Tantsupeo “Minu arm” analüüs

Foto autor: Rein Leib

Suuliselt esitatud 9. augustil 2019 rahvatantsujuhtide suvekoolis Olustveres, Tantsu KuuKirja lugejatele kohandatud mais 2020.

Minu lähtekohaks pidu analüüsides on, et tantsupidu on oluliselt suurem nähtus, kui ainult lavastus, mis Kalevi staadionil ette kantakse. Enamik rahvatantsuõpetajaid teab seda. Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts on välja andnud väga hea tantsupidu kui protsessi ja selle mastaapsust avava brošüüri[1] ning viimases rahvatantsujuhtide suvekooliski peegeldati kolme erinevat vaadet: osaleja, tantsujuhi ning pealtvaataja oma. Aga neid vaateid on veel, näiteks

• inimene, kes ei käinud pidu vaatamas ja telekast ka ei vaadanud, aga elab Eesti kultuuriruumis ja tarbib eestikeelset meediat. Ka temal on olemas oma ettekujutus, mis on tantsupidu;
• välismaalane, kes käis pidu vaatamas, kuid kellel puudub muidu suhe eesti kultuuriga ja kes loob meie omadest hoopis erinevaid seoseid.

Ja see ei ole kaugeltki lõplik loetelu.

Selge, et ühel inimesel ei ole võimalik analüüsida kõiki tantsupeo tahke. Ka mina tegin valiku. Püüdsin siiski tabada erievaid momente, millest kujunesid käesoleva kirjutise alapeatükid:

• Peo protsess meedias;
• Pedagoogilisi-andragoogilisi-metoodilisi aspekte;
• Tantsupidu “Minu arm” lavastusest;
• Järelnoppeid sotsiaalmeediast.

Peo protsess meedias

Tähelepanu saime seekord vägevalt. Juba ammu enne peonädalat plahvatas kaks skandaali: rahvarõivad ja koju jäänud rühmad.

Rahvarõivateema esimene laine oli juba 2018. aasta märtsis, kuid jäi virvendama ka hilisematesse pealkirjadesse. Minu hinnangul eksis sellel teemal sõna võttes nii ajakirjandus kui Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus (ELTSA) / tantsupeo lavastusgrupp.

Meedias loodi mulje, justkui nõutaks esimest korda täiesti ehedaid rõivaid, sisuliselt museaalide koopiaid. See aga ei vasta tõele. Esiteks ei erinenud rõivanõue tavapärasest tantsupeo riietusnõudest, st midagi esmakordset asja juures ei olnud. Teiseks ei ole tantsupidudel varem ega ka tänavu nõutud ehedaid rahvarõivad selle sõna konservatiivseimas tähenduses (ajalooliselt kasutatud materjalid, töövõtted (potisinine), väärismetallist käsitööehted). Silmas peeti seda, et tantsupeol ei ole kohta etnomoel.

ELTSA / peo toimkonna vastus “rünnakule” oli rabistav ja mitte päris läbi mõeldud. Selgitusena kasutusele võetud “kihelkondlikku päritolu riided” ei ole mõistlik termin – lubatud on ju ka kaapotkleidid, triibuseeliku-eelsed ühevärvilised seelikud, mida kanti laiemates piirkondades kui vaid kihelkond jne. Rahvarõivas-mitterahvarõivas temaatika ongi väga keeruline ja nõuaks asjatundlikku rahvarõivaspetsialistide ja keeleinimeste peade kokku panemist, et väljendada selgelt, missuguseid rõivaid peole oodatakse.

