Artikkelnr 55

Missugune on uue tantsu arengumaa?

Marie Pullerits
Tantsukriitik, tantsija ja koreograaf

Joanna Kalm
Koreograaf-lavastaja ning DAILY MOVEMENT EXCHANGE eestvedaja

nr 54nr 56
Missugune on uue tantsu arengumaa?

Käesoleva aasta jaanuaris alustas noor koreograaf Joanna Kalm Sõltumatu Tantsu Laval liikumissessioonide sarja DAILY MOVEMENT EXCHANGE (DME). Ettevõtmise kodulehel oleva tutvustuse järgi on sessioonidesarja eesmärgiks pakkuda avatud platvormi liikumisest huvitatud inimestele, arendada dialoogi, regulaarselt liikuda ning jagada oma ideid ja kogemusi.

Uurisin, millest kasvas välja Joanna idee selliseks algatuseks, milline on tema nägemus DME potentsiaalist ja edasisest arengust.

Marie: Mis on Sinu jaoks DME keskne tuum, kas ja mille poolest erineb see tavapärasest liikumistöötubade sarjast ja tehnikatundidest?

Joanna: Alguspunktina näen ma tantsukunstniku huvi- ja tegevussfääri, tema isiklikku liikumispraktikat, mida soovitakse jagada, uurida ning arendada teiste liikumishuvilistega.

Eesmärgiks pole väljakujunenud tehnika õpetamine, vaid pigem reaalajas koos uute teadmiste ja liikumisteni jõudmine. Protsess on oluline. Eestvedajal on suunataju, kuid mitte tingimata tulemuslik nägemus sellest, kuhu jõutakse. Ettevõtmise puhul on tegemist veidike katseklaasiga.

M: Keda sessioonidele oodatakse nii läbiviijate kui osalejatena?

J: Sessioonide läbiviija võiks olla inimene, kes aktiivselt liikumise ja sellega seonduvate küsimustega tegeleb. Sessioonis osaleja on avatud meelega liikumishuviline.

Ma ei defineeriks osalejat üksnes tantsukunstnikuna, vaid inimesena, kellel on teadlik kehatunnetus ja -kasutus ning kes on huvitatud liikumise arendamisest.

M: Kuidas kujunes idee DME algatamiseks?

J: Naasin Tallinnasse pärast perioodi välismaal. Esiteks oli huvi selle vastu, millega tegelevad teised tantsukunstnikud. Teiseks tahtsin jätkata aktiivselt liikumist. Kolmandaks tajusin, et võiks olla formaat, mis on avatum, eksperimentaalsem, isiklikum (nii läbiviijale kui ka osalejale) kui tehnikatund ja töötuba. Lisaks pakkusid huvi muutuva sisuga sessioonid (sellest ka erinevad eestvedajad), mis võimaldavad info vaheldumist ning annavad võimaluse värskete ideede ja tegijate esilekerkimiseks.

Põhimõtteliselt lükkasid DME käima minu enda soovid, alles nüüd tajun palju enam selle formaadi laiaplaanilisemat vajalikkust.

M: Oled pärast Tallinna Ülikooli koreograafia bakalaureuseõpinguid elanud, õppinud ja töötanud ka Londonis. Millisena näed siinse tantsijakultuuri või erialase liikumispraktika arenguruumi võrreldes välismaal kogetuga? 

J: Londonis on professionaalseid enesetäienduse võimalusi palju. Hommikul ärgates on valik, millisesse stuudiosse lähed enda ja teistega tööd tegema. Samuti on tantsijate/etendajate praktikad erinevad. Näiteks Londoni Kaasaegse Tantsu Kooli lõpetavad ühest küljest tehniliselt väga head tantsijad, kes võivad tulevikus tööd saada suurtes kompaniides, ent samas on ka tantsukunstnikke, kes on enam kontseptuaalse lähenemisega. Ma arvan, et ruumi on Londonis (ja ka meil) mõlemale „suunale“.

Londonis kuulsin ikka ja jälle mõistet artistic practice ja movement practice, millega ma Eestis tantsuhariduses polnud väga kokku puutunud. Mõistagi pani see mind mõtlema tugevalt selle üle, mida ma teen ning kuidas võiks seda defineerida (muidugi eelistaks ju lihtsalt teha, aga meie kunstimaastikul töötamine nõuab teadupärast oskust oma tegevustest rääkida). Minu jaoks on hetkel endiselt küsimus see, missugused on meie kohaliku skeene liikumiskunstnike n-ö filosoofiad nende endi liikumise suunal. Ma tajun, et siin on ruumi olla julgem.

Tantsijakultuuri ja liikumispraktikate areng ja jätkusuutlikkus on huvitav küsimus meie projektipõhisel kunstimaastikul, kus võib tekkida hooajalise tantsija tunne. Ma mõtlen, et äkki on ikkagi olemas aeg ja ruum ning tahe tegeleda oma liikumisega pidevalt. Isegi siis, kui me ei tea täpselt, kuhu see viib, ja ka siis, kui parasjagu ei lavastata. Õigupoolest peaks see olema ka kandev tala tantsuhariduses – oma liikumispraktika ja filosoofia kujundamine. See on eeldus omanäoliste visioonidega tantsukunstnike edasiarenemiseks ka pärast ülikooli tantsupõrandalt lahkumist.

M: Kuidas esimesed DME sessioonid läinud on, kes neid läbi on viinud ning mis veel tulemas on?

Sessioonid on läinud pigem vaikselt, kuid kvaliteetselt. Huvitaval kombel on olnud palju ringkonnaväliseid liikumishuvilisi – see on väga põnev! Tekib küsimus, kas pealekasvu võib oodata hoopis teistsugustest allikatest. Seni on sessioone läbi viinud PREMIERE’16 koreograafid, sealhulgas Sylvia Köster ja mina ise, Läti päritolu, ent nüüd Eestis tegev tantsukunstnik Ruta Ronja Pakalne ja Tiina Mölder.

 

Tulemas on:

10.–11. märts kl 10–12 Stella Kruusamägi WATER LIKE ANIMAL
17.–18. märts kl 10–12 Carmel Köster TANTSULABOR
19. märts kl 13–19 Joanna Kalm INSTANT PERFORMANCE (avaliku jagamisega)
27. märts kl 13–16 Üüve-Lydia Toompere ja muusik Mihkel Maripuu TECHNO PRAXIS
28. märts–1. aprill kl 10–12.30 Liis Vares MINA ja TEINE: reis tundmatusse ja tagasi – kuidas liikuda edasi?

Pärast neid toimuvad DME sessioonid ilmselt juba sügisel uues kuues.
SEE YOU DANCING @ Sõltumatu Tantsu Lava!

 

DME Facebooki lehekülg.