Artikkelnr 118

Tantsunädalast ehk kohati argine kunstikriitika

Johhanna Anett Toomel
Üks Tantsunädala korraldajatest

Kirte Jõesaar
Üks Tantsunädala osalejatest

nr 117nr 119

Autor: Anu Sööt

J: Ühel koosolekul tuleb jutuks, et võiksime Tantsunädalat ka KuuKirjas kajastada, kuidagi ujub minuni mõte, et oleks tore rääkida ka sellest, mida üks festivali korraldaja tunneb, aga kardan, et ainult minu mõtted võivad liiga paaniliseks jääda, nii kutsun endaga festivali kogema Kirte.

K: Plaan oli pidada n-ö tantsunädala päevikut ehk panna vahetult kirja kõik, mida kogen. Headest kavatsustest hoolimata istun arvuti taha alles nüüd, viiendal mail, pea nädal pärast tantsunädala lõppu. Seega saavad virtuaalsele paberile kirja meenutused, nüüdseks juba küllaltki hägused, tükikesed sellest, mis kajama jäi.

J: Kirjutan igal õhtul kokkuvõtte päevast ning paaril korral õnnestub telefoni märkmeid teha ka jooksvalt. Alguses oli mul isegi pooleldi romantiline, pooleldi snooblik plaan märkmikku kaasas kanda, ent sellest loobun, selle teise poole pärast.

J: 5. nov 2021. Kalendris on kirjas Tantsunädal 2022. Kõik algab uuesti. Koosoleku põhiliseks küsimuseks on, kuidas siis sel aastal.

10. nov kirjutame taotlusi.

16. nov sõidame Tallinnasse STL’i Fakerzit[1] vaatama. Saalist lahkudes on küsimuseks, kuhu selline asi mahuks. Kellelegi tuleb meelde, et Viljandisse ehitati uus jalgpalliväljak.

30. novembril kirjutame jälle taotlusi ja lähtuvalt sellest hoiame 21. jaanuaril peast kinni, sest asjad ei läinud nii, nagu planeeritud. Kirjutame uued taotlused.

31. märts 2022. Vahepealsesse aega on jäänud 7 koosolekut, lugematu hulk e-kirju ja telefonikõnesid. Lõpuks on Tantsunädal 2022 sealmaal, et esmane programm on avalikustatud ja alguseni on jäänud 23 päeva.

 21. aprill. Appi, ma ei taha enam.

K: Märtsi keskel, pärast ideekorje lõppu, otsustan kirjutada Tantsunädala ühele korraldajale Ele Viskusele sõnumi, et soovin üht uitmõtet katsetada. Pooltoores kujutelm kabinetist, kus ingellik, samas maine ja lakooniline tegelane pakub võimalust kunstlikul viisil lohutatuks saada. Nädal aega hiljem kohtume ja arutame, fikseerida jääb koht ja aeg. Umbes samal ajal saan kinnituse, et ka värskelt valminud lavastus, milles osalen, saab olema festivali kavas. Enne nädala algust jõuan veel ära teha kohustusliku Facebooki sündmuse.

Reede, 22. aprill

J: Kell 12.00 on viimane koosolek enne festivali algust. Kell 16.00 saabub esimene lavastustiim. Homme algab Tantsunädal 2022.

K: Tantsunädal algab minu jaoks ühes lavastuse “Ruumitaju”[2] proovidega, kus osalen etendajana. Mäletan, et hommikul käib korraks peast läbi paaniline mõttevälgatus, et äkki algas Tantsunädal juba täna, et ehk olin asjadest valesti aru saanud. Vaatan kava üle ja rahunen, ametlik algus jääb siiski homsesse.

Laupäev, 23. aprill

K: Kõhklen, kas võiks ehk päeva “Heels´i”[3] töötoaga alustada. Ent kardan, et ehk väsitan end etenduseks liiga ära ja ei saa aru, kas tantsitakse kontsadega või ilma, kuskilt vastavat infot ei leia. Sobivaid kingi kodus ei leidu. Tunnen, et kogu ettevõtmine on liiga stressirohke, riskantne. Otsustan loobuda, ent panustan optimistlikult pühapäevasele jätkusessioonile.

J: Sääred on hommikusest töötoast valusad, selgub, et kontsadel tantsimine pole sugugi nii lihtne, kui paistab.

