Artikkelnr 119

MIS SUL (MASSI)ARUS ON? TANTSUMASSIIV

Maria Helena Seppik ja Kärt Kokkota
TÜ VKA etenduskunstide õppekava tudengid

nr 118

Autor: Maria Helena Seppik ja Kärt Kokkota

Tantsumassiiv 2022 toimus 14.–18. augustil.
Kuraatorid Ele Viskus, Anumai Raska, Henri Hütt, Liisbeth Horn ja Anu Sööt.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava tudengid Kärt Kokkota ja Maria Helena Seppik jagavad oma kogemust.

Maria Helena Seppik:

Häädemeeste vallas, Kabli rannast orienteeruvalt 15 km kaugusel asub lokkava looduse ja tiheda metsatuka keskmes Massiaru küla. Bussipeatusest üle tee on 1938. aastal ehitatud koolimaja, mis oma sovietliku betoonplokkide konstruktsiooni kujul näib totaalselt tsivilisatsiooni poolt hüljatuna, unustatuna. Kui sellest koolimajast vähegi rohkem huvituda, saame üpris olulise teadmise osaks: hoone püsib elus MASSIA platvormi ehk loomekeskuse printsiibil ja initsiatiivil. Organisatsioon MASSIA võimaldab tegutseda koolimajas oma loominguliste ambitsioonide äranägemisel, näiteks residentuuri, töötubasid või laagreid korraldades. Muidugi on ka võimalus lihtsalt puhata, koguneda ja mõtiskleda.

Tantsumassiiv on laager/suvekool praktiliste töötubade ja loengute näol, mis toimub Massiaru koolimajas ning võimaldab külastada ja tundma õppida kõike, mis on inimeseks olemise juures veel tundmatu ja seda nii radikaalseid kui ka hedonistlikke piire kombates. Viis päeva kestev programm hõlmab erinäolisi teemasid erinäoliste kuraatorite läbiviimisel.

Minu jaoks oli Tantsumassiiv esmakordne. Õpin etenduskunstide õppekaval näitleja erialal. Interdistsiplinaarne õppekava sünteesib omavahel nii tantsukunsti kui ka teatrikunsti metoodikaid ja praktikaid. Just seetõttu tunnen, et mulle avanes võimalus asetada end samuti “TANTSU” MASSIIVI konteksti, ilma et minu varasem diletantlik, harrastaja tasandil olev tantsutehnika kogemuste pagas kuidagi minu vastu töötaks või minus ebakindlust tekitaks. Säärane õppevorm on võimaldanud mul fikseeritud mõttelaadi ümber mõtestada ning asetada end tantsukunsti parameetritesse, kus tantsust ei räägita ainult kui konkreetsest autonoomsest tegevusest, vaid räägitakse ka tantsust kui ideest. Paratamatult sõna “TANTSU”MASSIIV võib tekitada eeldusi, et tegemist on laagriga, kus kindlasti tantsitakse, milleks on vaja konkreetseid eeldusi, soodumusi. Tantsuga olemine ei pea tähendama isegi tantsimist. Tantsumassiivil osalemine ei eelda absoluutselt mingit varasemat kogemust tantsu ja/või etenduskunstide valdkonnaga.

Tantsija või mittetantsija, etenduskunstnik või mitte-etenduskunstnik – kõiki võetakse avatud südamega vastu. Tantsumassiivi kogemust võiks kirjeldada analoogselt 16. augustil aset leidnud Henri Hütti kureeritud päevaga pealkirjaga “Teekond Tundmatusse”. Ma ei osanud arvestada sellega, mida see programm endast kujutab. Seevõrd eriline oli ka see kogemus mitte ainult erialaselt, vaid ka isiklikul tasandil. Selle tõttu ei soovi ma lahti harutada päev-päeva haaval kõike seda, mida kogesime. See ei täidaks arvatavasti ka selle programmi enda taotlust ja eesmärki, kuna selle olemuslik vägi baseerub minu arvates kehalisel kogemusel, mille eelduseks on ootusärevus, salapära. Igat päeva detailne kirjeldamine võtaks tulevastelt huvilistelt ja potentsiaalsetelt osalejatelt ära selle esmase kogemuse eufooria ja naudingu. Seega, ühise hüvangu nimel püüan jääda võimalikult ambivalentseks!

