Sündisin 6. aprillil 1966 Kuressaares ja mu lapsepõlv möödus Orissaares. Minu neiupõlvenimi on Põldemaa. Mu ema Salomonia, keda kutsutakse Salmeks, oli oma pere kümnes laps. Pärit on ta Muhust Külasema külast. Ema õppis Kuressaare ametikoolis üleriiete rätsepaks. Võimlemisõpetajaks oli seal Anna Raudkats, kelle tundides ema osales. Hiljem oli ema Orissaare rahvakunstimeistrite koondise UKU raamatupidaja ja kõrgema järgu tikkija. Nüüd, kõrges vanuses, ta enam ei tiki, nüüd tikin mina. Isa Ilmar oli pärit Muhust Soonda külast. Ta sündis jalatallad koos ja sellel ajal tehti sellist eksperimenti, et üks jalg väänati kipsi ja teisel lõigati luu katki ning lasti kokku kasvada. Isa jalad olid erinevad. See, et tütar tantsib – teeb jalgadega seda, mida tema teha ei saanud –, oli talle väga tähtis. Isa oli ehitusinsener ja elektroonikamees, elu lõpu poole amatöörist filmioperaator. Kui tehnika oli katki või midagi oli vaja kiirelt tehniliselt lahendada, siis isa parandas või leidis toimiva alternatiivi. Olen ikka öelnud, et olen telekaparandaja tütar. Tänu sellele on tehniline taip mul veres.
Minu esimene tantsukogemus on seoses legendaarse Telepoisiga, keda enne lastesaateid näidati – ta kõndis üle ekraani, võttis esimese positsiooni ja lehvitas. See oli esimene koreograafia, mille selgeks õppisin. Kõige suurem väljakutse oli mu jaoks esimese positsiooni võtmine. Ükskord sattus naabritüdruk külla ja mina tegin taas Telepoisiga liikumist kaasa. Sõbranna vaatas mind kui veidrikku ja küsis: “Mis sa teed?” Avastasin, et kõik ei teegi niimoodi. Kõik ei tantsigi kaasa. Teadlikkus, et tantsin, tuli lasteaias – seal õpiti igasuguseid tantse. Ühest esinemisest Orissaare kultuurimaja laval on foto, millel tantsisime paari vahetusega ringtantsu. Meil oli üks poiss, kes ei saanud üldse aru, kus ta olema peab. Esinemise ajal läksin ma ja panin ta õige koha peale, korrigeerisin teda nagu pedagoog, selmet lasta tal puterdada ja külma kõhuga oma asja tantsida. Panin ta paika ja siis tantsisin ise edasi.
Saaremaa ja Muhu olid kinnises piiritsoonis, liikumine mandri vahet käis kutsete ja erilubadega. Orissaares asus eriinternaatkool närvihaigetele lastele. Sealsed lapsed ei olnud tegelikult kõik psüühiliste probleemidega, lihtsalt kui üldhariduskoolis ei saadud kellegagi hästi hakkama, siis üpriski kergekäeliselt saadeti nad Orissaarde. See ei olnud koloonia, vaid koht lastele, keda tuli rahustada. Kooli suunati psühhiaatriks Mallika Moks, kes oli õppinud Vanemuise balletistuudios. Noore inimesena otsis ta lisaväljundeid ja hakkas kultuurimajas juhendama balletiringi, kust on tantsu juurde jäänud päris palju inimesi. Seal käisid praktiliselt kõik esimese kuni kolmanda klassi tüdrukud ja mõni huviline ka vanematest klassidest. Alguses oli meid väga palju, isegi poisid käisid. Igal õhtul esmaspäevast reedeni kell viis oli balletiring, kus alguses tegime treeningu (stange) ja pärast õppisime repertuaari. Ta õpetas oma kogemusest ja viis meid täiskiirusel balletimaailma sisse. Talvel oli esimene esinemine, kus Mallika soleeris ja õpilased olid kordeballeti osas või lihtsamates numbrikestes. Minu esimene duett oli koos sõbrannaga “Karutants” Entel Tenteli laulule “Kaks Otti”. Kevadel lavastas Mallika meiega juba “Pähklipureja”. Kodus tuli kõikidel endale kostüümid õmmelda – enda omad on mul siiani alles.
1975 sai Ida Urbel seitsmekümne viie aastaseks ja Vanemuises toimus tema auks juubelikontsert. Mallika viis meid sinna esinema. Mäletan bussisõitu Tartusse, mis on praegugi pikk, aga sellel ajal oli veel pikem. Tartus näidati meile Toomemäge, elasime kuskil hosteli-tüüpi odavas öömajas. Käisime Vanemuises balletitundi vaatamas, mida viis läbi Alla Udovenko (Lilleorg). Meie istusime stange all ja vahtisime tantsijaid, kes krabisesid liikudes. Hiljem seletati meile, et neil oli retuuside all kile, et rohkem rasva põletada. See kogemus lisas maailmale hoopis teise mõõtme. Vanemuise koridoris tuli meile vastu Kaarel Ird, lapse jaoks suur ja hirmuäratav, ja ütles: “Nüüd ma näen, et ballett on jõudnud ka Saaremaale!” Meie esitasime kontserdil Johann Straussi “Trik-trak polka”, mis oli väga kiire ja ülejäänud kontserdist täiesti erinev, kuna rohkem lapsi seal ei olnudki. Ülejäänud olid klassikalise balleti numbrid. Saal möirgas naerda, sest me mõjusime nii ootamatuna. Seega oli mul au oma akadeemilise lava teed alustada Vanemuise laval Ida Urbelile tantsimisega. Lapsena ma selle erakordsusest aru ei saanud, aga hiljem jõudsin ringiga Urbeli juurde tagasi. Kui oli Urbeli 100. sünniaastapäev ja mina olin juba Viljandis õppejõud, tegin Urbelist konverentsil ettekande, mis oli põnev taaskohtumine ja äratundmine, sest minu ja tema tantsutee esimene ots olid väga sarnased, ka tema oli Ugala juures liikumisjuht.
Balletikooli jõudsin tänu Mallikale, kes minu ja ühe minust aasta vanema tüdruku käe kõrvale võttis ja balletikooli katsetele viis. Saime mõlemad sisse. Mina olin kümneaastasena õiges vanuses, aga sõbranna pidi jääma ühte klassi kordama ja ta loobus. Alguses ei tahtnud ma üldse Tallinnasse minna. Ei tahtnud kodust lahkuda. Otsus, et ma kindlasti ei lähe, tuli suvel maasikaid rohides – tõusin vao vahel püsti ja ütlesin emale: “Ma ei lähe.” Ma ei mäleta, kuidas see otsus muutus, aga ühel hetkel lihtsalt olin Tallinnas. Alustasin õpinguid 1976 üldhariduskooli neljandast klassist ja õppisin balletikoolis viis aastat kuni põhikooli lõpuni. Sellel ajal oli põhikool kaheksaklassiline. Meid oli klassis kakskümmend neli last – neist üksteist tüdrukut väljastpoolt Tallinna.
Laupäevad olid ka koolipäevad ja koju lasti üle nädala. Enamik meist olid Tartu tüdrukud ja nemad läksid kell kolm Tartu rongile. Minul jäi veel kaks tundi oodata, sest Saaremaa ekspress väljus alles kell viis. Pool kümme õhtul jõudsin Orissaarde. Ema võttis mu bussi pealt ja jooksime alevisauna – sellel ajal käisid kõik seal. Esmaspäeva hommikul läksime isaga esimesele praamile. Mina magasin autos, isa tõi mind Toompeale ja sõitis ise tagasi saarele ning läks tööle. Selline sõitmine, aga aeg perega koos olla oli niigi napp. Muidu oleksin pidanud juba pühapäeva õhtul poole seitsmest bussi peale minema. Kerge selline elukorraldus ei olnud, aga laps kohaneb ju kõigega. See aeg oli hea elukool, harjutused iseseisvaks eluks.
