Tänavu on iga etendus kultuuriväljal oodatud sündmus. Pandeemia-aeg võib olla loonud teatava taaskäivituse nii kunstnike kui publiku seas – kelle ootushorisonti teravdanud, kelle avatust suurendanud, sest vajadus jagatud aegruumis kunsti- ja etenduskogemusi vastu võtta on olnud mõnda aega vastamata. Etenduskunstide festivali SAAL Biennaal tänavune tutvustus sedastab suisa, et üleilmne pandeemia on meie meeled puhastanud[1] ning seekordset Biennaali võib kahtlemata pidada senistest poeetilisemaks ja intiimsemaks.
SAAL Biennaal on välja kasvanud kunagisest Augusti Tantsufestivalist ja praegu on valdkondade tegevusväljad küllaltki segunenud: koreograafid, tantsu-, liikumis- ja etenduskunstnikud osalevad kõikvõimalikel erinevatel festivalidel ja ennast žanriliselt kas ei määratletagi või vahetatakse tantsu- ja etenduskunstniku tiitlit vaba valikuga vastavalt etenduskontekstile ja käsiteldavale temaatikale. Kuraator Annika Üprus on sõnastanud elektron.art veebikeskkonnas kuulatavas SAAL Biennaal raadios[2], et temaatilised põhijooned joonistuvad välja isegi ehk alles pärast festivali. Kureerimisel pidas ta aga sisuliselt oluliseks selle sõna algupärast tähendust: curare on ladina keeli hoolimine, millegi eest hoolitsemine. Seda pidas Üprus silmas nii programmi kunstilise valiku koondamisel kui sündmuste elluviimisel, kokkutulemise paiku ja võimalusi luues. Vastastikune hoolimine ja pühendumine saavad väljenduda nii kuraatori, kunstniku kui ka vaataja positsioonides. Küsimus ei ole niivõrd vaataja teadlikkuses etenduskunstide väljal laiemalt toimuvast ja vaatajakogemuse ulatuses, ehkki need võimaldavad kahtlemata avaramaid tõlgendusi. Pigem esitab festival lähtepositsiooni küsimuse, kas ja milliste ootustega me etendusele tuleme ja kuivõrd häälestumisvalmis oleme, kui avatud meelega etendusruumi siseneme. Etendus on ühiselt jagatud aegruum, mida hoiavad koos nii etendaja kui ka publik. See väärib hoolast hoidmist, kõigi poolt hoolitsemist.
Selle mõttelise kontekstiga sukeldusin tänavusse programmi. Allolevaga püüan anda mittetäieliku vaate kehalise etenduskunsti ja tantsukunsti ilmingutest ning suundumustest tänavuse SAAL Biennaali olulistena tundunud märksõnade kontekstis. Tegemist ei ole kindlasti täieliku ülevaatega, kuivõrd kõiki töid kahjuks ei õnnestunud näha. Samuti ei peatu ma pikemalt festivali erinevatel formaatidel – näiteks seati lisaks etendustele Kanuti Gildi SAALi keldris sisse RILE raamatupood ja kuulata sai eelmainitud festivaliraadiot – vaid eelkõige etendustel kui kehade kohtumistel.
Festivali avas Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi lavastus “Eden Detail”. Noorte koreograafide ülikülluslik lavastus annab sissevaate, kuivõrd põhjatust, killustunud ühismeedia väljast on nad võimelised ainest ammutama ning milline on konstruktsioonidest tulvil virtuaal-sotsiaalne keskkond, milles nende põlvkond elab. Soome-ugri folkloorist ja mütoloogiast pendeldatakse 21. sajandi arvutimängufiktsioonidesse, narratiiv on hüplik ja katkestustega, ent tüüpkarakterid selles läbiva joonena olemas. Autorid loovad virtuaalreaalsusest ja kultuurilistest arhetüüpidest intensiivselt füüsilise omamütoloogia, mis võib tunduda hetkiti viidetest üleküllastunud, ent kehtestab end jõuliselt ja vägagi kehaliselt, vastates digitaalajastu emotsionaalsele üliväljenduslikkusele. Need kehad on nii objektid kui subjektid, nii rolliloojad kui materjal. Vaataja ees rullub lahti fragmentaarne muinasjutt omaenese reeglistikuga. Loodav etno-müto-camp–drag-horror-balletisõu peegeldab korraga nii katkendlike kultuurikihistuste risoomset seotust kui ka kultuurikoodide vahel rebestatud kehi. Hool avaldub siin lavastuses eelkõige visuaali täpsetes valikutes, aga ka publikule jäetud vabaduses jagada etendusruumis kogetut vabalt sotsiaalmeedias, laiendades seda virtuaalruumi.