Vett sogas veelgi see, et “ehedate rõivaste” nõude kõrvale ilmusid samal ajal erinõuded rühmaliikide riietusele. Mõnele liigile dikteeriti ette kostüümi osad, mis peavad olema ja mis mitte: kaabu jah, vest/kuub ei (ei vasta ajaloolisele rõivakandmistraditisoonile). Mitme liigi meestelt nõuti pikk-kuube. Sealjuures julgustati kuubesid laenama, pööramata vähimatki tähelepanu rühma oma rõivaste ja kuue päritolu kokkuminekule (tulemuseks: Põhja-Eesti mees setu kuues). S1[2] rühmaliigil oli värvikombinatsiooni nõue: poisid sinises, tüdrukud valges, mis tüdrukute poolelt tõi kaasa massilise rahvarõiva-aineliste kostüümide kandmise.

Ma ei anna käesolevaga hinnangut, kas peol peaks kandma vaid ehedat rõivast või võiks ühtlustamise nimel kanda ka kostüümi, kuid kaks sõnumit – ehedad rõivad vs liikide erinõuded – läksid vastuollu. Tantsupidu kui kogu eesti rahvatantsumaastiku suurim kujundaja peab olema iga sõnavõtuga äärmiselt tähelepanelik ja eeskujuks. Mis sõnumi andsime seekordse topeltmoraaliga riietuse kohta juhendajatele ja tantsijatele?

Rõivateema avalikult tõstatamisel oli siiski ka positiivseid külgi:

• Erinevates nädalavahetuse lisades jm said kajastust igasugused ise rahvarõivaste tegemise projektid, mis loodetavasti inspireerisid ja tõstsid üldist rahvarõivaalast teadlikkust.
• Iga peoga lähevad tantsijate rõivad ehedamaks, täielikumaks ning siin-seal kohtab isegi püüet mundri asemel kanda rühmana omavahel harmoneeruvaid, kuid siiski isikupäraseid rõivaid.

Peolt koju jäänud rühmade teema tabas seekord valusamalt kui tavaliselt. Tulenevalt rahvatantsuharrastuse populaarsuse tõusust ning juubelipeo kui millegi ajaloolise ja kordumatu kuvandist võis mõnes liigis olla konkurents tavapärasest suurem ja kojujääjaid tavapärasest rohkem. Ent ma ei pea seda negatiivse meediakajastuse põhipõhjuseks. Eelmisest peost möödunud viimase viie aasta jooksul on võidukäigu teinud sotsiaalmeedia: pettunud tantsijate ning juhendajate pikad ja emotsionaalsed postitused on magus lihtsasti kättesaadav materjal ajakirjandusele. Samuti töötas täistuuridel sotsiaalmeediale omane taastootmisprotsess: kui su mitu kolleegi tantsivad kohalikus rühmas, mis peole ei pääsenud, on ka su Facebooki voos mitu pettunud tantsija postitust. Lisaks kuuled telefonitsi, et ka vennatütar Eesti teisest otsast ei pääsenud peole ja pilt võimendub. Julgen veel kord kritiseerida ka ajakirjandust: kas jahedatest kalkulatsioonidest (kliki kogumise eesmärgil) või tegemata kodutöö tõttu loodi mitmetes artiklites ja uudisnupukestes mulje, et koju jäämine on midagi esmakordset ja enneolematut. See on aga vale. Tantsupeole pääsemiseks on aastakümneid tulnud läbida konkurss, alati on rühmi, kes jäävad koju ning viimasel peol öeldi see protsessi alguses juhendajatele väga selgelt välja.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse lubamatu möödalask oli aga koju jäämisest teavitamine. Teadet rühma peole mitte valimisega ei saadetud mitte juhendaja postkasti, vaid see läks välja valdkonnasisese registri kaudu, jõudes esimesena rühma kontaktisikuks oleva tantsija või hoopis katusorganisatsiooni (kooli, rahvamaja) esindajani. Ehk mitmel puhul juhtus, et õpetaja kuulis uudist ärritunud ja pettunud tantsijatelt või hoopis oma ülemuselt, kes ootas selgitust. Juhendaja enda vaates ilmus ühel hetkel registrisse rühma nime juurde punane rist. Kommentaari-selgitust, mis jäi vajaka, ei lisandunud.

