Artikkel

Mälestusi tantsuteest: Anu Ruusmaa

Intervjuu põhjal kokku kirjutanud endine õpilane Raho Aadla

Tervi(s)tavat tantsukuud!Tantsutudengi pilgu läbi: 6. SÜMFOONIA
Foto Bonnie Sue Steini lavastusest "Jalutuskäik Ameerikasse"

 

Oma vanaemasid-vanaisasid ei ole ma näinud, selleks ajaks, kui mina sündisin, olid nad kõik juba surnud. Ema ja isa sündisid mõlemad enne teist maailmasõda. Ema Hilda on pärit Eesti ühest vanimast asumist Kundast. Tema suguvõsast tean ma vähe – väidetavalt on selles kreeka verd. Ema peres oli palju lapsi. Tema neiupõlvenimi oli Joost ehk siis ta oli üks ära joost´ kreeklane, kes jõudis rännates Kundasse. Ema oli orb. Mu vanaemal oli suhkruhaigus ja ta suri, kui ema oli kolmeaastane, isa kaotas ema seitsmesena. Mu vanaisa otsustas osade lastega minna uudismaale, Uuralite taha Siberisse elama. Pikalt arvasin, et kõik lapsed läksid isaga kaasa, alles hiljuti sain teada, et üks ema vendadest jäi Eestisse. Miks, seda ma ei tea. Vanaisa jäi selle teekonna jooksul kadunuks. Keegi ei tea, kuhu ta jäi ja kuhu ta maetud on. Mitte midagi. See piinas mind pikka aega. Suurde Siberi-avarusse jäi ka ema vend Felix, kes sai vigastuse ja suri 11-aastaselt sellesama teekonna jooksul. Ema kasvas üles Siberis lastekodus, tema vanem õde töötas lastehoius. Ema ei rääkinud eriti sellest ajast, sest see kõik oli arvatavasti nii õudne, et ta ei tahtnud neid jubedusi mäletada. Mälestused olid sügavale alateadvusesse varjatud – ta kaitses ennast sedasi. Mõnikord jaanipäevadel, kui meil kodus väike seltskond mõne minu sõbraga koos oli, läks tal suu lahti ja mingeid üksikuid fakte ta jagas. Näiteks seda, et leivaviljas oli ohtralt saepuru, sest vilja lihtsalt ei jätkunud. Või siis jutud prussakatest. Ema suguvõsa on hääbuv, sellest liinist on väga vähe inimesi järele jäänud: mina, üks tädipoeg ja üks täditütar, noorem põlvkond on kaotanud sideme suguvõsaga. Isapoolset suguvõsa on oluliselt rohkem.

Mu isa Ants on pärit Märjamaalt Orgitalt paljulapselisest perest Valterite suguvõsast, mille juured ulatuvad 17. sajandisse. Aja jooksul on toimunud palju liikumisi ja nimede vahetumisi. Isal oli väga vaene elu – koolis käis ta lapitud ülikonnaga. Tal oli kuue klassi haridus, sest tihtilugu ei saanudki tol ajal rohkem koolis käia. Isa suguvõsa tean, kuna oleme olnud kokkuhoidvad. Praeguseks on vanemast generatsioonist veel elus ainult üks onu, nüüd juba 87-aastane eakas härra. Teised on läinud. Avastasin suguvõsaraamatut uurides, et juba sellest ajast, kui koole loodi – päris kodumaise pedagoogika algusajast –, on isapoolses liinis õpetajaid olnud. Oli üks koolmeister, kes lastele luges ja õpetas arvutama, lapsed siis kordasid järele. Niimoodi tol ajal õppimine käiski. Üks natuke kaugem sugulane on olnud Tehnikaülikooli õppejõud ja tema poeg on praegu õppejõud. Selle läbi aegade ühendava õpetajageeni sidususe avastamine ja äratundmine oli hästi mõnus. Tantsija-liini ei ole kummaski suguvõsas olnud.

Minu suguvõsades on palju kroonilisi haigusi. Ka mina ei ole neist puutumata jäänud. Arvan, et tantsimine hoidis mind tervena – hoidis haigused minust eemal. Tänu suurele koormusele on süda ja luud tugevad. Liigesed kulutab tantsimine aga ära. Treening ja järjepidevus ja tahtejõud. Töökuse olen oma vanematelt pärinud, nad olid ääretult tugevad inimesed. Terve suguvõsa on tegelikult sihukesed töönarkomaanid. Töö tegemine tekitab mõnu, see on lihtsalt nii maitsev.

Mu ema oli väga tark naine – lahtise peaga –, koolis õppis ainult viitele. Nagu isalgi, oli ka temal ainult kuus klassi haridust. Mingil hetkel tuli ta Siberist tagasi Eestisse Tallinna. See pidi juhtuma enne 1944. aasta Tallinna pommitamist, kuna ta osales rünnakust tekkinud rusude koristamisel. Tööle hakkas ema 15-aastaselt, et ellu jääda. Mina sündisin 28. märtsil 1960. aastal.

Männikul kodumaja esimesel korrusel oli suur laud, isa luges selle taga lehte. Laua kõrval pliidi soojamüüri ääres oli taburet, mina olin peadpidi selle all ja võisin tundide kaupa oma fantaasiates olla. Ehitasin pidevalt oma kujutlustes midagi. Praegu on köögiakna all muru, toona oli seal aga suur liivahunnik, kuhu ehitasin terve linna. Isa-ema käisid kikivarvukil ringi, et mitte midagi ära lõhkuda. Igal hommikul algas linna taastamine ja edasiarendus. Linn püsis pikalt. Ema veel arvas, et tulevikus lähen Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti õppima. Kusjuures selle kooli vaimsus on mind alati tõmmanud. Mul on sealt aegade jooksul palju sõpru olnud. Kodus oli palju loomingulisust, erinevat käsitööd. Näiteks õmblesime emaga nukkudele riideid, ema kudus tervele perele kampsuneid. Minu lemmiknukule Liisale tegime ampiirstiilis kleidi ja suure laia äärega kübara.

Esimesed kolm klassi õppisin siinsamas Männikul 39. keskkoolis, mis oli eesti-vene segakool. Praegu on jälle aktuaalne luua segakoole – olen seda kogenud ja sellest ei tule head nahka. Teatriarmastus tekkis mul tänu emale. Ema pakkus mulle kõike seda, mida tal endal väiksena ei olnud. Viie- või kuueaastaselt viis ta mind esimest korda Estoniasse vaatama Giuseppe Verdi ooperit “Traviata”. Esimene ballett, mida nägin, oli Enn Suve lavastatud Aram Hatšhaturjani “Gajanee”. Minuga oli teatud mõttes raske etendusi või filme vaatamas käia, kuna olin emotsionaalselt hästi haavatav. Esimene kord, kui emaga kinos käisime, oli täielik katastroof. Läksime Kosmosesse “Oliver Twisti” vaatama. Ma hakkasin saalis karjuma, kui filmilinal lastele liiga tehti. Ema püüdis mind tagasi hoida, tagasi kutsuda, öeldes, et oleme kinosaalis. Mina aga ei olnud saalis, olin täielikult filmis sees. Teised külastajad vaatasid häiritult meie poole. Pärast seanssi ma lihtsalt lõugasin nutta. Ema ütles, et mine veel lapsega kinno. Võib-olla oli “Oliver Twist” esimeseks filmiks lihtsalt mitte kõige õnnestunum valik.

39. keskkoolis õppides käisin Nõmme Pioneeride Palee balletiringis. Esimene esinemine oli mul seitsme- või kaheksa-aastasena sealsamas, lavastuses “Kääbus Nina”, milles tantsisin koos ühe teise tüdrukuga jäneseid. Meil olid lillelised sitsseelikud, jõudsime lavale ja avastasin, et mul on seelik pahupidi seljas. Lõin käega ja jooksin lavalt minema. Seelik oli tol hetkel märksa tähtsam kui tantsimine. Süümekaid ei tekkinud, ei olnud veel selline iga. Balletiringi õpetaja soovitas emale, et ta mind balletikooli katsetele viiks, sest mul oli eeldusi.

Sellel ajal mindi balletikooli alates neljandast klassist kümneaastasena, praegu minnakse alates viiendast klassist. Arvan, et neljandast oleks parem. Üks mu klassiõde läks katsetele, aga mina ei saanudki minna, kuna olin leetrite tõttu kodus täpiline. Ulgusin teisel korrusel oma toas nutta, olin väga õnnetu. Klassiõde vastu ei võetud. Õnneks ei saadud seda kursust esimese vastuvõtuga kokku ja tehti järelkatsed. Nii kui ma Toompeal balletikooli saalis oma konnaasendi lahti lõin, põlved vastu maad, siis terve komisjon naeris. Kõigil oli hirmus lõbus – olin ideaalse väljapoolsusega ja hästi veniv laps. Minu sidekude on üliveniv, aga nõrk, see on kaasasündinud probleem. Sellel ajal ei teatud sidekoest midagi ja praegugi on see paljude pedagoogide jaoks avastamise maa. Tuleb eristada hüpermobiilsust ja hüpermobiilsuse sündroomi (LHS), mis minul on. Tantsu puhul on viimasel omad plussid ja miinused. Venivus ja liikuvus on balletis oluline, aga tuleb teha teadlikku lihastreeningut, et liigselt laperdavaid liigeseid paigal hoida. Lihased peavad väga tugevad olema.

