Artikkelnr 120

Tantsuõpetajana toimetuleku võimalused, abiks mentorprogramm

Mentor Anu Sööt, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsupedagoogika lektor

Mentee Laura Kvelstein, vabakutseline tantsu- ja etenduskunstnik, tantsuõpetaja

nr 119nr 121

Fotode autorid: Marta Sööt ja Karolin Poska

Eesti Tantsuhuvihariduse Liit on kahel aastal korraldanud „Mentorprogrammi tantsuõpetajatele“. Programm kestab ühe aasta ja selles  kohtuvad omavahel valdkonna inimesed, kes soovivad olla kas mentori või mentee rollis. Mentor on justkui tantsu õpetamises kogenum, mentee vähem kogenud kolleeg. Ideaalis on mentori-mentee suhe dialoog, kus mentee küsimustest/teemadest lähtuvalt toimuvad näiteks omavahelised vestlused, arutelud, kokkusaamised, raamatute ja allikate lugemissoovituste jagamised, tundide vaatlused, tagasisidestamised, refleksioonid ja muud käsitletavast teemast lähtuvad tegevused. Mentor ei juhi mentee erialast arengut, vaid püüab mentee huvist tulenevalt seda toetada. Aasta jooksul toimunud mentorprogrammis, mis sel korral algas 10. augustil 2021 ja lõppes 13. juunil 2022, osalesid ka allakirjutanud, Anu Sööt mentori ning Laura Kvelstein mentee rollis. Laura soovis leida tuge oma õpetamisalastes praktikates ning mentori näol dialoogipartnerit, kes temaga neil teemadel arutleks, teda toetaks, annaks soovitusi ja aitaks mõtestada.

Mentorprogrammi lõpuseminaril, 13. juunil võeti toimunud aasta kokku, vaadati tagasi ning ka edasi. Kas ja kuidas oleks vaja mentorprogrammiga jätkata, milliseid muudatusi teha, kuidas seda arendada? Ideid ja soovitusi osalejatelt oli palju. Mingis formaadis sarnane kureeritud mentorlus Liidu poolt loodud programmina kindlasti jätkub lähemas või kaugemas tulevikus. Vajadus erialainimeste kokkusaamiseks ja oma tegevuse mõtestamiseks, jagamiseks, toetamiseks on kindlasti ühise arvamuse põhjal vajalik. Meie Lauraga proovisime samuti mentorluse teemadel veidi sügavamale jõuda ning nii viisime lõpuseminaril läbi fookusgrupi intervjuud, mina mentoritega, Laura menteedega, paludes neil arutleda järgmiste teemade üle: mentorlus tantsumaailmas, eneserefleksioon, tantsuõpetajate väljakutsed ning tantsuõpetajate toimetulekuvõimalused.

Mentorlus tantsumaailmas

Mentorite vestlusringis osalesid Annika Viibus, Madli Teller, Sille Kapper, Marge Ehrenbusch, Heili Parras, Astrid Väizene, Polina Žukova ning programmi kuraatorina Jane Miller-Pärnamägi. Alustasime teemast mentorlus tantsumaailmas. Küsimustena püstitasime: Millised on mentorluse kogemused sinu erialase karjääri jooksul, kuidas on see sind erialaselt mõjutanud? Mida mentorlus üldse sinu jaoks tähendab, kas keegi on olnud sinu mentor, kas oled ise seda kogenud? Kas oled alateadlikult olnud kellestki mõjutatud, keda võid pidada enda mentoriks? Kas võime pidada mentorluseks seda, kui oleme tabanud end mõttelt, kuidas meie jaoks oluline isik on olukordi lahendanud, näiteks keerulises õpetamisolukorras? See meie jaoks oluline isik seda ise ei pruugi teada. See on pigem alateadlik kui teadlik mõttekäik. Arvati, et viimati kirjeldatu ei ole mentorlus, vaid pigem inspireerimine, eeskujuks olemine. Näiteks on saadud tuge enda õpetajalt, kui ise tunde läbi viies on lähtutud tema metoodikast. Mentorlus on teadlik ja juhendatud tegevus. Samas märkasid vestlusringis osalejad, et mitte kokkulepitult on oldud kellegi mentor. Näiteks endine õpilane, kes nüüd ise õpetab, võtab aeg-ajalt ühendust ning arutletakse pikalt õpetamisolukorras esile kerkinud küsimuste üle.  Samuti on märgatud, et endine õpilane kasutab õpetades samu võtteid, kuigi ei ole olnud teadlikku mentorlust.

