon, kus me praegu elame ja töötame. Käsutamine pole enam norm üheski eluvaldkonnas. Selle asemel on koostöö.

Anu: Mait oli väga terava vaistuga ning kiire reaktsiooni ja mõtlemisega.

Oksana: Mäletan, see oli muljetavaldav. Maidu maailma oli nii tore ja värskendav kõik koos sukelduda. Praegu on imelik mõelda, et projekt varsti lõpeb. Mait Agu suur ELU on ülikooli mastaabis samuti esimene taoline katsetus. Võitsime ideekonkursi ja teostame seda omal parimal viisil. Nüüd saame olla järgmistele suure ELU projektidele eeskujuks.

Kui Mait unistas ruumidest, siis mina unistan täna ajast, mil tantsukunst ja koreograafia ei peaks enam ühiskonnas oma eksistentsi tõestama. Enam ei peaks tegema projekte, selleks et näidata, et me oleme olemas, meid on palju ja meid on vaja, et koolitantsu on vaja, et kahte ülikooli, kus kasvatatakse tantsukunstnikke ja seda väga eriilmeliselt, ON VAJA. Mu meelest pole see enam aastal 2022 küsimus. Pigem võiks keskenduda koostööle, jätkusuutlikkusele ja küsimusele, KUIDAS seda kõike laiemalt ühiskonda integreerida. Näiteks, et üldhariduskoolis oleks kehalise kasvatuse aine üheks osaks loovtants ja seda mitte erandina… Küll me ükskord jõuame sinna, sest nii palju inimesi ja nii erineval tantsuhariduse tasandil tegutsevad selle nimel.

Anu: Jah, tegelikult terve Eesti ju tantsib, seda endale teadvustamata.

Oksana: Tantsul on nii palju võimalusi, avaldumisvorme ja väljundeid. Meie isikupärane kommunikatsioon, tähelepanelikkus detailide suhtes ja kehateadlikkus võiksid jõuda kitsast tantsumaastikust väljapoole ja et me oleksime terviklikul kultuuripildil vabalt, enesest mõistetavalt, ilma et peaks midagi kellelegi tõestama. Sellest unistan mina ja tänu Mait Agu suurele ELU-le tean, et ma pole üksi.

Tänan Mariat ja Indrekut, kõiki koostööpartnereid ja muidugi kõiki tudengeid selle põneva, väljakutseid ning üllatusi täis retke eest. Loodan, et projekti jooksul kogetu ja avastatu jääb veel pikaks ajaks kumama nii meie sees, vahel kui ka väljapoole… Jõudu meile kõigile!

[1] Aassalu, H. Mait Agu. Eesti Entsüklopeedia; http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/agu_mait2, (10.04.2022).

[2] Erialasid Lõimiv Uuendus (ELU) on põlvkondi ühendav õppeaine, mille käigus lahendatakse meeskonnatööna elulisi probleeme. Täpsemalt saab lugeda TLÜ koduleheküljelt: https://elu.tlu.ee/et/mis-elu.