Balletikool oli väike kool hästi toredate õpetajatega, aga paraku väljendus loovus koolis igal pool mujal kui tantsus. Kõik oli täiesti valepidi – ballett oli ainult tehnika, treening ja raamistik. Nühkisime stange ääres ja ükski erialaõpetaja ei toetanud selles osas, mille teenistuses see klassikatehnika on. Mida see tähendab ja milleks seda vaja on? Eesmärk oli tantsutehnikat perfektselt sooritada. Kooli õpilastel oli vaba pääs Estonia teatrisse ja veetsime seal praktiliselt iga õhtu – see oli meie õhtune meelelahutus. Vaatasime kümneid ja kümneid kordi “Giselle´i”, “Luikede järve” ja kõike muud. Operetid olid muidugi omaette teema. “Rose Marie´d” nägin vist isegi sada korda. Omaette elamus oli pärast etendust lava taga autogramme küsimas käia. Etenduste ajal vaatasime meie aga vaid tehnikat, sest koolis ainult sellele tähelepanu pöörati – õigele ja valele; õnnestunud ja ebaõnnestunud tehnilisele sooritusele. Oskasingi vaadata ainult seda, kas artist täna koperdas, kas tema jalg ei olnud piisavalt välja pööratud või ei olnud ta täna tuurides telje peal. See ei olnud üldse tähtis, miks nad seal laval üldse on ja millest lugu rääkis. See oli kooli viga, et meid ei aidatud sellel teel ja sestap olimegi lõpuks lihtsalt väikesed robotid. Tuli nõutavad elemendid sooritada ja kui ei õnnestunud, siis tuli lahkuda. Loovus tantsus oli null. Hirm eksida oli suur, mistõttu ei olnud ka julgust improviseerida.
Koolis väljendus loovus kunsti- ja kirjandustundides ja isegi klaveriõpetuses. Meil oli väga hea kirjanduse ja eesti keele õpetaja Sirje Orvet, kes oli ka raamatukogu juhataja ja meie klassi lemmik. Aeg-ajalt juhtus jälle, et hommikul kell 7.45 algas tund, kõik oli pime ja külm. Kõik olid alles unised ja siis tuli ta küünlaga klassi, pani selle põlema ja hakkas rääkima õudusfilmidest, mida ta eelmisel õhtul vaadanud oli. Ta tutvustas ka vanalinna kummituslugusid ja saatis meid Tallinna vanalinna kolama ning sealt lugusid otsima, mis tuli hiljem kirjandiks vormida. Enne 80ndate olümpiamänge oli vanalinn väga räämas ja paljudesse hoovidesse-majadesse sai lihtsalt sisse kõndida. Leidsime sealt igasugu huvitavaid asju, mida muidugi kaasa võtta ei tohtinud. See oli põnev ja toitis fantaasiat. Kirjutasime raamatuid ja muinasjutte ning pidasime päevikuid. Balletikoolist läksingi ära teadmisega, et minust saab tulevikus lastekirjanik.
Kool oli kakskeelne. Viis aastat olid ainetunnid eraldi, aga kursustel jätkus õpe eesti keeles. Kuna minu klassis oli rohkem eesti kui vene lapsi, siis venelased õppisid kiiremini eesti keele selgeks kui meie vene keele. Aitasime üksteist keele õppimisel. Meil oli Pärnust üks vene tüdruk – Dana Krajevskaja –, kes on Tšehhis Olomozi Ooperi- ja Balletiteatri endine tantsija ja praegu repetiitor. Tema tõesti tahtis karjääri teha ja tegigi. Ta oli alguses täiesti umbkeelne. Teine kakskeelne tüdruk oli Diana Majevskaja Jõgevalt. Tema õppis ja tantsis lõpuks nõukaajal hästi kuulsas läänelikus Leningradi Music Hall`is. Kui meie suured kooliõed Kaie Kõrb ja Anu Ruusmaa olid abituriendid, siis oli moekeeleks rääkida segakeelt, nii et osad sõnad olid eesti, osad vene keeles. Abituriendid rääkisid sedasi ja meie nooremad kopeerisime, sest see tundus nii põnev.
Elasime Toompeal Kaubandustehnikumi ühiselamus, mille esimene korrus oli balletikooli õpilastele. Akendest oli vaade Balti jaamale ja aknast alla olid Patkuli trepid, mistõttu olid akendel trellid ees. Seinad olid meeter kakskümmend paksud. Mängisime Toompeal ühikalastega peitust, jooksime ümber Snelli tiigi ja lugesime Patkuli treppide astmeid. Ühikas tegime kõik lollused ära, mida teha andis, alates pasteerimisest, lõpetades vaimude väljakutsumisega, kes siis enam ära minna ei tahtnud. Täielik laagrielu, kõik mängud said mängitud. Meil olid muinasjutuõhtud – lõime üheskoos lugusid, kus igaüks ütles ühe lause –, näitemängud, kostüümidraamad ja missivalimised. Seda fantaasia- ja kultuurikümblust on raske kirjeldada. Ükskord näiteks seisis minu pinginaaber Jana Vanamölder, kes hiljem õppis Moskvas kinematograafiat ja töötab praegu välisministeeriumis, öösärgi väel arabeskis voodi peal ja röökis: “Ma olen isa Goriot`!” Meil oli ka telekas ja nägime hääleta Soome televisiooni, mis Toompeale levis. Läbi udu nägime rootslaste tehtud “Pipi Pikksuka” filmigi ära.
Ühikas oli viis tuba – üks poistele, neli tüdrukutele – ja pesuruum. Toad olid erineva suurusega. Ühte tuppa mahtus meid kümmekond, seal olid reformvoodid, kaks nari ja öökapid. Selle toa ees oli läbikäidav tuba, umbes neli korda neli meetrit, milles oli kaks narivoodit. Kõige suuremasse tuppa mahtusime kolmeteistkümnekesi. Suurte tüdrukute toas oli viis-kuus inimest ja poiste toas vastavalt vajadusele. Poiste toas oli ka Teet Kask, kes oli meist noorem. Tema oli hea sõber ja käis meie kambaga ringi. Mingil hetkel tulid kooli kaks plikat – Age Oks ja Dagmar Rang-Saal, kes olid hästi armsakesed, nunnud tüdrukud.
Hoovis elas lisaks territooriumit valvavale suurele hundikoerale ühika komandant, kuri tädi, ja tema mees. Iga kahe nädala tagant toimus voodipesude vahetus. Meid koolitati kiiresti välja, kuidas kõige mugavamalt tekki tekikoti sisse panna – mõni täiskasvanu ei oska seda senimaani sujuvalt ja kiiresti teha. Majas oli ahiküte, hommikul seitsme paiku lõi komandandi mees põmaki! ukse lahti ja tuli ahju kütma. Meil oli kell seitse äratus ja parasjagu oli riidesse panemise aeg. Õppisime kõik nagu Mary Poppinsid öösärgi all riideid vahetama, kuna kunagi ei teadnud, millal kütja saabub. See oli veider. Mees ise oli miilits, vana (meie meelest!) ja kõhukas. Kaubanduskooli tüdrukud ristisid meie ühika Kunderi nimeliseks nunnakloostriks, sest värav keerati õhtul punkt 10 lukku ja hilinejaid sisse ei lastud.
