Artikkel

Noor tantsuhuviline keset ülemaailmset pandeemiat

Karina Kirs
Eesti Noorte Tantsu Ühingu projektijuht ja noorte koordinaator

VASTAB Linnar LoorisNaba kaitseks ehk sotsiaalsusest tantsukunstis
Foto autor: Eesti Noorte Tantsu Ühing

 

Ülemaailmne pandeemia on meie igapäevane reaalsus. Haigusleviku ning sellega kaasnevate probleemide kohta saab iga päev lugeda ajaleheveergudelt, kuulata raadiost või vaadata telerist. Samuti leiavad kajastust inimeste kogemused, olgu siis arutlevates artiklites või hoopis teatrietendustes. Ka Tantsu KuuKirjas on ilmunu artiklid, mille teemaks on olnud tantsuõpetajate kogemused või kõrgkooli tantsuõpe koroonaajastul. Eesti Noorte Tantsu Ühing on võtnud vaatluse alla aga hoopis noorte pilgu. Oma mõtteid jagavad Reili, Mona, Sara ja Marlene, kes kuuluvad Eesti Noorte Tantsu Ühingusse (ENTÜ) ning on vanuses 13–19.

Ma saan ärgata, millal tahan ja kõik on väga lilleline; mu tunded olid pigem positiivsed, sest ei pidanud enam vara ärkama; õppimine muutub kordades lihtsamaks; kuna maailmas juba oldi koduõppel, siis see tekitas minus huvi, kuidas õppetöö sellisel viisil käib; olin õnnelik, et ei pea kooli minema ning saan toimetada omas tempos – need on vaid mõned esmased mõtted, mis noortel tekkisid, kui kuulsid 2020. aasta kevadel distantsõppele jäämisest.

Kuid reaalsus oli paljudel midagi muud: mul oli raskusi õppimisega, sest olin harjunud, et küsimuste korral saan kohe vastuseid ja selgitusi; eksamiteks õppimine oli raske, kuid ma andsin endast parima; motivatsioonipuuduse tõttu tuli ennast sellest jõuga läbi suruda, et koolitööd saaksid õigeks ajaks ära esitatud; esimesed kaks kuud olin väga stressis üleüldise olukorra pärast ning mul oli nende muutustega harjumine väga keeruline; umbes kuu aega hiljem jõudis mulle kohale reaalsus, et ega me nii pea kooli tagasi ei lähe ning kevadkontserdid ja klassiekskursioonid jäävad ära; olin üllatunud, et nii palju jäeti iseseisvalt veel õppida.

Mulle tundub, et tänaseks oleme kuulnud ning rääkinud pigem probleemsetest kohtadest seoses olukorraga ning raskustest harjumisega. Mis on aga olnud positiivset ja mõnusat selle aja juures?

Mona: ”Minu jaoks on positiivne see, et mul on aega tegeleda asjadega ka väljastpoolt kooli ja trenni. Näiteks avastasin hiljuti enda jaoks joonistamise ning trummid. Need on kindlasti hobid, milleks mul aega ei oleks, kui käiksin päriselt koolis.”

Marlene: “Mul on aega lugeda, tantsida ja teha kunsti. Samuti olen leidnud aega uute hobide avastamiseks.”

Saara: “Kõige mõnusam on olnud see, et saab kaua magada, eelmisel kevadel sai isegi kauem magada, kuna videotunde ei toimunud, nüüd on asjad läinud süsteemsemaks ja videotunnid toimuvad tunniplaanijärgselt.”

Reili: “Ma arvan, et kõige positiivsem selle olukorra juures on, et ma olen saanud ennast rohkem tundma õppida. Näiteks sain teada, et olen ikka rohkem hommiku- kui õhtuinimene.”

Ühes vastuses tuli see küll juba jutuks, kuid mida uut Sa enda kohta õppinud oled?

Mona: “Ma olen enda kohta õppinud, et mulle meeldib väga asju ette planeerida. Mulle väga meeldib, kui mul on iga kuu alguses mingi arusaam, kuidas elu olema hakkab. Koroonaga ei tea aga kunagi, mis kuu aja pärast juhtunud võib olla, nii et kindlasti õppisin, et mulle väga meeldib olla ettevalmistatud.”

