Artikkelnr 73

Tants ei ole koreograafia ja koreograafia ei ole tants

Mårten Spångberg, tõlkinud Ele Viskus

nr 72nr 74
Tants ei ole koreograafia ja koreograafia ei ole tants

Käesolev tekst on alapeatükk sama autori tervikartiklist “Post-Dance, An Advocacy”. Ilmunud on see järelsõnana artiklikogumikus „Post-Dance“ (2017), mis anti välja Rootsis Stockholmis 14.–16. oktoobril 2015. aastal toimunud samanimelise konverentsi järel vastavalt seal käsitletud teemadele.

On tavaline arusaam, et koreograafia ja tants on omavahel paratamatus seoses ehk et koreograafia on vahend ja tants on tulemus. Kokkuvõtvalt on selline arusaam avaldatud Ameerika koreograafi Doris Humphrey 1958. aastal ilmunud raamatus “Tantsude loomise kunst”, milles teose autor käsitleb põhjalikult koreograafiat käsitööoskusena. Seal, nagu ka selle pealkiri viitab, pakub ta välja midagi sellist: tantsude tegemise kunst on koreograafia ja tants luuakse koreograafia kaudu. “Loomise kunsti” saab loomulikult mõista kunstist eraldiseisva nähtusena ning selle esteetika sarnaneb pigem kokkamise, mootorratta hooldamise, armastuse või pokkeri mängimise kunstiga, kuid tundub, et Humphrey on kunsti üleüldse käsitööga segi ajanud. Andestust.

Siiski on tantsude loomise kunst selgelt identifitseeritud koreograafiana ning nagu mainitud, on selline lähenemine ennast kordav liikumine, kuna samal ajal on ka tants loodav koreograafia kaudu. Nii defineerivad tants ja koreograafia üksteist nagu yin ja yang, see on täiuslik harmoonia, mis on küll kõik väga hea, kuid viib selleni, et mingit välist sisendit ei saa olla. Teisisõnu on tantsu ja koreograafia vahel tugev paratamatu seos.

Veelgi on huvitav see, et Humphrey unustab eraldi defineerida, mis on tants, ning tundub, et koreograafia ongi tantsude kui selliste loomise kunst. Või et koreograafia on konventsionaalsete tantsude loomise kunst ja vastupidi on konventsionaalsed tantsud need, mida koreograafia abil luua saab. Pole ime, et koreograafid ja tantsuloojad on juba nii pikka aega üritanud teha kõike, mis nende võimuses, et pääseda koreograafiast nii kaugele, kui võimalik.

Viimase 20 aasta jooksul oleme näinud seda koreograafia ja tantsu vahelise paratamatu seose või abielu kokkuvarisemist. Selles protsessis on olnud küll tumedamaid eelkäijaid, kuid alles hiljuti on nähtavale ilmunud selle suhte mõrad. Kuigi initsiatiiv tuli küll koreograafia poolelt, siis hiljuti, eriti viimasel viiel aastal, enam-vähem alates 2012. aastast, on ka tants järele jõudnud ning on oma koreograafiast emantsipeerumise teel. Ma kasutan siin meelega sõna „emantsipatsioon“, rõhutades seeläbi selle erinemist valgustumisest või eemaletõukumisest. Emantsipeerunud inimene ei ela üksi – see on midagi, mida tants juba pool sajandit tagasi on suutnud selgeks teha –, vaid viitab uue hääle tekkimisele, maailmasse uue hääle toomisele. See on täpselt see, mis, kui mul on õigus, on toimumas tantsuga. Ning selle protsessi juures on suurepärane, et see on toimumas nii-öelda valedes kohtades, äärealadel. Veelgi parem, nendes valedes kohtades saadakse väga hästi aru, mida tehakse – mitte milline see saab välja nägema või mis vormi see võtab, vaid teatakse, millega tegeletakse.

Ometigi on seejuures vajadus mitte ainult ühe, vaid kahe lahutuse järele. Me peame koreograafia lahutama tantsust ning tantsu koreograafiast. Ja kuigi käsil on lahutamine, ei tähenda see, et nende vahel poleks armastust, oluline on nõidus maha võtta ning lubada koreograafial olla midagi muud kui tantsu ema ning vastupidi. Koreograafia ja tants on kaks eraldiseisva suutlikkusega nähtust ning on aeg lubada neil särada nii eraldiseisvatena kui ka koos.