Linna minnes pidi kasvataja juures olevasse logiraamatusse end kirja panema. Esimene tee, mille selgeks õppisime, oli Jäätisepaviljonini, mis asus praeguse Harju tänava uisuplatsi juures. Seal müüdi vahvlijäätist, millesse suruti kulbiga jäätisepall sisse – see oli nõukaajal täiesti ulme. Seal oli viis-kuus müügiauku ja pikad järjekorrad. Järgmine tee viis Raekoja platsile ja edasi jõudsime Estonia teatrini. Areaal muudkui laienes. Õhtuti jooksime ühikast ümber Toomkiriku kooli sööklasse sööma. Meil oli päevas kolm toidukorda. Läksime tagauksest sisse, kus koridoris kahel pool olid külmunud lihakered, aga toidulauas me seda liha enamasti ei näinud – nagu tol ajal ikka. Kui koolitoit ei maitsenud, läksime Toom-Kooli tänavalt alla, kus lossiplatsil paremat kätt oli väike pood (praegu peen restoran). Sealt ostsime saiakesi ja limonaadi, nende peal kasvasimegi. Kodust olid kaasas ka moosid ja hoidised.
Pärast põhikooli jätkas meist balletikoolis ainult kolm tüdrukut, kellest kaks selle ka lõpetasid. Dana Krajevskaja, kellest eespool juttu oli, ja Tartust pärit Piret Viikholm (Laanelepp), kes oli aastaid Vanemuise balletitantsija ning on hetkel Jaanika Võimlemiskooli balletitreener. Kool ütles enamikule, et potentsiaali ei ole ja olime sellega täiesti nõus. Meie lennuga juhtus see õnnetus, et esimesel aastal olnud õpetaja Tamara Judinast sai Kõrreveski ja ta läks dekreeti. Teisel aastal tuli uus õpetaja, kes oli ise teatris baleriin. Meie klassikatund oli hommikuti kell 7.45, mis oli lausa kuritegelik, sest kehad veel magasid. Isegi hommikust me enne süüa ei saanud, sest hommikusöök oli pool üheksa. Koolitädi lõpuks halastas ja keetis enne tundi teed. Igaühel oli kapis tükksuhkru pakk – suhkur pidi endal olema. Vähemasti sai midagi sooja, aga see oli karm ja kindlasti mitte produktiivne. Mingi hetk läks uus õpetaja ka dekreeti ja õpetama hakkas tema mees, Estonia balletiartist Basihhin. Tema oli nalja- ja pullimees ja tal oli täiesti ükskõik, mida meie seal stange ääres tegime. Mingi osa tunnist näitas ta klaveri juures, kuidas meie kõike valesti teeme, mis oli muidugi kohutavalt lõbus – aga me ei õppinud midagi. Kolmandal aastal hakkas legendaarne õpetaja Ilse Adusson meiega nullist peale, kuna olime tehniliselt täiesti paigast ära. Tegime edusamme, aga arengus olime teistest ikkagi maas ja edenemine oli üle kivide ja kändude. Meist ei oleks saanud Kaie Kõrbisid, potentsiaal oli viienda rea tantsijaks saada või varieteesse minna. Mõlemad olid sellel ajal halvad valikud. Balletikooli kursused ei andnud ka keskharidust ja pärast ei oleks saanud ülikooli minna. Pedast ei teadnud ma sellel ajal midagi, mistõttu mõtlesin, et minu kutseline tantsutee balletikoolist lahkumisega lõppeski. Need viis aastat balletikoolis toitsid mind tegelikult läbi terve edasise tantsutee – sellevõrra oli mu elu lihtsam.
Tulin tagasi Orissaarde. Endised klassikaaslased olid veel mõned aastad balletiringis käinud, aga Mallika Moksil sai suunamisaeg läbi ja ta kolis Tallinnasse. Tunde oli hakanud andma üks Tartu Ülikoolis kehakultuuri õppiv endine võimleja Ene Laak, kes laulis solistina ka kohalikus vokaal-instrumentaalansamblis Bukett, mis mängis tolle aja muusikahitte. Minu klassiõed olid ansambli tantsutüdrukud ja mind võeti kampa. Tantsisime kuuekesi. Meil olid kindlad koreograafiad ja kihvtid kavad – seal õppisin päriselt tantsima, mitte tehnikat esitama. Olime atraktiivsed ja esinesime nii saarel kui mandril. Buketiga esinemised olid hea elukool. Alaealistena olime oma tantsusõpetaja valvsa pilgu all. Pärast esinemist võisime muidugi peol edasi tantsida ja täiskasvanutega suhelda. Nägin, kuidas elu käib ja õppisin, kuidas peol käituda. Käisime ka rühmvõimlemisvõistlustel – seal jäime tehniliselt teistele kõvasti alla, aga kuna meil olid kelmikad patsis soengud, olime säravate silmade ja kaasahaarava emotsiooniga, siis saime kahel esimesel aastal artistlikkuse eest eripreemia. Kolmandaks aastaks said teised ka aru, et lihtsalt tuima näoga tehnikat nühkida ei ole mõtet, ja siis olid kõigil patsid peas ja suu kõrvuni.
Meiega koos tegutses ka Anne Keerd, kes ka kunagi balletiringis käis ja oli nüüdseks jõudnud Pedasse ehk Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kultuurhariduse osakonda tantsu erialale Mait Agu esimesse lendu. Tema õpetas meile Maidu “Viimse reliikvia” tantse, mis samuti esinemiskavades sees olid. Anne kutsus mind ja mu sõbrannat Jannet oma Peda kompositsioonitöösse. Tegelikult tohtis Pedas ainult oma kaastudengeid kasutada, aga Anne oli alati kergelt iseseisev ja pealegi Maidu lemmik, mistõttu tal lubati meiega töötada. Ta tegi meile väga ilusa tantsu, olime toon-toonis sinistes kostüümides ja mina lugesin alguses Marie Underit. Sõitsime Jannega Tallinnasse Maidule ette tantsima. Pärast etteastet ütles Mait Annele: “Ei sobi. Tee ümber!” Maidul oli Leningradi kool all – õpilasele tuli kogu aeg “peale hüpata”, miski pidi kogu aeg halvasti olema. Aastatega muutus ta muudkui leebemaks, aga alguses oli tal tarvis end hirmsasti tõestada. Mina ja Janne pidime aga järgmiseks õhtuks koju jõudma. Anne vaatas meile otsa, kas oleme nõus. Meie olime väga entusiastlikud. Mait veel üllatus: “Kas te tõesti olete nõus?!” Tegime öösel Laial tänaval proovi ja pühapäeval tuli Mait, kaks mudilast (Märt ja tema õde) näpu otsas, ning tantsisime uuesti. Oma koolitöö sai Anne tehtud. Tänu sellele kogemusele sain teada, et selline kool ja eriala on olemas. Pärast keskkooli lõpetamist oli mul tuleviku osas kaks huvi – bioloogia Tartu Ülikoolis või koreograafia Tallinnas. Keemia oli mul koolis nõrk ja sain aru, et bioloogiasse ma sisse ei saa. Tantsuga aga ei olnud probleeme. Tulin Tallinna.
Tehnikates oli mul katsete ajal lihtne, aga tuli esitada ka oma tants. Lõin selle Anne abiga. Tantsu sisuks oli üks Juhan Peegli ballaad, mille Veljo Tormis viisistas. See legend on mind terve elu saatnud. Sajandeid tagasi levis must katk, mis suure osa eestlastest välja suretas. Muhusse Võlla külla ei olnud katk veel jõudnud ja noored käisid kiige juures laulmas ja kiikumas. Ükspäev ei tulnud üks tüdruk enam ligi, jäi eemale seisma. Tuli välja, et nende peres oli keegi mandrilt tulnud ja katku kaasa toonud. Ta ei tahtnud teistele seda edasi anda. Külatüdrukud pidasid nõu, läksid eemalseisja juurde ja tõid ta enda sekka. Seejärel joosti koju, pandi oma kõige kaunimad riided selga, punuti pärjad pähe ja mindi lauluga merre. Lõpuks olid ainult pärjad vee peal – nad olid surmast üle. Võimas materjal. Esitasin katsetel oma tantsu, kui keegi samal ajal Maidu ruumist välja kutsus. Mina jätsin tantsimise pooleli. Teised ütlesid, et tantsiksin edasi. Mina vastasin, et ma ei saa. Ootasime nii kaua, kuni Mait tagasi tuli. Olin nii palju vaeva näinud ja mulle oli tarvis, et Mait seda näeks. Sellel hetkel mina seda ei teadnud, et Maidu jaoks olin ilmselt juba koolis sees, kuna ta teadis tänu Annele mind ja mu balletikooli tausta.