Festival algab “KorFestiga”[4]. Noorte tegijate esimesed sammud. Ma olen närviline ja täidetud kahtlustega: kas see tool läheb katki, kas see värv tuleb põrandalt maha, kas see vesi tilgub praegu prože küljest või?!

K: Proovi tõttu jääb “KorFest” kogemata, ent märkan, kuidas mu sõber asjaosalisi hiljem peol tänab. Järeldan, et jäin millestki olulisest ilma.

K: “Ruumitaju”. Uus ruum, uued tajud. Palju muutusi, kohanemine. Kuigi justkui on aega kõigega harjuda, jääb saal võõraks. Tunne, nagu oleks taas tegemist esietendusega. Keskendun suundadele, koreograafiale, tuttavatest nägudest koosnev publik jääb kaugeks, detailidele mõelda ei jõua, mänguruumi on vähem. Rõõm teha, jagada, liikuda säilib.

J: “Ruumitaju” pakub hingetõmbepausi. Ilusat olemise nurgelisust. Minu kaaskirjutaja on laval, mina varastan ühe kuubiku[5].

K: Etendus lõpeb, saan kingituseks suure kahtlaselt läikiva õuna, mille nädal aega hiljem ära söön. Olen tänulik.

J: Õhtu lõpeb Romaanis[6], on “Tantsu6htu”. Mulle meenub, kui hea on enda jaoks tantsida.

K: Jõuan Tantsunädala avapaugule hilja, pärast ruumi korrastamist, lavakujunduse tükkideks võtmist ja vihmasajus hoiule tassimist. Väsinud, emotsionaalne, eraldatud tunne. Sellest hoolimata joon poolteist pudelit õlut, räägin juttu ja tantsin tunnikese, meeletult. Jõuan koju, kuid end pesta ei jõua, vajun otse diivanile magama.

Pühapäev, 24. aprill

J: Hommik. Fine5 saabub peagi, on aeg minna tervitama ja vaadata, et kõik sujuks. Kõik ei suju. Tagasiteel koju hüppan läbi akadeemia peamajast, jätan õppejõud Kai Valtna lauale raamatud, mis juba kaks aastat minu käes laenuks olnud, arutan läbi uksekaardi laenutuse ja tõttan koju. Poolteist tundi, et kütta pliiti ja juua teed.

K: Ärkan kell 11.43. Universum tegi töötoa plaanid minu eest ise ära. Tunduski hirmutav teisel päeval liituda. Tunnen rõõmu rahuliku hommiku üle.

J: Pliidi kütmine jääb katki, sest white box´i kaablid ei toimi ja pilt ei jõua lae all rippuvast projektorist seinale. Kella 12–16 vahel on täielik kammajaa, Mait Agu filmikesi[7] jõuan enne uut probleemi vaadata 20 minutit, siis pean jälle tõttama. Marsruut kodu-peamaja-white box saab läbitud vähemalt 12 korral ja pliiti õnnestub kütte panna kolmel korral. (Nüüd seda kirjutades on neljas kord ja ehk õnnestub lõpuks ka tuppa veidi sooja saada.)

K: Hommik kulgeb lausa nõnda rahulikult, et Mait Agu filme vaatama jõuan pool tundi enne sündmuse lõppu. Kuigi videod on juba vaadatud, võetakse mind soojalt vastu, saan osa intiimsest juturingist, pakutakse teed. Helge algus päevale.

K: Liigun edasi “Toatüdrukutele”[8]. Ruumi sisenedes tervitavad mind papist üleelusuurused uhkeis rõivais etendajad. Hetke pärast sisenevad ruumi tavasuuruses argised versioonid. Silmad sulguvad. Killustatud narratiiv, paralleeliks peen pingestatud kontaktis liikumine. Jälgin huviga, kuidas kehad keerukates olukordades lahendusi leiavad. Teksti fragmendid realiseeruvad detailsete kujutluspiltidena, killud moodustavad lugusid, mis omavahel lõplikult, rahuldavalt ei haaku. Liikumine vaibub, silmad avanevad, etendajad lahkuvad, pinev vaikus. Konsensuslik, ent siiski veidi kõhklev otsus mitte aplodeerida. Võtan veel hetke pappkujude silmitsemiseks.

