Artikkel

Reiviva poliitikani

Kärt Koppel

Postitants kui unikaalne spordi- ja tantsuala2022. aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkitus

Fotol: JR’i aktsioon Lviv’is 14. märtsil

“Ma ikkagi tunnen, et ma ei saa päris nii elada nagu enne. Ja ma loodan, et ei hakka saama ka.” Elina Masing

See õudus on nüüdseks kuu aega kestnud… Millestki muust kirjutamine tundub sündsusetu… muul teemal rääkimine kohatu… muule keskendumine või mõtlemine tekitab häbi..

Ometi ju peab edasi minema.

Kohtusin noore etenduskunstniku Elina Masinguga, et arutada poliitilist etenduskunsti ja keha rolli aktivismis, sooviga mõtestada paradigma muutust, mis leidis aset meie mõlema mõttemaailmas seoses Putini agressiooniga Ukrainas.

Putini tungimine üle Ukraina piiri tekitas elus esimest korda meis reaalset sõjahirmu. Kuigi teadsime, et konflikt susises juba kaheksa aastat, siis pommide langemine keset Euroopa pealinna mõjus väga šokeerivalt. Esimesel sõjanädalal langesime Elinaga mõlemad interneti-luupi, ketrasime kahest ekraanist korraga uudiseid, jagasime seda, mida oskasime – silmad ja keha väsisid. Meid valdas totaalne tuimus, kõik näis mõttetu ja tähtsusetu – saabus arusaam, et olemegi lumehelbekesed, elame vati sees ja teeme oma kunsti ka vati seest.

Sinnamaani olime Elinaga mõlemad tundnud, et meil avanes kunsti kaudu võimalus tegeleda endale oluliste teemadega, nt kaasamine, tabude eest seismine, ühiskonna kitsaskohtade esile toomine jne. Nüüd on aga tõesti esimene kord, kui tunneme, et teema meid küll väga puudutab, aga meil ei ole mitte mingit võimu midagi muuta. Valitseb kollektiivne hukkamõist. Ja ikka tunneme end kui võimutud loomad, kes seda julmust pealt vaatavad.

Kõik on statement

Poliitiline kunst näib olevat ajastu märk. Võimalik, et iga noor generatsioon tunneb nii… Kuid tundub, et kiire ja pealiskaudne informatsiooni tarbimine loob küll eeldused maailmas toimuvaga kursis olemiseks, kuid selle arvelt jääb vähem aega igavikuliste teemade üle mõtisklemiseks. Kohati tundub, et ka kunstis on lihtsam tegeleda aktuaalselt põletavate politiseerunud teemadega, mille idee ja kontseptsioon kannavad ka ilma tugeva vormilise lahenduseta. Kui teema on oluline ja idee tähtis, siis välistab see juba eos teatava osa kriitikast ja tagasisidest. Keeruline on kritiseerida teoseid, mis tegelevad ühiskondlikult olulise teemaga, isegi kui nende teostuslik külg võib jätta soovida. Võimalik, et õppides ja elukogemust juurde saades jõuab meiegi generatsioon igavikuliste küsimusteni, mis omakorda kajastuvad ka meie tuleviku kunstiteostes. Praegu reageerime ja tegeleme aga sellega, mis on aktuaalne ja paneb olevikus südant valutama.

Kontekst on muutunud, õigeid ja üllaid lahendusi ei näi olevat. Iga valik on politiseerunud. Valikud – mida postitada, kas rinda kinnitada Ukraina värvides lint, millist heategevuslikku organisatsiooni toetada, kuidas teha kindlaks, et annetussummadega toetatakse tsiviilisikuid, mitte lisarelvastuse soetamist, kas minna peole või jääda koju. Iga valikuga kaasneb teatav traagika, mida varem ei osanud tajuda – kuskil on alati keegi, kellel ei ole võimalust selliste küsimustega tegeleda. Otsused ja valikud mõjuvad laetult. Seda ka kunstis. Milliseid teemasid on sünnis praegu käsitleda, kuhu ruumi või saali sobib publikut kutsuda. Valik teha mittepoliitilist kunsti mõjub samamoodi statement´ina, nagu teeb seda protestil osalemine. Apoliitilisus mõjub poliitilisemana kui varem…

Omamoodi poliitilise seisukohavõtuna mõjuvad ka vaataja otsused. Millistel üritustel käiakse, milliseid hooneid külastatakse. Esinemine Ukraina toetuseks on mingis mõttes juba trendiks kujunenud, näib, et see on moraalselt hetkel ainus võimalus sündmust korraldada. See leevendab natuke ka eelpool mainitud häbitunnet, annab ettekäände kodust lahkumiseks, lõbutsemiseks. Ühelt poolt on mõistetav, et üritused on ette planeeritud ja neid ei ole mõistlik ära jätta või pole enam võimalust nende sisu kohendada, sest prooviperiood on juba lõppenud. Samas on valus käia vaatamas midagi, mis ei ole kuidagi kontaktis poliitmaailmas toimuvaga… Elina: “Mul jäi 23. veebruaril üks Jaapani hinnatud film pooleli… Ja ma ei olegi suutnud seda lõpuni vaadata. See poeesia, mis eelmine päev mõjus ilusa ja kütkestavana, mõjub nüüd kohatuna.”

Teoses otsime ausat vormi

Kunsti teeb väärtuslikuks tõsiasi, et sünnib midagi, mis ei oleks pidanud sündima. Loodetavast ei saa kunsti ja tema kogeja vahel kunagi lõplikku tootja-tarbija vahelist suhet tekkida. Kuigi lavastuse, koreograafia, kirjateose järgi ei ole praktilist tarbija vajadust, siis ometi januneme kõik miski kogemusliku järele, mida kunst ka keerulisel ajal pakkuda saab.