Väikese provokatsioonina tahan anda vihjeid sellest, mis on/võiks olla/mida sümboliseerib Tantsumassiiv minu jaoks kui analoog õpetustest, mida endaga kaasa võtan:

  • Tantsumassiiv kui analoog (isiklik manifest)
  • Ta võib olla spirituaalne, religioosne, esoteeriline, aga ei pea; tegeleb kõiksusega, selles ajas-ruumis viibiva inimesega igavikulisuse kontekstis.
  • Ta provotseerib, seab kahtluse alla vaese ”kannatava kunstniku” stereotüübi ja soodustab autonoomse mõtleja rolli.
  • Ta mõistab, et pühadus tuleneb kogemusest, võimalusest kogeda inimest, samaaegselt tõdedes, et asi polegi alati jäägitult temas.
  • Ta huvitub tantsust, räägib tantsust. Tema eelduseks ei ole tehniline sooritus või funktsionaalsus, vaid mõtestatus.
  • Ta mõtleb ”tantsijast” kui kellestki, kellel on keha, aeg, ruum, koht, jõud, tahe…
  • Ta laseb end kanda teadmatusel, muudab järsult rakurssi ja läheb paljajalu läbi võsa.
  • Ta tegeleb kehaga metafüüsilisel tasandil.
  • Ta kasutab ära teiste hüljatud vana ja loob sellest uut, ei raiska asjatult.
  • Ta ei ole kuigi populaarne, kuid need, kes temaga kohtuvad ja avavad end tema mõistmiseks, ei jätka enam vanaviisi.
  • Ta kompab hedonistlikke piire, on nautleja.
  • Ta on vaba ja võimaldab vabadust.
  • Ta väärtustab kogukonda, inimesi enda ümber.
  • Ta võimaldab kehalisi kogemusi, milles on uueväärseid kvaliteete.

Kärt Kokkota:

Tantsumassiiv. Mida see endast kujutab? Millega see tegeleb või kuidas sellest rääkida? Isegi pärast Tantsumassiivil osalemist ei oska ma neile küsimustele päris täpselt vastata, seega kasutan veidi abi. Tants – rütmiliste kehaliigutuste ja teatavate sammude tegemine (1), massiiv – ulatuslik, teatavate tunnuste poolest ühtne tervik (2). Pisut meelevaldselt saab järeldada, et Tantsumassiiv on mingite kindlate tunnuste poolest ühtne tervik, mis liigub rütmiliselt, erinevate osakeste kooskõlas. Esialgu kõlab väga esoteeriliselt, ent veidi järele mõelnud, mõistsin, et see äärmiselt ebaloomulikul teel sündinud definitsioon on tegelikult päris täpne.