J: Kell 20.00 “Yes or Yesn’t”[9]. Ma olen põnevil, sest nägin juba proovis üht-teist. Muuhulgas ootan hinge kinni hoides, kas see video ikka läheb käima. Läheb. Proovin vastutavale helikunstnikule naeratada, ta ei näe mind.

K: Jõuan järgmisele etendusele viimasel minutil. Mulle ulatatakse matt, millega toolide ette end sisse seada. Saalitäie publikumi ees matiga auringi tehes valin istekohaks, kogu olukorra ebamugavusest kantuna, koha otse posti taga. Oma viga mõistan alles siis, kui etendus on juba alanud. Lava keskel valgussõõris toimuvatest ilmselgelt olulistest stseenidest jõuavad minuni vaid üksikud jäsemed, mis posti tagant end aeg-ajalt ilmutavad. Ka tore, rohkem ruumi fantaasiale. Esimene pool mõjub kui tuttavlik suhtedraama. Mingil hetkel lugu muutub. Imestan, kuidas miski saab olla korraga nii etteaimatav ja nõnda ootamatu. Etenduse lõppedes olen kogemusest hämmingus, ei suuda otsustada, kas ja mis minuga juhtus.

J: Kell 22.00 kirjutan need sõnad siin, on aeg midagi süüa.

Esmaspäev, 25. aprill

J: Päev algab hilja, meilide kirjutamise, järgmise aasta mõtete ja selle aasta täienduste vahele kaevan hoopis kompostihunnikut laiali. Kell 18.00 algab “See pealkiri on ainult sõnad”[10].

K: Õhtu algab šampuseklaasi ja ooteruumi maheda olustikuga. Pealkiri on ainult sõnad, lavastus on peaaegu et ainult sõnad. Lisanduvad puusanõksutustega hingamispausi pakkuvad koreojupid, argiselt varieeruvad paiknemised ruumis ja kehades, praktilis-funktsionaalsed toimetused. Lavaruumi täidavad viis mitmekülgselt võimekat naist ja tohutu tekstimassiiv.

J: Mulle tuletatakse jälle meelde, et mulle meeldib laval vaadata inimesi, kes räägivad nagu tavalised inimesed. Naljakas on, päriselt ka. Sundimatult.

K: Jagamisele tulevad ebamugavad(?) ülestunnistused, filosoofilised ja semiootilised mõtisklused, kõigutamatud faktid, arusaamatud pominad, õnnitlused ja sõnad, mis praegu enam meelde ei tule. Lahkun ülekülluses, teadmatuses, kuhu ja kuidas ammutatud infot talletada. Sõber viskab õhku olulise küsimuse: mis siis lõpuks kõlama jääb? Praeguseks on alles jäänud paar dramaturgiliselt leidlikku lahendust, rõivad, mida etendajad kandsid, imestus nende mineviku saavutuste üle, ähmased fragmendid esimeste kordade loetelust. Paradoksaalne, et nõnda vähe sõnu.

K: Sündmus New Viljandi[11] annab võimaluse üles astuda ja jagada oma huvisid-praktikaid-ideepojukesi kõigil, kel piisavalt julgust jagub. Karlsaksaliku elegantsiga liikumine, jäljendamise viktoriin (muidu kunagi ei võida, aga seekord sain kohvijäänusega papptopsi), noa teritamine ja raamatu nülgimine, kontaktimprovisatsioon, pannitäis sulanud vahukomme, tohutu ports suhete kõmu, tõelise armastuse otsingud ja maagiline äratundmine, sissevaatlik ühes hingamises liikumise jada, kontsad, seened ja puruks rebitud ülikond. Teekond lõpeb kuskil kosmoses.

J: Pausi ajal sosistab Anu, et seda formaati peaks kordama. Ma nõustun.

K: Kiirelt Selverist läbi, soetan falafelid ja tuubi majoneesi.

J: 22.00 “rUUm”[12]. See on muusika x valgus x toatäis tantsijaid.

K: Sisenen ruumi, tunnen segadust, kuhu ennast selles paigutada ja millisel viisil end toimuvaga siduda. Tagantjärele mõistan, et ehk oli sellepärast keeruline suhestuda, et tegemist oli kontsert-jämmiga, formaadiga, millega enne kokku puutunud ei olnud. Seega leiduski ruumis inimesi, kelle jaoks oli tegemist pigem kontserdiga, ja teisi, kelle jaoks jämmiga.

