Artikkel

Millega tegeles nüüdistants 2020. aasta sügishooajal ühe tudengi muljete põhjal

Kärt Koppel
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsueriala tudeng

Tantsutudengi pilgu läbi: 6. SÜMFOONIAVASTAB Linnar Looris

2020. aasta alguses otsustasin vaadata nii palju nüüdistantsu kui võimalik. Maailmal olid aga omad plaanid, mistõttu kujunes teatriaasta planeeritust teistsuguseks. Siiski õnnestus mul näha kümmet lavastust, mille ühisjooni püüan allpool avada.

Sukeldumine liikumisse, võrdlusesse ja psühholoogiasse

Ühe peamise fookusena joonistus nähtud lavastustest välja liikumise enda mõtestamine. Tegijad otsisid tantsu algust, uurisid hetke, mil liikumine muundub tantsuks. Seda hetke üritasid määratleda Sveta Grigorjeva oma töös “TEKHNE” ja Liis Vares lavastuses “Sinust saab tantsija!”. Endale omase liikumiskeele uurimisega tegelesid ka Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste osalusteatri lavastuses “supersocial”, kus etendajad avasid n-ö iseenda tantsimise kontseptsiooni. Keha-uurimuslikud olid ka Kenneth Flaki ja Külli Roosna koostöös valminud “Two body orchestra” ning Circus SaboKi “Don’t leave me hanging”. Kuna keha on tantsija peamine tööriist, on keha võimekuse ja liikumisvõimaluste uurimine nüüdistantsulavastuste loomulik osa. Oma tööriista põhjalik uurimine nii laval kui proovisaalis annab lavastustele isikliku ja individuaalse mõõtme, kuid sellega kaasneb oht, et ei jõuta üldistusteni, mis vaatajat puudutaksid või ärgitaksid teda kaasa mõtlema.

Teise sisulise ühisjoonena võib välja tuua võrdluse kasutamise. Võrdlemine on üldlevinud uurimismeetod, mille tulemus võib olla nii uus teadmine kui juba olemasoleva teadmise kinnitamine või ümber lükkamine. Võrdlemisel on oluline tulemus, selleni jõudmise protsess on väiksema tähtsusega. 2020. aasta nüüdistantsus kujunes võrdlemise protsess mitme lavastuse sisuks. Nähtud tööd ei pakkunud vastuseid ega tulemusi, mida võiks tõlgendada sõnumina, ega esitanud ka ülemäära küsimusi. Pigem tegeles nüüdistants küsimuste esitamisele eelneva faasiga, mida võiks mõista kui küsimuste formuleerimist. Millegi sarnasega tegeleb ka võrdlemine, kui ta on veel seoste otsimise arengujärgus, teadmata millise tulemuse juurde teel ollakse. “Two body orchestra´s” uuriti keha ja tehnoloogia vahelist potentsiaalset dialoogi, “Sinust saab tantsijas!” võrreldi tantsija ja näitleja kohanemisvõimet ning nende väljendusvahendite erinemist, “supersocialis” sattusid võrdlusesse vaatajate erinevad seisukohad. Kui eelnevad tööd olid eelkõige protsessikesksed ning avasid vaatajale maailma, mille kaudu lavaline tervik tekkis, siis Dmitri Harchenko oli läinud teist teed. Tema lavastus “Opening (UUS)” tegeles eri arengufaaside ja eluringi kujutamisega, seades võrdlusesse klišeelikult mõjuvad binaarsed opositsioonid (elu ja surm, lapsepõlv ja täiskasvanuiga, armastus ja vihkamine jne). Antud juhul ei uuritud võrdlust kui meetodit, vaid üritati lavale seada tulemused ja seosed, mis võrdlusest tekkima oleksid pidanud. See mõjus omal moel võõristavalt, tekitades küsimuse, kas nüüdistants peakski tulemuste poole püüdlema. Ehk võiks liikuva kunstivormi ilu ja võlu olla pidevas ja jätkuvas protsessis, mille peatuspunktidest kujunevad lavastused, mida ei pea iseseisvana hindama, kuna need paigutuvad pikaajalisse tervikusse.

