Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tsiteeris saates „Plekktrumm“ Ameerika põlisindiaanlasi, öeldes, et me pole planeeti Maa saanud päranduseks oma vanematelt, vaid võtnud laenuks oma lastelt (Soomere 2021).
Juba praegu on meie planeedile tehtud kahju silmaga nähtav. Inimeste varasemad käitumismustrid ja vanadesse kommetesse kinni jäämine, sh plastiku tootmine, prügi maha viskamine jms enam ei sobi. See, mida oleme varasemalt teinud, enam ei sobi. Oleme jõudnud aega, kus kliimasoojenemine muutub aina aktuaalsemaks, mitte ainult meediakajastuses, vaid ka päriselt meie ümber. Kuid siiski olen tundnud, et iga kord, kui mind ennast valdab tohutu korralagedus, on planeet ja loodus minu ümber viimased asjad, mille pärast muretseda suudan. Keeruline on aidata loodust või ka ligimest, kui endal on rohkem abi vaja. Ma olen aga üllatunud, et alles ülikooli jõudes nõuti minult eneseanalüüsi ja keha ning vaimu tasakaalu otsimist ja tunnetamist. Ma näen, et minu haridus ei ole seni toetanud minu kui tervikliku inimese (st keha ja vaimu) arengut. Ka praegu, vaadates põhikoolide kodulehtedel avalikustatud tunniplaane, on näha, et üldhariduskoolides on just liikumine ja füüsiline pool võrreldes ülejäänud ainete mahtudega suhteliselt tagaplaanil. Kehalise kasvatuse tunde on vaid üks paaristund nädalas. Ülikoolis (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias) sain ma esimest korda kogeda, kuidas liikumisega kaasneb lisaks treeningule ka muu, näiteks tunne, tunnetus, eneseanalüüs jms.
Tantsukunst on distantseerunud füüsilis-koreograafilisest tehnikast ja omaenda mõistet laiendanud. Tänapäeval on kaunitel kunstidel üldharidusele palju rohkemat pakkuda kui pelgalt joonistamine ja 19. sajandi kunstivoolud. Kunstiõppe juures tuleb rakendada praktikat ehk füüsilist poolt koos mentaalse poolega. Ka liikumise mõistet ei peaks piiritlema ainult üldfüüsilisega (pallivise, kaugushüpe, jooksmine jms), kus õpilase edasijõudmist saab hinnata ainult ühe parameetri põhjal, milleks on tulemus.
Seminaritöö idee tekkis mul sarnasest huvist – kas kõrgkooli etenduskunstide ja teatrihariduse õppes keha- ja grupitunnetust arendav viewpoints metoodika võiks olla rakendatav üldhariduskoolis, et pakkuda kehalise kasvatuse tundides harjumuspärasest erinevaid liikumisvõimalusi. Hiljem uurisin töös, kuidas võtavad meetodi vastu teismelised.
Viewpoints metoodika ei ole ainult füüsiline praktika ega ka pelgalt vaimne praktika. Ka ei ole viewpoints metoodika tantsuhariduse üldlevinud osa. Viewpoints metoodika ühendab omal moel kõiki nimetatud osapooli, kaasates nii füüsilise, emotsionaalse kui ka vaimse praktika. Selle rakendamine annab võimaluse vaimse arengu kaudu arendada teadlikult ka füüsist. Antud meetod arendati välja pärast 1960ndate kultuurilist plahvatust, mis tõi vabaduse katsetada kunsti ja kultuuri uute suundadega (Judson Dance Theater’i näol). Mary Overlie, metoodika alusepanija, sõnastas algselt kuus “viewpoint’i”, milleks on ruum, kuju, aeg, emotsioon, liikumine, lugu. Nendest lähtuvalt treenitakse igat vaatenurka individuaalselt, hiljem rakendatakse neid koos, et tekiks ühine kompositsioon või isegi lavastus. 1979. aastal arendasid Anne Bogart ja Tina Landau Mary Overlie kuut viewpoint’i edasi üheksaks (tempo, kestus, kinesteetiline vastus, kuju, žest, arhitektuur, ruumiline suhe, topograafia ja kompositsioon), kuid põhimõte jäi samaks. Need elemendid või vaatenurgad on võetud kõik maailmast, millega inimesed iga päev kokku puutuvad.
Meetodit käisin rakendamas Waldorfkooli 8.–9. klassi õpilastega. Enne seda viisin end kurssi kooli eripärade ja filosoofiaga ning jäi mulje, et kõik, mis ma õpetada tahan, on neile ammugi juba selge. Waldorfkool lähtub antroposoofilisest inimkäsitlusest – antud õpetus tundus teoorias justkui idüll, kus iga õpilase individuaalne areng on esikohal. Hiljem oli aru saada, et minu ja waldorfpedagoogika arusaamadel keha, hinge ja vaimu tasakaalustatud arengu kirjeldamisel ei pruugi olla sama tähendust. Sõnakasutus võib olla sama, aga nende sisuline tähendus võib erinevates filosoofilistes inimkäsitlustes olla erinev. Tuli välja, et antud kool on kõige metoodilisem üldse. Isegi õpilased ei saanud aru, miks neile midagi õpetatakse. Võib-olla ka seetõttu oli minul neile lihtsam õpetada metoodikat, millest nad lõpuni aru ei saanud, kuigi nad olid väga visad kaasa töötama.