1970. aastal sai balletikooli sisse kaksteist eesti ja kaksteist vene õpilast. Kaheksandas klassis toimus puhastus ja edasi jäi kursustele ainult kuus Tallinna tüdrukut: mina, Lemme Järvi (praegune Saarma), Tatjana Bassova (praegune Järvi), Katrin Kivimägi, Mare Kiisk (praegune Tommingas) ja Sirre Oengo, kes on kahjuks lahkunud. Algklasside balletiõpetaja oli meil Ilse Adusson, vanematel kursustel Elita Erkina. Õpe oli karm, aga mõistmine, et tahan balletti tantsida, tuligi koolis ja siis ei olnud enam midagi muud tähtsamat. Olin fanaatiline. Esimesel kursusel, kui meie õpetajaks sai Elita, olime temast vaimustunud. Ta oli nii noor ja ilus oma miniseelikute ja kontskingadega ja veel Tiit Härmi lavapartner. Elita oli enda suhtes tantsijana ääretult kriitiline ja ka meie suhtes väga nõudlik. Õpetajana oli ta toona veel väga roheline, aga õpetaja õpibki õpetades. Läheb aega. Karjumist oli kõvasti. Tatjana seisis pidevalt ukse taga, sest tema hakkas õpetajale vastu. Mina vastu ei hakanud, sest ukse taga õpib veel vähem. Üks klassikalise tantsu õpetaja käis pidevalt joonlauaga tunnis. Ma ei tea, kuidas ta seda kasutas, aga sedasi ta ringi käis – ju sai sellega lihastele laksu anda ning samas iseennast rahustada. Tants oli nii püha ja nii suur eesmärk. Õpilasest tehti totaalne sõdur, kes allus täielikult korrale, sest ballett nõuab väga suurt distsiplineeritust. Ilu ja valu käisid käsikäes.

Tol ajal ei olnud tantsupõrandat. Oli puupõrand, mis oli kulunud, nii et augud sees. Igas klassis oli kastekann ja õpilased pidid enne tundi põranda märjaks kastma, et mitte libiseda. Kogu aeg kastsime, alguses tugipuu ääres ja hiljem keskel. Algklassides, kui olime väikesed, valgete trikoode ja valgete sussidega. Mäletan, kuidas ema kogu aeg hambapulbriga muudkui mu susse valgendas, sest vesi rikkus neid ja tegi räpakaks. Õpetaja Ilse Adusson kiitis mind iga nädala alguses, et Anul on nii ilusad valged sussid. Olime klassiga parajalt isepäised tüübid, ükskord juhtus selline seik, et meil oli nii tohutult igav ikka ja jälle ühtesid samu liigutusi aeglaselt korrates – kaua sa ikka veeretad seda tendu´d seal kaheksa peale –, et me ei tahtnud balletitundi. Kastsime põranda nii märjaks, et kõik ujus ja tund jäigi ära.

Kui mina õppisin, oli balletikoolil alati Estonia repertuaaris kõiki õpilasi kaasav oma lavastus. Lavastus püsis mingi aeg repertuaaris, siis tehti uus ja vahetati vana välja. See oli erakordselt hea praktika, mida tänasel päeval kahjuks enam ei ole. Üks kogemus on see, et läksime teatri repertuaari sisse ja seal Pipi Pikksuka neegrilapsi, Pähklipureja tinasõdureid või Uinuva Kaunitari Sirelihaldja saatjaid tantsida – seda oli meil ka suhteliselt palju, kindlasti rohkem kui praegustel balletikooli õpilastel –, aga hoopis teine õppimine toimus kooli oma lavastustega esinedes. Minu ajal olid koolil Estonia kavas Enn Suve lavastatud “Kullaketrajad” (helilooja Eugen Kapp) ja “Coppelia” (Léo Delibes), mis olid mitu aastat laval. Viimases tegime alguses lastetantsu, vanemaks saades liikusime uutesse tantsudesse, toimus aste-astmelt samas lavastuses edasi liikumine, kuni peategelasteni välja. See oli väga põnev.

Päris esimestest klassidest on mul lavarollidest eredalt meeles Pipi neegrilapsed. Meil olid mingid hästi jäigad pruunid kombinesoonid selga tõmmatud – sellel ajal mingit elastikut veel ei olnud – ja siis tuli ennast veel pruuniks mäkerdada. Värv haises vastikult, aga see mäkerdamine oli nii lõbus tegevus. Suu ja silmade ümber tuli jätta valged rattad. Pärast etendust kari väikseid tüdrukuid dušši alla ja siis see pruun värv voolas mööda põrandat. Tõeliselt lõbus!

Üks vanematest klassidest meelde jäänud tants on Rodion Štšedrini komponeeritud balletist pärit “Küürselg sälg” – vene tants, millega esinesime mitmeid kordi, kaasa arvatud Leningradis, praeguses Peterburis Valgete Ööde festivalil. Tookord sõitiski sinna ainult kolm neiut. Mulle oli selle tantsu tantsimine tohutult hingelähedane ja see paistis välja ka, mistõttu pandi mind ka teiste tantsijate ette.

Balletikool andis minu ajal juba ka üldharidust. Lisaks igapäevastele klassikalise tantsu tundidele olid õppeainetena veel karakter- ja ajalooline tants, paaristants, näitlejameisterlikkus. Kui olime esimesel kursusel, siis õpetas näitlejameisterlikkust veel selline ajalooline kuju nagu Arvid Ozolinš, kes oli kunagine Russe de Monte-Carlo tantsija. See oli trupp, mis oli jätkuks pärast Sergei Diagilevi juhitud Vene Hooaegu ja seda juhtis kolonel de Bazil. Hiljem õpetajad vahetusid. Maret Kristaliga olid pantomiimitunnid. Tohutu väsimuse korral mõjusid Kristeli tunnid alati hästi värskendavalt – see oli puhkus. Tegime erinevaid tunnetuslikke harjutusi Ta õpetaski vist koolis ainult ühe aasta. Selles õppes oli side kaasaegse tantsuga tugevalt esindatud ja see meeldis mulle väga. Tegeleda keha tunnetamisega, seestpoolt väljapoole, oli väga erinev ülejäänud õppest, kus keha koolitati balletile vajalikku vormi omandama.

Üks ääretult oluline õpetaja oli Lehti Metsaalt, kes õpetas balletiajalugu. Mingi aeg oli ta Estonias kirjandusala juhataja. Ta oli Mai Murdmaa lähedane sõbranna ja mõttekaaslane. Lehti tõi meie ellu värve – viis meid koolist välja, et näidata, et lisaks balletile on olemas ka muu elu. Käisime suusatamas ja saunatamas ja tegime igasugu tsirkust. Käisime tal külas ja vestlesime kõikvõimalikel teemadel. Tema viis meid kooli ajal ka Mai Murdmaale külla. Lehtiga suhtlesime vahel vähem, vahel rohkem, kuni tema viimase eluaastani. Ta oli meie jaoks suur iidol. Lehti avardas meie maailmanägemust. Balletiasju tegime niikuinii pidevalt, sest kuuekesi olime tõelised fanaatikud. Istusime peaaegu et igal nädalavahetusel teatris. Nõukaajal sai balletikoolilaps oma õpilaspiletiga teatrisse ja istus trepi peal. Keegi ei ajanud teda sealt minema ja ei olnud nii, et “Giselle´i” (helilooja Adolphe Adam) vaadati ainult üks kord ühe koosseisuga, kõikide koosseisude etendused sai ära vaadatud. “Giselle” on mul täiesti peas, sest olen seda lihtsalt nii palju näinud. Romantilise ajastu balletid on siiani minu suur armastus.

Lõpetasin balletikooli 1978. aastal 18-aastaselt. Toonane direktor Ago Herkül ütles mulle: “Anu, Leningradi (nüüdne Peterburg) ja kohe õpetajaks!” Tema nägi minus õpetajat, aga mina olin täiesti veendunud, et ma pean enne õpetama hakkamist kindlasti ise tantsima. Olen siiani veendunud, et balletiõpetajal, kes ei ole ise tantsinud, on kogemus märksa kitsam. Ta võib teada teooriat ja meetodeid, aga mitte seda, mida tähendab teatrielu – ta ei ole selles supikatlas olnud. Tunnet, mida tähendab suure teatri distsipliin ja rutiin ja ka loomingulisus, saab teada ja sellest rääkida vaid see, kes on seal olnud. Sellepärast läksin kohe pärast lõpetamist Estoniasse. Kusjuures oli veel nii, et ma ei alustanud hooaega sügisel, vaid kohe kevadel pärast lõpuaktust, kuna Estonia sõitis Leningradi ja Minskisse gastrollidele ja mina läksin kohe lavale. Nii et Estonia teatri debüüdi tantsisin Maria teatri laval “Giselle´is”. Pärast gastrolle tuli suvepuhkus ja siis algaski teatrielu.