Juhendamine vs mentorlus

Toodi välja erinevus juhendamise ja mentorluse vahel. Mentorlus on see, kui mentor tegeleb ennekõike mentee isiksusega, sealhulgas tema professionaalse arengu toetamisega, mitte otseselt selle konkreetse tööga, mida mentee teeb või isegi koos tehakse. Juhendamise puhul aga on mingi konkreetne töö, mida juhendaja aitab teha oma kogemuse alusel. Mentorlus võimaldab inimesel õppida mõtlema laiemalt, väljapoole oma konkreetset küsimust. Mentor on mentee kõrvalpilk – vastab mentee vajadustele, juhindub temast. Sageli on mentorile ka keeruline mitte juhinduda endast. See, mida mentor tunneb, et tahab jagada, ei loe. Loeb see, mida menteel on sel hetkel vaja. Mentor peaks lähtuma igal juhul menteest, mitte endast.

Mentor on justkui õpetajate õpetaja, kel on enam kogemusi. Mõnes süsteemis nimetatakse teda õpetaja-metoodikuks ja oma suurema kogemuse pealt ta jagab ning toetab nooremaid või vähema kogemusega kolleege. Enamik vestluses osalenuid tõi välja, et nad ei ole mentorlust kogenud. Pigem on kogetud nõustamist kelleltki, kes just sel hetkel oskab nõu anda. Pikaaegset, näiteks aastast ja teadlikku kureeritud mentorsuhet (olles ise mentee) ei oldud kogetud. Aga oldi kogetud mentorlust, kui vanema põlvkonna õpetajad hakkasid endale ette valmistama järelkasvu konkreetse rühma ja tantsustiili põhiselt, väga suunatult, kasvatades nooremat kolleegi väga kindlas suunas ja seda mitte nooremast kolleegist ja tema arengust, vaid eeskätt valdkonnast ning selle vajadustest lähtuvalt. Kasvatati omale järelkasvu. Lisaks muus kontekstis oldi kogetud väga selget tööalast suunamist, kasvatades mingile ametikohale järelkasvu, mis ei lähtunud taaskord nooremast kolleegist, vaid selgelt ametikoha profiili vajadustest. Osa küsimustele vastanuid olid ka ise need, kes koolitavad oma tantsustuudios endale järelkasvuks välja nooremaid õpilasi. Kas see on äkki meister-selli printsiip, mis on sama kui mentor-mentee printsiip? Järelkasvu kasvatamine on taaskord väga selge suuna ja eesmärgiga tegevus, kus niiväga ei lähtuta mentee/õppija vajadustest, vaid eeldatava profiili vajadustest. Samas on siin ka teine ohukoht, noor/õppija ei pruugi saada oma süsteemist välja, et näha laeimat erialast pilti. Noort kujundatakse täpselt oma käe järgi oma vajadustest lähtuvalt ning õppija vahepeal mujale minemise protsessi üldse ei koge, mis on ka õppija enda arengule kahjulik. Teda tahetakse täpselt oma näo järgi välja koolitada. See on justkui ootuste poolt juhitud mentorlus, mis on kindla sihiga ning sihi on seadnud mentor. Mentorlus võiks olla kindlasti stiilipõhine. Näiteks ei ole võimalik olla balletiartisti mentor, kui ise ei tea selle tantsustiili eripära. Mentor peaks teadma sellest stiilist rohkem kui mentee.

Negatiivne kogemus

Osa vastanuid tundis, et on ka ise mingil erialasel etapil mentorlust vajanud. Seda ei olnud sel hetkel leida ning seetõttu loobuti erialasest tegevusest. Nii võib mentorlust, kogemustega kolleegiga arutlemist, nõu küsimist vajada juba ka pikemalt valdkonnas tegutsenud inimene, et saada „august“ välja, et mitte läbi põleda, et mitte loobuda, vaid saada rääkida oma kahtlustest, raskustest ja kõigest, mis küsimusi tekitab. Selliseid arutelusid on keeruline pidada oma muude sõprade, lähedastega jne. See eeldab erialast pädevust, et mõista erialal ette tulevaid küsimusi.