Peda lennu moodustasid tantsu-, näite-, orkestri- ja koorijuhid. Minu aastal anti alguses riiklikult tantsule neli kohta. Tantsus olid sellel ajal ettevalmistuskursused ja kui noor need läbis, oli ta automaatselt koolis sees. Kaks kohta läkski sedasi ära, aga sisseastumiseksamites maksimumtulemusega läbinuid oli rohkem kui kaks. Mait läks Kultuuriministeeriumisse kohti juurde nõudma. Ta võttis minu ja ühe tulevase kursusevenna kaasa, et meid vajadusel ette lükata. Istusime koridoris ja olime salarelvana ootel. Lõpuks oli meid kursusel kümme tudengit. Esimesel kursusel läksime terve lennuga kohe kolhoosi, kus sõbrunesime ja kokku kasvasime. Kui tagasi tulime, võeti kõik poisid sõjaväkke, aga uued poisid, kes olid sõjaväe läbi käinud, tulid asemele. Sellel ajal oli venestamise tippaeg, aga seda võeti nii möödaminnes, programmiline tuli lihtsalt ära teha. Usku ei olnud sellesse kellelgi.
Minu kursuse põhiõpetaja oli Mait Agu. Maiduga oli nii, et kõik teietasid teda, kuni ta elupäevade lõpuni ja Mait teietas ise ka kõiki. See ei tähendanud seda, et omavaheline suhtlus vaba ei olnud. Kogukond hoidis kokku. Lihtsalt tuli teada oma rolli, millal oldi õpilane, millal kolleeg. Lisaks põhiõppele kutsus Mait meid oma estraadistuudiosse, kus võisime tagareas tunde kaasa teha. Seal treenisid estraaditantsijad ja nimekad hobitantsijad, ka Ele ja Kaja Kõlar näiteks. Seal tegeleti kaasaegsemate liikumistega kui koolis. Koolis olid ikka karaktertants, ballett ja rahvatants. Klassikat andis Ülle Tomingas – minul oli kursusel ainsana balletipõhi, aga koolis suurt arenguhüpet enam ei toimunud. Ülle ütles mulle: “Ma näen, et ka sul on vigu, aga teised on palju hullemad ja mul ei ole mõtet sind parandada.” Selle peale ei olnud hiljem enam mingit motivatsiooni seal stange ääres areneda. Ma ei suutnud iseseisvalt oma arengut juhtida. Tegin lihtsalt ära. Eesti tantsu andis Angela Arraste. Ma olin alguses täiesti rahvatantsukauge inimene, aga Angela suutis selle mulle söödavaks teha. Balletikooli ajal toimus enne üht jaanipäeva saarel mingi kontsert, kus esinesid ka rahvatantsijad. Mina oma balletikooli taustaga vaatasin neid ja see oli õudne. Ma ei saanud aru, kuidas tantsijad ei oska oma keha hoida, kuidas nad ei taipa varbaid sirutada ja kuidas nad ei suuda ühtemoodi sünkroonis tantsida. Mu väärtushinnangud olid vildakad ja sellest tekkis rahvatantsu suhtes vastumeelsus. Sama meelestatusega läksin ülikooli.
Esimesel kursusel, kui novembris kolhoosist tagasi tulime, teatas Mait, et mina hakkan nüüd folk-show‘sse sisse õppima, sest Inna Sulg läheb dekreeti. Pidin tund enne esinemist kohal olema, tegime proovi ja läksingi esimesse kuue naisega tantsu “Eidekene ketrab” sisse. Maiduga õppisin väga kiiresti koreograafiat omandama – aega ta ei andnud. Mingit nämmutamist ei olnud. Korra näidati ette ja kohe lavale. Mait tahtis, et kontsentratsioon oleks maksimaalne. Algas minu folgiperiood. Alles sel ajal õppisin tegelikult professionaalselt esinema ja tantsides rolli kehastama. Minu esimene tantsupartner oli Enn Meiesaar, hiljem Almer Jansu. Trupis oli veel lisaks teistele Ülle Tomingas, Angela Arraste ja Mait ise. Olime Puhkeparkide direktsiooni alla kuuluvad atesteeritud teise kategooria balletiartistid, Ülle oli ainuke esimese kategooria oma, kuna tal oli vastav, st balletkooli haridus. Saime punktitasu. Esinesime Viru hotelli keldris Viru varietees igal kolmapäeval kell viis ja reedel kell üheksa, siis kui varietee põhiprogrammi ei toimunud. Meie tegime rahvalikumat programmi kui Viru varietee – lustakad tantsud rahvariietes, publiku tantsitamine, kiired pöörded ja natuke säärejooksu. Hiljem tuli uus folgikava, mille sünni juures isiklikult olin. Seal olid näiteks tantsud “Kodukotus” ja “Istsõ ma maailma veerekese pääl”.
Koolitundides tegime puhast lavarahvatantsu. Mait tegi tantsupidude jaoks tantse ja meie olime esindusrühm, kelle peale ta lõi ja kes ette näitas. Maidul pidi iga liigutus olema mõtestatud või põhjendatud. Maidul läks alguses omajagu aega, et mind täielikult tantsima saada – balletikool oli mu väljenduslikkuse tugevalt kinni löönud. Ükskord ei sobinud Maidule Rakverre “Põhjamaad” õpetama minna ja ta saatis mind. Esimese hooga olid kõigil näod pikad, sest nad ootasid Maitu. Mina õpetasin aga nii, nagu Mait õpetas ja ära minnes olid lõpuks kõik suud kõrvuni ja tõstetud olemisega.
Sellest ajast on mul palju erinevaid diplomeid. Näiteks esimese meeste võistutantsimise laureaadi diplom. Angela Arraste on pärit Karksi-Nuiast, kus tema ema, Lille Astra, oli väga tugev tantsujuht. Nad otsustasid Viljandis meeste võidutantsimise korraldada. Angela pani Maidule pähe, et Peda peab ka kindlasti osalema. Mait võttis tantsu “Istsõ ma maailma veerekese pääl” – ehal käimise lugu –, kus originaalis on neli meest ja neli naist ning tegi selle ümber kaheksale mehele ja ühele naisele, kelleks olin mina. Hüppasin kõigi tüdrukute eest. Ülikooliõpingute ajal toimus ka esimene “Tuljaku” võistutantsimine nii rühmadele kui ka soolopaaridele. Koolist oli kaks paari – mina ja Almer Jansu, kes hiljem oligi mu põhitantsupartner, kuna oleme mõlemad lühikesed, ning Mari Orgulas ja Raido Vals, kes olid pikad ja ilusad nii-öelda läti paar. “Tuljak” sai viimse nüansini lihvitud ja laureaatideks saime mõlemad, aga esimesteks valiti ikkagi pikad ja meie lühikestena saime teise koha.