J: Kõik need aastad hiljem ei mõista ma ikka, mis meid üksteise külge aelema kutsub või põrandale!? Tantsuvõõras sõber küsib minult: kas seda te siin õpitegi? Talle tundub olukord kummaline, aga kütkestav. Mis seal salata, annan minagi alla.

K: Poen kardinate vahelt ruumi tagaossa ja katsetan, kuidas on rUUmis liikuda. Toimib. Eriti aeglane ja tundlik kontaktimpro. Jään selle juurde, kuniks tekib tunne, et on aeg koju minna.

J: Koju jõudes avastan, et särk on seljas märg, järelikult hea jämm. Kell on 00.28. On aeg magada.

Teisipäev, 26. aprill

J:  Hommik algab vara, viimseni edasi lükatud äratuskell kõlab 8.30.

Tõttan hommikusöögita peamajja, et töötoaks[13] black box´i uks avada, leian pilatese pallid, panen tantsuvideod mängima ning ootan töötoa algust. Liikujad on saalis ja instapostitus tehtud. Jätan nad omapäi ja lähen Selverisse.

Pärast jalutan white box´i ja näitan, kuidas heli töötab, siis jooksen koju sööma, tukun veidi.

Kell 16.00 “Häbi”[14]. Rahvas saalis jaguneb kaheks: lapsesuiste naeratuste või unepuruste silmadega. See on mõistetav, Tantsunädal ongi paras katsumus. Mina kaldun naeratusse, Zugat laval vaadata on nagu vanade sõpradega kokku saada. Soe ja südamlik. Minul ei ole häbi.

K: Mõtlen, et olen kaval ja püüan ühildada lapse hoidmist ja etenduse külastust. Jube hea, kui saan ise näha ja lapsega ka seda kogemust jagada. Liigume juba mööda Koidu Seltsimaja hämarat inimestest pungil koridori, kui selgub, et mu kaaslane ei ole mu plaanist ikkagi nii huvitatud. Pigem eelistab ta mänguplatsile minekut. Mis seal ikka, läheme. Kiigun, teen liivakooke ja mõtlen, et polegi väga kehv alternatiiv. Laps veel selgitab korduvalt, kuidas ta lihtsalt ei julgenud minna. Mõistan. Hiljem kuulen sõbralt, et laval karjuti ja ühte etendajat kasutati mopina. Ehk olekski veidi liiale läinud.

J: Pärast etendust jagame Ele ja Anuga maid, mina otsustan järelkuulamise kasuks ja lähen koju maad kaevama.

K: Omakultuuriakadeemia[15], külas Maike Lond. Kuulan salvestust järele kuu aega pärast Tantsunädala lõppu. Muu hulgas räägitakse amatöörlusest, interdistsiplinaarsusest. Kuidas kõigepealt tuleb sisu ja selle järel ideed toetav vorm, mistahes kujul, ka siis, kui käsitööoskused, teadmised on kesised. Jääb kõlama, toetab kuidagi.

J: Kell 20.00 “Antiteatraalsuse ilmingud Eesti etenduskunstimaastikul”[16]. Ma olen väga liigutatud.

K: Milline võluv tõeliselt uurimuslik kontseptsioon! Mida pealkirjas lubatakse, seda ka laval näen. Kogen lihtsust ja raputavat ilu, koduselt humoorikat dokumentalistikat, lavaloleku ausust(?) ja läbipaistvust, interaktiivset tajumise kollektiivsust, hetke, mil ei saa üldse aru, mis või miks toimub. Tuttavlikud ilmingud.

J: Kõik vanaemadega seotud materjal tõmbab mul silma märjaks, ma isegi ei tea, miks.

K: Saan ahhaa-elamuse, et nii saab ka lavastust teha. Koguni võikski, tihemini.

J: Lavastus lõpeb sarnaselt ühe varem nähtuga. Sisse jääb tunne, et tahaks natuke nutta.

Päev lõpeb Romaanis, mitteametlik festivali klubi või nii, oleme ju kõik seal.

1 paiku öösel vajun liiga uniste silmadega koju. Hommikul tahan töötuppa minna.