Kolmanda sisulise ühisjoonena nüüdistantsulavastustes ilmnes huvi psühholoogia vastu. Tööde aluseks valiti mõni psühholoogia valdkonda kuuluv teooria, seisund või teema, mida süvitsi uuriti. Inimestevaheliste suhete asemel võis laval näha seisundi aleksitüümia loomist Karl Saksa lavastuses “Planet Alexithymia”, sotsiaalse identiteedi teooria avamist Toompere ja Tõniste lavastuses “supersocial” ning füüsilise usalduse käsitlemist Circus SaboKi lavastuses “Don’t leave me hanging”. Nüüdistantsul kui keha uurival kunstivormil on ainulaadne võimalus uurida mitte verbaliseeritavat psühholoogia tunnetusvälja. Just keha kaudu tundmuse uurimine ja selle hilisem lavale seadmine annab kehale laval väärtuse. Nüüdistantsulavastustes puudub tihti lugu, kuna seda on oluliselt lihtsam sõnadega edasi anda. Kuid kui valida temaatika, mida ei suudeta isegi teaduslik-akadeemilises keeles lõpuni lahti mõtestada, siis ehk seal avanebki nüüdistantsu potentsiaal: avada laval kogemuslikult seda, mida sõnadega edasi anda ei saa.

Piirangud inspireerivad

2020. aasta oli omamoodi aasta. Segased olud, melud ja piirangud seoses viiruse COVID-19 pandeemiaga puudutasid valusalt pea kõiki eluvaldkondi, sealhulgas ka kultuuri. Märtsi algusest pani viirus kultuurisündmused pausile. Lõpetati etenduste andmine ning prooviprotsessid kas lükati edasi või viidi üle digimaailma. Viirusega seotud piirangud kandusid üle ka sügishooaega ning mõjutasid teatri korralduslikku poolt. Distantsi hoidmine, publiku hajutamine, haigete ja kontaktsete kodus püsimine ja maski kandmine – kui piirangutest sügise alguses veel kuigi tugevalt kinni ei peetud, siis mida etenduse külastus edasi, seda arvestavamaks publik muutus. Publiku hajutamise tõttu ei saanud enam teatrisündmuste edukust vaatajate arvu järgi hinnata. Teatriteadlase- ja kriitiku Madis Kolgi sõnul: ,,Etendused ja kontserdid on kõik välja müüdud. See pole enam argument” (Kolk 2020: 3). Eesti teatrimaastik oli Euroopas erandlik nähtus, kuna etendustegevus jätkus pikemat aega kui teistes riikides. Pandeemia ei mõjutanud aga ainult teatri korralduslikku poolt, vaid kujunes ja/või toetas ka mitme lavastuse sisulist kontseptsiooni. Fine5 Tantsuteater lähtus lavastuse “FN” välja toomisel eriolukorra-aegsest ülevoolavast infovoolust ning kehtestatud piirangutest (FN … 2020). Sarnaselt toetas eelmisel kevadel kogetud eneseislotatsioon ka Saksa “Planet Alexithymia´t”, milles loodud seisundiline atmosfäär taaselustas tundmused, mida paljud vaatajad pandeemia tõttu kogenud olid. Karolin Poska töötas oma lavastuses “Sinu nirvaanale” kaasaegse tseremoonia kontseptsiooniga, püüdes sisendada vaatajasse, keset talvist viirusest räsitud Tallinna vanalinna,  usku paremasse ja helgemasse homsesse. Viirus värvis riigi, valitususe, meedia, hariduse, kultuuri jne oma värvidesse. Seega on mõistetav, et ka nüüdistantsulavastused kirjeldatud alatooni võtsid. 2020. aasta lavastustest kajas läbi kunstnike soov suhestuda ühiskondlike muutuste ja uute oludega.