Filharmoonias toimus solistide konkurss, solistid ja soolopaarid. Solistide grupiks nimetatakse kuni nelja tantsijat. Meie kursuselt osaleski kaks paari. Esitada tuli üks rahvatants ja üks karaktertants. Meie tantsisime üht hispaania sigidiljat Pjotr Tšaikovski balletist “Uinuv kaunitar”. Tehniliselt üsnagi keeruline. Konkurss toimus laupäeval, reedel oli folk. Mul tekkis Virus meeletu kõhuvalu, arvatavasti pimesool. Suutsin ainult kõveras olla. Kellegi ema oli meedik ja tema ütles, et tuleb konjaki sisse munakollane segada ja ära juua – see aitab. Saatsin Almer Jansu kööki konjakit ja muna tooma. Tema tuli tagasi klaasi viinaga, sest ei konjakit ega ka muna ei olnud. 150 grammi viina mulle, kes ma viina üldse ei joo. Mul ei jäänud muud üle, kui viin sisse võtta, sest midagi tuli ju teha. Kartsin, et pimesool lõhkeb ja vean teisi alt, kui järgmisel päeval konkursil ei osale. Jõin viina ära, maitset sel hetkel ei tundnud, kuna nii valus oli. Komberdasin marsa peale ja kukkusin kodus kohe magama. Hommikul ärgates oli õrn valu. Läksin kohale. Tegime soojaks, aga ühtki painutust ma teha ei julgenud, kuna kartsin, et siis kohe rebeneb ja tuleb kiirabi. Laval teen ja kui sealt viiakse, siis on okei. Rahvatantsu esitasime ära, seal midagi keerulist ei olnud. Tuli teine tants. Otsustasin, et pärast seda olgu või must maa. Teise paari tüdruk oli kena tõmmu lokkis juustega kursaõde, mina kahvatu kartulikoor tema kõrval. Kõik painutused ja pöörded tegime ära, mingit valu ma ei tundnud. Afektiseisundis ja adrenaliin põhjas ei jäänud kehal muud üle, kui end lihtsalt kokku võtta. Ka selle konkursi võitsime ja pimesool on mul siiani alles. Lava on ikka tervendanud – folk-show´s läksin ükskord lavale 40-kraadise palavikuga, sest asendajaid lihtsalt ei olnud. Järgmine päev olin terve.
1985 toimus Moskvas noorsoofestival. Suur staadion ja tohutu kontsert. Kontserdi lavastaja ei saanud oma tööga hakkama. Maidul oli tantsupidude lavastamise kogemus olemas ja siis ta sügeles seal, kas minna appi või mitte. Teda ajas närvi, et kõik oli täielikus kaoses. Meie julgustasime teda. Ta läks, pani asjad toimima ja lõpuks käis pealavastaja teda muudkui kättpidi tänamas. Moskvas oli muidugi pidevalt kontroll peal ja kui keegi välismaalastega rääkis, siis võttis KGB ta kinni, kuulas üle ja vajadusel saatis koju. Meie kursuselt pandi ka kaks tüdrukut lennuki peale, sest nad olid mingite itaallastega tutvunud. Elu selle pärast muidugi elamata ei jäänud. Käisime rahvusvahelistes ööklubides, kuhu nõukainimesed tegelikult minna ei tohtinud. Rääkisime valjusti eesti keeles ja see kõlas nagu soome keel, nii saime igale poole sisse.
Ülikooli lõpetasin 1988. aasta kevadel. Lõpupilt on tehtud sinimustvalge lipu all. Meil olid siis rahvuslikud värvid juba lubatud. Sellel suvel toimus üliõpilaste laulu- ja tantsupidu Gaudeamus Kaunases. Tantsisime Maidu “Viimse reliikvia” vabadustantse. Ta lavastas siniste lühikeste, mustade mulgi ja valgete setu meeste kuubedega tantsu “Iga mees on oma saatuse sepp”. Eestlased käisid seal uhkelt oma rahvuslipukestega ringi. Lätlased-leedukad küsisid, mis värvid need veel on. Nemad ei teadnud sellisest vabadusest veel midagi. Rääkisime neile ja järgmisel hetkel osteti poed kollastest, valgetest, punastest ja rohelistest paeltest tühjaks. See oli üks Baltimaade ühise rahvusliku ärkamise algus.
NSV Liidus teati Maitu kui inimest, kes suudab suuri kontserte korraldada. 1988. aasta sügiseks – kui vabadus juba tulema hakkas – telliti ta Indiasse lavastama kontserti, mida pidi vaatama Mihhail Gorbatšov. Mait oli selleks ajaks loonud juba tantsuansambli Soveldaja ja meie olime tema tantsijad. Lisaks meile olid veel kaks kollektiivi – ukrainlased ja tadžikid. Proovid toimusid augustikuus Moskvas. Olime seal ja vaatasime juhuslikult tekstitelevisiooni – kui parasjagu saateid ei olnud, siis edastati infot tekstina. Lugesime ja saime aru, et Tallinnas on mingi jama. Sellel ajal asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Hirvepargis toimus miiting. Meie esimene mure oli see, et ei saa enam koju tagasi. Õnneks saime. Sügisel sõitsime juba Indiasse. Seal tekstitelevisioonis jooksis jälle Tallinn läbi, aga kõik oli võõras keeles, nii et millestki aru me ei saanud. Iga kord, kui kodust ära sõitsime, oli hirm, et me ei saa enam tagasi. Indias olime alguses kaks nädalat New Delhis. Tegime proove ja elasime luksushotellis, kust meid kolm päeva enne kontserte välja visati, sest sinna tuli Gorbatšov. Meid majutati lennujaama hotelli. Sõime seal oma esimese õhtusöögi ja järgmisel päeval olid pooled tantsijad rivist väljas. Saime mingi rõveda kõhuviiruse, ilmselt kannuveest. Nii hullu kehalist seisu ma oma elus ei mäletagi – mitte midagi ei püsinud sees. Õudus. Tuli pisike hindu doktor, tegi tagumikku süsti ja järgmist kahtekümmend nelja tundi ma ei mäleta. Kaotasin päevaga 5–6 kilo. Teised käisid ilma minuta peaproovi tegemas, aga esinemiseks öeldi, et ei ole midagi, ajad kargu alla. Tõusin püsti, jalad värisesid ja jõudu ei olnud. Lisaks rahvaste tantsudele oli seal üks hõbedastes kosmoseskafandertrikoodes kaasaegne tants. Kostüüm lihtsalt lotendas mu seljas. Lava oli publikust kolme meetri kõrgusel ja mul oli hirm, et kui minestama peaksin, siis kukun lihtsalt üle ääre alla. See oli kohutav kogemus, aga tegin esinemise ära. Gorbatšovi me ei näinud, aga teadsime, et ta on saalis. Pärast seda olime veel kaks nädalat Indias – meile tehti tasuta turismireis.
Pärast lõpetamist oli mul suunamine Tallinnas mingisse uude kõledasse ametikooli klubisse, kus midagi ei toimunud. See oli halb variant ja lasin ennast Viljandisse ümber suunata, kuna mu tulevane mees Allan läks Ugalasse tööle. Viljandisse kolides lõppes show-maailm minu jaoks ära. Alguses oli raske sedasi hoobilt rattalt maha astuda ja tegelikult oleksin saanud folk-show´dega jätkata ja sõita Tallinna vahet nagu Enn Meiesaar alguses sõitis, aga ma ei teinud seda. Viljandis sai minust rahvatantsu peaspetsialist metoodika kabinetis Viljandi kultuurimajas. Aasta-kahega reorganiseeriti süsteem ja minust sai Viljandi Kultuuriametis tantsu peaspetsialist. Kultuurimajas ei osanud keegi alguses öelda, mida ma tegema pean. Läksin direktori juurde küsima, tema ütles: “Oota, ma helistan.” Mind saadeti mõneks ajaks Karksi-Nuia Lille Astra Arraste juurde. Sellel ajal toimus kultuuritegevus oktoobrist aprillini, siis, kui parasjagu ei olnud põllutöö hooaeg.