Kolmapäev, 27. aprill

J: Ärkan enne äratuskella, 8.20 paiku, lesin veel voodis ja proovin välja mõelda, kas oleks vaja veel kütta või on ikkagi juba kevad käes. 10.00 töötuba, seekord võtan ka osa, mitte ei pildista. Imeline on liikuda. 12.34 lõpetame töötoa, topin oma seljakoti pilatese- ja tennisepalle täis ja tõttan peamajja.

Kirjutan kiiruga kolm kirja, saan juhuslikult pileti Reskriptile[17].

K: Eelneval ööl magan vähe, olen tohutult pinges. Kogu Tantsunädala virvarri keskel on olnud keeruline oma tööle keskenduda, süvendatud aega leida, mistõttu toimub kogu ettevalmistus viimasel minutil. Salvestan, filmin, mõtestan, täpsustan. Sellest hoolimata loksub kõik kuidagi määratud ajaks paika ja neljatunnine lohutusmaraton saab alguse. Alguses rabedalt, edaspidi üha kergemalt, mängulisemalt.

J: Kell 13.00 tuhisen lohutuskabinetti[18], jõuan kaks minutit liiga vara, aga siis jään kirjadele vastama ja hilinen sisenemisega. Kabinetis küsitakse, mis mulle muret valmistab, vastan, et olen stressis. Kohe väga. Lohutusena loobin sibulaid põrandale puruks, see on tõeliselt ekstaatiline.

K: Peagi jõuab kohale arusaam, et kuna olen ise idee autor ja ka etendaja, siis saan jooksvalt kõike muuta ja kohandada, kui tundub, et tekib vajadus. Milline tohutu vabadus katsetamiseks! Uudne kogemus on ka ühte ja sama etendust 16 korda ühel päeval mängida, kogu aja spetsiifilises seisundis/rollis viibida. Publik aina vahetub, aga mina jään suuresti samaks. Või muundun natuke iga korraga. Tõeline psühholoogiline uurimus. Intiimsed ja ebamaised, samas argised, toored kohtumised.

J: Lõuna, dušš ja siis jälle jooksu.

K: Vastuvõttudejärgselt tunnen, et sain ka ise lohutatud.

J: Kell 17.00 Reskript koos Annabeliga. Tuul on külm, aga päike väljas, jalutame mööda Viljandit ja räägime juttu. Annabel kardab, et minu jalutuskäik tuleb kõige igavam, olen ju pikalt siin linnas elanud. Tunnistan, et ma ei ole suurem asi jalutaja ning nii juhtubki, et Annabel viib mind kohtadesse, kuhu ma kunagi varem sattunud pole. On põnev ja eluline, aus ja avatud.

K: Kell 18.00 “3600π”[19], laval on 11 akordionit. Eepiline alguspilt. Ilmub etendaja, toimetab, loendab numbreid. Liituvad veel kaks. Äraspidises asendis akordionid hakkavad esitama pikki kurblikke noote ja rütmikalt pulsseerivaid helisid. Tekivad kolmkõlad, harmooniad, mõned kolekõlad.

J: Koidu suure saali võlu on see, et iga jumala kord sa unustad, et seal on külm. Ikka ja jälle lähed sa sinna tagasi lavastama, vaatama või resideeruma, sest et köidab. Aga siis sellel ühel hetkel seal saalis, kui külmetatud on juba pool tundi ja see rõskus on kõikidesse su kontidesse vajunud, mõtled sa, miks, millised valikud on sind elus siia toonud.

K: Tagumises reas seistes tunnen, kuidas väsimus hiilib ligi ja otsustan istuda põrandale, sulgeda silmad. Pakun ja loodan, et saan samasuguse, kui mitte lausa parema elamuse, lastes ligi vaid lavastuse muusikalise kujunduse.

J: Tõttan tagasi peamajja, rahvas koguneb ja nõnda ka Suur Teadmatus[20]. Kell on saanud 19.00. Mulle antakse märku, et Zugal on küsimus, panen pea ukse vahelt sisse, keegi pole teadustamist läbi rääkinud. Pekki, okei, ma teen ise. Mulle üldse ei meeldi rääkida inimeste ees.

K: Istun ja vaatan. Näen halli platood, objekte, nähtusi ilmumas ja kadumas, kauneid visuaale, merd, loomi, surma, kiikuvat lambipirni.

J: Zuga on endiselt Zuga. Osad kujundid on tuttavad, osad uued ja huvitavad.