On olnud ka neid olukordi, kus ei soovita, et sarnane olukord õppes jätkuks. Osa vestlusringis osalejaid on kogenud oma kunagiste õpetajate negatiivset käitumist ning olles nüüd ise õpetajad, muututakse kardinaalselt, ei taheta negatiivset protsessi jätkata. Tehakse risti vastupidi sellele, mida ise kogeti, kuidas sinuga õpilasena käituti. Mida mitte mingil juhul ei teeks. See on samuti oluline äratundmine, et mitte ise sama mustrit jätkata. Sageli on läbisegi juhendaja, mentori, inspireerija/eeskuju rollid, nii võib olla keeruline ka õppijal saada iseseisvaks kunstnikuks/õpetajaks. Ideaalne mentorlus on see, kui mentor on kui rohkemate kogemustega kolleeg, kes aitab ja toetab, mitte see, kes suunab oma ootuste suunas. Mentorsuhe peaks lähtuma menteest ja tema vajadustest.

Eneserefleksioon

Teise teemana käsitlesime mentoritega eneserefleksiooni ning küsisime neilt, millised oskused on neil olnud oma erialase karjääri jooksul end reflekteerides ja millist tuge nad enese reflekteerimisel vajavad? Ei ole osatud refleksiooni süstemaatiliselt teha. Seetõttu ongi mindud erinevatele koolitustele, et keegi annaks need struktuurid, milles mõelda. Ise on raske hakata reflekteerima. Ei saa lihtsalt istuda ja mõelda, et nüüd ma analüüsin oma tööd. Mõtestatud ülesanded avavad ukse, kustpoolt vaadata.

Teadlikkus

Oma tegevuse üle  hakatakse reflekteerima alles siis, kui midagi on kaldunud normist kõrvale või täielikult ebaõnnestunud. Siis vaadatakse käidud teele tagasi ja analüüsitakse, millises etapis nihe toimus. Eneserefleksioon ei toimu alateadlikult, see peab olema teadlik protsess. Muidu on see lihtsalt mäletamine, meenutamine või tunne. Reflekteerides (eriti kellegi suunavate küsimuste abil) jõutakse kokkuvõtete, uute mõtete ning seosteni, mille peale varem ei ole tuldud. Et järeldused saaksid tekkida, peab olema küsimuste või ülesannetega juhtimine..

Eneserefleksioon on teadvustatud tegevus, millel suure tõenäosusega on ka tulem, näiteks järgmisel korral teed mingeid tegevusi teisiti. See on mingis mõttes mõõdetav, kas toimus muutus või mittre. Reflekteerides sõnastatakse midagi. Vaikimisi me justkui teame vastuseid ja lahendusi, aga me ei sõnasta neid. Kui aga sõnastad, siis muutub tegevus teadlikumaks, saab selgemaks.

Avastati, et märkmete tegemine, tunni- ja trennipäeviku pidamine on kui reflekteerimine. Kirjutati pidevalt märkmeid, et mäletada, mis tehtud ning ühel hetkel saadi aru, et see on analüüsiv tegevus, mis on sellisena vajalik reflekteerimiseks ja teadlikuks tegelemiseks. See on õpetamisel abiks kas järgmisel tunnil või kasvõi aasta pärast teema juurde tagasi jõudes.

Avastati, et reflekteerimine on õnnestunud paremini meeskonnatöödes, väikeses grupis analüüsides, mida ja kuidas tehti. On vajadus teiste inimestega rääkida, see samas ka sunnib ja aitab end reflekteerida.