Esimeseks tantsupeoks, mille Viljandis lavastasin, tegin oma elu esimese suure stsenaariumi. Suure peo raamistikus lavastuse loomist meile koolis väga ei õpetatud. Suured ruudustikuga poognad olid ees ja mina muudkui kujutlesin lavastust vaimusilmas ette ja ainult kribasin. Tuli suur seotud kavadega rahvatantsupidu Leila Sääliku ja Peeter Tammearu esitatud tekstidega. Andsin stsenaariumi kõikidele asjapulkadele: helitehnikule, näitlejatele ja teistele, kellele vaja läks. Kõik ütlesid: “Issand, kui hea!” See oli neile uudne, et niimoodi saab ka sündmuse loomisele läheneda. Kõik saavad näpuga rida ajada ja mõistavad, mis toimub. Teenisin plusspunkte! Tõin neile värsket hingamist – vähemalt mulle noore inimesena tundus tollal nii.
Viljandi oli sellel ajal hall – see oli õhudessantnike linn. Praegune Kultuuriakadeemia oli väeosa, Centrumi keskus rõveda planguga takistuste ületamise harjutusala, bussijaam puust madal ühekordne putka ning noortevangla Uku keskuse asemel. Viljandi oli nii kole koht. Minu võrdluseks oli Kuressaare, mis oli selleks ajaks juba korda tehtud ja nägi välja nagu väike Taani linn – punaste kivikatustega Anderseni muinasjutumaailm. Tolmuses Viljandis ei olnud mereõhku. Olin nagu kala kuival. Ainus võimalus ellu jääda oli teater. Ugala oli riik riigis. Saareke. Kultuurielu oli töö, aga tegelik elu oli teatris.
1989 vormistati mind Ugalas liikumisjuhina tööle. Eve Noormets võeti samuti tööle. Paarisrakendina saabusime ning ikka ja jälle oli segane, kumb see kumb on. Algul hakkas Eve neile, kes tahtsid, tegema hommikuti võimlemist ja mina hakkasin lavastustele liikumisi tegema. Lavaka 15. lennule andsin Ugalas liikumistunde, kui nad oma esimese lavastuste “Suveöö unenägu” prooviperioodi ajal Viljandis elasid. Olin ka selle lavastuse koreograaf.
1988 toimus Ugalas esimene Eesti Missi valimine (Enelin Meiusi vastulause Valeri Kirsi Miss Estoniale), mille lavastas Kalju Komissarov ning mina ja Eve olime liikumisjuhid. Eve tegi neile tantsuosa ja mina panin missid liikuma. See oli tohutu projekt – kõik pidi olema viimase peal, ajal, kui mitte midagi ei olnud. Mees-Sõnajalad olid helitehnikud – nad tulid tipphelitehnikaga ja alla CD plaadi nad ei tunnistanud. Tollel ajal käis elu veel kassettidega. Meie olime CD-plaatidest kuulnud ja õnneks oli Viljandis üks tüüp, kes käis Saksamaal tööl ja tõi sealt igasuguseid plaate kaasa. Tal oli kodus terve riiulitäis CD-sid, mille seast me siis muusika valisime. Sõnajalad tulid ja olid üllatunud, kohates sellist professionaalsust. Nad said aru, et neil ei olegi ühtegi pretensiooni, ja meie aktsiad jälle tõusid.
1989 sõitsime Evega Komissarovi utsitusel nädalaks Moskvasse rahvusvahelisele teatriliikumise sümbioosiumile Movement. Järjekorde kord, kui tundsime ärevust, et ei saa koju tagasi – ajad olid tormilised. Maailma eri paigust olid Moskvasse kohale sõitnud igasugu draama- ja etenduskunstide lavaplastika koolkondade õpetajad-kunstnikud, kes andsid õpitubasid ja näidistunde. Näiteks vene musketäride filmi vehklemisstseenide juhendajate tudengid GITISest esitlesid oma oskusi ja Grotowski ning Meierholdi tehnikate õpitoad ja teised näitlejatöö metoodikad, kus laval ei ole ainult rääkivad pead, vaid füüsis mängib kaasa. Nii etenduskunstide kui ka kitsamalt sõnateatri baas, mis tekkis vajaduspõhiselt juurde – ballett oli nii klaastornis süsteem, millele ligi ei pääsenud ja seda oli keeruline baasina kasutada. Räägiti hingamisest ja sellest, kuidas hääl liikudes kätte saada. Üks hispaanlannast õpetaja oli oma noore ooperilaulu tudengiga ja nemad demonstreerisid, kuhu vastava metoodikaga võib välja jõuda. Laval oli kaks võimlemispinki, üks risti üle teise tõstetud, nii et tekkis kaldtee. Tudeng oli väga hästi painduv veidi kopsakam piiga, kes laulis puhtalt ooperiaariat, ise samal ajal kaldtee peal üha keerulisemaid liikumisi sooritades. See esitus oli tipp. Ühel hetkel pani ta kaldtee peal käed maha, läks turiseisu, sealt silda – küll ta kägardas ja alati leidis koha, millega hingata ja heli välja tuua. Tagasi tulnud, vaatasin maailma jälle teise pilguga.
Kui ülikoolist tulin, oli mul väga kindel arusaam, milline on koolitatud tantsija, kellega saab tööd teha. Teatris olid vastas näitlejad ja see kasvatas mind palju. Esmalt tuli mul õppida ennast mõistetavana väljendama ja seejärel leida lahendusi, kuidas tuua esile see, mida kõike näitleja füüsiliselt oskab ja siis see usutavaks treenida. Mõistuse ja silma treenimise osas on mul kaks õpetajat – Kaarin Raid ja Kalju Komissarov. Nendega proovis istudes hakkasin aru saama, kuidas tegelikult asjad käima peaksid. Raid tegeles palju rolliplastika peenhäälestusega. Lisaks verbaalsele tonaalsusele ja värvingule sättis ta justnimelt seda, kuidas näitlejad stseenis teineteise suhtes asetsevad ja milliseid žeste kasutavad. Komissarov, kes oli tugeva pedagoogigeeniga inimene, avas minus misanstseenilise nägemise: kuidas ühiselt sündmust suureks mängida; kuidas end mitte lavasügavustesse kinni mängida; kuidas mängida läbi saali; kuidas mängida väga intiimset stseeni ilma teineteist nägemata, avatuna publikule jne…
Olen teinud liikumist üle sajale lavastusele kõikides Eesti teatrites, välja arvatud Vanemuises, kus lapsena oma suure lavadebüüdi tegin. Lavastajad kutsusid mind, sest oli teada, et teen ja oskan – tekkisid omad loomingulised kooslused. Algusaegadel ei olnud ka nii palju alternatiive, keda kutsuda. Olid muusikalid ja laulude-tantsudega sõnateatri lavastused, samuti puhtakujulised draamalavastused. Viimastega võib tekkida küsimus, mida liikumisjuht sellistes lavastustes teeb – liikumisjuhi ülesanne on tähele panna, et misanstseen oleks paigas ja näitleja füüsis ei valetaks. Et ta oleks publiku jaoks loetav ja usutav. Ja antud kontekstis – kui tekib küsimus, mida liikumisjuht siin siis tegi, siis ongi kõik õige. Eluline loogika on paigas. Ma ei ole see tüüp, kes on võimeline koreograafiat viimse piirini puhastama – minu jaoks on oluline isiksus, mitte see, et kõik on joonlauaga samasuguseks mõõdetud.