Arhitektide kohta on käibel arusaam, et nad kardavad segadust, mistõttu nad kõike mõtteliselt tükkideks jagavad ja maju ehitavadki. Kuid kui arhitektid kardavad segadust, siis mida kardab koreograafia või koreograafid? Nad kardavad liikumist ja seetõttu seda seavadki. Koreograafia, nagu ka arhitektuur, on liikumise kodustamine või taltsutamine. Koreograafia korrastab liikumist. Teisisõnu on koreograafia struktureerimise valdkonda kuuluv. Ilmselgelt ei pea struktureerimine avalduma kasituses, tavalisuses või formaalsuses. Kuid siiski viitab struktureerimine mingi süsteemi, koodi või järjepidevuse olemasolule.

Konventsionaalselt peetakse struktuure abstraktseks, mistõttu on need maailma sisenemiseks seotud mingisuguse väljendusega, nad vajavad maailmasse lülitumist mingi väljenduse vormi kaudu. Üks koreograafia võimalusi väljenduda on tantsu kaudu, kuid see võib olla ka mingisugune partituur või algoritm, tekst või joonistus, video, film või mälestus ning seeläbi ei ole koreograafial otseselt vajadust väljenduda vaid tantsu kaudu. Koreograafia ise ei ole liikumine, vaid liikumine ühel või teisel viisil saab tekkida, kui mistahes miski loob koreograafilise struktuuriga suhte.

Koreograafiat on tavaline sõnastada aegruumi organiseerimisena, kuid selline koreograafia defineerimine on problemaatiline, kuna tekib küsimus: mis ei oleks koreograafia? Samal ajal viitab koreograafia defineerimine tantsude loomise kunsti kaudu sellele, et koreograafia on aheldatud seosesse väljendusega. Sel moel peab väljendus olema selline, nagu oleme otsustanud, et see olla võib, või vastama mingitele kriteeriumitele, kuid sel juhul ei ole koreograafial võimalik oma piiridest kunagi kaugemale jõuda ega muutuda. Esimene samm on küsida „ja“ sobitumise kohta väites, et koreograafia on aja ja ruumi organiseerimine.  Koreograafia erineb arhitektuurist, mis on ruumi organiseerimine ajas. Teisisõnu püstitab arhitektuur struktuure, mis ruumi aja dünaamikas tahkeks muudavad, koreograafia see-eest loob struktuure, mis võimaldavad aja liikumisi vastavalt ruumi stabiilsusele.

Kuid see pole piisav võtmaks kokku seda, mis koreograafia ikkagi on. Ma pakun siinkohal välja teistsuguse vaatenurga, defineerimise teistsuguse variandi, mis läheb mööda fundamentaalsest defineerimisel käsitletavast küsimusest “mis on?”. Ja ka selle asemel, et küsida, „kuidas“ koreograafia käib – lisades siinkohal dramaatilisust –, on meie siht koreograafiat defineerida hoopis selle tagajärgede kaudu.

Koreograafiat on peetud tööriistakomplektiks. Koreograaf justkui jookseks ringi tööriistade komplektiga. Mõni võib-olla jooksebki, kuid tundub, et see tööriistakomplekt on kokku pandud justkui teadaoleva põhjal. Oma raamatus toob Humphrey välja enda tööriistad. Koreograafi tööriistakomplekt tundub olevat väljendusega möödapääsmatus seoses ning see lõhnab selle järele, et väljendus on, siiski, tants. Seetõttu ongi koreograafiat peetud tööriistakomplektiks, kuid need tööriistad on tegelikult geneerilised ning rakendatavad enam-vähem millele tahes nii loomises kui analüüsis. See aga tähendab, et on võimalik eemalduda määratusest väljendada, ning sedagi, et koreograaf võib koreografeerida, nii-öelda, mida iganes.