Kaks suurt S-i: sümbolid ja seisundilisus

Ühtegi terviklikku narratiivset tantsulavastust minul eelmisel aastal näha ei õnnestunud. Kõige enam üritas sellega tegeleda Harchenko oma lavastuses “Opening (UUS!)”, kuid pigem koosnes töö narratiivsetest stseenidest, mis omavahelist terviklugu või -pilti ei moodustanud. Teatrikriitik Valle-Sten Maiste (2020: 27) on tabavalt öelnud: ,,Klassikaline loo jutustamine ja terviklikule psühholoogilisele rollidünaamikale tuginemine ei pruugi olla parim lavavaste ülimodernse aja ühiskonna ja inimeste peegeldamiseks.” Kehaga loo jutustamine on keeruline, tihti võimatu, kuna jutustamine on verbaalne väljendusviis. Tekib küsimus, miks tuua lavale lugu, mille paarilauselise mõtte edastamiseks peab keha tund aega laval higistama. Keha potentsiaali laval võib kasutada ka teisiti, näiteks tähenduslikult ja märgiliselt. Üheks võimaluseks on tantsus narratiivsuse väljendamine sümbolite kaudu. Selline omavaheline põimumine avaldus lavastuses “FN”, kus kasutati nii koreograafilisi kui objektilisi sümboleid, mis jäid teose sisulist ideed siiski pigem illustreerima, kui muutusid selle võrdväärseks partneriks. Oskuslikult töötas sümbolitega Poska lavastuses “Sinu nirvaanale”, kus autor lõi Lääne kultuuriruumis levinud märkidele tähendust hetk hiljem neid ise lõhkudes, moodustades nõnda hästi töötava kaasaegse tseremoniaalse terviku.

Seisundilisus on Eesti nüüdistantsus küllalt levinud. Lavastajad töötavad atmosfääri ja meeleolu loomisega. Üheks võimaluseks Valle-Sten Maiste sõnastatud klassikalise loo jutustamise kõrval on lisaks sümbolite kasutamisele seisundilise lavakeele kasutamine. “Planet Alexithymia” puhas ja steriilne lavapilt, pikkadest toonidest ja eelsalvestatud tekstist koosnev helipilt, täpne valguskujundus ning etendajate kohalolu lõid seisundilise terviku, mida jääb kirjeldama eelpool mainitud aleksitüümia mõiste. Ka “Sinust saab tantsijas!” lõid mastaapne põrandamaal, värviline valguskujundus, ruumi paigutatud eriilmelised toolid koos etendajatega oma maailma, kuhu vaatajal oli võimalus ära eksida. Flaki ja Roosna “Two body orchestra” esimene osa, mis keskendus algoritmide kaudu tekitatud helimaailma ja improvisatsioonilise liikumiskeele vahelisele dialoogile, oli samuti seisundiline. Seisundilisele kogemusele üles ehitatud lavastus pakub võimaluse välja astuda argipäevast ning end vaatajana tunnikeseks teisele kanalile lülitada. Aja, ruumi, keha ja kohaloluga manipuleerimine mõjub kiires ühiskonnas värskendavalt ning pakub sõnastamatut kogemust.

Liikumine: väljenduslik ja eesmärgipärane

Jälgides liikumist nüüdistantsulavastustes, ilmnesid kolm peamist suundumust: koreograafiline, improvisatsiooniline ja funktsionaalne liikumiskeel. Ainult koreograafilisele liikumiskeelele kindlaks jäämist kohtas nähtud lavastustes harva (Dmitri Harchenko “Opening (UUS!)”; Fine5 Tantsuteatri “FN”). Pigem eelistasid lavastajad eri liikumiskeelte omavahelist ühendamist. Lavastused, mis üritasid siduda koreograafiat ja improvisatsiooni (Sveta Grigorjeva “TEKHNE”; Külli Roosna ja Kenneth Flak “Two body orchestra”) olid mõlemad ei-liha-ega-kala-maiguga, kuna liikumiskeeled mõjusid teineteist tühistavana. Üks võimalik põhjendus sellele võib peituda improvisatsiooni ja koreograafia liikumiskeele kasutamise erinevates eesmärkides. Mõlemad liikumiskeeled on väljendusliku suunaga, kuid lähenevad väljendamisele erinevalt. Ühe jaoks on oluline esitada kindlalt paika pandud liikumist, teine keskendub hetkes tekkivate impulsside kasutamisele. Nende vahel pendeldamine ei tekitanud minus kui vaatajas usaldust kummagi vastu.