Viljandi Kultuuriakadeemiasse sattusin tänu eesti line-tantsu maaletooja Kaie Segerile. Sellel ajal oli kool veel Kultuurikool ja kateedri juhataja oli Enn Meiesaar. Kaiel, kes oli parajalt mässumeelne, oli ilmtingimata vaja kompositsiooniõpetaja välja vahetada, sest kirjelduse järgi istus õpetaja ainult aknalaual ja luges konspekti ette – ei viitsinud või ei osanud õpetada. Meiesaar pakkus, et prooviksin alguses pool aastat. Samal ajal võttis Andres Lepik oma esimese näitlejate kursuse ja neile hakkasin koolis lavalist liikumist andma. Olin kultuuriametis tööl ja kõrvalt andsin Kultuurikoolis tunde. Varem olin täiesti kindel, et minust ei saa eluilmaski pedagoogi, aga läks hoopis teisiti.
Minu aeg kateedrijuhatajana algas 1992. Lõunatasime kolleegidega ja lauda tuli Kultuurikooli direktor Enn Siimer. Jutt läks koolile. Mina ei suutnud muidugi suud kinni hoida ja targutasin, kuidas minu arvates olla võiks. Enn Meiesaar oli juba mõnda aega tahtnud juhataja kohast vabaneda ja kohta pakuti mulle. Samal ajal jõustus otsus, et Viljandist saab kõrgkool. Alustasime meeskonnaga täiesti nullist – tuli teha õppekavad. Printsiip oli see, et sisse sai pandud kõik see, mida Peda haridus toona ei pakkunud, aga mida tegelikult tantsuõpetajal vaja läks. Esimesed õppekavad olid ideaalilähedased – ainuke viga oli see, et nende mahud olid tohutud. Sellel ajal ei piiranud meid Euroopa direktiivid, mistõttu sai sedasi teha. Tudengite päevad olid pikad ja nad töötasid ka öösiti, aga nad olid tegutsemise üle tõeliselt õnnelikud. Vähemalt mulle tundus nii. Kõike uut tuli muudkui peale. Ühel hetkel olukord muutus ja tuli üha rohkem õppekava mahtu kärpida. Kõike seda, mida ja millises mahus teadmisi ja oskusi tantsu erialal vaja läheb ja mida noored inimesed tegelikult on võimelised omandama – seda seadused ei lubanud. Sedasi see haridus pidevalt devalveerus.
Enn Meiesaarele meeldis konkreetne süsteem ja tema hakkas balletti õpetama, kuniks ta kõige lõpuks aeroobika ja fitnessi leidis. Tiia Kadalipp õpetas eesti tantsu. Paul Bobkov tegi rütmitehnikat ja karaktertantsu. Kai Valtna tuli ajaloolise tantsuga. Eve Noormets käis Hollandis loovtantsu õppimas ja andis seda ning pedagoogilist põhja. Lisaks käisid kõik tantsus värskeid tehnikaid ja stiile viljelevad selleaegsed tegijad sutsudena noorte juurest läbi – õpe toimus teemablokkidena. Oli näiteks stepptants, india tants, flamenko, improvisatsioon. Mina andsin lisaks kompositsioonile ka kõnniõpetust. Sellel ajal olid moes moekoolid ja see oli üks võimalikest väljunditest. Moekooli kõnniõpetusega oli sedasi, et tehnika ja õpetamisesüsteem tuli praktiliselt ise välja mõelda. Sellel ajal oli igasuguseid koolkondi – mina leidsin lollikindla süsteemi, mis töötab. Kõiki on võimalik esteetiliselt nauditavalt ja anatoomiliselt õigesti kõndima õpetada.
Õppekava täiustus pidevalt. Olime tantsukateedris avatud kõikidele ideedele. Tudengitel oli väga palju soove ja mõtteid. Kuulasime noored ära ja koostöös sai tantsu õppekava paremaks. Lõpuks muidugi panid raamid võimalused paika. Näiteks Kaie Seger läks dekreeti ja kui ta tagasi tuli, siis jätkas ta oma ideede ja nõudmistega sealt, kus ta pooleli jäi. Mina ütlesin: “Vaata ringi – neid probleeme ei ole enam.” Ta rahunes maha ja temast sai mu parim liitlane. Enne seda oli ta muudkui rusikad püsti nagu Väike My. Teine protestija oli Merle Saarva. Sellel ajal jõudis Eestisse modern- ja kaasaegne tants ja suunasime Merlet kooli rahade eest töötubadesse, et ta siis tuleks ja materjaliga koolis edasi töötaks. Enamik ärksaid tudengeid olid rahulolematud kooli suhtes, kus nad õppisid. See oli vajalik, noor peabki mässama, et üheskoos veel paremini edasi minna. Teine äärmus oli Jüri Nael, kes muudkui lavastas nii palju kui jaksas, ja oli alati avatud kriitikale – temast omanäolisemat inimest kooliaastate jooksul Viljandis vist olnud ei ole. Tema looming kompis pidevalt maitse piire, aga kaastudengid, kes temaga koostööd tegid, olid alati siiralt õnnelikud. Jüri oli juba siis suurepärane inimestetundja. Merle Saarval ja Raido Mägil oli alguses päris raske pärast lõpetamist koolisüsteemis õppejõuna alustada, kuna nad olid õpingute ajal väga kriitilised. Uus roll andis võimaluse süsteemi teisest vaatenurgast nägema hakata.
Õpiku järgi ei ole võimalik loovaks õppida ega õpetada. Õpetaja ülesanne on õpilast teekonnal turvata ja rajal hoida. Minu printsiip oli see, et ei tohiks eksimise hirmus noort kinni lüüa. Igaüks katsetab, eksib, kukub ja tõuseb omamoodi. Ükskõik, mismoodi ja millisest hoost kantuna alustada – kõigepealt lavastatakse tavaliselt mingi oma probleem. Esmalt teraapia ja siis saab muu peale mõtlema hakata. Esimese loometöö stilistika on see, mille pealt ollakse kooli tulnud. Hiljem see muutub. Teoste puhul on võimalik rääkida raamist ja ülesehitusest, aga see, kuidas ja miks liigutus või liikumine sünnib, on sõltuvuses sellest, et antud ajahetkel see peab lihtsalt niimoodi olema. Minu ülesanne oli ainult kergelt suunata, tunnustada, julgustada ja sundida edasi minema – kõik muu töötas ise. Igaüks küpseb siis, kui ta küpseb. Kõik oli lubatud ja kui tudeng tahtis katsetada, siis omamoodi tegemised olid tervitatud – ainult, et ei jääks tegemata. Sellisel juhul ei ole võimalik ka protestida, sest millegi vastu ei ole protestida – on vaid tarvis tõestada, et see, mida tehakse, on väärt tegemist. Kõige suuremaks kunstiks on ülesande raamid nii seada, et neile toetudes saab loovuse vabaks lasta.
Algus on teatri- ja tantsukunstis universaalne – tuleb õppida kehaliselt tundma, tunnetama ja väljendama, tuleb õppida ennast ja teisi kõrvalt vaatama ja peas materjali läbi töötama, et välja tuleks see, mida tahetakse. 1. kursuse loomaetüüdid, mida lasin kompositsiooni aines teha, on kasulikud, sest õpetavad jälgima, stiliseerima, selekteerima indiviidile eriomase ja siis väljendama füüsisesse üle kantuna soovitud looma. Üheks suureks teemaks olid tantsulise sümfonismi võtted – ajalooliselt kujunenud töövõtted vormilisteks lahendusteks tantsijate massi ohjamisel, mis võivad kompositsioonis edastada ka sisulist ideed. See on harituse küsimus, kas suuta eristada hilinemist, kordusloendust või sekventsi või siis panna need kõik ühe nimetaja – kaanon – alla. Kaanon on aga tegelikult väga kindel võte, mis on erinev eelnevalt loetletutest.
