Artikkel

SOOLO – 
ehk kuidas unustada tantsu ja tantsijat


Jan Ritsema, tõlkinud Ele Viskus

KORFEST (WEEKEND)Nähes nähtamatut ehk kuulates tantsu

Allkiri: Jan Ritsema
Autor: Sebastian Hendrickx

Artikkel on ilmunud "Swedish Dance History" kolmandas väljaandes (lk 452–455), 2011.

Soolode sadu sadamas me peale…

see on raskeim formaat
samas teatrid armastavad seda
majanduslikel põhjustel
nad saavad värskendada oma programmi odavate toodetega
noorte alustavate kunstnike alati uueneva lättega
kes, raskustega kokkupuutudes
kergesti lasevad end piirata väljakujunenud vormimustritest
milles nad end väljendavad

Soolo on raske ülesanne
Dueti või trio loomine pakub vähemalt
ruumis vaadet kahele või kolmele kehale
rohkem suhteid
rohkem arutelusid
rohkem geomeetriat ja vorme
rohkem situatsioone
rohkem vastuseisu
rohkem keerukust

Et mitte üksi olla, otsib soolokunstnik sparringupartnerit, sparringuobjekte.
Et end millegagi vastamisi seada, näiteks laua, muusika, kostüümi, valgusega…
Et oleks valikut sees ja väljas olemiseks, tulemiseks ja minemiseks, kiireks ja aeglaseks.

Soolo on nagu ühe joonega joonistatud joonistus.
See paneb looja küsima: mida ma saan teha selle üheainsa joonega? Selle asemel, et küsida: mis tegelikult kaalul on (mida ma siin koos auväärse publikuga käsitlen)? Soolo looja paneb end selle ülesande (soolo tegemise) lahendamise olukorda.
Nagu ma ütlesin, raskused kuhjuvad ja tuleb meeleheitega toime tulla – kas ma saan sellega hakkama, kas ma suudan õnnestuda.
Iiri-prantsuse autor Samuel Beckett kirjutas, et on kolm haigust, mille käes enamik kunstnikke kannatab:
Haigus “Kas Ma Suudan?” (olla hea tantsija, hea koreograaf, hea maalikunstnik, luua hea soolo)
Haigus “Millest See Olema Saab?”, millest see kõnelema saab (soolisusest või kontrapunktist, rütmist või agressioonist)
Haigus “Mida Ma Teha Oskan?”
Nendel ajenditel pole mingit seost peamise ülesandega, millega tegelema peaks ehk kunstniku ja tema materiaalsusega (ihu, selle materjali, selle värvi ja lõuendiga).
Need kolm haigust katavad katavad kõik kunsti ees seisvad ülesanded kahe vastanduva seisukoha kaudu, milleks on “Kas Ma Suudan”, mis tuleneb arvamusest “ei, ma ei suuda” ja sellest, et ei suudetagi (kuna tegemise juures ei keskenduta tegelikult olulisele ülesandele), mistõttu peitutakse mõne teema või muu välise probleemi taha, turvalise “Millest See Olema Saab” vihmavarju alla.
Maalimise ülesanne on maalimine
Filmimise ülesanne on filmimine
Tantsimise ülesanne on tantsimine
Aga nii nagu enamik filme ei ole filmimisest, vaid situatsioonidest, on need lihtsalt kirjandus, ning maalid ei ole maalimisest, vaid representatsioonist (ka jutustavad), nii on ka palju tantsu (ja kindlasti enamik soolodest) mitte tantsust, liikumisest (objektide ja subjektide organiseerimisest ajas ja ruumis), vaid sellest, milleks psühholoogiline keha võimeline on (taaskord jutustavad).
Nii luuakse kunstitooteid, mille keskmes on kunstnike isiklikud probleemid või huvid ja väljendataksegi vaid neid.
Mind ei huvita kellegi isiklikud mured. Ärge kulutage mu aega nende inimesele keskendunud ja egost kantud toodetega, mis näevad välja nagu kunst, mida nad kujutavad. Need on maalid, mis näevad välja nagu maalid, ja tants, mis näeb välja nagu tants, kuid mis väldib juba algusest peale oma tuuma, selle põhiülesannet, selle ainest ja materiaalsust.
Mind ei huvita maja, mis näeb maja moodi välja, ma huvitun sellest, et keegi avaks mulle peavarju põhimõtte, ja mitte ainult sellest, kuidas keegi soovib peavarju teisiti organiseerimisest mõelda. Ma huvitun ennekõike sellest, kuidas peavarju ideed küsimuse alla seada ja ideedest, mis omakorda lähtuksid ulualusega kaasnevast privaatsusest ja omandist.
Niisiis ei ole ma huvitatud tantsust, mis näeb välja nagu tants. Sel juhul võetakse tantsu kontseptsiooni iseenesestmõistetavana, aga mind huvitab tants, millega tahetakse küsimuse alla seada tantsu kontseptsioon kui selline ning samuti kontseptsioonid, mis tulenevad soovist tantsida ja liikuda, milleks on muuhulgas rõõm, seks ja ühiskond (kehade kogunemisena).
Nende kontseptsioonide küsimuse alla seadmine tundub olevat üpriski vajalik enese kunstnikust eraldamiseks. Kunstnikust, temast, kes on oma kunsti läte ja pind. Ja just soolo on see, mille puhul säärane eraldamine on kõige raskem, kuna peamine läte ja pind selles ongi (seesama) kunstnik.
Kui me käsitame kunsti kui materjalist lähtuvat loomisprotessi, siis võiksime neid materjale pidada autonoomseteks viisil, mille puhul nende autonoomsus sekkub kunstiteosesse, olenemata kunstniku otsustest, olenemata sellest, kas kunstnik on nende autonoomsusele avatud. (Isegi kui kunstnik on materjali autonoomsusele avatud, on materjal siiski sõltuv kunstniku võimekusest avatusele. Selles olukorras on kunstnik ikkagi boss, oma kunstiteose isand.) (Loe sellest lähemalt Reza Negarastani artiklist “The Medium of Contingency”.)