Miks see oluline on? Sest kui koreograafi tööriistad ei ole möödapääsmatus seoses tantsuga, siis võimaldab see üleminekut koreograafia sisust kui ekpertiisi valda kuuluvast hoopis kompetentsiga haakuvaks. See omakorda võimaldab koreograafil taotleda toetust mistahes projektidele, mis ei päädi tantsuga, laval või mitte, vaid koreograafi kui sellise projektile, mida defineerivad tööriistad, mida ta kasutab. Seega võib koreograaf taotleda toetust filmile, isegi kui selles pole tantsimist, kuid see realiseerub koreograafilise kompetentsi kaudu. Või veel, koreograaf võib kirjutada romaani ilma püüdluseta saada tunnustatud kirjanikuna, vaid koreograafina, kelle väljendus võib avalduda kirjandusena. Õieti, juhul kui koreograafi tööriistakomplekt ongi geneeriline, siis ei ole koreograafi väljendusel mingit kohustust olla seotud esteetika valdkonnagagi. Nii nagu on linna planeerimisse kaasatud hulk arhitekte, võiks seal olla ka kamp koreograafe, kes kujundaksid ja analüüsiksid linnas aset leidvat liikumist ning voolamist.

Mis puutub koreograafia seosesse haridusega, siis vajab see samuti ulatuslikku ümber mõtlemist, samuti ka teadustöö valdkond. Tundub keerukas ette kujutada tantsuga seotud teaduse tegemist, ilma ühes või teises vormis rakendatavuse kriteeriumita või ilma negatiivset laadi enesele viitamiseta, milleks on näiteks teadlaste uurimused omaenda väljendusest uurija kui sellise enese väljenduse kohta. Seda silmas pidades oleks võib-olla huvitavam arendada teadlaste profiile, mis keskenduksid tantsu asemel pigem koreograafiale. Ning mõeldes tantsu valdkonna teadustöödele, tekitab küsimusi ka see, mida on näiteks doktoritöid hindaval komisjonil hinnata ning milliste kriteeriumide alusel, kui see, mida kuvatakse, on (isiklik) võimekus, mitte ettepanekud metodoloogilisteks järjepidevateks uurimusteks.

Ka koreograafia adresseerimine selle tööriistade kaudu muutub problemaatiliseks, olgu need tööriistad geneerilised või mitte. Tööriist on alati kindla suunaga, see nii-öelda tunneb oma tööd ning tegutseb soorituse või mõõdetavuse valdkondades. Tööriistal on määratud funktsioon ning sellele funktsioonile on omistatud väärtus läbi teadlikkuse või teisisõnu, on kindla suunaga tööriistal võimalik saavutada vaid seda, mida teadaolevalt võimalikuks peetakse. See on võimeline lahendama vaid neid probleeme, millel on olemas eeldatav lahendus. Muidugi on võimalik tööriista ebardlikult kasutada, näiteks kasutada kruvikeerajat jääkuubikute tegemiseks või oma mobiiltelefoni ukselävena, kuid see ei vabasta tööriista võimest, mida kinnistab teadmine tema kohta.

Teatava üldistusega saab öelda, et tööriistad on seotud tehnikaga ning tööriistade kooslus peaks koordineeritult kasutades hõlbustama millegi saavutamist. Seeläbi võib öelda, et ka tehnika on kindla suunaga ja tegutseb edu, õnnestumise ja mõõdetavuse vallas. Tantsus on veel siiani kesksel kohal tehnika ning tihti treenib tantsija end vastavalt sellele, et mingit spetsiifilist tehnikat vallata. Paljud vaidleksid sellele väitele vastu ning ütleks, et tants on ennast tehnikatest juba emantsipeerinud. Minu arvates on tants mõned tehnikad eemale lükanud, kuid arusaamine tantsust ja tantsimisest on veel tänapäevalgi tugevalt läbi tantsutehnikate konstrueeritud, täna isegi võib-olla tugevamalt, seda tänu tänavatantsude, capoeira, võitluskunstide ning improvisatsioonitehnikate mõjule, mis on kaasaegse tantsu konteksti vaikimisi sisse kirjutatud.

Improvisatsioon kannab endas motivatsiooni piiridevabaks liikumiseks, tantsuks, mis on seoses vabastatuse, isegi vabaduse arusaamadega. Tundub kahtlane treenida selleks kellegi autoriteetse eksperdi käe all, kes on arendanud välja tehnika vabastamiseks või vaba olemiseks. Parafraseerides Slavoj Zizekut võib öelda, et improvisatsioon üritab selle läbiviijat veenda selles, et ta on vaba, kuigi ta ise teab liigagi hästi, et ta seda ei ole. See ongi treening selleks, et näha välja või liikuda nii, et tunduks, justkui oleks improviseerija vaba.

