Body Shift Body
Autor, esitus: Maarja Tõnisson
Helikujundus: Nele Suisalu (hääl), Tanel V Kulla (elektroonika)
Lavakujundus: Kadri Liis Rääk
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava
&
Dying to Become
Autor/esitus: Arolin Raudva
Visuaal: Hannes Aasamets
Heli: Henri Hütt
Lava/kostüüm: Nele Sooväli
Dramaturg: Tarmo Jüristo
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava
Erkki Luuk on rõhutanud tantsu keskset, sageli isegi vahendaja rolli etenduskunstides, uues suures hübriidžanris, mis muudab ise ülearuseks igasugused žanrimääratlused ning lahtiseks lavastuse teostamiseks kasutatud vahendid. „Sest tants tegeleb inimkeha või vähemalt selle kujutisega, ja just inimkeha vahendust kasutavad seda tüüpi etendused sageli läbivalt.“ (Luuk, 2005) Milles see vahendaja roll võiks seisneda ning kuidas antud vaatepunktist mõlemad debüütlavastused paista võiksid?
Kas etenduse tuum saab vaatajale mõistetavaks läbi lavastuskomponentide suhestamise etendaja kehaga?
Või võimaldab ajalik (ning improvisatsiooniline) mateeria jätta sündmuse dramaatiliselt ja dünaamiliselt avatuks? Keha kui katkestus, koht kus perfektne visuaal/auditiivne maailm rebeneb?
Jah, keha on mõlemas lavastuses kohal – uurimisobjektina, vahendina, sõnana, karjatusena, kujutisena, objektina millele projitseeritakse teisi kujutisi, rekvisiitidesse mässituna ja lõpuks ka loomulikkuse maskiga. Maski ei tuleks siinkohal võtta millegi negatiivsena. Arvan, et etendaja keha puhul on üleüldse eksitav rääkida loomulikkusest, tegemist on siiski kehatehnikate valdamisega. Tantsija puhul võib tehnikate poolt loodut suure üldistusega määratleda masinkeha ja loomkehana (Einasto, 2009), ja nagu nimetuski ütleb, tegeleb üks tegevuses kehade allutamise ning teine vabastamisega.
Kõnealused lavastused liikusid mõlemad vääramatult lõpplahenduse suunas, mille eesmärgiks võis pidada kehade vabastamist. Sõna otseses mõttes tähendas see pingutavat väljavoolamist/ronimist liikumisttakistavast kostüümist/lavakujundusest. Üldisemas mõttes mingi (loomaliku/loomuliku) (keha)seisundi saavutamist väljaspool omaloodud rafineeritud vaatemängu/maailma. Aga just see, kuhu jõuti, ei suutnud mind vaatajana veenda. Sest igasugune ahistatus oli mõlemas lavastuses sisult komplitseeritum ja vaatemänguna nauditavam kui vabastatud (valgustatud?) olek, mis väljendus pelgalt koreograafilise või lavastusliku naiivsusena. Maarja keha ei saavutanud ürgsele rütmile vihjavas helis kulgevana kordagi ekstaatilisust ning Arolini nauditavat liikumist pidi jälgima läbi/üle/mööda vaadates laval laiutavast, selleks hetkeks juba vaid kilemonstrumiks taandunud kosmilise ürgkoja. Nii et nende lavastuste põhjal ei oska ma vastata küsimusele keha vahendavast rollist etenduskunstides.
„Filosoofid toovad keha mängu sageli siis, kui jutt läheb minakogemuse ainulaadsusele ja eripärasusele. Ehk just seetõttu ootaks tantsukunstilt enam pigem meie inimlike piiride, mitte nende ületamisevõimaluste ja suvalisuse kujutamist. Metafüüsilise ja eksistentsiaalse ainese juurde tulek iseenesest on väga tänuväärne, ent seejuures ka keha-, soo- jne poliitilise varjundiga käsitlemisest raskem ettevõtmine. Nõuab usutavasti suurt pühendumist ja püsivust, et tantsukunsti raames jõuda siin mingi kristalliseerumiseni.“ (Maiste,2014)
KIRJANDUS:
Einasto, Heili. Mehaaniline nukk ja möirgav loom. Tantsu treeningusüsteemid, keha ja ideoloogiad. „Teater. Muusika. Kino“ 2001, nr. 11
Luuk, Erkki. Tants tänapäeva kultuurikontekstis. „Teater. Muusika. Kino“ 2005, nr. 9
Maiste, Valle-Sten. Kui liigutus ja idee ei tühista teineteist. „Sirp“, 20.III 2015 (artikli autor Evelin Lagle)