Tantsu/liikumise ümbermõtestamiseks ja selle üle järelemõtlemiseks tundub olevat vajalik selle lahti pookimine tantsija küljest. See tähendab, et see ei ole minust ega seotud minu võimega (tantsida/liikuda), vaid sellest kohutavast ja raskest probleemist nimega tants/liikumine. Mitte sellest, mis liikumine on, vaid liikumisest, liigutamisest kui sellisest. Mitte sellest, milliseid liigutusi mistahes põhjusel sa teha suudad, vaid puhtalt ainult liigutusest/liikumisest. Loe “liikumist” eelpool olnud lausetes mistahes muu sõnana ning see aitab mõista: loe “liikumise” asemel näiteks kõndimine, söömine, sõitmine, maaharimine, suitsetamine, valgus, armastus, ettekujutamine, vägivald, ilu…
Seega on küsimus, kas Tants või Liikumine suudab luua tantsu seejuures loomata tantsijat?
Selle õnnestumiseks peab tantsija loobuma enda kunstiteose isanda või emanda valgustunud diktaatori positsioonist. Tema suutlikkus edukalt soolot luua pole enam oluline, kaalul on värvi, pildi, keha, objektide, aja ja ruumi autonoomsed võimed.
Sa taandad end olemaks teose isand ning saad osaks sellest.
Sa ei ole enam teose ainese (sugu, kiirus, üksindus või mis iganes) katuse all ning ei tõesta enda võimekust midagi teha, vaid oled seal, proovisaalis, tühjade kätega, sisemiselt tühjendatuna ning mõtled hoopis sellest, mida liikumine tähendab puhtalt liikumisena, kuna sinu valitud elukutseks on liikumine ja tants ning sinu elukutse ei ole mitte sinu endanimeline (sa ei ole professionaalne Elizabeth, Alex või Jan).
Kas me võiksime püüda luua tantsusoolo, mis enam ei näeks välja nagu tantsusoolo ja mis poleks identne sinu endaga.