Kooli ajal olin täielikult tantsus sees ja poisid lõid pähe alles lõpukursusel. Kurioosne on see, et üsna teatritee alguses, kui olin üheksateistkümnene, pani Mai Murdmaa mind Veljo Tormise kantaat-balletis “Eesti ballaadid” laval sünnitama. Ma ei teadnud sünnitamisest ööd ega mütsi, olin täielik laps. Arvan, et alguses ei saanud ma selle rolliga hakkama – ju ma siis hargitasin oma jalgu seal laval, aga mis sünnitamisest me räägime. Õnneks tuli sama lavastus hiljem uuesti lavale, siis tegi minuga proovi Tiiu Randviir. Minul oli juba mingi elukogemus selja taga ja sain selle rolli enda jaoks selgeks tantsitud.

Minu ajal on Pjotr Tšaikovski balletti “Luikede järv” lavastatud mitmeid kordi. Juba kooli ajal tantsisin Svetlana Ivanova lavastatud väga õnnestunud versioonis, mis oli tantsijale igati hea koormusjaotusega – teine ja neljas vaatus olid varvastel. Esimene ja kolmas tantsiti karaktertantsukingades. Konstantin Sergejevi lavastuses on neli vaatust varvastel ja kolmandas, kus on karaktertantsud, oli minu jaoks kaks võimalust, kas tantsisin Ungari tantsu solisti või prints Siegfriedi pruuti. Kui pruuti, siis ei saanud ma varvaskingi üldse jalast ära. Olin kõik neli vaatust varvastel, mis tähendas seda, et enne neljandat vaatust ma lihtsalt ei võtnudki ka vaheajal varvaskingasid jalast, sest pärast ei oleks neid enam tagasi jalga saanud. Jalad läksid sellest koormusest paiste. Neli vaatust varvastel oli ikka väga raske. Kui sain tantsida Ungari solisti, olin õnnega koos, sest siis said jalad vahepeal puhata.

Klassikalistest ballettidest meeldis mulle väga Ludwig Minkuse “Don Quijote´s” sõbrannasid tantsida, sest mulle meeldis hüpata. Esimeses vaatuses on seal üks pikk suurte hüpetega variatsioon. Oluline on see kogemus seetõttu, et kuulsin kuskilt poole kõrvaga, et ooperis käis keegi hiinlane hingamist õpetamas. Koolis ei rääkinud hingamisest meile tol ajal mitte keegi. Kostüümid olid jäigast materjalist, korsetid tugevalt kinni haagitud, mistõttu tekkis küsimus, kuidas ja millega üleüldse hingata. “Don Quijote” sõbrannade variatsiooni tantsides olin poolsurnud, sest see oli pikk variatsioon ja lihased ei saanud piisavalt hapnikku. Proovisin tunnetada omaenese hingamist ja leida sobivat liigutusi toetavat rütmi. Võtsin preparation´i ja seejärel arabesque´i ning hingasin teadlikult sügavalt sisse. Korraga tundsin, et mu lihased saavad hapnikku. Nii jätkus palju rohkem jõudu ka selle järgneva suure hüppe sooritamiseks. Ma jaksasin oluliselt paremini, kui ma teadlikult hingasin!

Üldiselt nägi teatritöö välja sedasi, et hommikuti kell 10.40 toimus treening, siis kella kaheni proovid ning õhtul kella kuuest teine väljakutse ja jälle proovid või siis etendus. Praegu on tantsijatel üks väljakutse kuni kella kuueni juhul, kui õhtul ei ole etendust. Nüüd saavad inimesed õhtusel ajal pereelu elada, aga siis olime põhimõtteliselt sada protsenti teatris. Need paar vaba tundi päevas sõitsin koju, sõin kõhu täis, panin jalad korra üles ja vahel ka tukastasin 20 minutit ning siis tagasi teatrisse. Kui õhtul oli etendus, siis olin tihti juba viieks-kuueks tagasi. Kell kuus raudselt, sest grimmi ja soengu tegemine, kostüümi selga panek ja soojendus võtsid kõik oma aja. Tuli häälestuda, proovida tehniliselt mingeid liikumisi läbi. Ühesõnaga – lõputu distsipliin.

Nõukaajal oli ballett visiitkaart välismaale. Käisime palju gastrollidel, aga siis tegime muidugi tööd. Õnn oli see, kui sai kuskil natukenegi ringi vaadata. Sellel ajal nägin aga mõnikord ka välismaa truppe. Kui kuskilt maailmast trupp Nõukogude Liitu sisse tuli, siis Teatriliit korraldas ühiseid külastusi. Mina sõitsin võimalusel alati kaasa. Leningradis nägin Roland Petit, Leedus Maurice Bejarti loomingut. Lätis Les Ballets de Monte-Carlot ja Joffrey Balleti. Viimase esituses nägin esimest korda Jose Limoni “Moor´s pavane´i”. See oli minu esimene kokkupuude moderntantsuga ja jättis mulle sügava mulje.

See, et Eesti oli Nõukogude Liidu ääremaa, oli meie suur õnn, sest Mai Murdmaa sai väga julgeid, avangardseid ja neoklassikalisi lavastusi teha. Ei tea, kuidas see võimalik oli ja eks ta sai ju igasuguseid süüdistusi ka, näiteks klassikalise balletiseeliku ehk tülle seljast võtmist nimetati pornograafiaks. Võimsad olid tema Antonio Vivaldi “Aastaajad” ja Ludwig van Beethoveni “Prometheus”, mille nimiosa tantsis Tiit Härm. Eino Tambergi “Joanna Tentata” oli täiesti geniaalne lavastus. Lühiballetiõhtud olid lihtsalt vapustavad ja muidugi kolm erinevatel aegadel lavastatud Sergei Prokofjevi “Romeot ja Juliat”.

Mai “Romeo ja Juliaga” on mul mitmeid olulisi kokkupuuteid. Lavastuse teises vaatuses oli kaks rahvatantsu. Esimese rahvatantsu solist oli haigeks jäänud. Vahel lihtsalt tuleb ootamatuid ümbervangerdusi läbi teha, et etendus ära ei jääks. Tatjana Voronina, kes pidi tantsima rahvatantsu solisti, tõsteti kuskile mujale, asendama haigeks jäänud solisti. Mina läksin omakorda asendama Tatjanat, kes koridoris mulle kiiresti järjekorra selgeks õpetas. Ma ei saanud ühtegi proovi, mis tähendab, et olin ikka ligadi-logadi, kuna ma ei olnud ju kehas seda liikumist läbi töötanud ega puhastanud tantsu elemente ja ka kõrvalt märkusi saanud. Koridoris järjekord selgeks ja lavale. Vaja oli sooritada viiendast positsioonist järjest kaheksa või rohkemgi piruetti ja kõik vasakust jalast, aga mina olen paremakäeline. Ja halleluuja! laval sain teada, et piruetid on kõik täpselt prožektorisse, mis tähendas, et ma ei näinud mitte midagi. Keegi ei olnud mind hoiatanud, et ennast selleks ette valmistaksin, nii et kõigele lisaks olin ma veel pimestatud ka. Lisaks veel lavanärv, mis ootamatustega seoses ennast ikka üles kruvib. Olin lihtsalt lavale visatud. Esimeses etenduses olin ilmselgelt ikka paras keedetud makaron. Õnneks sain seda osa mitu etendust tantsida ja teine kord oli olukord juba parem.

Noored pandi kohe hästi aktiivselt tööle. Vanemad inimesed tantsisid vähem. Trupp oli suur ja hoidis väga kokku. Sünnipäevad sai kõik teatris ära peetud – vaatuste vahel garderoobis ja natuke pärast etendust ka, kuigi seda vähem, sest kodu ootas. Ükskord oli aga selline pidu, mis kestis hommikuni ja minul jäigi terve öö magamata. See oli Tamara Soone loominguline autoriõhtu. Järgmisel õhtul oli “Giselle”. Etenduse teises vaatuses seisin laval arabeskis ja korraga mõistsin, et ma ei mäleta, mis liikumine edasi tuleb. Mul oli hetkeks täielik black-out.

Kui olin 19-aastane, kutsuti mind tantsima Harju tänava alguses asuvasse baar-varieteesse Tallinn. Vot seal olid uhked peod! Neid inimesi, kes töötasid lisaks teatrile ka varietees, ikka oli. Virus olid pikemad tantsijad, sest seal oli kõrgem lagi, Tallinna baaris lühemad, sest sealsele madala laega pöördlavale just niisugused tantsijad sobisid. Teater oli kehtestanud sellise karmi reegli, et kui hommikused trennid vahele jäävad, siis ei tohi varietees töötada, põhitöö ei tohtinud kannatada. Varieteetöö oli minu jaoks aga väga suur varandus, sest kui balletilaval tuli olla tehniliselt hästi täpne, siis varietees sain ennast vabalt tunda ja kogu hingest tantsida – see andis vajaliku tasakaalu. Pealegi erinevate tantsu žanritega kokkupuude vaid rikastas. Varieteemaailma sisenesin 80. olümpia-aastal erinevate koreograafide lavastatud Vigri-programmiga. Laval oligi Vigri ja olümpiarõngad ja muu seesugune. Üsna pea tuli varieteesse ka Mait Agu ja see koostöö oli vapustavalt huvitav. Ta oli oma värskete ideedega tõeline energiapomm.