Mis teha?

Olles ise tantsupeomeeskondades olnud, tean, et hindamise kriteeriumide ja tulemuste avalikustamise vormi üle arutletakse iga kord ja põhjalikult. Seda tulebki ikka ja jälle teha, sest ühiskond meie ümber muutub ning mis sobis varem, ei pruugi sobida täna ja vastupidi. Parandamatuks murekohaks hindamise juures on muidugi subjektiivsus, millest ei ole kunsti puhul pääsu. Ent julgen väita, et enamasti saab subjektiivsuse süüks ajada oma koha pingereas paari rühma ulatuses (mis peole pääsemise piiril muidugi ongi määrav), harva põhimõttelist otsust peole pääsemise või mittepääsemise kohta. Üks põhjus mõistmatuse tekkes on kindlasti ka see, et rühmad ja juhendajad näevad vaid oma maakonna rühmi, mitte tervikpilti.

Olen ise tuline tantsupeo kui festivali idee toetaja. Festivali üks osa – võimalik, et kulminatsioon – oleks tantsupeo kontsert Kalevi staadionil, kuid ka sinna esinema mittepääsenud saaksid peol osaleda. See tähendab, pidu oleks suurem, rohkemate sündmustega: ühistantsimised, õpitoad jms. Viimasel peol lubati koju jäänud rühmad rongkäiku osalema ning see oli minu silmis samm õiges suunas. Loomulikult tooks osalejate arvu märkimisväärne suurenemine kaasa suure hulga logistilisi, olme- ja turvaprobleeme – Tallinn on peo ajal oma toimimise piiril. Ent eeskätt on küsimus tahtes, võiks öelda lausa (kultuuri)poliitilises tahtes.

Pedagoogilisi-andragoogilisi-metoodilisi aspekte

Seekordsel peol jagunesid täiskasvanute rühmaliigid ilma vanusepiiranguta ja repertuaari alusel. Pean seda pigem heaks lahenduseks. Edaspidi tuleks veel täpsemalt kirjutada lahti ootused liigile, et algaja õpetaja ja tantsijad teeksid endale parima valiku. Näiteks oleks mõne liigi juurde sobilik lisada, et eeldame, et enamik liigi tantsijaid on varasema tantsupeokogemusega.

Jätkusuutlikkuse seisukohast on oluline, et oleks liik algajale täiskasvanule, mille repertuaar sisaldab põhisammude ja -liikumiste õppimist. Repertuaaris peaksid olema tantsud, mis sisaldavad vähemalt 8 järjestikust takti paarispöörlemist; tantsus peaks olema läbiv vähemalt üks meie iseloomulikest põhisammudest – polka, labajalg, reinlender; jne.

Mõistetav on ka vajadus liigi järele, kus ei ole tõsteid ega kükke (põhiliselt vanematele, kuid sealjuures kogenud tantsijatele).

Nende kahe liigi erinevus ei joonistunud seekord välja ning ei sobinud väga hästi kummalegi sihtgrupile. Õpetajana oleks oodanud võimalust teha selgem eristus: algajad, kuid kõbusad täiskasvanud vs tagasihoidlikuma füüsisega, kuid hea tantsutehnikaga tantsijad. Välja jääksid siis need, kes on algajad ja piiratud liikumisega, aga kogu tantsijaskonda oma erisustes ei ole meil kahjuks võimalik katta. Siin on paslik viidata ERRSi uuringule[3], kus tantsuinimesed on ise peo tunnusena nimetanud kvaliteedi ja professionaalsuse püüet.