Aeg

Reflekteerimine on valikute küsimus ja reflekteerimiseks tuleb võtta aega. Aega peab planeerima ja aja planeerimiseks peab ka olema aega. Eneserefleksioon on ilmselgelt ükskõik millise töö osa, et inimene saaks areneda. Tantsuõpetaja peaks õpilaste refleksioonioskust arendama igas tunnis. Õpetaja annab õpilasele juhtnöörid, kuidas ennast reflekteerida. Näiteks võimlemise vanas traditsioonis ei olnud õpilasel võimalust eksida. Kui visati vahend üles, siis tuli see kinni püüda ja nii lihtsalt oli. Kui visati see valesse kohta, siis seda kinni ei püütud. Eneserefleksioon võimlemise või spordi kontekstis on see, et tuleks iga kord analüüsida, miks vahendit kätte ei saadud või sooritus ei õnnestunud. Treenerina tuleb kogu aeg küsida, miks. Mida peab tegema, et õnnestuks? Õpilastes tuleks kasvatada küsimuste küsimise ja analüüsimise oskust. Varem öeldi lihtsalt, et tegid valesti, arutlemata, mis valesti läks, miks see juhtus ja mida tuleks muuta. Tänapäeval ei ole enam pääsu küsimustest miks ja kuidas. Mitte et laps peaks ise leiutama, kuidas on õige, vaid oluline on õpetaja suunamine. Oluline on oskus või julgus analüüsida, miks asi ei õnnestunud, arutada põhjuste üle koos õpilastega.

Küsimused

Refleksiooni võti on suunavad ja õiged küsimused. Praeguse erialase/kõrghariduse õppe osaks peaks olema vältimatult suunavate küsimuste kogemine ja nende õppimine, et anda tööriistad professionaalses elus ellu jääda ja areneda. Eneseanalüüsi oskamine on arengu küsimus. Kas jäädakse oma ebaõnnestumistesse kinni või suudetakse nendest olukordadest välja tulla ja edasi liikuda. Õpilaste puhul on olulised ka need küsimused, mida õpilased esitavad õpetajale (mis ei pruugi alati olla mugavad). Näiteks õpilaste küsimus “aga miks me seda teeme”, võiks panna õpetajat mõtlema, et ta ei ole seletanud õpilastele selgeid eesmärke.

Refleksiooni õpetamisel on oluline hinnangute vältimine nii enesele kui õpilastele nii reflekteerides kui tagasisidestades. Tunne, et midagi läks halvasti, on normaalsus ja sageli ka objektiivne, aga see ei määra sind inimesena, vaid on alus arutlemiseks-reflekteerimiseks.

Tantsuõpetajate väljakutsed

Menteede vestlusringis osalesid Elina Lill, Alissa Montes, Merit Täht, Getter Tõškevitš ja Annabel Piirma ning üks programmi läbiviijatest Anne Tamm-Kivimets.

Arutlesime esiti teemadel, millised on tantsuõpetajate peamised väljakutsed, milliste teemadega osalejad programmi tulid ning kas ja milliste strateegiate abil nad lahendusteni jõudsid.

Intervjueeritavate üks läbivaid märksõnu oli enesekindluse saamine/taastamine ja seda mitte ainult noorematel ja vähem kogenud tantsuõpetajatel, vaid ka juba pea 30 aastat tantsuõpetajana tegutsejatel. Esimestel näiteks seoses sellega, et oma tegevuses kindlam olla ja teistel seoses jalgealuse kõikuma löönud Covidi-aegse/järgse tunnetamisega, kas üldse aetakse õiget asja, ollakse õiges valdkonnas ja tehakse asju õigesti.

Teine märksõna oli toe otsimine. Otsiti tuge nii isikliku elu muutustest tingitud uue eluetapi ja tantsuõpetaja/tantsukooli juhi rolli ühildamiseks, õige suuna leidmiseks tantsuõpetaja töö alustamisel ja selles edasi liikumisel kui ka muudatuste planeerimisel ja elluviimisel peale kümneaastast ühtemoodi tegemist nii tantsuõpetaja kui koolijuhina. Spetsiifilisemalt otsiti tuge muuhulgas tantsuõpetaja tööriistakasti mitmekesistamisel, kuna tunti, et….  Samuti sooviti tuge erinevate gruppide omavahelise sünergia ja suurema kokkukuuluvustunde tekitamise, delegeerimise oskuse, tantsukooli õppekava analüüsimise ja organisatoorsete küsimuste osas.