Marlene: “Avastasin, et olen (või vähemalt tahaksin olla) palju rohkem ekstravertsem, kui ma olen arvanud. Mulle meeldib ka üksi olla, aga igatsen inimesi, koosviibimisi, korraldamist, rääkimist, esinemisi, lava. Igatsen aktiivsust – päevi, kus olid üksikud vabad hetked ja alati sai midagi teha.”

Saara: “Olen avastanud, et ma pole väga järjepidev ühe ja sama asjaga. Mul on vaja vaheldust.”

Kas Sul on ka mingid kindlad rutiinid või harjumused, mis Sind iga päev toetavad?

Mona: “Ma olen avastanud, et mind aitab varajane ärkamine. Vaheajal panen selle küll ilmselt pausile, kuid leian, et see aitab päeva värskelt alustada ja ma olen ise palju produktiivsem. Kindlasti on üks minu oluline harjumus päeviku täitmine. Üritan alati leida päevas aega sellega tegelemiseks.”

Marlene: “Ma proovin iga päev õues käia, enda tuba korras hoida ning midagi loovat teha.”

Saara: “Mul küll ei ole ühtegi kindlat rutiini, kuid tahaksin, et mul oleks võime õppida kogu nädala koolitöö kahe päevaga ära.”

Reili: “Mind aitab, kui igal hommikul panen paika väga kindla päevaplaani.”

Kuidas on praegune aeg mõjutanud Sinu hobidega tegelemist?

Mona: “Ma arvan, et suurt muutust ei ole toimunud. Eks vahepeal ei ole motivatsiooni ja inspiratsiooni, aga sellest saan alati üle. Olen õppinud ka aktsepteerima, et mul ei olegi alati energiat asju teha, kohale ilmumine on aga pool võitu. Nii et isegi, kui ma alati 100% ei jaksa kaasa teha, siis 50% võin ju ikka proovida.”

Marlene: “Pigem negatiivselt, kuigi aega on rohkem, siis ei ole ikkagi tuju teha neid asju, mis enne rõõmu pakkusid. Tantsutrennidega on ka kurb seis, sest kodus ekraani taga tantsimine on terve grupi motivatsiooni alla viinud ja pole enam endist tantsurõõmu.”

Reili: “Minu hobiga on vahel raske, kuna praegune olukord takistab mul inimestega kokku saamist ja koos aja veetmist.”

Saara: “Hobidega õnneks on võimalus edasi tegeleda, kuna need toimuvad Zoomi kaudu, väheks jääb kahjuks seltskonnast, mida väikeses toas pole.”

Mis on Sind motiveerinud tundides edasi käima?

Reili: “Minu suurimaks motivatsiooniks, et tundides käia ja õppida, on minu tulevikuplaanid. Ma usun, et mu mõtetes võib muutusi tulla, aga hetkel olen ma oma plaanides väga kindel. Mul on oma väikene unistus, mille jaoks on mul vaja head haridust ja teadmisi. Kui on unistus, siis on ka midagi, mille nimel vaeva näha.”

Marlene: “Teiste inimeste nägemine, enda liigutamine. Kindlasti motiveerib ka lootus suvelaagrist ja hooajalõpu kontserdist.”

Mona: “Praegu motiveerin ennast selle mõttega, et varsti on suvi. See aitab mul mõelda, et see on viimane pingutus, kuni lõpuks ongi suvi.

Olete tantsuga oma elus pikalt tegelenud. Kuidas tants praeguses olukorras teid toetab?

Mona: “Tants on mul aidanud lihtsalt kõik välja elada. Eriti improvisatsioonitunnid. Ükskõik, mis emotsioone ma tunnen, saan alati seal ennast välja elada ja pärast on palju kergem olla.”

Saara: “Tants on mul aidanud hoida füüsist, samuti on tantsutunnid hea koht, kus mõtted keskenduvad muule kui koolile.”

Reili: “Tantsimine on olnud üks mu elu kõige õnnelikum juhus. Tantsuga tegeledes kaovad mured ja teised helid mu ümber. Tants on aidanud mul ennast avastada ning väljendada oma tundeid ja mõtteid.”