Tantsupidu “Minu arm” – lavastusest

Pealavastaja Vaike Rajaste sõnul[4] rääkis seekordne pidu tantsukeeles meie maast. Maast, mis toidab, katab, mida on küntud ja väetatud, meie looduse mitmekesisusest, võitlusest ja võõrvõimust ning oma raja käimisest. Sõnavaraks kasutati peamiselt varasemate pidude repertuaari (28 tantsust 16 on olnud varasemate pidude repertuaaris) kui kummardust tantsupeotraditisoonile ja varasematele tegijatele ning sinna sekka ka uusloomingut (6 tantsu viimaste aastate autoriloomingust ja 6 spetsiaalselt sellele peole loodud tantsu).

Teema

Teema ei kõnetanud mind nii sügavalt, kui oleksin soovinud. Vaid käputäis tänastest eestimaalastest suhestub maa harimise ja põllutöödega. Loodust tunnevad ja tajuvad ehk veidi rohkemad, kuid valdavalt on eestimaalased linnastunud. Olenevalt inimese natuurist kõnetab metsa- ja rannamaast rääkimine tänast vaatajat pigem väga põgusalt; loob küll helge ja idüllilise muinasjutupildi, kuid ei seostu päriselu ja olemisega. Pigem mõjub naiivselt, nõretavalt. Sel teemal võib lugeda ka Heili Einasto peojärgset arvustust Postimehes[5].

Sealjuures oli teemaplokke, millel kava lugedes oli potentsiaali kõnetada. Näiteks “Laastud lendavad”, millele järgnes “Pihlapuu”: metsamajandus on igati päevakajaline ja emotsionaalne teema. “Laastud lendavad” oli täiskasvanute esituses, laval välkus päris saag (mida märkasin küll alles hiljem televiisorist, mitte kohapeal), “Pihlapuud” tantsisid noorterühmad. Seda võiks mõista kui uue metsa kasvamist pärast vana raiumist – noorte tants sümboliseeriks lootust, lohutust, eluringi jms. Aga seda tähenduslikkuse potentsiaali polnud kaugeltki piisavalt kasutatud.

Üldiselt torkas silma jätkuv romantiline ettekujutus tantsupeost kui tänapäeva inimese ühenduslülist arhailiste traditsioonide ja rahvapärimusega. Toon näiteid jooniste allkirjadest peo teatmikus (fragmendid): ürgne päikese, elu ja õnne võrdkuju; maagiline kaitse- ja tõrjemärk; põlvest põlve; maagiline hoiatus; väega sümbol; maagiline kaitsemärk. Sekka ka spirituaalsust: sümboliseerib kõiksust ja universumi, loov spiraal tähistab arengut, kasvamist, edasiminekut. Minule mõjuvad need ülepakutult. Leian, et tantsupidu on end oma 85aastase ajalooga tõestanud: osalejaid on rohkem kui väljak mahutab, tribüünid välja müüdud, kaks telekanalit kannavad kontserti üle, vaatajaid jagub. Emotsioon, mida pidu pakub eeskätt tantsijatele, aga sageli ka vaatajatele, on võimas ja väärtuslik, samuti pidude ligi saja-aastane ajalugu. Seega ei ole tarvis seda püüda veel väärindada, pookides talle külge “muistsust” ja “ürgsust”. Kui nimetame rühmade kaupa ühesuguses riietuses kergejõustikustaadionil knopkade järgi valsisammul kujundite joonistamist ürgseks esiisade pärimuse edasi kandmiseks, mida on tehtud aastasadu ja -tuhandeid, teeme karuteene kogu lavarahvatantsu kultuurile – me ei mõju lihtsalt tõsiselt võetavalt.

Minu jaoks oli väga suur üllatus, et sõna “arm” teist tähendust arm – armi – armi peol ei käsitletud. Või tehti seda nii peenelt, et mina ei mõistnud. Peo teema välja kuulutamisest alates ei tulnud mul pähegi, et sõnapaar “minu arm”, mis on äärmiselt tugeva tähendusega nii armu kui ka armina, võidakse kasutada vaid ühes tähenduses. Tundub võimaluse raiskamisena, eriti kuna kontseptsioon – minu maa, Eestimaa – ja varasemate pidude tantsud annaks hea võimaluse rääkida mõlemast.