Baar-varietees Tallinn oli imepisike garderoob, põhimõtteliselt olematud tingimused. Vahetasime kuskil kardina taga kõik koos riideid. Seal käis suur vennastumine. Kusjuures vahel tuli varietee proove teha ka öösiti – esmalt programm, siis istusime baaris kuniks publik lahkus ja kuskil poole ühe, poole kahe paiku öösel algasid tantsu- ja valgusproovid. Hommikul jälle teatris. Selline elu kestis minu jaoks üheksa aastat, kus teatrist täisgrimmiga, päikseprillid ees, varieteesse lidusin ja seal edasi tantsisin. Võisin olla väsinud, aga see oli tohutu tantsurõõm – see meeldis mulle pidurdamatult.

Oli ka väga ekstreemseid aegu, nagu 1987. aasta jaanuarikuus. Oli koolivaheaeg, mis tähendas, et päevas oli nii hommikune kui ka õhtune etendus. Pärast hommikust etendust õppisin uut rolli – “Don Quijotes” Quiteria sõbrannade suurte hüpetega variatsioone läbi kolme vaatuse –, õhtul jälle etendus, siis varieteeprogramm, öösel Maidu valgusproovid. Järgmisel hommikul hakkas kõik otsast peale ja kestis sedasi paar nädalat või kuu aega järjest. Ööpäevas magasin umbes neli tundi. See oli aeg, kus vint sai täiesti üle keeratud. Ise tundsin, et keha on kerge, hingamine lahti, kõik tuleb välja – olin ülimalt heas vormis. Raskeks läks siis, kui see kõik läbi sai, sest siis ma ei püsinud kodus. Kõndisin tänavaid mööda ja ootasin, kuna pingelangus ja masendus võimust võtavad, kuna see tellis mulle pähe kukub. See oli nii ekstreemne koormus ja ma ei soovi seda kellelegi. Lihtsalt kõik väljakutsed sattusid ühele ajale.

1981. aastast käisin teatritöö kõrvalt kaks ja pool aastat Lavakunstikoolis vabakuulajana Mikk Mikiveri kursusel. Osalesin erialas ja natuke hääletundides ja üksikutes akrobaatika tundides. Tegin isegi eksameid kaasa. Ega Mikk väga käsitöövahendeid ei õpetanud, aga ta oli võimas filosoof – tal olid omad teemad, millest ta rääkis. Mina kuulasin lihtsalt suu ammuli. Ta oli tõeline mõttetark! See oli aeg, mil ma lihtsalt uppusin erinevatesse luuletustesse ära. Magusad mälestused. Pooleli jäi õpe sellepärast, et Mikiver kadus ära, tsüklisse. Minu motivatsioon langes, kuna mul olid sellel ajal välissõidud ja väga suur koormus. Korra käis Mikk mind isegi varietees kooli kutsumas, et tulge tagasi, aga ma ei läinud enam.

Tol ajal osalesid balletiartistid teatris ka ooperites ja operettides. Praegu võetakse nendesse tihti tantsijaid väljaspoolt teatrit. Arvan, et tegelikult tuleb erinevate žanrite tegemine balletitantsijale kasuks. Annab liikumisele kasvõi orgaanikat juurde. Minu kogemuses on ka Georg Malviuse esimene töö Eestis, kui ta 1989. aastal lavastas Joseph Steini muusikali “Viiuldaja katusel”. Peategelasel oli viis tütart. Malvius tuli balletitundi ja valis kahe kõige noorema õe osatäitjad tantsijate seast. Mina olin üks õdedest, Bielke. See oli täiesti teine žanr – roll, laulmine, tantsimine, paar lausekest. Tegevust ja lavalist kohalolu oli terve lavastuse jooksul. Küll pidin laval kartuleid koorima ja kõike muud. Baleriin ei käi tavaliselt laval kartuleid koorimas. See oli väga lahe kogemus.

“Luikede järve” lavastuses meeldis mulle väikseid luiki tantsida. Üldiselt ei ole ma suur “Luikede järve” fänn – Tšaikovski balletimuusikast meeldib mulle “Pähklipureja”. Väga meeldis tantsida Mai Murdmaa Gustav Mahleri 6. sümfooniale lavastatud “Hüvastijätus” (esietendus 1986 septembris). Seal on vana naine, mees ja tütarlaps – armastuse kolmnurk. Mina tantsisin noort tütarlast. 90ndate alguses oli see lavastus ka Nordic Stari repertuaaris. Olen seda duetti paljude erinevate partneritega tantsinud, mis andis mitmekülgse ja huvitava kogemuse. Nagu alati, juhtub ikka midagi huvitavat. Oli Aime Leisi, kes oli sellel ajal teatris repetiitor, loominguline õhtu. Tema abikaasa Jānis Garancis oli selles duetis minu partner. Olin Jānise õlal, aga ta oli oma käed kuidagi valesti pannud ja mina olin üleval lukus. Tahtsin alla tulla, aga ei saanud üht- ega teistpidi. Pusisime seal, Jānis sättis oma käed kuidagi ümber ja saime edasi liikuda. Pärast küsisin Aime käest, kas paistis välja ka. Tema vastas: “No muidugi paistis!”. See ongi põnev, kuidas tulla välja ootamatutest olukordadest, mis ei ole ette määratud ja lavastatud.

Ma ei olnud Estonias 20 aastat järjest. Mu poeg sündis 1990. aastal, oli Eesti taasiseseisvumise aeg. Saima Kranig moodustas 1991. aastal Olav Neulandi finantseeritud Nordic Stari (hilisem Nordstar) trupi ja kutsus mind sinna. Loomulikult ma läksin, sest see oli uus ja huvitav. Algul oli meid üksteist. Sisuliselt ma Estoniast ära ei läinudki, ma lihtsalt ei läinud peale lapse sündi tagasi. Nordic Star koosneski enamasti teatrirahvast, kellest mõned jäid püsima, mõned mitte. Oli ka neid, kes töötasid nii trupis kui ka teatris samal ajal. Väljastpoolt teatrit liitusid trupiga Tiina Ollesk, Rene Nõmmik ja Oleg Ostanin. Proove tegime seal, kuhu ruumi saime: mõnikord Linnahallis, mõnikord Estonias kahest kuueni, kui seal saalid vabad olid, mõnikord balletikoolis Toompeal.

Nordic Stariga esinesime Eestis, Soomes ja Valgevenes. Pärast esimest aastat lõppes rahastus ära ja viimased pool aastat tegime tasuta tööd, lihtsalt tantsisime. Selle pooleteise aasta jooksul, millal trupp toimis, oli meil kolm programmi: American Avant Garde, neoklassikaline ja modern. Need olid kontsertkavad erinevatest ballettidest lühemate ja pikemate numbritega. American Avant Garde´i oli väga põnev teha – seal saime maitsta kontaktimprovisatsiooni ja jaapani teatrit. Näiteks Bonnie Sue Steini “Jalutuskäik Ameerikasse” lugu põhines sellel, kuidas Bonnie ukrainlannast vanaema kõndis jala Ukrainast Ameerikasse ja tema läbielamistel sel teekonnal. Meiegi läbisime sellesamuse teekonna, laval tegime kõige tavalisemaid ja inimlikumaid tegevusi. Kasutasime jaapani teatri valget nägu, aeglast liikumist ja grimasse. See oli täielikult etenduskunst. Esimest korda läksin just selles programmis lavale kui inimene, mitte kui tantsija. Kui minna balletti tantsima, siis esmalt toimub kehastumine baleriiniks ja alles siis toimub kehastumine rolli. Balletis on ümberkehastumise kihte rohkem, kaasaegses etenduskunstis minnakse inimesena lavale – ei võeta tantsija rolli. See on põnev lähtepunkt. Need kehastumise tasandid on ühel või teisel moel alati olemas ja minu jaoks on see üks põnevamaid asju, mida etenduskunstides jälgida – ikka inimest, kes tegutseb ja alles siis seda, mida ta teeb, sest see on tema sõnum. Kui ainult vahenditega mängima hakata ja ka inimene muutub vahendiks, siis kaob mul huvi.

Enne Nordic Stari lõppu oli tegelikult Fine 5 trupp juba tasapisi moodustunud ja meil oli seda hästi ebamugav Saima Kranigile öelda. Ikka on ebamugav öelda asju, mis inimesele haiget teevad ja seda me ei ju ometi ei tahtnud. Kuna Nordic Stari sisuliselt enam ei olnud, siis Rene juba lavastas meile jazz-programmi “Tuxedo Junction”, mille telesalvestus oli 1993. aastal parim meelelahutussaade – seda on võimalik ERRi arhiivist vaadata. Lisaks tegime koos Maie Tõnsoga varieteeprogrammi “Die Nacht”. Sisuliselt oli see varietee, käisime ka laeva peal – kõik selleks, et raha teenida ja modernseid lavastusi tegema hakata. Alustasime 20-minutilistest lühilavastustest. Trupile lavastas Rene Nõmmik. Esimene modernne lavastus, mille ta 1993. aastal tegi, oli “Ammaduabuu” mis esietendus Vene Draamateatris. Pool õhtust oli meelelahutuslik ja teine osa modernne. Rohkem ei vedanud välja, sest lisaks tantsimisele tuli ka kõik muu alates kostüümide laenutusest kuni lava ehituseni ise teha. Ühest küljest oli see ääretult raske, teisalt aga meeletult magus – luua üheskoos mitte millestki midagi.