Improvisatsioonilisele liikumiskeelele jäi kindlaks Liis Vares lavastuses “Sinust saab tantsija!”, kus improvisatsioon oli tabav vaste lavastust kandvale kohanemise kontseptsioonile. Improvisatsiooni ja funktsionaalse liikumise omavaheline sidumine mõjus loomulikuna (Karl Saks “Planet Alexithymia”; Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste “supersocial”). Võimalik, et see tulenes just eristusest, et üks on eesmärgipõhine ja teine väljenduslik liikumine, mistõttu nende omavaheline sidumine ei kippunud teineteist nii tühistama, nagu tegid seda koreograafia ja improvisatsioon, mis mõlemad on väljenduslikud liikumislaadid. Funktsionaalset liikumist rakendati eelkõige töödes, mille keskmes ei olnud liikumise uurimine, pigem oli fookuses seisund või publiku osalus.

Korralduslik alus laval toimuvale

2020. aasta sügishooajal esietendunud nüüdistantsulavastuste loominguline ja tehniline meeskond oli väike, nähtud tööde põhjal kuni üheksaliikmeline. Aasta keerulist sotsiaalset ja poliitilist olukorda arvestades olid eelisseisus väiksemad tiimid, kellel oli eriolukorras enda tööd ja proovigraafikut tõenäoliselt lihtsam ümber korraldada. Teiselt poolt võib väike tiim seada piirangud loomingulistele võimalustele. Laval oli korraga kuni viis etendajat (Fine5 “FN”), etendajate vähesus võib seada piirid koreograafilistele lahendustele. Kuues lavastuses üheksast oli lavastaja ise ka etendaja. Külastatud lavastused kinnitasid Ott Karulini tantsuvaldkonna rahastamise põhimõtet, et tantsuagentuuride eksisteerimine koondab enamiku tantsukunstnikke enda juurde ning lavastused tulevad välja agentuuri programmi raames (2016: 239). Nähtud üheksast lavastusest valmisid kuus Eesti tantsuagentuuride kaasproduktsiooni baasil (Sõltumatu Tantsu Lava, Kanuti Gildi SAAL, Tallinna Tantsuteater). Huvitav on märkida, et kuuest tantsuagentuuriga koostöös välja tulnud lavastusest ainult kaks olid täisproduktsiooniga. Kas tegemist on uue suundumusega või vaadatud lavastusi kirjeldama jääva anomaaliaga, ei oska öelda, seda näitab aeg.

Nüüdistantsu liikumine otsib oma vormi ja tahab jätkuvalt teada, mis on tants. Samas otsitakse kontakti nii ühiskonnas toimuva kui publikuga. On tore nentida, et nüüdistantsumaastik suutis mitmekesist programmi pakkuda ka aastal, mida üldiselt jääb kirjeldama vaid üks märksõna, COVID-19.

Artikkel põhineb minu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti kolmanda kursuse seminaritööl “Sisulised ja vormilised ühisjooned 2020. aasta sügishooajal Eestis esietendunud nüüdistantsulavastustes”.

 

Kasutatud allikad

Ellemers, N. & Haslam, A. S. 2012. Social identity theory. - Handbook of theories of social psychology. London: Sage Publications, pp 379–398.

FN…Peegeldus Fake News Ajastust 2020. https://www.fine5.ee/lavastused/fn/, (16.03.2020).

Goerlich, K. S. 2018. The Multifaceted Nature of Alexithymia. – Frontiers in Psychology, vol 9: 1614, pp 1–7.

Karulin, O. 2016. Tantsu- ja teatriagentuurid konservatiivsete ja õõnestavate strateegiate kompromissina. – Vaateid Eesti nüüdisteatrile. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 230–242.

Kolk, M. 2020. Viiruse võimalused. – Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 3.

Maiste, V.-S. 2020. Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine. – Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 24–35.