Loo jutustamiseks valitud sõnavara – repertuaar

Tantsukriitik Heili Einasto toob oma arvustuses[6] välja, et 2019. aastal loodud tantsud kordavad pool sajandit tagasi või veel varem loodud liikumisi. Teisisõnu: täna loodud lavarahvatantsud on samasugused kui 50–60 aasta tagused, ehkki ühiskond meie ümber on kardinaalselt muutunud.

Vastuväide sellele kriitikale võiks olla, et see ju ongi meie rahvatants: kindel sammustik, tantsuvõtted jne, mille raames tantsulooja tegutseb. Kas me peaksime igal hooajal mõtlema välja uued trendikad tantsuliigutused­? Ei, muidugi mitte. Aga me ei pea ka taastootma ainult selliseid tantse, kus tüdrukud on vaid ilusad eputised või häbelikud müürililled; kus mehed on karused ja jõrmid kõrtsiskäijad; kõik naised on hellad emad, leemekulbiliigutajad ja natuke klatšimoorid. Elus on ka muid seisundeid kui pühalik paatos, noorte armastus, memme-taadi tantsulust. Ärme alahinda eesti rahvatantsu ja seda, kui mitmekesiseid võimalusi ta pakub! See üleskutse on nii tantsuloojatele, kes oma loominguga otseselt panustavad lavarahvatantsu kultuuri, kui ka tantsuõpetajatele, kes valivad oma rühmadele repertuaari ja kes sellega veelgi otsesemalt kujundavad maastikku.

Muusika

Juba mitmendat pidu tekitab minus vastakaid tundeid saatemuusika uuendamine või lausa vahetamine. Jah, terviku seisukohast on loomulikult hädavajalik, et lavastuse muusika kõlaks kokku. Muusika elav esitus annab sellele oma kõla, mis on samuti mõistetav. Ja siis on veel helikvaliteedi küsimus – vanad salvestused lihtsalt ei päde enam. Kuid ikkagi tundub mulle, et meil “värskendatakse” muusikaid liiga kergekäeliselt. Tantsuloojana väidan, et autoritantsud on lahutamatud muusikast, millele nad on loodud (neid juhuseid, kus tants ja muusika sünnivad päris koos või lausa tants enne muusikat, on meie maastikul praegu väga üksikud ja nende puhul tuleb tõesti arvestada hoopis teisi nüansse). Jutt ei käi muusika vormist või taktide arvust, vaid koreograafia ning muusikapala ühiselt loodavast tervikust: tantsu meeleolu, iseloom. Kui tantsu saatemuusika vahetatakse ära sellepärast, et tants mõjub muidu “vanamoeliselt”, siis… mõjub see tants vanamoeliselt sellepärast, et ta on loodud omas ajas, tema koreograafia/joonised/temaatika ongi tänaseks vanad. Kui meile see ei sobi, siis ei peaks seda tantsu repertuaari võtma. Kuid kui me leiame, et vanad tantsud väärivad kohta ka tänase tantsupeo repertuaaris, tuleb nad võtta sellistena, nagu nad on. Mitte nudida maha tänases päevas mittesobivad detailid, vaid muuta “nõrkused” tugevusteks – jutustada lugu ümber nende.

Mul kripeldab muusika vahetamise teema väga ka sellepärast, et nagu eespool mainitud: tantsupidu on kogu valdkonna kujundaja. Tantsuloojatena kohtame massiliselt plagiaadiprobleeme, sh olukordi, kus tants tõstetakse lihtsalt teise muusikasse ja esitatakse oma repertuaari pähe. Või nimetatakse küll tantsu esialgset autorit, kuid muusika on muudetud ja sellest tulenevalt esitusstiil ning esteetika tundmatuseni muutunud ja autorile vastuvõetamatud. Kuidas aga eesti rahvatantsuõpetajad – kellest absoluutselt valdava enamuse jaoks ei ole tantsuõpetamine erialane või professionaalne töö, vaid heas mõttes hobi – peaksid aru saama, et ei ole okei tantsu muusikast lahutada, kui seda tehakse ka suurtel pidudel?