Kui arutasime, kuhu ja mille abil programmi jooksul välja jõuti, tõdeti, et kuigi mentori toel, peab mentee peamise töö ikkagi enda sees ise ära tegema. Samas rõhutati, et kõigile on oluline kellegi teise tähelepanu – et keegi on mind märganud, et ta küsib õigel ajal õiges kohas õigeid küsimusi (kasvõi lihtsa miks? küsimuse). Nõustuti, et see annab väga palju ja aitab iseennast analüüsida.

Kõik menteed püstitasid dialoogis mentoriga endale mentorprogrammis eesmärgi(d). Paljud menteed leidsid, et kuna kogu töö toimus iseenda jaoks, siis oli palju paindlikkust ja võimalust mentori abil (ala)eesmärke vajadusel jooksvalt ümber hinnata ja muuta või ka jõuda esialgse eesmärgi asemel tõelise teema/küsimuse/probleemini. Samuti võis toimuda ümberorienteerumine mõõdetavatelt eesmärkidelt üldisema filosofeerimise ja kulgemiseni.

Mentor reflekteeris, pakkus erinevaid vaatenurki ja aitas näha suuremat pilti endast kui tantsuõpetajast (kuidas tunnis käitun ja olen, mis sõnu kasutan), aga ka muudest rollidest tantsukoolis. Paljude jaoks olid ka programmi jooksul toimunud ühistelt seminaridelt saadud erinevad enesearengu tööriistad läbitud teekonna jooksul kasulikud.

Tantsuõpetajate enese toimetuleku võimalused

Laura uuris menteedelt, millised professionaalsed ja isiklikud toimetuleku strateegiad ja vahendid on neid töös seni (sh mentorprogrammi aastal) toetanud ning kas ja millistest nad puudust on tundnud. Samuti seda, kas erinevaid võimalusi on nende hinnangul (olnud) piisavalt.

Vestlus algas võib-olla mõneti üllatavalt üksteise innustamisest julgeda rohkem usaldada ja väärtustada ennekõike iseennast, oma kogemuste pagasit ja sisetunnet, olgu see siis õpetajana ennast hoidvaid piire seades ja läbipõlemise vältimiseks oma energiat jaotades nii hooaja vältel kui läbi aastate või ka koolijuhina näiteks probleemsete/kriitiliste lapsevanematega hakkama saamisel.

Samas leiti ühiselt, et erinevad programmid ja koolitused on väga vajalikud selleks, et kolleegidega kohtuda ja neilt tuge saada, tunda, et ei olda üksi. Olgu need otseselt tantsu õpetamisega seotud või mingi kitsama või laiema teemafookusega – neil kooskäimistel saab suhelda, kuulata, kaasa rääkida ja kogemusi jagada. Tantsuõpetajad väga vajavad seda võimalust. Samuti vajatakse võimalust olla üks-ühele kolleegiga dialoogis, olla märgatud, tunnustatud, ära kuulatud. Sellise suhte puhul rõhutati soovi usalduslikuks suhtlemiseks, mille käigus saab olla täiesti ise, avatud ja aus. Kõik nõustusid, kui oluline on võtta enda arendamise jaoks aega nendel hetkedel, kui tuntakse, et vajatakse uuendust, värskendust, toetust või lihtsalt kokku saada ja rääkida.

Peab lisama, et pikalt arutati ka just kogenumate tantsuinimeste sisemist dilemmat sellistesse programmidesse kandideerimisel – et ma olen ju juba nii palju korda saatnud, kuidas ma nüüd panen ennast äkki õpilase rolli. Samas nõustuti, et kohale jõudes on seda ägedam olla tunnistajaks sellele, et tegelikult nii paljud just kogenud tegijad vajavad sellist kogemust, lisaks saab mentorsuhte olemuse mentoriga omavahel kokku leppida. Mentorprogrammi tutvustuseski on öeldud, et eesmärgiks on mõlema osapoole – nii mentori kui mentee – isiksuslik ja professionaalne areng ja vastastikune õppimine.

Lisaks kerkis esile „kõik uus on unustatud vana“ teema – koolitused on head võimalused mälu värskendamiseks, meeldetuletus, et mingid meetodid, mis on tegelikult ammu omandatud, on lihtsalt ununenud. Tekib imestustunne, et miks ma neid üldse kasutanud ei ole.