Esimesed tantsutunnid andsin juba 1988. aastal Andrei Jakovlevi modelliagentuuris. Alates 1991. aastast olen järjepidevalt õpetanud. Alustasin Nordic Stari trupile treeningtundide andmisega, samamoodi, nagu teatris treeninguid tehakse. Proffidega on oluliselt kergem, sest nemad teavad, mida ja kuidas teha tuleb. Valmistasin kombinatsioonid ette, andsin materjali edasi ja treenisime. Fine 5-s jätkasime samal põhimõttel igapäevase balletitreeninguga, mis tuli minul läbi viia. Rene lavastas, Tiina tegeles trupi juhtimisega, mina hoidsin truppi vormis. Oleg (Ostanin) ja Katu (Katrin Laur) olid tantsijad Fine 5-is ja samal ajal Estonias. Kõik andsid oma parima, omal võimalikul viisil.

Fine 5 tantsukooli, mis asus Õpetajate Majas, lõime 1994. aastal. Õpe toimus õppekava alusel, kus oli moderntants, ballett, tantsuajalugu ja näitlejameisterlikkus. Minul oli neli-viis gruppi, kellega töötasin: hommikune ja õhtune lastegrupp, teismelised ja täiskasvanud. Vahel kui Rene ära oli, asendasime mina või Tiina ka tema tunde. Rene tunnis käisid parasjagu PEDAs tantsukunsti õppivad tudengid. See oli aeg, kus hakkasin ise oma õpilastele lavastama. Mulle sobis selline modernballetilik lähenemine, mis lähtus muusika ja koreograafia sümbioosist. Mark Taylor ja Martha Myers julgustasid, et võiksin lavastamisega katsetada.

Üheksakümnendad olid terves ühiskonnas igati rasked. Aeg oli karm. Vabakutselisena elatusin hooaja sees tundide andmisest ja esinemisest, aga sellest ei jätkunud selleks, et midagi kõrvale panna, nii et suvel olin näljas. Midagi ei olnud suhu panna. Teatris on ju puhkuserahad, aga vabakutselistel sellist asja ei ole. See on siiamaani vabakutselistel loomeinimestel nii. 1997. aastal läksin tagasi Estoniasse, sest juriidiliselt ei andnud Fine 5 mulle enam tantsijastaaži ja ma ei tahtnud seda kaotada, kuna vastasel juhul oleksin balletipensionist ilma jäänud. Rahalises mõttes läks siis taas kergemaks. Esimene poolaasta teatris oli sellegipoolest veel raske. Alguses võeti mind tööle poole kohaga, aga kuna mind rakendati palju, siis olin 1998. aasta jaanuarist juba uuesti täiskohaga tööl ja elu läks väga palju stabiilsemaks. Fine 5-is käisin aeg-ajalt mingeid tunde kaasa tegemas, näiteks kui Rachid Tika lavastas 1999. aastal Vanemuises modernse balleti “Maa laul” Gustav Mahleri muusikale, siis andis ta Eestis oldud aja jooksul ka Fine 5-is tunde. Tika tantsutunnid olid sümbioos Martha Grahami ja balleti tehnikast. Vahel käisin Fine 5-is lihtsalt vaatamas või asendasin üksikuid tunde, aga etendustegevusega ma enam seotud ei olnud. Samuti osalesin Tanzwaal stuudios (1996-1998) ja Tantsu ja Draama Stuudios (2000-2003), millest hiljem 2011. aastal sai Prodance Tantsukeskus. Tanstuhuvilisi inimesi tuli juurde.

Viimased kolm aastat tantsijana teatris töötades olid väga mitmekülgsed ja huvitavad. 1997. aastal olid teatri repertuaaris avangardse tantsu õhtud. Tantsisime keerukat kontaktimprovisatsiooni, näiteks oli kavas Bill Youngi lavastus “Fault”, mis oli hästi visklev ja jõuline. Samal avangardiõhtul tuli esitusele ka Marika Blossfeldti 1997. aastal loodud “Kivikell”, mis oli väga kontseptuaalne ja seisundiline ja maagiliste tähenduste rohke – seismised, kõndimised, jooksmised. Lavastuse fookuses oli naine läbi erinevate vaatevinklite ja laval erinevas vanuses naised. Irina Pähn oli näiteks last ootav naine. Tema kõndis terve lavastuse vältel eeslavalt läbi. Tal oli üheksa kivi, mida ta kindlas rütmis klaasist anumasse lasi kukkuda – nii läbis ta üheksat kuud, justkui lapseootel naine oma kõhtu kasvatades. See oli väga assotsiatiivne lavastus, mida pole lihtne kirjeldada.

1998. aastal esietendus järjekordne Murdmaa “Romeo ja Julia”. Iga kord “Romeot ja Juliat” lavastades oli Mai loo jutustamise raskuskese erinevas kohas. Ühes näiteks Tibalti ja ema suhe – Oidipuse kompleks. Antud lavastuses oli fookus amme tegelaskujul, kes kogu selle jama ja konflikti tegelikult kokku keeras. Amme tantsisime mina ja Tatjana Laid. Seda oli läbi kolme vaatuse väga põnev tantsida, amme roll oli tõeline elamus. Minu tantsisin koosseisus, kus Romeo oli Juri Jekimov ja Julia Tatjana Voronina. Esietenduse tegid Tiit Helimets ja Molly Smolen ja ammena Tanja Laid. Lavastuses oli koht, kus Julia hüppab ammele sülle. Kuna Molly oli minust palju suurem ja oleks mu pikali hüpanud, siis ei saanud meie samas koosseisus olla. Pikkuste vahe võib mõnikord suurt rolli mängida – kellega tantsid ja millisesse koosseisu satud. Minu sülle hüppas Tanja Voronina. Amme rolli ja liikumist tegin koos Helmi Puuriga – nautisin seda meeletult, mulle meeldis väga, kuidas proove tegime. Protsessis oli üks moment, mis ei tulnud ega tulnud välja. Ma ei leidnud liigutuses orgaanikat, mõjusin tehislikult. Helmi ütles mulle: “Anu, mina sind enam aidata ei oska – mine peegli ette ja proovi.” Nii tegingi, aga ega see peegel mind ka ei aidanud. Ma lihtsalt proovisin nii kaua, kuniks liikumine muutus minu omaks ja ei olnud enam kunstlik. Olin selle füüsiliselt läbi tunnetanud.

Üks karakteri psühholoogial põhineva liikumisega roll oli veel August Bournonville’i loodud Wilhelm Holmi muusikal põhinev ballett ”Armastuse muinasjutt”, (esietendus 1993) mille lavastas Kennet Oberly. Olin seal vanavanaema – väga koloriitne karakter ja palju loovaid võimalusi. Samal ajal pani Murdmaa mind Sergei Prokofjevi “Tuhkatriinus” ministrit tantsima. Mul olid mingid hõbedased sätendavad šortsid jalas ja literdatud silinder. Olin gliterdatud ja glamuurne minister varvastel. Samal ajal teine roll vanavanaemana. Põnev vaheldus. Teatris on ikka nii, et noored tantsivad rohkem, sooritavad tehniliselt keerulisemaid liikumisi ja viimastel aastatel, kui tantsija on juba inimesena rikkam, tulevad psühholoogilisemad esitused. Mida vanemaks saad, seda aeglasemaks muutub taastumine. Viimased kaks aastat tantsisin ma ka juba läbi valu, mu jalalabad hakkasid tunda andma.

Mul on osa varbaid ning piki- ja ristivõlv deformeerunud, ära vajunud. See on tingitud sidekoe eripärast ja kunagisest väga suurest koormusest, sest balletitantsija koormus on ju nagu tippsportlase oma. Jalalabad on minult alati ekstra tähelepanu nõudnud, juba balletikoolis sain õpetajalt alati lisaharjutusi. Esimestel teatriaastatel valutasid mu jalalabad pidevalt, mistõttu pidin neid spetsiaalselt treenima, et neile lisakoormust anda. Sain ka nõelravi. Päris tükk aega ei saanud ma üldse arugi, mis number mu jalg on, sest tänu liiga venivale sidekoele oli luustik liialt liikuv. Laba läks laiali ja tuli kokku. Üldiselt ei olnud mul tantsijakarjääri jooksul traumasid ega valusid, seda tänu väga tugevaks treenitud lihastele ja elastsele sidekoele. Lõpuks olin end aga nii üle töötanud, et hakkasid probleemid tekkima. Jalg läks mul puusaliigesest välja esimest korda 1994. aastal Fine 5 tantsukoolis. Lihtsalt hüppas treeningu ajal liigesest välja. See oli päris ehmatav. Olin mõned päevad kodus. Sidekude taastus, probleemi ei olnud ja jätkasin tegutsemist. Mul on intelligentne kohanemisvõimeline keha, olen selle üle tohutult tänulik. Keha suudab ka väga kehvast olukorrast parima võtta ja teha elu ikka turvaliseks.