Mulle nii meeldivad valged tantsupõrandad.

J: “Atlas”[21] on varasemast nähtud ja kohad piiratud. Jalad kannavad Romaani.

K: Olen Romaanis tööl.

Neljapäev, 28. aprill

J: Loen hommikusel töötoal osalejad üle, imestan, et tantsupõrand on endiselt maas ja muretsen, kas see ei peaks kusagil mujal olema. Jätan tüübid tantsima ja lähen homseks pannkoogimaterjali hankima. Otse loomulikult unustan kohvi osta.

K: Lohutuskabinet. Uus päev, sama kontseptsioon, väsimus, stress, elevus. Põnev on jälgida ja kogeda, kuidas töö muutub aina detailsemaks, tundlikumaks. Eks see ongi see korduste võlu. Esimest korda taipan, et mõtlen ikkagi vist nagu koreograaf, tunnen, et kuigi tööl pole midagi tantsuga pistmist, tantsin siiski. Olen vägagi teadlik oma kehast, selle asenditest ja paiknemisest, tunnetan ja rütmistan, mängin liikumise ja seisundi kvaliteetidega, funktsionaalsetest toimetustest saavad paika pandud liikumisjadad.

J: Töötoa lõpuks olen välja selgitanud, et põrand ja lambid on vales kohas. Tulevad Ele ja Siim, koristame võimalikult kiiresti kõik oma õigele kohale tagasi.

Pannkoogimaterjal õlal, jooksen white box´i, et tagastada tennisepallid ja võtta kaasa mahaunustatud joogipudel. Uksekaart ei tööta, olen nördinud ja lähen koduteel Konsumisse kohvi ostma.

K: Kell 18.00 “Võrdlus võrdub võrdsus”[22]. Astun saali ja tunnen õõvastust. Istun esimesse ritta. Kuniks publik saali koguneb, vaatan tõtt olukorraga, mis mu ees lahti laotunud on. Alasti mees, rippumas rihmade abil laua all, nõgus selg, teibitud pea ja mikrofon, millest kostab etendaja hingamist. Kiire pulss. Ka minul hakkab süda taguma, hetketi tundub, et koguni samas rütmis. Esimest korda elus piilun tahapoole, et teha kindlaks trajektoor, mida mööda saalist lahkuda, kui peaks vajadus tekkima. Ent päris ikkagi ei teki. Etendus on õudne, aga põnevalt üles ehitatud, hoiab pinget. Sültjas, alluv keha ja higistav manipuleerija. Tegelen palju endaga, reguleerin oma reaktsioone, vastuvõtlikkust. Märkan, et valguskujundus on väga kihvt, detailne, mänguline.

J: Ma olen tükki varem näinud, on toimunud pisikesed muutused, aga publikus on sama tunnetus kui eelmisel korral.

K: Etenduse lõppedes hingan raskelt välja.

J: Etendus lõpeb, rahvas läheb saalist välja, mina koos nendega, et kaks minutit hiljem tagasi tulla ja poodiume tassima hakata.

Võtame kahe etenduse vahelise aja ja seame Anu ja Elega hommikusöögi jaoks fuajee valmis.

J: Kell 20.30 “Miss Alpinist”[23]. Lihtsuses peitub võlu.

K: Pole ammu olnud nii vaimustunud etendaja liikuvast kehast. Täpne seisund, tugev ja lõpuni hoomamatu kontseptsioon, spetsiifiline atmosfäär. Selle kõige keskel dünaamiline, variatiivne keha. Elastne ja reaktiivne ja väändunud ja nii täpne ja graatsiline ja tundlik ja ohtlik ja järsk ja ootamatu ja detailselt rütmistatud ja kommunikatiivne, aga sisevaatluslik, keha, mis ajab oma asja ja teab, mis asja ta ajab. Puänt oli ka lõpus, magus!

J: 21.00 “Latin Night”[24]. Kui jõuan, muusika juba mängib ja esimesed sammud on selgeks õpitud. Salsa. Lähen ka proovima, ma pole kõige puisem, on päris tore. Ladinaverd sõber sosistab mu seljatagant: “You’re good, motherfucker..”

Tantsime seljad higiseks ja siis koju hommikuks pannkoogitainast tegema.