Šveitsi koreograaf Maud Blandeli “Lignes de Conduite” põimib teemadena samuti rituaalsust, folkloorimaagiat ja traditsiooni ümbertõlgendamist. Neljale tantsijale loodud lavastus uurib tantsuantropoloogiliselt tarantella päritolu ja tarantismi arengulugu – Lõuna-Itaaliast pärinev transirituaal on tänaseks jõudnud pärimuskultuurist meelelahutusliku vaatemänguna ka turismisektorisse. Blandeli on huvitanud kehalis-kultuurilised võimusuhted, püüd mõista ühtaegu pühaliku meelelahutuslikku aspekti ja meelelahutuse pühalikkust. Teadmata ka kogu kultuuriloolist tausta, millest uurimuslik lavastus arenenud on, nakatab see vaatajat oma rütmilise korduvusega ja kutsub vaataja läbi füüsilise rituaali uude ruumi. Korduvus ja ekstaatiline rütm loovad vormi, et sellest kaosena viimaks loobuda. Hingamine ja liikumine loovad teineteise tempo. Nelja naistantsija ühtne liikumise pulss loob transiliku seisundi. Nähtud etendusel oli tajutav, et pandeemia-aeg on nõudnud lavastuselt pisut lõivu: see teos vajab kahtlemata korduvat füüsilist läbitantsimist, et olla ühes rütmis, hingamises ja liikumises. Hetkiti vormi pudenemine häiris, ent mida taotluslikumaks tantsijad selles muutusid, seda nauditavam oli ka transilik liikumisvoog ning etenduse orgaaniline rituaalsus.
Rituaali ruumi kutsub publiku kahtlemata ka eesti etenduskunstnik Karolin Poska, kelle soololavastust “Sinu nirvaanale” kahjuks festivaliprogrammi raames näha ei õnnestunud, ent olen seda näinud (või pigem kogenud) esietenduse aegu Kanuti Gildi SAALis möödunud aastal. Poska loob tseremoniaalse kogemus-rännaku ruumi, mis mängib samuti tänase päeva popkultuuri elementidega, püha ja maise polaarsusega, neid küsimuse alla seades, lammutades ja ümber konstrueerides. Etendajat füüsiliselt äärmuslikesse oludesse seadvad stseenid loovad aeg-ajalt abitu lõhestatuse tunnet ja tulevikust tumedaid endeid, mille eesmärk ei ole aga närvikõdi tekitamine. Domineerima jääb rahu, hoolega loodud mõtte- ja (turva)tunderuum – võimalus oma reaalsust ja oma ruumi ise kujundada, enesest ja teistest hoolivalt.
Kõige intiimsemaid rituaale võimaldasid produktsiooniplatvormi Reskript kureeritud jalutuskäigud kunstnikega – “Artist walk”, milles festivalikülastaja võttis valitud kunstnikuga (Maija Hirvanen, Juha Valkeapää, Johhan Rosenberg, Adriano Wilfert Jensen, Jana Jacuka, Age Linkmann, Katrin Essenson või Oksana Tralla (Titova)) koos ette teatud stsenaariumi järgi toimuva rännak-uitamise. Sellised üksikkülastajale või väikesele grupile mõeldud tööd on pandeemia-ajastul hoogustunud loomeformaat. Kohtumise privaatsus loob ainulaadselt intiimse etendussituatsiooni, mis kujuneb puhtalt kohtujate-kõndijate vastasmõju väljal. See on puhas näide jagatud kogemuse ja ühiselt võetud aegruumi väärtusest, mille järele ühiskond isolatsiooniperioodide järel janunenud on. Oluline lisamärksõna on taas aga liikumine, rännaku turvaline ruum. Jalutuskäigu rahustavat mõju soodustab kõndimise vaatepildi optiline liikuv voog. Kuivõrd intellektuaalseks, aistinguliseks, kaemuslikuks või meelelahutuslikuks kohtumine kujunes, sõltus vahetult igast etendajast ja festivalikülastajast.
SAAL Biennaalil korduvalt osalenud taani koreograaf Adriano Wilfert Jenseni “Mixed Feelings´it” (“Segatud tunded”), mis Tallinnas esietendus, võiks temaatiliselt pidada üheks festivali märkteoseks. Jensen uurib suhteid ideoloogilisel tasandil – nii kehalisi, sotsiaalseid kui kultuurilis-ühiskondlikke, ent valib oma uurimismaterjali vormiks tantsu ja liikumise. Publiku taju saab etenduse hakul taaskäivituse: suletud silmil seistes aistime etendajate loodud heliruumi enda ümber, suletud laugude vahelt valguse ja hämaruse mängu, misjärel viiakse vaataja pimesi saali istuma. Usaldus on selle interaktsiooni alus ning loob hooliva ruumi eesootava vastuvõtuks. Just vastuvõtuks, sest Jenseni tööd jätavad vaataja suhte toimuvaga ning selle vastuvõtu jõujooned läbipaistvaks ja lahtiseks. Silmi avades näeme laval tantsijaid publikuga silmitsi. Minimalistlik-žestilised liigutused kasvavad üle poeetilisteks liikumisjadadeks, milles on aimatavad tantsijatevahelised liikumisimpulsside ülevõtud-ülekanded.