Alguses toetusin õppejõuna Mait Agu tundides saadud konspektidele. Maidu materjalid olid omakorda Leningradi õpingute pärand. Olen vaadanud selleaegseid venekeelseid kompositsiooniõpikuid ning konspekt, mille materjal on nõukaajale omaselt programmiline. Kuskil üleval kinnitatud, üleliiduliselt kehtivad ja kohustuslikud läbida. Eks õppekavad ole samasugused programmid. Maidu väärtus seisnes selles, et kuna tal oli kaks aastat Panso kooli all, siis selle kogemuse pealt omandas ta igale liigutusele tähenduse. Kõik oli mõtestatud ja sõnumiga. Negatiivne kogemus oli see, et Mait lõi vähemalt mind alguses loominguliselt lukku – oli tema tõde ja oli vale. Peda tootis Maidu näoga loojaid. Me kõik olime rohkemal või vähemal määral tema näoga, sest selles vaos sai minna ja tegutseda. Oli ka neid, kes teistmoodi tegid – need olid tegelikult väga põnevad loometööd –, aga see ei meeldinud Maidule ja need loojad polnud seetõttu soositud. Minul sellist selgroogu ei olnud, et teisiti teha – balletikool oli selle juba varakult ära murdnud. Hirm eksida oli nii suur, et mina ja looming olime koolis umbes poolteist aastat nagu siga ja kägu, siis hakkasin alles taas avanema.
1995 läksin Tallinnasse elama ja tundus, et tuleb ka töökohta vahetada. Olime ühiselt kooli Kultuurikolledžiks üles töötanud ja see oli päris heal tasemel. Jätsin endale ainult kompositsioonitunnid, aga läksin 1996 tagasi Viljandisse, kuna kõik saavutatu hakkas laiali vajuma. Oli uus konkurss kateedrijuhataja kohale, kandideerisin ja tulin tagasi. Tallinnas olles sain ühe hooaja ka Pedas õppejõud olla. Andsin balletti. Tegelikult oli sellele kohale juba pikalt keelitatud Juta Lehistet, kes aga ei tahtnud tulla. Pärast minu eksamitundide nägemist teatas Juta, et kõik oli valesti – mis võis ka täiesti õige olla, aga eks igaüks teeb ju alati oma parimas usus ja teadmistes –, ja ta nõustus ise õpetama hakkama. Mind ei olnudki enam vaja. Näitejuhte õpetasin samuti. Sain tudengitega hästi läbi ja see oli tore aasta. Samas oli Viljandis kõik juba oma käe järgi loodud ja õpetamine Pedas, kus olid mingid veidrad käsuliinid ja jõujooned, oli nii-öelda ajas tagasi astumine.
Sünergia erinevate erialade vahel on Viljandi Kultuuriakadeemia põhiväärtus. Tudengid teevad koostööd ja tekib loominguline ringkond, kus on kõik vajalike erialade esindajad olemas. Pedas olime palju koos näitejuhtidega, aga muusikast löödi meid lahti ja tundsime sellest suurt puudust. Ka vilistlaste kokkutulekuid tehakse erialapõhiselt, kuigi tahaks just lennupõhiselt. Tulem on see, et eelmisel suvel sõitis Koguvas Kunstitalli ette auto ja välja tuli kolm meest, kes ütlesid: “Tere, Mall!” Mina vaatasin ja ei tundnud esmalt ühtegi ära. Selgus, et nad olid mu lennukaaslased orkestrijuhid. Piinlik, et ära ei tundnud, aga meid lihtsalt ei lastud toona koostööd teha. Sellepärast meeldib mulle idee uuest MUBAst ja tore, et see mõte lõpuks teoks saab. 90ndate keskel toimusid ministeeriumis sellel teemal mitmed ümarlauad, kus minagi Viljandi Kultuurikolledži esindajana osalesin. Vahepeal mõtlesin, et see idee on ammu maha maetud, aga õnneks mitte – aega läks, aga asja sai.
Soovid kipuvad täide minema – kui balletikoolis käisin ja unistasin, et saaksin elada kooli kõrval olevas majas, siis nullindate alguses elasingi kolm aastat seal. 90ndate alguses kolisid ametid sealt majast välja ja see anti Tallinna Linnateatrile. Selles majas on siiani seismoloogiakeskus tipptehnoloogiaga, mis mõõdab maavärinaid. Hommikuti ärkasin selle peale, et pea kohal oli kabjaplagin – õpilased tulid pärast tundi varvaskingadega trepist alla. Aknast välja vaadates nägin, kuidas Panso-koolis käisid tantsuklassis tunnid.
Pärast Tallinnasse kolimist jõudsin üsna pea ka balleti juurde tagasi. Eraballetikool Fouetté pakkus tööd balletistuudio õpetajale ja nii leidsingi end tulevasi baleriine kooliks ette valmistamas ja balleti võlumaailma sisse juhatamas. Ja nii pea 25 aastat. Selle karjääri lõpetas koroona sest nii väikesed ikka zoomi kaudu õppida ei saa. Fouetté koolil olid ka kaunite kunstide klassid Rahumäe põhikoolis. Algklassides pakuti näitlemise – kunsti – tantsu ja prantsuse keele ainete blokki kahes paralleelklassis kolmest. Tantsuõpetajana klassitäie laste ees, kellest ⅔ esimene valik ei olnud tants, oli taas tõsine väljakutse ja kogemus, millest oli kindlasti abi ka Kultuuriakadeemia tantsuõpetaja õppekava koostamisel.
Nüüdseks olen ringiga tagasi koju jõudnud, ennekõike perekondlikel põhjustel. Mandritööd tõmbusid samal põhjusel järk-järgult kokku. Teisalt need ka ammendasid ennast minu jaoks. Viimase saba lõpetas otsapidi koroona. Kogu oma elatud elu ja tantsuelu kogemusega olen tagasi ja väljakutsena tegutsen rohujuure tasandil. Muhus Külasemas tegutseb aktiivne külaselts, aitan seal nõu ja jõuga kaasa. Seal on tantsurühmad algupärase või omaloomingulise repertuaariga, sest autoritantsud käivad üle jõu, pärimuslikud näitemängud kodukandi ajaloost ja muu selline. Saan rakendada teadmisi ja oskust võtta sealt, kust eriti võtta ei ole, ning lavastades tekitada efekti, et kõik on andekad ja võimekad. Orissaare spordikool otsis võimlemistreenerit. Ringiga jõudsin tagasi samasse kohta, kus ise lapsena balletiringis alustasin. Kuna mina ei tule võimlemissuunalt, siis muutsime sisu tantsuliseks võimlemiseks ja tõin sisse ka hobiballeti, mis on praegu maailmas populaarsust koguv, sest süsteemi kohandatakse vastavalt harrastaja füüsisele – see pole kindlasti ballett klassikalises mõttes. Tunni sisu sõltub konkreetselt kohal olevatest inimestest. Mõni tahab rohkem tantsida, mõni just stilistikat. Lähtun algelemendist, mis käes on, ja selle peale ehitan üles, mida on võimalik üles ehitada. Mitte nii, et mul on tunnikonspekt ees, kus on kirjas, et tuleb teha sada kätekõverdust ja viiskümmend kükki. Aga kui näen, et kohal on seltskond, kes ei ole võimeline kümmetki kätekõverdust tegema, siis ma lihtsalt ei tee neid. See on kohanemis- ja improviseerimisoskus. Ja tänases päevas naudin terviku komponeerimist nii tantsus, erinevates kultuuriettevõtmistes, Muhu mustrite joonistamises ning roosimises, kudumises, videomontaažis, elus eneses ….