K: Hilise tunnini tegelen sellega, mis lohutuskabinetist järele jäi: põranda külge kleepunud sibulamahl, klaasikillud, hais ja kõik muu. Kodutee viib samasama.studiost mööda, piilun akendest sisse ja veendun, et täna minust enam tantsijat ei saa. Kahju, olustik paistab hubane ja lustlik.

Reede, 29. aprill

J: Tantsupäev. Olen täiesti läbi, valmis, et see nädal lõppeks. Kell 9.20 saabun peamajja, panen pliidi huugama ja hakkan küpsetama, eesmärgiks 60 pannkooki. Taustaks panen mängima Royal Ballet´ avatud tunni, see on põlle ja päikese ja pannaka lõhna vahele imeliselt ilus. Kontsepti tüübid ei ole rahul, nagu ikka.

Pannkoogid saavad liiga kiiresti otsa ning näljaste rahustamiseks jagame välja orienteerumismängu auhinnad, kuulame tantsupäeva läkitust ja naudime, et oleme tantsijad.

K: Kui Kirte hommikusöögile jõuab, on vegan pannkoogid otsas ja auhinnad jagatud. Joon siiski tassikese kohvi ja kuulan möödunu muljeid. Keski sai auhinnaks “Ruumitaju” kuubikese, teine “Loovmängu” ja “Loovtantsu” raamatud, kolmas küllakutse Kai Valtna koju ja mis kõik veel. Kurnatud, ent helge ja pidulik pühapäeva atmosfäär.

K: Kell 12 liigun edasi raamatukokku, algab Kai lugemismaraton[25]. Sätin end mõnusasti toolile, tõmban vaiba moodi salli ümber keha, sulgen silmad ja asun kuulama. Kogu sündmus mõjub turgutava väljajuhatusena. Ja ääretult absurdselt. Kontrast, mis tekib loo tantsuliselt tehnilise hüperemotsionaalse esitluse ja lakoonilise fantastilise kirjelduse vahel, on ühtaegu kummastav ja jube naljakas. Ja kui lihtne, samas psühholoogiline, eluline see kõik on.

J: Mul pole alguses plaani terveks ajaks jääda, aga poole pealt on kahju ära minna. Lösutan kott-toolis, loetlen hukkunud tegelasi ja võitlen unega. Viis tundi on pikk aeg.

K: Pärast esimest plokki liigun ebalustundega koju, keeruline on lahkuda, ent mõte kosutavast lõunauinakust tundub mõistlik ja selles hetkes ääretult vajalik.

J: Pärast maratoni hüppan kiiresti poodi, haaran midagi lõunasöögiks ja siis suundume Kaiga Rükisse. Kell 18.00 “The Circle”[26]. Assa raisk.

K: Rüki galeriis kohtun emotsionaalselt laetud kehaga, mis asub mineviku traagiliste mälestuste ja kogemuste kehalise meenutamise kaudu sillutama teed helgema tuleviku poole. Atmosfäär on pingeline, rusuv, tunnen, et mind kutsutakse astuma etendaja väga isiklikku, valusasse ruumi. Otsustan jääda distantsilt vaatlejaks, püüdes säilitada empaatiat, pehmust, kaastundlikkust.

J: Lootsin minna koju riideid vahetama, aga ei jõudnud. Kell 19.00 “TAG”[27]. Naljakas ja kerge. Hoolimata sellest, et väsimustase on jõudmas oma kulminatsioonini, naudin väga.

K: Ruumi astudes võetakse mind soojalt vastu. Harilikult, kui piiri publiku ja etendajate vahel hajutada püütakse, see nõnda sujuvalt ei õnnestu. Seekord aga küll. Kogu lavastus on mõnusalt lõdvestav, lustakas, meelelahutuslik. Väga läheb korda testamendi tekst.

J: Järgneva tunni jooksul juhtub palju, plaanin minna koju riideid vahetama ja sööma, aga selle asemel leian end Koidust. Kogu tehnika, mis saab jupsima hakata, on seda ka tegema hakanud. Lihtsaid lahendusi ei ole, lõpuks laseme lati piisavalt madalale ja leiame midagi, mis vähemalt osaliselt toimib.