Siis me peame unustama tantsu ja tantsija ning mõtlema liikumisele.
Siis me peame unustama, et sa oled looja ja vastutasuks mõistma, et sama palju, kui sina lood liikumist, loob liikumine sind.

Ma soovin väga olla osa soolost, mis seda teha proovib.

Kuid nagu ma ütlesin, soolo tegemine on väga raske.
Soolod on turu teenistuses.
Soolosid soodustatakse olema tõukunud peaasjalikult sinust, sinu lootustest ja hirmudest.
Ma tahaksin suuta lõpetada soolode tegemise.

Jan Ritsema (13. märts 1945–10. oktoober 2021) oli Hollandist pärit lavastaja, õppejõud, tantsija, näitleja, mentor, kirjastaja ja kultuurikorraldaja. 1970. aastatel avas ta Amsterdamis kirjastuse International Theatre Bookshop, 1980. aastatel lavastas ta mitmeid n-ö Hollandi uue teatri suuna alla kuuluvaid lavastusi ning kolis kümnendi lõpus Brüsselisse. Ta oli nüüdistantsu kooli P.A.R.T.S. õppejõud alates selle avamisest 1995. aastal. 50ndates eluaastates sai temast tantsija, täpsemalt 2001. aastal koos Jonathan Burrowsiga loodud ja esitatud duetis “Weak Dances Strong Questions”, mis 2002. aastal etendus ka Tallinnas Kanuti Gildi SAALis.
2006. aastal ostis Ritsema endise klooster-kooli Prantsusmaal, St. Erme’is ning avas seal koos kaasmõtlejatega Performing Arts Forumi (PAF), mis on tänu oma asukohale ja võimalustele mitmete Kesk-Euroopa, aga ka kaugemate maade kunstnike seas populaarne residentuuripaik. 2016. aastal ostis ta Eestis, Häädemeeste vallas asuva Massiaru koolimaja ning avas ka seal residentuuripaiga, mille nimeks sai Massia ning mis on PAF-i sõsarettevõte nii sisuliselt kui ametlikult.

Jan Ritsema side Eestiga on olnud üllatavalt suur. Tema lavastusi on siin etendatud mitmeid kordi, tema initsiatiivil on loodud Massia loomekeskus ning ta on teinud koostööd mitmete Eesti kunstnikega nii siin kui välismaal. Massia loomekeskus, olles loodud olema iseseisev ning mitte ühe isiku keskne, jääb avatuks ka peale Jan Ritsema lahkumist.

Siinne tõlkeartikkel on austusavaldus möödunud aastal lahkunud Jan Ritsemale ja tema pärandile.

Swedish Dance History

Swedish Dance History on mõtete, joonistuste, esseede ja artiklite kogumik, mis ilmus aastatel 2009–2011. See oli kollektiivne ja demokraatlik tantsuajaloo kirjutamise praktika, mis lähtus mõttest, et see, kes kirjutab ajalugu, see ka omab ajalugu. Ühtegi pakutud tööd ei lükatud tagasi, ei redigeeritud ega täiendatud, mistõttu ka käesolevas tõlkes on alles jäetud teksti autori pakutud kirjavahemärgistus.

Erinevalt ajaloolaste, õpetlaste ja antropoloogide kirjapandust on Swedish Dance History kogumike eesmärk luua laiapinnalisem tantsuajalugu, mille on kirjutanud tantsukunstnikud ise.

Hõbedasena kaanetatuna ning ligi tuhandeleheküljeliste “tellistena” on kogumikud saadaval vaid paberkandjatel. Praeguseks on need huviliste kätes, mis tähendab, et müügilt kogumikke ei leia.