Kõik vist algas juba aastal 2014.
Esimest korda tajusin tugevat arhitektuuri mõju 2014. aasta suvel, kui viibisin Veneetsias. Olin läinud külla oma sõbrannale, kes õppis tol ajal EKAs arhitektuuri ja oli koos teiste kursusekaaslastega töötamas Veneetsias arhitektuuri biennaalil Eesti paviljonis. Ma saabusin Venice Marco Polo lennujaamast veetaksoga (vaporetto´ga) ja mäletan, et see (umbkaudu) 30 min kestnud sõit andis tunda veel paar päeva. Mu tasakaaluelund oli saanud korralikult raputust ja esimestel päevadel tundsin pidevalt, et Veneetsia mu all kõigub. Reaalne füüsiline tunne tervitamaks mu esmakordset tulekut ujuvasse linna.
Aga miks ma seda üldse meenutan, on seepärast, et Veneetsias tabas mind väga tugev kogemus ühtsest, ajaloolisest ja ääretult imetlusväärsest arhitektuurist. Esteet minus nurrus mõnust ja tabasin end pidevalt silmadega ilu õgimast. Nüüd, tagantjärele vaadatuna raamib see kogemus minu jaoks hetke, kus ma hakkasin teadlikumalt märkama ja kogema arhitektuuri.
Arhitektuuri kogemine on sensoorne – sisaldab endas lõhnu, helisid ja eriliselt lummavat valgust ning selle muutumist. Arhitektuur tekib teatavasti õhku, tühjusesse. Sein ja lagi üksi ei ole arhitektuur, mida sensoorselt kogeda. Sama sõbrannaga eelmisel suvel jutustades rääkisime arhitektuurist ja selle mõjust inimesele. Ta ütles, et ruum tekib seinte vahele. Arhitektuuris kohtuvad tühjus ja vorm. Nende kokkupuutel tekib ruumiline kogemus, mida ilmestavad heli, valgus, õhutemperatuur ja lõhn. Samalt jutuajamiselt korjasin üles ka mõtte, kuidas arhitektuur kehakogemust võiks mõjutada. Üks hea näide on värav. Värava või kitsa koridori loomine enne suurt ja avarat ruumi. Struktuuri ja piirangu loomine enne avardumist. Sel moel tundub avar ruum veel avaram ja suursugusem.
Keha ja arhitektuuri kohtumispuntiks turgatas pähe mõte, et vanemad panevad lapsi karistuseks nurka seisma. Ruumi suhtes suletus ja näoga nurga poole seismine piirab ühelt poolt lapse vaatevälja ja sunnib teda endaga olema. Nurk peegeldamas vastu, mida laps tunneb ja kogeb. Kas nurk võib pakkuda ka turvatunnet? Teisalt on nurgas olek väga kaitsetu. Paneb seisja teistega võrreldes haavatavasse positsiooni. Pidev valmisolek ja teadmatus, mis võib seljatagant tulla. Huvitav, kelle idee see oli, et laps nurka panna?
Mitmeid aastaid pärast Veneetsiat juhtusin külastama mitmeid KUMU dokumetaalfilmiõhtuid. Sattusin vaatama ka mitmeid arhitektuurile pühendatud filme ja siit tahan jagada järgmist ahaa-momenti. Mind raputas dokfilm Gordon Matta-Clarkist (1943–1978), kes oli ameerika kunstnik. Ta oli tuntud enim 1970ndatel loodud ruumispetsiifiliste tööde poolest. Gordon oli õppinud arhitektuuri ning tegutses pigem põrandaalustes ringkondades. 1970. aastate alguses Gordoni loodud idee “anarhitektuur” (anarhia + arhitektuur) kandis teda kuni lõpuni. Selle idee oli kasutada mahajäetud paiku ja hooneid kunstilistel eesmärkidel. Gordon lõikas 1970ndatel paljudesse mahajäetud ja lammutusele minevatesse hoonetesse suuri avausi, paljastades sisemuse väliskeskkonnale ja luues eemaldamise teel uut kogemusvälja. Lõiked hõlmasid teinekord mitmeid korruseid ja moodustasid rahuldustpakkuvaid geomeetrilisi mustreid. Tõeliselt lummav anarhitektuurne lähenemine. Ainuüksi piltidelt paistab kogu töö raputav ja mõjus (google.com – Gordon Matta-Clark – pildid – !!!). Võin vaid oletada, mis oleks olnud seda füüsiliselt kogeda.