K: Romaanis tööl, kõrvalsaalist kostab vibreeriv tümakas, leti äärde ilmuvad vaimustunud näod ja muljed, olen veidi õnnetu, et toimuvast vahetult osa ei saa. Lõpetan vahetuse 3.30 ja kojumineku asemel otsustan veel hetkeks vaikselt vaibuvat pidu kogeda. Võtan pudeli näppu ja tantsin tunnikese tossu täis saalis.

J: Minu jaoks on pidu varjutatud sellest, et kõik tundub viltu minevat, küll lähevad inimesed sinna hulkuma, kuhu nad ei tohiks, küll saabub liiga joogine seltskond, siis hakkab tehnika streikima.

Aga tegelikult oli äge, vist. Ma ei tea. Ma olen liiga magamata, et seda kuidagi hinnata.

Õhtu lõpus patsutatakse mulle korduvalt õlale ja öeldakse, et kohe on kõik.

Laupäev, 30. aprill

J: Tantsunädal on läbi. Ma olen elus, kuigi suhteliselt nohune.

Uuel nädalal kohtume esimeseks aruannete kirjutamiseks. Ja pärast seda vähemalt korra samal eesmärgil veel.

Ja siis juba uuesti, et mõelda Tantsunädal 2023 programmile.

Pühapäev, 1. mai

K: Artist Walk Danielaga. Kuigi tantsunädal sai reedega läbi, leppisin kokku eraldi aja, et saada võimalus välja müüdud Artist Walki kogemiseks. Ei tea, mida sellest kõigest oodata. Daniela algatab vestluse, räägime möödunud nädala muljetest, tema lõpulavastusest. Jalutame Aida suunas, Daniela küsib midagi armastuse või suhete kohta. Sellest jäämegi rääkima. Mõnus. Naudime vaateid, kiigume, jalutame ja jalutame. Ühel hetkel tuleb välja, et tegemist on tegelikult kohtinguga. Või õigemini, pidi olema. Tõden, et säärast huvi mul hetkel ei ole. Uurin, mis oleks juhtunud, kui asjad oleks olnud teisiti.

Pooleteise tunni pärast jätame hüvasti üksteise ja Tantsunädalaga.

Kolmapäev, 25. mai

Kohtume Johhanna aias ja avame esimest korda oma märkmed kõrvuti. Saame aru, et esmane plaan artikli kokkupanekuks ei ole nii kõnekas, aga õnneks räägivad tekstid juba omakeskis.

[1] Loodame STL’i mängukavast midagi Viljandisse näitamiseks tuua.

[2] Anni Zupping.

[3] Irena Pauku kontsakingas tantsimise töötuba.

[4] TLÜ BFMi koreograafia õppekava tudengite lühitööd.

[5] Ruumitaju lavakujunduse osaks on pisikesed marmorist kuubikud.

[6] Raamatubaar Viljandis, mitteametlik festivaliklubi.

[7] Intervjuud on tehtud Mait Agu kolleegide ja õpilastega.

[8] Katariina Unt, Liisbeth Kala, Anumai Raska.

[9] Fine5 Tantsuteater.

[10] Kärt Koppel.

[11] New Viljandi on Tantsunädala raames loodud platvorm, mis on inspireeritud Kanuti Gildi saalis korraldatavast Made In Estonia Maratonist.

[12] I'm pro jämm black box'is.

[13] Tantsunädala teine töötuba – Erika Schipa „Conscious Body".

[14] Helena Krinal ja Zuga Ühendatud Tantsijad.

[15] Omakultuuriakadeemia on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Pärimusmuusika Keskuse koostöös toimuv loengukursus.

[16] Shion Yokoo-Ruttas.

[17] "Artist Walk” on produktsiooniplatvormi Reskript järgmine peatükk, milles kunstnik ja külastaja võtavad koos ette stsenaariumi järgi toimuva rännaku.

[18] Kirte Jõesaar: "Lohutuskabinet sinu probleeme ei lahenda, ent pakub ehk turgutust sel raskel ajal.”

[19] Mareeta Ojasaar.

[20] Zuga Ühendatud Tantsijad.

[21] Karl Saks ja teatrikunsti 14. lend.

[22] Arno Ansper.

[23] Elle Viies.

[24] Latin Night brings you latin dances, latin music and latin food.

[25] Kai Valtna loeb Rahvusvahelisel Tantsupäeval TÜ VKA raamatukogus maratoonselt balleti libretosid.

[26] Justina Kiuršinaitė.

[27] Daniela Privis.