Lavastusvõtted

Heina-, ranna-, metsa- ja soomaa teemaplokkidena minu jaoks välja ei joonistunud. Lavastuslikult ei võimendatud plokkide vahekohti ja uue teema algust piisavalt. Seda, et Ester Kuntu luges luuletusi elavas esituses, märkasin alles siis, kui olin kaks korda kohapeal pidu vaadanud ja pärast seda kodus telekast pidu järele vaatasin. Seda, et ta luges neid erinevates kohtades (kas need sümboliseerisid erinevaid “maid”?) sain teada pidu teist korda telekast (ehk kokku neljandat korda) vaadates.

Tantsude seos vastava teemaga oli pigem väga õrn, erandiks metsaplokk. Jäi mulje klassikalisest kevadkontserdiolukorrast, kus kõigepealt pannakse paika repertuaar (aasta jooksul õpitud tantsud) ja siis katsutakse see kuskile ühise vihmavarju, teema alla ära paigutada.

Kolmandaks hägustasid lavastuse dramaturgiat erineval tasemel läbi lavastatud peale- ja mahaminekud. Näiteks moodustas vormiliselt voolava terviku järgmine plokk:

1. Pererühmad (liigijuht Kalev Järvela) “Kirisaba lind” – järgmine liik S4 (liigijuht Rauno Zubko) tuli väljakule “Kirisaba linnu” ajal ja sama tantsu sammustikuga.
2. S4 “Kalamees”.
3. 2.–3. klass (liigijuht Linda Pihu) “1, 2, 3, 4, 5, 6, 7” – S4 läks maha väljakul tantsivate laste tantsu sees joonisena, sama tantsu motiiviga.
4. 2.–3. klass “Plaks ja Pliks” – noorterühmad (liigijuht Maido Saar) liikusid peale väljakul tantsivate laste plaksukombinatsiooniga.
5. Noorterühmad “Sõlesepad”.

Sealjuures jooksis teemaploki piir (heinamaalt rannamaale) “Kirisaba linnu” ja “Kalamehe” vahelt ning enne järgmist teemaplokki (metsamaa) tuli veel kaks tantsu. Ehk vormiline voolavus sõi täielikult ära sisulise plokkidesse jagunemise loogika.

Ehkki ajaliselt kõik voolas, oli häirivalt palju “tühja” platsivahetust: ühed tantsivad maha, tühi muru, teised tantsivad peale. Palju lihtsalt kõnni- ja jooksusammuga teksti või lausa aplausi ajal lahkumisi-pealetulekuid. Paaril korral tulid tantsijad arusaamatult vara jooksurajale välja kükitama. Jäi mulje, et montaažis avastati, et keegi ummistab kuskil trepi ära ja seetõttu toodi mingi liik varem välja, ehkki lavastuslikult sellele põhjendust ei olnud. Peale-mahaminekud oli valdavalt nõrgad, seda enam paistsid heas mõttes silma läbi lavastatud üleminekud.

Järelnoppeid sotsiaalmeediast

Vahetult pärast pidu lugesin huviga nii üksiksäutse kui jutulõimeid sotsiaalmeedias. Tugevalt kõnetasid mind ühes Facebooki feministlikus grupis tõstatud teemad. Ehkki teemaalgatus oli mõlemal juhul pigem terav, järgnes lõimes argumenteeritud diskussioon. Toodi välja 2 momenti:

• kontserdi alguses joonistavad mehed Eestimaa – kas see kujund on sobilik suure palgalõhega ühiskonnas, milles perevägivald ja just naiste vastu suunatud vägivald on päevakajaline teema;
• “Kolhoositantsu” lõpp – naised hobustena, meesterahvas kutsarina ohje laksutamas. Eespool toodud põhjustel ebasobiv kujund 2019. aasta Eestisse.