Mina ei ole õpetaja ja veel ei ole valmis saama ka selleks. Kuid õppida, samal ajal andes teistele midagi, oli antud situatsioonis parim lahendus. Töö käigus viisin läbi viewpoints meetodi harjutamiseks viis paaristundi Viljandi Vaba Waldorfkooli 8.–9. klasside õpilastele. Uurimistöö tulemusena võib öelda, et protsess oli liiga lühiajaline kaugeleulatuvateks järeldusteks. Tulemuste alusel võib siiski mõned tähelepanekud välja tuua. Tagasiside ja tundide analüüsi põhjal oli aru saada, et antud metoodika ei suuda asenda kehalise kasvatuse tundi, kuid võib pakkuda toetavat harjutusvara kehalise kasvatuse tunniks. Õpilased tajusid viewpoints metoodika mõningaid aspekte, kuid ei jõudnud metoodika teadvustamiseni. Neil avardus arusaam liikumisest, grupitöö tunnetusest ja õpilased ise muutusid avatumaks, kuigi viimane võis olla tingitud heast õpetajatööst, mitte metoodikast endast. Tundides valitsenud vastastikune avatus õpetaja ja õpilaste vahel lõi soodsa platvormi uue meetodi katsetamiseks. Oli aru saada, et õpilased on valmis tegema rohkemat kui mängima rahvastepalli kehalise kasvatuse tunnis. Tagasisides tuli välja, et üle poole õpilastest olid positiivselt meelestatud. Nendele võis jääda segaseks, millega on tegu, kuid siiski, vähemalt üks õpilane tõi välja, et “Sain ka tundidest motivatsiooni hakata iseseisvalt trenniga tegelema.” Paratamatult on trenni tegemine ka maitse küsimus, kuid liikumise eri vormide tutvustamine arendab noores liikumisharjumust ja ehk ta leiabki oma maitsele vastava liikumisvõimaluse.
Inimene on keha ja vaimu tervik. Füüsilisele arengule koos liikumise mõtestamisega peaks tunduvalt rohkem rõhku panema juba kooliajal, et liikumisharjumus koos mõtestamise ja teadlikkusega kujuneks inimeses välja varem, mitte alles siis, kui peab hakkama tegelema näiteks vaimsete või füüsiliste terviseprobleemidega. Kui inimene on terviklik ja rahulolev, on tal ka piisavalt energiat, mida jagada end ümbritsevaga, kas siis ligimese või loodusega. Inimene kaugeneb loodusest, olles samal ajal osa sellest. Vanale koerale on keeruline uusi trikke õpetada, kuid mitte võimatu, äkki lisaks teavitamisele, mis on need kombed ja harjumused, mis meie planeeti hävitavad, on hea õpetada noortematele generatsioonidele juba varem tugevamat seost looduse ja indiviidi vahel. Inimene ei ela ainult oma nelja seina vahel, ta elab linnas või maal koos naabritega, maakonnas, riigis, planeedil. Kui keegi viskab prügi maha, viskab ta selle samuti planeedi pinnale, kus ta elab veel miljardite inimestega koos. Kui õpetada teismelisele, kellel juba hakkab kujunema oma arusaam ja oma iseloom, ühe inimese mõju maailmale ja loodusele, õpib ta varasemas eas märkama oma nabast kaugemal olevat. Loodusest ja ligimesest suudame aga hoolida rohkem, kui tunnetame endis füüsise ja vaimu tervikut. Mida rohkem inimene teab endast, seda paremini ta mõistab end ümbritsevat.
Grete Arro, Tallinna Ülikooli haridus- ja keskkonnapsühholoog on öelnud, et saame õpetada koolieelikutele, et silmale nähtamatud haigustekitajad on olemas. Koolieelik võib pesta käsi isegi siis, kui ema ei vaata, kui ta on aru saanud, et seal on midagi, mida ta ei saagi tajuda. Miks me siis arvame, et on inimesi, kellele ei saa selgitada, et keskkonnamõjud on olemas, ehkki neid ei saa tajuda. (Ööülikool 2020
Artikkel põhineb autori TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kirjutatud seminaritööl “Viewponts metoodika rakendamine Waldorfkoolis” (juhendaja Anu Sööt).
Kasutatud kirjandus Arro, G. 2020. Miks maailm meie omailma ära ei mahu. Ööülikool; https://vikerraadio.err.ee/1161917/ooulikool-grete-arro-miks-maailm-meie-omailma-ara-ei-mahu, (16.02.2021). Soomere, T. 2021. Plekktrumm; https://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-tarmo-soomere, (01.06.2021).