Tehnoloogiaga, mis ilmselt ei ole põhjuslikus seoses masinate, aurumootorite, Tim Woodmani ega sülearvutitega, on aga teine lugu. Tehnoloogia ei ole suunatud, kuid on mõistetav pigem võimaluste seostena, mis võimaldavad mitut suunda võtta. Sellel ei ole eesmärki, ei mingit sissekirjutatud huvi, vaid on esialgselt neutraalne võimaluste kooslus. Kui tehnika ütleb juba enne, kui tegevust alustatakse, mida teha, siis tehnoloogia vastupidi on hoopis võimalus. Kui sa ei kanna tehnikaga kaasas teadmist selle kasutamise kohta, muutub see kasutuks. Tehnikad on alati silmapaistvalt kihilised, tehnoloogiad seevastu püüdlevad sujuvuse poole.

Ka tants ja koreograafia saavad sellisest suunast midagi õppida ning selle asemel, et õpilasi ja iseendid mingites tehnikates treenida – mispuhul on motivatsiooniks nende tehnikate valdamine –, saame jagatud praktikaid pidada hoopis teadmiste süvendamiseks, et tehnoloogiaid kasutada. See eristus tõstatab omakorda järgmisi küsimusi sel teema, kuna tehnika tundub olevat seoses ekspertiisiga, aina enam teadmisi aina vähema kohta, mis on mitmeti tavaline ajalooline lähenemine teadmisele, seevastu tehnoloogia tundub seostuvat kompetentsiga, arusaamisega teadmisest kui võimest leida ning aktiveerida vastavat teadmist vastavas olukorras, näiteks kaasajal toimiv jagatud teadmine võrgustike kaudu. Samal ajal on ilmselge ka see, et kompetents peegeldab neoliberaalseid suhtumisi, mis võib-olla ei oleks niivõrd soovitud.

Selle asemel, et mõelda koreograafiast kui geneeriliste tööriistade komplektist, millel on kindel eesmärk, saame mõelda koreograafiast kui tehnoloogiast, võimaluste komplektist, mille osad on seostatud, kuid mitte kindla suunaga. Kui defineerida koreograafiat tantsude tegemise kunstina, saab seda teha vaid lähtudes küsimusest “mis?”. Kui koreograafia kaotab oma paratamatuks peetud seosed ja saab geneeriliseks tööriistaks, avab see võimaluse küsida “kuidas?”, muutudes metodoloogiliseks, analüütiliseks ja kriitiliseks. Koreograafia, mida nähakse tehnoloogiana, lahustab juba eos oma suhte nii essentsi kui metodoloogia, analüüsi kui kriitikaga, nagu see näiteks on draama valdkonnas, avades selle kaudu ukse enese revideerimisele või refleksioonile, liigutuse eneseloome protsessile. Nii saab koreograafiat mõista hoopis lähenemisena, samaväärselt nii tantsule kui kirjutamisele, linna planeerimisele kui elule. Nähes tehnikat võimalusena midagi täide viia, on tehnoloogia võrdsustatav teadmisega, mis ei ole seotud teostamise küsimusega, vaid pigem võimalusena millegi järele küsida, ümber korraldada, transformeerida (näiteks täideminekuid).

Võttes koreograafiat teadmisena, olles koreograaf või mitte, ilma defineerimata teda kui kedagi, kes loob tantse, ega ka inimesena, kes paneb kokku raamatu või teeb filmi, ega ka kompetentsina mingile spetsiifilisele (neid võib olla ühe inimese puhul mitmeid) väljendusele läheneda, saame seda näha võimalusena rakendada maailmas navigeerimise vorme. Kui koreograafiat mõista teadmisena, saab sellest elule lähenemise ja elu läbiviimise viis.

Rootsi päritolu koreograaf ja teoreetik Mårten Spångberg elab ja töötab nii Stockholmis kui Brüsselis. Ta on looja ja etendajana aktiivselt tegutsenud 1994. aastast, lisaks kureerinud näitusi, juhtinud Stockholmi Ülikoolis koreograafia magistriõppekava, kirjutanud raamatuid, artikleid ja blogisid ning initsieerinud mitmeid projekte. Vabal ajal naudib ta mootorrattaga sõitmist. 

Pikemalt leiab Mårten Spångbergi kohta siit.