Inimlikkus on habras ja segane: muist ajast tegeleme teineteise mõistmisega toimetuleku ja võimatusega, püüdlusega mitte uppuda mitmetitõlgendatavusse. Liikumine ja füüsiline kohalolu on seeläbi halastamatult ausaim “keel”, mida koreograaf näeb kehastunud hoole ja hoolitsusena. Jensen on tõdenud, et emotsioonide universaalsus on tema jaoks mingil määral probleemne, liikumisruum ja etendajate lahkus selline ruum luua võtab sellelt aga olulisuse. See on avatuse ja aususe mäng, mille potentsiaal avaldub vaid publikuga koosmõjus: milliselt positsioonilt etendajaid vaatame, mil määral nendega hingame, liigume, kaasa elame? Pandeemiajärgsel ajal on mistahes füüsiline etendussituatsioon poliitiline tegu ja seisukohavõtt. Jenseni lavastus on vaatamise või pigem vastuvõtlikkusvalmiduse harjutus – oma abstraktsuses mitte ehk igale maitsele, ent oma tundlikkuses detailne ja viimistletud.
Brüsselis resideeruva Kanada päritolu tantsu- ja etenduskunstniku Kate McIntoshi “To speak light pours out” kutsub publiku heli- ja keharuumi, märkamaks fiktiivseid ja reaalseid alasid, milles iga päev viibime. Vaatajad astuvad hämarasse black box’i, mille istmetribüünid on paigutatud nelja seina äärde ja valgeks pintseldatud ristkülikukujulisele lavaruumile on seatud sätendavad trummikomplektid. Sisenevad kolm jõulise ennastkehtestava hoiakuga naisetendajat. Publikut tervitatakse ja esimesed sissejuhatavad sõnad lähevad looper-efektide, korduste ja kajaga mängides üle kõnekooriks, mida vaheldavad monoloogid, metsikud trummisoolod ja müramaastikud. Sõnadki loovad maailmu ja kuulamist võib vaadelda ühiskondliku pinevusseisundina.
Etendajad on koondanud tekste ja viiteid üheksalt erinevalt autorilt[3], mis annavad hääle rõhutuile. See on varjamatult otsene poliitiline seisukohavõtt, vihane väljendus allasurutute ja ühiskonna vähemuste kaitseks. Terve valge heteroseksuaalne meeskeha satub oma normatiivsusega kriitikatule alla. Kuidas ühiskond erinevatesse kehadesse eri moel suhtub? Kes selle üle valikuid ja otsuseid teeb? Helikujundid saavad ühiskondlike suundumuste metafoorideks: polürütmiline maailm on ühiskondlike pingeväljade kohtumispaik. Loeng-etendus muutus oma otsekohesusega hetkiti mõtteliselt väsitavaks, ent McIntoshi lavastus kutsub tänuväärselt üles märkama me tähelepanu suunamise harjumusi: oleme ühiskonnana alati millelegi suhtes kurdid või pimedad.
Tänavune SAAL Biennaal kutsus empaatiliselt, teineteist arvestavalt ja kuulatavalt ühisruumi looma. Hääle said kultuurikoodide vahel rebestatud kehad, fiktsioonide ja reaalsuse vahel jagatud kehad, haavatud ja võidukad kehad, kollektiivsed, individuaalsed ja kujuteldavad kehad. Loodi ruumilisi jälgi kehalistest kogemustest, oli võimalusi keharuumi, selle füüsilise ja emotsionaalse reaalsuse organiseerimist ka kriitiliselt kõrvalt vaadelda. Maailm on viimase pooleteise aasta järel pöördumatult muutunud, kuid oleviku suuna määravad igapäevas ilmnevad võimalused. Hoolas kuulatamine võiks ehk olla soovituslik seisund, õppimaks avatust ka aladele, mis meile võõrad on. “Suure jõe vool on nii tormiline, et leidub neid, kes selle ees kartma löövad. Kuid näe, kes siiski siin kohal on, ja tähista seda.”[4]
[1] https://saal.ee/festival/saal-biennaal-2021-2280/about/. [2] https://elektron.art/signal/opening. [3] https://saal.ee/performance/to-speak-light-pours-out-1668/. [4] Vabalt tõlgitud tsitaat lavastusest "To speak light pours out".