1998. aasta kevadel, kui meie kursusel täitus 20 aastat Estonia laval, lavastas Dmitri Harchenko Lemme Järvi-Saarmale, Tatjana Järvile, Katrin Kivimägile ja mulle kaasaegse variandi balletist “Pas de quatre”, mille teemaks oli järjepidevus. Meie kunagisel õpetajal Elital lõpetas balletikoolis parasjagu kursus ja nemad tulid teatrisse. Noored raamisid oma tantsuga lavastust alguses ja lõpus. Meie tantsisime terve tantsunumbri, jättes lavaga hüvasti. Tantsisime sokkides, mitte varvaskingades ja marlist seelikutes – läksime ajalukku tagasi. Pärast seda jäin veel paariks aastaks teatrisse repetiitoriks kuni Tiit Härmi tulekuni 2001. aastal. Tema tuli oma meeskonnaga. Väga paljudele oli see äraminek hästi valus, näiteks Aime Leisile, kes oli aastakümneid teatris olnud ja korraga öeldi talle, et me ei vaja sind rohkem. Helmi Puur läks leebelt – ütles, et üks etapp lõpeb ja saabki pensionile minna. Minu jaoks oli minek lihtne, kuna 1999. aastal oli Mall Noormets mind juba Viljandi Kultuurikolledžisse (praegune TÜ Viljandi kultuuriakadeemia) ja Ülle Ulla Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse kutsunud. Ma ei jäänud tühjalt istuma. Tööalaselt ei ole mul elus kunagi õnneks tühja kohta tekkinud.

Algus Viljandis oli minu jaoks väga raske. Tõusin hommikul kell pool viis, istusin jääkülma bussi – tol ajal ei olnud selliseid mugavaid ja soojasid Lux Ekspresse nagu praegu. Istusin jääkülma bussi, katsin ennast üleni kinni, sest ukse vahelt puhus jäine tuul. Tunnid algasid vara. Ühtki kolleegi ma ei näinud. Mitte kedagi peale tudengite ei näinud. Ma ei tea, miks. Siis oli tantsukateeder üleval kolmandal korrusel. Seal toas oli kogu aeg täielik vaikus. Alguses ei olnud mul ka kontsertmeistrit. Lugesin muudkui: “Üks ja kaks ja kolm ja neli,” ja jõuludeks oli mul hääl läinud. Koormus oli ebaproportsionaalselt suur, sest ühes päevas olid tunnid kõigile neljale kursusele ja vahel lausa viiele kursusele, sest näitlejad lükati mingitel perioodidel ka takkaotsa. See ei olnud mõistlik ega inimlik koormus – viis pooleteisetunnist klassikatundi päevas, põhimõtteliselt poolteist “Luikede järve”. Pealegi tegelesin inimestega, kellest paljud polnud iial balletti näinud. Ma ei teinud kõigile neljale kursusele erinevaid tunde – see ei olnud realistlik, sedasi poleks ma ellu jäänud. Mul oli õpetajana üheks päevaks üks skeem, mida järgisin, aga erinevatele kursustele andsin erineva raskusastmega ja detailidega harjutusi. Esimesele lihtsamaid ja aeglasemalt ning kursuseti läksid harjutused keerulisemaks. Minu esimesed esimese kursuse tudengid olid näiteks Päär Pärenson, Ajjar Ausma ja paljud teised. Kõik hästi ilusad inimesed. Ruslan Stepanov ja Renate Keerd olid juba Viljandis.

Sedasi käisin Viljandis kaheksa aastat, et sõitsin kaks korda nädalas hommikul sinna ja õhtul tagasi Tallinna. Oma kodu ega öömaja mul ei olnud. Tean, et Heili Einasto ja Aare Rander üürisid korterit, aga minul ei olnud seda raha. Poeg oli samuti väike, ka see pani õhtuti tagasi koju sõitma. Mu elus on olnud kaks pühendumist, tants ja minu poeg. Jäin lapsega üksi, kui ta oli kuskil kolmene või neljane ja abielu lahutasin 1996. aastal. See oli pikk vindumine. 2001. aasta kevadel kolisin Tallinnas oma lapsepõlvekoju tagasi, siis oli juba lihtsam, sest kodus oli vanaema – südamevalu oli väiksem, kuna teadsin, et pojal on keegi kallis kõrval, kui mina ära olen. Lasnamäel elades olid meil väga toredad naabrid ja pered hoidsid omavahel kokku. Ka siis ei olnud laps üksi ja oli hoitud, aga oma vanaemaga on ikka teine kindlustunne. Pärast seda, kui 2007. aastal Viljandis Oma Kodu ühikas avati, kus väljaspoolt tulevad õppejõud ööbida said, jäin Viljandisse üheks-kaheks ööks ja sõitsin siis koju tagasi.

Viljandi-aega pean eriti magusaks ja pööraselt põnevaks sellest hetkest, kui tekkis stabiilne meeskond, kellega maha istuda ja arutada – siis algas aine- ja õppekavade arendus. Alguses – hoolimata sellest, et oli 1999. aasta – oli süsteem ikka veel nõukogudelik. Oli tabel, millega manipuleeriti. Tabelis oli ainult see, mis oli juba olemas. Ega õpetajaid ka väga palju ei olnud ja ega neid praegugi väga palju ei ole. Õpetajate põud on Eestis kogu aeg. Ei ole nii, et on pikk pink, kust valida – peab ikka otsima. 50 aastat Nõukogude Liitu on jätnud sügava jälje. Tantsumaastiku jaoks on vahele jäänud oluline etapp. Puudu on jäänud orgaaniline ja sujuv areng demokraatlikuks ühiskonnaks ja sellele ühiskonnale omaste kultuuriliste väljendusvahendite areng. 2007. aasta kevadel hakkasime õppejõududega ühiselt otsima vastuseid küsimustele, miks me siin üldse oleme ja keda õpetame. Hakkasime looma. Eesmärk ei olnud enam lihtsalt tudengeid treenida, vaid õppetegevustele tekkisid juurde lisaväärtused. Mingil ajal üritasime Viljandis välja anda tantsija diplomit, aga see oli nonsenss, sest nelja aastaga tantsijaks ei õpi. Seejärel jõudsime mõistmiseni, et õpetame õpetajaid. See suund hakkas määrama, millega õppes tegeleda – milliseid kihte tantsutundi lisada. Näiteks balletitundides said tudengid oma esimese õpetamiskogemuse ja -võimaluse, õpetades oma kursusekaaslasi. Balletitunnis õppisime ka erinevaid repertuaare. Olime tantsukunsti eriala arenduses kogu aeg otsingulised ja muutuses. Midagi sai katsetatud, saime targemaks ja järgmisel aastal tegime juba paremini.

1988. aastal tõi Tiiu Randviir esimest korda Eestisse Jill Milleri, kes õpetas Jose Limóni tehnikat ja jazz-tantsu. Jill tegi meile tehnikate ABC põhjalikult selgeks. Tänu sellele baasile oli mul näiteks hiljem, 1997. aastal Viinis vägagi lihtne Joe Alegado advance tundides osaleda. Jilli õpetused sidusin kümnend hiljem Viljandi balletitundides klassikatehnikaga. Balletiartistina vaatasin Vaganova ja Peterburi suunas, aga Viljandis õpetades Labani ja Londoni poole. Ma teadsin, et õpetan kaasaegseid tantsijaid ja näitlejaid, kellele peab jääma nende isikupära, sest kõik olid niikuinii juba eos väga erinevad. Balletis lihvitakse kõigi jalalabad ja lõuajoon kuni juustetuttideni ühesuguseks, sest ballett on väga rangete esteetiliste nõudmistega. Seetõttu valitakse balletikooli ka vastavate eeldustega kehad, aga Viljandis oli igaüks omasugune. Mäletan seika, kui Kalju Komissarov tuli näitlejate balletieksamit vaatama ja imestas, kuidas kõik tudengid nii ühtemoodi tublid on. See ongi võimalik just siis, kui jätta igaühele tema enda keha ja tema oma mina, sest kui kõigile seada üks etalon, siis ühele on see jõukohane, teisele mitte. Sellisel juhul joonistub kohe selgelt välja, kellel õnnestub ja kellel ei õnnestu. Viljandis oli oluline igaühe isiklik areng ja tervislik lähtepunkt, mis tuli tööst iseenda kehaga. Minul ei olnud omal ajal õpetajaid, kes oleks mulle näiteks anatoomiat õpetanud või lihasjoondumisest rääkinud – õpetajana õppisin need teadmised ise omal käel selgeks.