Iga inimene, kes Tantsumassiivil osales ning keda ühendavaks tunnusjooneks on mingil põhjusel Tantsumassiivile tulemine, andis ühel või teisel moel selle toimimiseks oma panuse – organiseerides, üht päeva kureerides, programmi läbi viies, süüa tehes või teisi autoga mere äärde ujuma viies. Tantsumassiiv toimub Massiaru külas, kus on mõned elumajad, raamatukogu, vana koolimaja ja omaalgatuslik pood. Naljatasime omavahel, et bussiga Massiarule sõites jääb inimesi järk-järgult üha vähemaks, metsad lähevad aina paksemaks ja levi aina halvemaks. Koolimajas, kus me ööbisime, tegutseb organisatsioon nimega MASSIA, mis on enda sõnul selle kasutajate loodud mitteametlik koht residentuuriks, tegeledes iseorganiseerumise ja alternatiivide võimalikuks tegemisega. MASSIAsse võivad tulla erineva taustaga inimesed, et midagi uurida, kogeda, kellegagi kohtuda või lihtsalt iseendaga olla (3). Taoline koht püsib elujõulisena vaid seal viibivate inimeste (osakeste) vahelise rütmilise liikumise jõul, kui lähtuda minu definitsioonist Tantsumassiivile. Selle definitsiooni saab tegelikult tõmmata veel laiemaks – Massiaru kui koht, Tantsumassiiv kui üritus ja MASSIA kui organisatsioon saavad toimida vaid üksteise toel ning üks on täpselt nii elujõuline, kui teised kaks võimaldavad tal olla. Tundub isegi veider neid kolme eraldada, sest olles viis päeva nende keskel viibinud, sulasid need üksteist täiendavaks kolmainsuseks.

Koreograafiatudengina köitis mind paratamatult sõna “tants” Tantsumassiivis, sest see annab üritusele justkui väga konkreetse määratluse. Viie päeva jooksul käis mitu korda läbi küsimus, kuidas see kõik ikkagi tantsuga seotud on, kui me tegeleme justkui kõige muuga peale tantsu, ning ka erinevate inimeste läbiviidud aruteludes ei räägita enamasti, vähemalt mitte otseselt, tantsust. Selleks, et tants saaks sündida, on vaja kehalist kogemust. Kas siis ise füüsiliselt liikudes või vaadates teist keha tantsimas. Pärast Tantsumassiivi mõistsin endalegi üllatuseks, et ma sain sealt peamiselt just kehalise kogemuse, mitte konkreetseid ideid, oskusi või teadmisi. Loomulikult tekitas Tantsumassiiv ka palju mõtteid ja inspiratsiooni, ent ma jõudsin nendeni hiljem ja justkui keha kaudu. Igapäevaelus käivad need protsessid minu puhul vastupidi – tekib idee, kuhu ma tahaksin jõuda, mida teha või kogeda ning seejärel organiseerin oma kehale selle võimaluse. Siin ongi minu vastus küsimusele, kuidas Tantsumassiiv tantsuga seotud on. Tantsus on väga keeruline oma peas midagi konkreetselt paika panna või täpselt välja mõelda ning pärast see idee “kehasse viia”. Algimpulss sünnib enamasti ikka kehalisest kogemusest ning jõuab alles siis intellektuaalsele tasandile ja formuleerub mõtteks. Tantsumassiiv toimib samal põhimõttel.

Sõnapaar “kehaline kogemus” võib samuti kõlada pisut esoteeriliselt, ent Tantsumassiivil läbi viidud praktikates või kogemustes ei olnud midagi tingimata spirituaalset või üleloomulikku. Tantsumassiivi kehalise kogemuslikkuse all mõtlen näiteks ühiselt perseiidide saju vaatamist, hommikust meres ujumist, Henri Hüti kureeritud väljasõidupäeva, mille juurde kuulus muuhulgas Urmas Lüüsi läbi viidud minimatk paljajalu läbi metsa jpm. Seejuures oli nendes kogemustes oluline roll ka teistel inimestel/kehadel, sest just kuraatorite läbimõeldud tegevuste ning programmi läbiviijate ja teiste osalejatega hiljem peetud vestluste käigus sain kogetu enda jaoks lahti mõtestada ning seostada rohkema kui ainult enda, oma keha ja kogemusega.

Kokkuvõteks kujutab Tantsumassiiv endast laagrit, kuhu tulevad mingi sarnase tunnusjoonega inimesed, kes viie päeva jooksul “astuvad teatud samme”. See laager tegeleb tantsuga, aga samas ka kõige muuga ning ilmselt selle ambivalentse ja mõnusalt kaootilise olemuse tõttu see kogemus sündida saigi.