Siit tuleb välja üks selle peo kontseptsiooni nõrkasid kohti. Traditsiooni ja kaasaja ühendamine ei tähenda lihtsalt vanade tantsude tantsimist tänasel päeval, vaid tuleb arvestada, et tõstes neid oma algupärasest keskkonnast ära, võivad nad omandada uue ja täiesti teistsuguse tähenduse. Lavastaja peaks seda suutma või vähemalt püüdma ette näha. Pilguheit varasematele pidudele ei ole halb – eriti võib seda suure juubeli puhul endale lubada, kuid siis tuleks seda kontseptsiooni oluliselt valjuhäälsemalt tutvustada. Ainult reast ”Tants olnud kavas xxxx aasta tantsupeol” kavalehel ei piisa. Kui on selgelt teada, et näidatakse viimase 85 aasta “parimaid palu”, vaatab publik teiste ootuste ja mõtetega. Tänases päevas groteskselt mõjuvad motiivid oleksid omal kohal ajaloolises kontekstis ja pakuksid sealjuures ikkagi võimalusi mitmeid erinevaid teemasid puudutada.

Kas oleks mõeldav tulla välja lihtsalt numbrikontserdiga varasemate pidude “hitt-tantsudest”? Viimastel pidudel on üha enam pööratud tähelepanu kontserdi dramaturgiale, püütud anda edasi lausa selget süžeed, lihtsalt numbrikontsert oleks ju “tagasiminek”. Üks ei välista aga tegelikult ju teist. See, kuidas lavastaja varasemad tantsud ja väljakulavastused ritta seab, missugused teemaplokid/pildikesed neist moodustab, on kõnekas ja võimalusterohke. Mulle tundub, et viimane pidu kannatas surve all “rääkida lugu”, mitte “piirduda numbrikontserdiga” ja tulemuseks ei olnud ei üks ega teine.

Tõlge

Veel üks äärmiselt tundlik teema, mida ma ise ei märganud ega tajunud enne, kui minu ameeriklasest tantsuõppejõud mu tähelepanu sellele juhtis: peo nimi inglise keeles. (Küll laulu- ja tantsupeo ühine nimi, nii et tõenäoliselt ei ole see mitte tantsupeo kunstilise meeskonna töö vili, kuid siiski oluline). XXVII Song and XX Dance Celebration “My Fatherland is My Love”.

Eestikeelne peo nimi “Minu arm” tuli loomulikult laulust “Mu isamaa on minu arm” – laulupeo üks sümbol, paljude südametes Eesti tõeline hümn. On arusaadav, et mitte Eesti kultuuriruumist pärinevale inimesele jääks “Minu arm” inglisekeelne tõlge “My love” märkamatuks. See võiks vabalt olla mõne eurolaulu või ajaviiteromaani pealkiri. Seega on justkui loogiline tõlkida ära terve rida laulust ehk “My fatherland is my love”. Probleem on, et erinevalt nt homeland´ist, kodumaast, mis on inglise keeles neutraalne väljend, fatherland seda ei ole⁴. Fatherland´i seostatakse saksakeelse Vaterland´iga, mida ingliskeelses maailmas seostatakse üheselt natsisimiga