Viljandis lõpetasin õpetamise 2015. aastal. Armastan oma õpilasi väga ja üritan olla kursis, millega nad tegelevad. Kõikide käekäigust ma ei tea, aga neid, kes vähegi tantsumaastikul tegutsevad, ma jälgin. Olen tohutult õnnelik ja uhke, et paljud minu õpilased õpetavad. Mul on selle üle tõeliselt hea meel ja see lubab minul rahulikult kodus istuda ja näiteks kirjutamisega tegeleda, sest ma tean, et mul on nii vinged õpilased, kes viivad tantsu edasi – igaüks muidugi oma käekirjaga, aga teatud mõttes jätkuvad minu õpetused nende inimeste tegevuste kaudu.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ooperistuudios pelgasid tudengid alguses liikumistunde – kohal käidi kehvasti, sest lauljad ei pidanud tantsutunde üldse oluliseks. Nüüd on ruumid täis – noored on aru saanud, et füüsilist koormust ja koordinatsiooni on vaja ja mul on tihti nii, et kõik ei mahugi tuppa ära. Lauljatele on liikumisaine kohustuslik, aga valikuna saavad ühineda ka teistest osakondadest üliõpilased: dirigendid, interpreedid, muusikapedagoogid. Koos on rahvusvaheline seltskond ja tunde annan eesti, inglise ja vene keeles. Mul on iga kursusega ainult üks tund nädalas, 30 tundi semestris, mida on tohutult vähe, mistõttu on ainekava, mille olen ise aastate jooksul välja töötanud, väga paljude kihtidega: kehatehnika, klassitsism-romantism koreograafias, kaasaegne koreograafia ja professionaalne keha-vaimu korrashoid. Teeme palju erinevaid improvisatsioonilisi harjutusi ning ruumi tajumise ja ruumis liikumise ülesandeid, kuna lauljatele on harjumuspärane ühe koha peal seista ja ruumitaju nõrk. Lasen üliõpilastel palju ise luua, sest artist peab selleks valmis olema, et ükskord tuleb lavastaja, kes ütleb, et kõnnid punktist A punkti B ja mis sa selle aja jooksul teed, on sinu enda asi otsustada. Kasutan ka peegeldamisharjutusi, et nad õpiksid erinevate kehade liikumisi. Kui ainult mina ette näitaksin, siis õpiksid tudengid ainult minu omi. Aga kui on neli inimest grupis ja igal tegemiskorral saab olla uue paarilisega, siis õpitakse kolme inimese liikumine. See arendab kiiret kohanemist, mida on vaja. Keegi ei lase ju teatris pikalt õlitada, lavastusi tehakse ju pidevalt järjest lühema ajaga.

Ooperis on väga tugevad stereotüübid ja konkreetne repertuaar, selleks õpimegi klassitsism-romantismist ajaloolisi tantse, balletti ja ooperitest esinevate tantsude sammustikke: polonees, menuett; Viini valss ja loomulikult can-can, mida on paljudes operettides. Mõned õpilased on jõudnud isegi Helsingi Rahvusooperi lavale, näidates lisaks heale laulmisele ka head tantsuoskust. Teatrisse saamiseks tuli läbida konkurss, mille üheks osaks oli tantsueksam. Minu tudeng sooritas probleemideta temalt nõutud kombinatsioonid ja diagonaalid ning sai kiita oma tantsuoskuse eest. Tasakaaluks tehnikale ja selgeks õpitavatele sammudele tegeleme kaasaegses koreograafias luule ja lauludega, millele tuleb liikumine luua. Liikumine ja laul koos, hääle ja keha samaaegne töö, annab neile julguse ja vabaduse olla loovad ka lavasituatsioonis. Annan võimalikult palju loovaid ülesandeid, kus õpilane saab töötada iseendaga. Artistil peab olema kontakt enesega, et rollidesse sisse minna. Kui kontakti ei ole, siis toimub ümberkehastumine minu meelest oluliselt suurema kaarega. Kui inimesel on oma mina, saab luua stereotüüpsele rollile täiesti uue väärtuse. Saab lava peal sellevõrra huvitavam olla. Nad teevad oma luule- ja lauluvaliku eelkõige selle põhjal, mis on neile hingelähedane ja mis kripeldab. Soovin, et valik tuleks iseenda olemust avavalt ja nad valivad väga huvitavaid laule ja luuletusi. Lõpuks paneme kokku tervikliku lavastuse. Mulle tõeliselt meeldib sedasi tegutseda. Tudengitele ka, nad ütlevad, et see protsess mõjub hästi vabastavalt. Me vaimustume.

Praegu on kõik kahjuks pausi peal. Neid asju ei saa Zoomis teha – see ei ole realistlik. Zoomis muutub peategelaseks kaamera ja tudeng kaotab vabaduse liikuda. Töötame praegu gruppides ja virtuaalselt. Olen saatnud neile salvestatud balletiharjutuste või koordinatsiooniõppevideoid, andnud loovaid ülesandeid, mida saab kodus ette valmistada, aga paratamatu on see, et kui inimene üksi kodus tegutseb, siis liigutuse kvaliteet kannatab. Koordinatsioon siiski areneb. Balletiharjutuste puhul on olnud hästi tore tagasiside see, et kui õpilased hakkasid ennast ise filmima, siis ütlesid, et oi kui kole! ja võtsid veel viis korda videosse. Inimene näeb ennast ja õpib ka vaatama. Tunnis on ju mugav õpetaja järgi teha. Mina näitan muidugi vähe ette – ei lase enda järgi ahvida. Üritan neile järjekorrad ikka pähe õpetada, et oleks meeles. Isegi kui tund on vaid kord nädalas. Ja paraku on ka neid, kes ei hakkagi ladusalt liikuma. On asju, mida ei saa muuta. Õnneks on neid üksikuid. Olen kokku puutunud ka euroliidu arusaamaga haridusest, et suvalise bakalaureus haridusega võib minna täiesti suvalisse magistrisse. Minul oli selline juhus, et bakalaureuses õppis inimene inseneriks ja magistrisse tuli laulma. Ta ei olnud saanud ei näitlemist, ei liikumist ja siis oli ühtäkki magistris. Mis ma inimesega teen – temast ei saa etenduskunstnikku, aga ta on väga hea kontsert-interpreet, laulab siiani. Eeldus on hääl, aga rüht peab ju ikka olema, lihas samuti. Inimene peab ometigi jaksama seista, kui ta näiteks kirikus kooris laulab. Ütlen kogu aeg, et tehke trenni juurde. Kord nädalas on vaid pisku.

Professionaalse keha-vaimu korrashoiu tarvis teeme TREd (Trauma and Tension Release Exercise). Tegeleme närvipingetega ja sellega, kuidas nendega toime tulla. Kuidas eksamile minna? Kuidas laval seista? Kuidas olla? Võrreldes Helsingiga on EMTAs see suund veel algusjärgus, meil on psühholoog, minu TRE ja Maret Mursa Alexanderi tehnika, aga need on eraldiseisvad mullikesed. Sibeliuse Akadeemias on loodud korralik süsteem, kus on väga palju erinevaid tehnikaid, mille hulgast tudengid valida saavad, mis neid toidab.

Maailm on muutunud. Eesti on muutunud. Õpilased on muutunud. Üheksakümnendad oli aeg, kui mitte millestki hakati midagi tegema. Toimus otsimine ja kompamine. Praegused õpilased on märksa teadlikumad. Nad teavad paremini, mida tahavad ja ootavad ja neil võib väga hea baas all olla. Näiteks Elleris (Heino Elleri Muusikakool) õpetab liikumist Janika Suurmets, Otsas (Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) õpetas Kaja Lindal. Kaja on paraku lõpetanud seal õpetamise ja uue õpetajaga kontakti mul pole. Janika ja Kajaga toimus koostöö – arutasime, kes millega tegeleb. EMTAsse tulevad õpilased muidugi erinevatest kohtadest. EMTA on ainukene muusikakõrgkool Eestis, meil on üks ooperistuudio ja üks tantsuõpetaja. Omamoodi haruldase koha peale olen sattunud. Eks ma hakkan seal ühel hetkel lõpetama. Ei plaani sealgi igavesti olla. Eks need lõpud on rasked ja nõuavad minu jaoks aega, et saaks asjad selgeks mõelda. Päevapealt ei ole ma midagi läbi raiunud. Viljandiga läks mul ikka mitu aastat enne, kui suutsin end täielikult lahti tõmmata. EMTAs olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks lõpetada, aga siis tulevad jälle nii toredad noored.

Kui ma enda valikutele tagasi vaatan, siis vastutus- ja kohusetunne on ikka jõuliselt mõjutanud. Kui ma näiteks üheksakümnendate lõpus vabakutselisena looma hakkasin, siis ükskõik, mis muusikat mulle pakuti, mina lavastasin. Mul ei tulnud pähegi ära öelda – see tundus jabur. Mulle ei meeldinud kõik muusikad, mõni asi lihtsalt ei kõneta. Samas oli selliste tööde tegemine ka hea, sest tuli mugavusstsoonist välja tulla. Tol ajal käiski nii, et esmalt oli muusika ja selle peale loodi. Alles hiljem tuli ette, et enne oli idee, siis koreograafia ja siis otsisin muusikalist kujundust. See, et keegi spetsiaalselt lavastuse jaoks muusika loob, see oli tõeline luksus. Sellist valikut minul ei olnud. Kuna ma ei ole koreograafiks ega lavastajaks õppinud, tekkisid oskused tegemise käigus. Iga kord oli komistuskivi või raske punkt eri kohas. Miski, mis käis üle jõu – mis kohe välja ei tulnud ja mille kallal tuli nuputada. Seeläbi toimus pidev edasi liikumine – iga tööga iseendale lähemale. 1999–2009 oli mul palju tellimustöid, sest Heili Vaus-Tamm Tallinna Filharmooniast kutsus mind lavastama, viimane koostöö oli Eesti Kontserdiga. Tsiteerides Heili Vaus-Tamme: ”Ma valisin sinu sisukuse, tundlikkuse, samuti muusika mõistmise oskuse pärast”. Tingimused proovideks olid kehvakesed. Tegin proovi kuskil koori proovisaali tolmuses nurgas ja lavaproov tähendas tavaliselt üht läbimängu valgusega. See, et lavastusmeeskonnas on aktiivselt osalev produtsent, sain tunda alles 2007, kui oli loodud Sõltumatu Tantsu Ühendus ja produtsendiks oli Anu Tähemaa. Tegin lavastust “Omaenese ukseni”.