Eraldi kihina toodi välja noorte/teiste tantsuõpetajate informeerimine selliste enese-/professionaalse arengu programmide kasuteguritest, et innustada ka neid osalema, saama inspiratsiooni ja motivatsiooni ning kohtuma teiste omasugustega või hoopis kogenumatega. Paljud vestluses osalenud teevad seda teadlikult oma tantsukoolides, verbaliseerides saadud väärtuslikke kogemusi ning tõstes esile laiemates tantsukogukondlikes aruteludes osalemise võlu. Just noorte tantsuõpetajate veenmine koolitustel osalema pidavat üsna keeruline olema.

Sümpaatne oli kuulda, et väljendati täielikku valmisolekut olla edaspidi teiste programmis osalenute jaoks olemas, kui keegi tunneb vajadust helistada ja nõu küsida või kokku saada, isegi kui varasem kokkupuude puudub. Väärtustati selliste formaatide kogukonna loomise võimet – tekib grupp inimesi, kellega koos on ühine teekond läbi käidud.

Tähtsustati ka silmast silma kohtumisi suhtlusvormina ning päris kontakti loomist ja hoidmist, seda võib-olla veel vaid praeguste täiskasvanud põlvkondade eripärana – ühe osaleja lapsed olid imestunult vanemalt uurinud, miks ta seminarile füüsiliselt kohale peab minema…

Kui hinnati, kas võimalusi on (olnud) piisavalt, siis leiti, et alati võiks rohkem olla. Aga asi pole ainult kvantiteedis, vaid korraldajad võiksid olla õpetajatega dialoogis ja neilt järjepidevalt uurida, millised teemad neid täpsemalt huvitaks. Selliselt on ka tõenäolisem, et on rohkem kandideerijaid ja osalejaid. Paralleelselt kerkis pooleldi unistav idee korraldada kaks korda aastas koos kohvikus käimise õhtud, kus saaks ennast kolleegide seas tühjaks rääkida.

Kokkuvõtteks

Tõmbame nüüd ise samuti mentor-mentee aastale joone alla (mis ei pea tähendama koostöö lõppu) ja nii küsin, Laura, mida aastane mentorprogramm sulle andis ja mida võttis?

Andis kinnitust, et tantsu õpetamine on minu jaoks mu praeguses eluetapis nauditav, andis teadmise, et mul on selles vallas veel väga palju õppida ja andis toitva ja toetava koostöösuhte sinuga, Anu. Andis palju võimalusi vaadelda andekate kolleegide tööd tantsutundide juhendajatena, kaardistades samal ajal enda väljakutseid selles rollis, ning võimalust juhendada andekaid noori tantsutundides ja teha koos nendega ka loomingulist tööd, mida avalikult jagada.

Võttis ebamäärasuse selle koha pealt, kas õpetaja/juhendaja roll võiks põhimõtteliselt olla minu jaoks.

Anu, mida avastasid mentorprogrammi käigus enda ja mida ehk ka tantsu õpetamise kohta?

Avastasin enda kohta, et olen päris kriitiline ja ebamugav, kohati isegi ebameeldiv õppija teise õpetaja/juhendaja/läbiviija jaoks. Et pean ise tegema tugevat enesesisendustööd enne koolitusele minemist, et ma liiga palju ei kahtleks ega targutaks. Olen alati arvanud, et elus tuleb kõik ringiga tagasi. Et kui oled ebameeldiv ja kogu aeg “miks?” küsimusi küsiv õppija, siis satuvad sinu õpetajateele tõenäoliselt ka samasugused õppijad. Tantsu õpetamise kohta palju uut teada ei saanud, raske on eristada mentorprogrammi ja muude samal ajal toimunud tegevuste-koolituste jmt mõju. Kuid huvitav oli teada saada, mis teemad on praegusel ajal tantsuõpetajale olulised, millised on väljakutsed. Mulle tundub, et õpetaja on seisnud alati üsna sarnaste väljakutsete ees, näiteks kuidas anda kõige paremal moel edasi seda, mida ta soovib edasi anda või kuidas motiveerida ennast ja teisi.