Minu teekond keha ja arhitektuuri radadel jõudis konkreetsemate kunstiliste katsetusteni, kui ma osalesin STLi noorte koreograafide sarjas PREMIERE. Aasta oli siis 2018. Ma olin pärast TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti lõpetamist leidnud endale loomingulise huvi ja lähenemispunkti – keha ja objekt. Oma koreograafi lõpulavastuses “The Matter of Reflection” uurisin teemat keha ja peegel/peegeldus. PREMIEREile kandideerides ei osanud ma veel valida, mis on mu järgmine objekt, mida keha kaudu uurida. Vaatasin oma vana märkmikku, kus on kirjed PREMIEREi residentuurist ja selle järgi võtsime neljandal päeval koos tantsijate Katrin Kubberi ja Stella Kruusamäega fookusesse seina. Kui ma õigesti mäletan, siis soovitas Kaja Kann, kelle juures resideerusime enne STLi residentuuri, mul seina “proovida”, sest sein on ruumis juba olemas. See lihtne ja tabav mõte köitis mind ja otsustasin seina katsetada. See pealtnäha lihtne, neutraalne ja veidike isegi möödavaadatud objekt haaras mind niivõrd endasse, et neli aastat hiljem pidin siis alustatud teekonna lavastuseks vormima. Minu debüütlavastus “Ruumitaju” esietendus 01.02.2022 ArtDepoo galeriis Tallinnas. Seinaga alustatud protsess ei tahtnud minus hääbuda ja on nüüdseks muundunud uueks tehnikaks ja fookuseks, mida sain esmakordselt katsetada ka väljaspool prooviprotsessi TantsuRuumi liikumisSesoonis. Naljaga pooleks viljelen uhkusega “seina tehnikat”.
Mõiste ruumitaju ühendab endas keha ja arhitektuuri. Keha kogub ümbritseva maailma kohta infot läbi oma viie meele, millest suurima mõjuga on nägemismeel. Meie silmade võrkkestale langev kujutis on aga kahemõõtmeline. Kolmanda mõõtme ehk ruumilisuse loob eelnev kogemus. Keha liikumine ja liikumisest saadud kogemus tekitab meile ruumilise teadmise. Me õpime välismaailma vorme, kui liigume ümber selle ja vaatame nurga taha. Liikudes kogume pidevalt alateadlikult infot meid ümbritseva osas. Saadud info talletub, et seda saaks iga hetk vastavalt vajadusele “kasutada”. Me ei näe ruumiliselt, vaid teame ruumiliselt. Ruumilisus on kehaline teadvus. Seega võib öelda, et arhitektuuri kogemine on väga kehaline tegevus.
Lavastus “Ruumitaju” on ruumispetsiifiline. ArtDepoo galerii ruumis oli nõukogude ajal tehas, mis on tänaseks päevaks kaasajastatud ja loodud galeriipinnaks. Valge piklik suhtleliselt kitsas ja kõrge ruum seab teatavad piirangud. Ruumi küljeseintes on mõlemal pool 4 seinast natuke väljaulatuvat sammast. Need sambad on betoonist, eeldatavasti kandvad struktuurid. Seinte osa, mis sammaste vahele jääb, tundub katsudes pehmem, õõnsam. Lähemal vaatlusel on seintel merepõhja liivaluidete sarnane tekstuur. Kõrgel lae all on mõlemal küljel terve pika seina ulatuses aknad, millel ette tõmmatud pimendavad mustad rulood. Kui väljas on pimedamaks läinud, siis kumab ruloode külgedelt pikkade peenete ribadena valgust, justkui triipkood. Ruumi põrand on ebamaiselt sile betoon, mille temperatuuri oleme saanud ise reguleerida. Külmadel päevadel oleme põranda soojaks kütnud. Siidine ja soe põrand on tantsijale tõeliseks maiuspalaks ning kutsub põrandale voolama. “Ruumitaju” lavaruumis on ka spetsiaalselt lavastuse jaoks loodud valge kuup. Kuubi mõõtmed on 2,4 m³. See on täpselt nii kõrge, et kui ma sirutan käe üles, ulatun sõrmedega ülaääreni. Ma olen 182 cm pikk. Tantsijad ei ulatu kumbki iseseisvalt kuubi ülaservast kinni haarama. Katrin on 167 cm ja Kirte 171 cm pikk.
Kõike eelnevat on lavastuses ka ära kasutatud, sest lavastuse prooviprotsess toimus terves mahus galerii ruumis. Kõik liikumine ja tegevus on suuresti ruumi eripäradega kooskõlas. Isegi võiks öelda, et ruumist tulenev ja ruumi esile tõstev. Niisamuti lavastuse heli ja valgus. Liikumises otsisin võimalusi, kuidas seinad, põrand ja sambad keha liikuma kutsuvad. Kuidas keha nendesse asetub ja keha liikumist suunab, toetab. Lavastust ette valmistades kujunes väga oluliseks mõisteks perspektiiv. Tantsukunsti vahendid loovad pinnase mänguks ruumi nihestamisele ja perspektiivi muutusele. Mis oleks, kui näeksime samal ajal laval toimuvat kõrvaltvaates ja pealtvaates? Või kui sein ja põrand vahetaksid rollid? Kas keha saab olla geomeetriline, moodustades üha uuesti tekkivaid mustreid? Kas seinal on oma loogika? Kui arhitektuur tekib seinte vahele, õhku, siis kas tants saaks tekkida vahelduseks seina ja põranda kohtumispinnale? Tihti on lavaruumi tekkiv etendus samuti kui arhitektuur, asetudes ruumi keskele, lava ette. Meie aga hoiame “Ruumitajus” rohkem ruumi elementide ligi ja otsime lähedust hoides ühisosa. Seina tehnika, põranda tehnika, kuubi tehnika, keha tehnika. Nad kõik on kohal. Otsing jätkub juba 17. ja 18. märtsil kell 19.00 ArtDepoo galeriis.
“Ruumitaju” võtab koha sisse mu keha ja arhitektuur ajajoonele.
Kogemine jätkub.
Vahepeatus aastal 2022