2004. aastal tegime Einar Lintsiga peaosas “Don Juani pidusööki”. Tänu Estonia teatri vastutulelikkusele sain prooviruumiks Estonia kooriproovisaali, mis on mingi kümme ruutmeetrit suur. Lavastusega etendusime aga Kanuti Gildi SAALi laval. Kõik sai loodud väga väikesel alal, kuid pärast tuli terve lava ära täita. Mängisime valguse ja ruumiga. Ühesõnaga, ei olnud tingimusi ja ei olnud õiget prooviaega. See oli omamoodi katsumus, pidev õppimine.

Helena Krinali “Lulu ja Maru” 2013. aastal oli minu jaoks väga teistmoodi ja põnev kogemus etendajana. Helena oli kursis näitlejate maailmaga, mis oli muidugi hoopis teistsugune kui minu kogemus Mikiveri õpetatu ja balletimaailma näitlejameisterlikkusega. Helena ajas Viljandis etenduskunstide asja. Meie tööprotsess oli väga huvitav, hästi turvaline. Mäletan, et mul olid mingid palavikud ja valud, aga ma ei pidanud endaga kuidagi kaklema ega võitlema. Kaido Torn oli muidugi erakordselt isikupärane ja mõnus partner. Kui tihtipeale mõeldakse, et selliste tavaliikumisel põhinevatel lavastustel pole ju mingit tehnikat ja pole ju midagi proovida, siis see arvamus on väga ekslik. Tegime põhjalikku tööd.

Kaja Lindali “Kehameel” 2015. aastal sündis minu ja Triinu Leppik-Upkini pealt. Vanasti oli tavaline selline narratiiv, et kui balletikas oma karjääri lõpetas, siis oli ta üksi ja õnnetu ning jäi pensionil oma lavaelu taga igatsema – olen sellest ameerika filmi näinud, kus vanad baleriinid nutavad taga oma kunagist hiilgust, enda aega – nagu enam ei olekski neil mingit elu, ei olnud neil peret ega lapsi. Kaja lavastus oli just sellest, et elu läheb alati edasi. Elu on siis, kui seda elada. Elu ei lõpe balletikarjääri lõpuga. Minu elu ei ole minevikus kinni, ma ei nuta midagi taga. Kõik, mis on olnud, on olnud megailus. Kõik on olnud vajalik millekski järgmiseks. Kõik on sujunud.

Esimene Dima (Dmitri Harchenko) lavastus “Värvilised unenäod leedi Macbethi teemadel” oli juba 1994. aastal Estonia talveaias. Mina olin Leedi Macbeth, tema kuningas ja siis kolm nõida. See oli huvitav. Dimaga olen lavastustes mitmeid kordi olnud. Pärast poja surma 2016. aastal oli “Ikoonid/Bach” Bachi muusikale koos Endro Roosimäega, kes oli mulle esimest korda partneriks. Ma ei olnud temaga enne tantsinud. Minu koreograafia teemaks olid Maa – sünni lugu, pidin taas laval sünnitama – ja Neitsi Maarja, mis oli minu jaoks väga märgiline, sest ühel hetkel võtab Kristus Neitsi Maarja oma kätele ja viib ta ära. Olen Dimale tohutult tänulik, et ta selle võimaluse mulle kinkis. Selle tegemine oli väga raske, sest mu elus oli raske periood ja koreograafia ei jäänud mulle mitte kuidagi meelde. Dima vehkis kogu aeg mu kõrval kaasa teha ja mina jälle piilusin. Lõpuks ma lausa karjusin ta peale, et ära tee kõrval kaasa – nii ei jäägi mulle midagi meelde.

1997. aastal lavastas TIKE suvekooli raames Mark Taylor “Korsaar”i, kus tantsisin peaosa Medorat. See oli väga tundlik protsess. Mark pani minu soolosse kogu minu isikliku loo. Huvitav on töötada, kui koreograaf loob koreograafia personaalselt, see toimib lisaväärtusena ja võimendab tantsija sidet materjaliga.

Vaimsed teemad on mind saatnud lapsest peale. Mul on lapsepõlvest kehavälised ja déjà-vu-kogemused. Ma ei rääkinud neist kellelegi, sest arvasin, et need on kõigil. Ma ei tulnud selle peale, et kõigil sedalaadseid asju ei juhtu. 33-aastaselt lasin ennast ristida. Kirikus mõistsin üsna ruttu, et mul ei ole tarvis kedagi kolmandat enda ja Looja vahele. Mulle tulevad sõnumid, mis aja jooksul muutuvad üha selgemaks. Pean nendega tööd tegema, et edasi liikuda. Aastal 2001 sain endale esimese reiki, teine on mul samuti olemas. Kui ma teatris tantsimise lõpetasin ja mind ülikoolidesse õpetama kutsuti, läksin ka ise kaugõppesse õppima, PEDAsse. Kõrghariduses ei saa õpetada, kui ei ole ise õppinud. Koolis olid hästi huvitavad psühholoogiatunnid. Hakkasin tegelema üha teadlikumalt energeetiliste teemadega. Tekkis huvi reiki ja geštaltpsühholoogia vastu. Esmane on tunnete mõistmine, sest tunded ei valeta. Ja kui tihti avastad mõne tunde tagant hoopiski teise tunde. Sellele lisandub teadlikkus ehk aju tasand. Läbinisti ajukeskne, hästi ratsionaalne maailm, jääb minu jaoks kitsaks. Mul peab olema tundetasand, mida teadvustan. Keha, vaim ja hing eksisteerivad koos ja on seotud holistiliselt kõige ümbritsevaga. Käisin erinevates hingamisteraapiates, sealhulgas vabastavas hingamises. Olen sünnitraumaga. Sündisin seesama traumeeritud jalg ees ja tagurpidi, isegi mitte tuharseisus. Vabastavas hingamises sünnitasin ennast uuesti. See protsess oli vaja läbi teha, et muuta iseenda mustreid. Sealt edasi tuli holotroopne hingamine, mida juhendasid samad hüper-super Ole Ry ja Susanne Andres Taanist. Nendest said ka minu TRE õpetajad.

Läksin TREsse lihtsalt huvi pärast, mul ei olnud plaanis seda õppima hakata, aga see võlus mind kohe ja tundsin, et soovin selle tehnikaga edasi minna. TRE oli hoopis teistmoodi praktika kui need, millega olin enne kokku puutunud. Holistiline süntees hiina meditsiinist, joogast ja paljust muust, mis viib instinkti ja alateadvuse tasandile – alateadvusest üliteadvusesse minna ei ole siis ju enam mingi lugu, kuna need kaks on olemuslikult seotud. Õppisin TREd kolm aastat ja olen seda siiamaani tegema jäänud. Mida rohkem ise praktiseerin, seda rohkem juurde õpin. Mida rohkem instruktorina õpetan, seda rikkamaks muutun. Iga füüsis on erinev. Iga kogemus on erinev. Pisiasjades peab tohutult tähelepanelik olema ja see on jube väsitav, kuna keha jälgides hakkavad äärmiselt väikesed muutujad rolli mängima. Ei pruugi mingeid tohutult suuri muudatusi toimuda, aga silm peab kõike märkama. Näiteks mõnel inimesel jääb hingamine seisma. See on juba suur asi märgata, sest TRE ajal jääb hingamine seisma näiteks seksuaalselt ahistatud inimestel, kuid ka sügavalt traumeeritud inimestel. Neid ei tohi seansi ajal puudutada. See ei ole hea. Üleüldiselt on nii, et kui ma kellegagi TREd teen, siis alati ütlen, et ma nüüd puudutan sind, sest see on austus teise inimese keha vastu. Samuti toimin tantsutundides. Meil ei ole sellest rääkimine tegelikult veel väga kombeks, kuigi kui ikkagi teist puudutada, tähendab see privaattsooni sisenemist ja selleks tuleb nõusolek saada. Kui mina õppisin, siis ei olnud indiviidi privaatsust ollagi – muudkui tiriti ja tõmmati. Inimese keha oli kõigi oma. Loodan, et need ajad on möödas, kuigi kui vaadata mis praegu toimub, siis ei saa selles enam väga kindel olla.