Kaasaegses etenduskunstis hägustuvad reaalse ja fiktsionaalse maailma vahelised piirid. See näib otsapidi tulevat virtuaalmaailmast, kus loodavad kasutajaprofiilid meie pärismaailma kuvandit aina enam kirjeldavad. Lavastatud situatsioonid ei ole enam lõpuni fiktsionaalsed puhtalt lavaolukorda loodud olukorrad – nende ümber looklevad päris maailmas eksisteerivad vormid: liidud, bändid, ruumid, külastajad. Minnes performance’ile, võid tegelikult sattuda pressikonverentsile, plaadiesitlusele või kõneaktsioonile, mille vorm on küll tuttav, kuid sisu nihestab argipäeva. Tundub, et poliitilisel kunstil on vaja reaalset kontakti väljaspool lava toimuvaga ja seda puutepunkti on ehk lihtsaim otsida just teose vormis. Kui vorm on tuttav ja üldmõistetav, siis avaneb seal sees mänguruum, millega manipuleerides on võimalik kunstnikul enda agendat teostada.

Näib, et fiktsionaalset maailma otsitakse reaalse maailma või situatsiooni seest. Sellise peidetud fiktsionaalsuse väärtus seisneb selles, et kunstlikus olukorras on võimalus nihutada neid kinnistunud reegleid, mis mujal kui laval ei ole lihtsasti võimalik. Kaasaegset tantsu ja etenduskunsti on tihti nimetatud provokatiivseks. Omamoodi on see ka tõene, tõepoolest kaasaegne kunst flirdib vägagi julgusega ületada ja nihutada piire.

Prantsuse kunstnik JR sõitis sõja alguses Ukrainasse – ületas piiri sõna otses mõttes. Leidnud sadakond vabatahtlikku, kerisid nad üheskoos lahti massiivse foto väikesest Valeriast – tüdrukust, kes oma emaga sõjasituatsioonis riigipiiri ületas. 45-meetrist fotot sai näha Lvivi kohal laiuvast õhuruumist[1]. Väikese Valeria siiras naeratus fotol ning kohalikud vabatahtlikud, kes on valmis oma aega panustama ühe kunstiteose laialilaotamisse, mõjusid südantliigutavalt. Ning panid mõtlema, mida oma kehaga antud olukorras ette võtta.

Kultuuriliselt aktsepteeritav keha praegu 

  • Ukraina lindi rinda riputamine kui kehaline aktsioon. Linte kantakse riietuse vasakul revääril. Kui lint on vasakul revääril, siis sinine värv jääb keha keskjoone poole ja kollane värv käe poole. Kuigi lipuvärvide austamine ja nähtavale toomine on vähim, mida teha saame, siis ometi on ka sellel kehalisel valikul oma laetus. Soov oma meelsust väljendada või näidata tänulikkust vabaduse eest, mida meil loodetavasti veel pikaks ajaks jätkub.[2]
  • Reivikultuur – kui praegu tantsida, siis just selles tuules, nagu homset ei oleks. Huvitav, et Made in Estonia maratonil tekitas just viimane etteaste Carolyn Veensalult ja Karmen Teesi Pregelilt vaatajais äratundmist[3]. Sellise tantsu vaatamine ei mõjunud eelmainitult kohatuna, pigem tungivalt kaasakiskuvalt. Oleks isegi soovinud end tühjaks rapsida. Sedalaadi mittevägivaldset füüsilist väljaelamist võiksime kõik praktiseerida ka keerulisel ajal.
  • 1. märtsil keerasid ÜRO saadikud kollektiivselt Venemaa välisminister Lavrovile selja, kui otsustasid tema kõne ajal ruumist lahkuda[4]. Diplomaatide keha muutus vääringuks, otsus keerata selg ning lahkuda ligi sajakesi ruumist oli mõjus. Kuigi tegemist ei olnud kunstilise aktsiooniga, siis ometi oli see viimase kuu võimsamaid koreograafilisi liikumisi, tõestamaks, et kehal on võim. Kollektiivset solidaarsust väljendavad ka aplausid Ukraina riigile, presidendile ja valitsusele.

Kui väga sooviks, et Ukrainast ei saaks järjekordset trendi, mille kõrvale heidame hetkel, kui tunneme, et oleme ta ära tarbinud – välja väänanud. Kas olete tähele pannud, et COVID-19 ja Ukraina kriisi statistikat edastatakse peaaegu sama template’i järgi? Alguses tuuakse välja eelmise päeva nakatunud-kohale jõudnud põgenikud, seejärel haigestunute-sõjapõgenike koguarv, siis haiglakohtade-majutuskohtade arv… Lõhnab nagu trend.

 

[1] Cascone, S. 2022. French Artist JR Enlisted 100 Volunteers to Unfurl a Massive Photograph of a Five-Year-Old Refugee in Ukraine. https://news.artnet.com/art-world/jr-ukraine-photo-time-magazine-2087543, (01.04.2022).

[2] Põldma, M. 2022. PUUST JA PUNASEKS! Õpetus, kuidas ukraina värvides rinnalinte õigesti kanda. – Õhtuleht. https://www.ohtuleht.ee/1057080/puust-ja-punaseks-opetus-kuidas-ukraina-varvides-rinnalinte-oigesti-kanda, (01.04.2022).

[3] Made in Estonia Maraton 2022. Kanuti Gildi SAAL.

[4] Cumming-Bruce, N. 2022. Diplomats walk out of Lavrov’s UN Speech. – The New York Times. https://www.nytimes.com/2022/03/01/world/europe/lavrov-speech-un.html, (01.04.2022).