Mis suhe on Sul tänaseks tantsuga? Kas ja kuidas see on muutunud?

Mona: “Mul on tunne, et minu ja tantsu suhe on kindlasti muutunud terviklikumaks. Ma olen uurinud erinevaid stiile ja mul on tekkinud suur austus kõikide stiilide vastu ja oleksin valmis neid kõiki ise proovima. Sellist arvamust mul aasta aega tagasi polnud.”

Marlene: “Vaatamata praegustele negatiivsetele külgedele, on tantsutund siiski asi, mida ootan. Saab end liigutada ja pärast on hea tunne. Sõbraga koos trennis olles on veel rõõmsam ja naljakam ja see annab energiat. Siiski käib praegu tundidega kaasas ebameeldiv tunne, sest nii vähesed käivad “kohal” ja on näha, et see ei valmista nii suurt rõõmu kui varem. Kahjuks on täiesti ära jäänud võimalus tantsu näha ja kogeda väljaspool tundi.”

Saara: “Suhe tantsuga on tänaseks sügavam/põhjalikum, kui ta oli kaks-kolm aastat tagasi.”

Kas ja kuidas on Sinu grupp või juhendaja Sind sellel praegusel perioodil toetanud ning kuidas Sina oled saanud neid vastu toetada?

Mona: “Minu tantsujuhendaja on üks kõige toredamaid õpetajaid, keda ma ilmselt tean. Ta on toetav ja arusaav, näiteks kui ta näeb ekraanilt, et oleme väsinud, siis ta ei sunni meid intensiivselt tegutsema, vaid me venitame terve tunni ja pärast on palju parem olla. Selle eest olen väga tänulik.”

Saara: “Juhendaja on mul aidanud kindlasti hoida loovust.”

Marlene: “Õpetajad on endast palju andnud, et tantsijaid toetada. Arvan, et mina olen toetanud sellega, et olen tundides osalenud ja ka oma õpetajaid eraldi tänanud.”

Reili: “Minu juhendaja on väga toetav ja võtab asja tõsiselt – nii nagu peab. Temast on lihtne aru saada ja ta on väga hea juhendaja. Minu panus grupile on olnud selline, et teen tunnis kaasa ja toetan oma kaaslaseid.”

Mida Sa ütleksid aastatagusele endale täna?  

Mona: “Ma arvan, et ma ütleks, et kõik saab korda ja ma pean lihtsalt kannatlik olema ja mitte nii palju kõigi pärast muretsema.”

Saara: “Aastatagusele endale ütleksin ma kindlasti, et võta rahulikumalt ja ära rapsi.”

Reili: “Ära väldi oma keha ennast hoiatamast, vaid kuula, mis tal öelda on. Minu üks probleeme seoses tantsuga oli tervis ja ma ei kuulanud, kui mu keha mind hoiatas, et midagi on valesti ja minu “karistuseks” on praegune tantsust eemal olemine.”

Marlene: “Aitäh, et vastu pidasid ja ikka rõõmsameelne olid! Et sa nii palju tegid ja alla ei andnud!”

Lõpetuseks siia üks mõte, mis mind isiklikult väga kõnetas, ning loodan, et ehk toetab või toob see mõttetera kellelegi sooja tunde südamesse või naeratuse suule.

Reili: “Sa ei ole kunagi üksi! Sinuga on kirg tantsida ja see ei kao päriselt mitte kunagi!”

Eesti Noorte Tantsu Ühing (ENTÜ) on noorteorganisatsioon, mis koondab tantsuga tegelevaid noori ja juhendajaid üle Eesti. ENTÜ esindab, kaasab ja toetab noorte tantsu valdkonnas tegutsejaid läbi omavahelise suhtlusvõrgustiku, koostöö ja arendustegevuste ning püüab igakülgselt koondada finantsressursse, et mitmekülgseid ja vajalikke noorte tantsu toetavaid tegevusi ellu viia.

Ühingu eesmärk on noorte tantsu, tantsukultuuri ja noorsootöö valdkonna edendamine ning selleks vajalike tegevuste korraldamine ja läbiviimine.