Wikipedia andmetel kõneleb inglise keelt emakeelena 300 miljonit inimest ja suhtluskeelena kasutab seda 2 miljardit inimest erinevatest kogukondadest[7]. Seega on varjundi määratlemine muidugi keeruline – et kui paljud inimesed seda ikkagi ühtmoodi mõistavad ja kui paljud teistmoodi. Me ei saa aga vaadata mööda poliitilisest olukorrast Euroopas ja Eestis – lõhestumine ja vastandumine on meie igapäev. Jah, pidu tõlgiti enne kevadisi valimisi, aga suvel Eestit külastavat ameeriklast see ei huvita. Seda enam peaks laulu- ja tantsupidu minu hinnangul ennast teadlikult täielikult distantseerima ja hoiduma igasugustest poliitilistest sõnumitest. Alternatiiv oleks muidugi anda hagu lõhestumisele ja võtta üks selge poliitiline seisukoht, lootuses vastaspoolt ümber veenda – mina sellesse taktikasse ei usu. Aga igasugused kogemata möödalaskmised ja tahtmatud vihjed teevad asjatult haiget. Nii suure sündmuse puhul peab arvestama, et me ei tõlgi mitte ainult informatsiooni, vaid kultuuri. Arvestades, kui lai on tantsupeo haare, peab endale teadvustama ka neid nüansse.

Lõpetuseks 

Lõpetada soovin positiivsel noodil ja toon välja mitmed õnnestumised erinevatest valdkondadest:

• Väljakuproovid olid valdavalt efektiivsed: väga hästi ette valmistatud ja läbimõeldud. Lasteliigil lühikesed päevad, mis ei väsitanud liialt. (Ruumi oleks ka festivali tegevusteks)
• Laulu- ja tantsupeo proovid-kontserdid sisuliselt ei kattunud. Ausalt ja viilimata oli võimalik mõlemal peol oaleda. Seda peaks kindlasti püüdma jätkata – ärme karista meie kogukondade aktiivseid tegelasi sellega, et nad peavad valima. Kes teeb, see jõuab!
• Üldine turundus super: lisaks tavapärasele reklaamile, erisaadetele jms linnapildis tramm, liigijuhtide postrid. Tulemuseks tantsupidu täielikult välja müüdud.
• Nännimüük, mis on olnud varem juhendajate-kontaktisikute õlul. Iga nädal pommitatakse meilidega, paku oma tantsijatele soodushinnaga seda ja teist, kogu kokku tellimused ja rahad – sisuliselt tee meie eest müügitööd (ja tegemata ka ei saa jätta, sest tantsija küsib pärast nõudlikult, miks meie rühmale ei pakutud võimalust osta soodushinnaga torusalli ja kohvitopsi, kõrvalrühmale küll pakuti). Sellisel kujul seda seekord polnud. Ja müüdav nänn oli minu hinnagul päris hea: asjalikud vihmakeebid, ilusad ja praktilised seljakotid jne.
• Ühekordse prügi teema tõstatamine. Kriitikud ütlevad, et biolagunev ei ole jätkusuutlik alternatiiv, tuleks kasutada hoopis korduvkasutatavaid nõusid. Samuti tegi nalja keskkonnasäästlikkuse sildi all kümnete tuhandete plastikpudelite tootmine osalejatele – keskkonna teema aga siiski tõstatati ja see jõudis väga suure osa eestlaste teadvusesse. Kindlasti tuleks jätkata!

Tantsija jaoks on iga pidu emotsionaalne ja rahuldust pakkuv. Aitäh lavastus- ja korraldusmeeskonnale, et 10 000 eestimaalasele järjekordse kustumatu emotsiooni kinkisite!

Pidu vaatasin Kalevi staadionil idatribüünilt 4. juulil (Tantsupeo I etendus) ja 5. juulil (Tantsupeo III etendus), seejärel kahel korral ERRi järelevaatamisest III kontserdi ülekannet.

[1] ERRS 2016. Tantsupeoprotsess ja selle tunnused.

[2] Täiskasvanute segarühmad jagunesid nelja liiki – S1, S2, S3, S4. Liigi valiku said rühmad ise teha “vastavalt repertuaari raskusastmele ning tantsijate tantsuoskustele ja kogemustele” (Laulu- ja tantsupeo koduleht). S1 oli kõige keerulisema repertuaariga liik.

[3] ERRS 2016. Tantsupeoprotsess ja selle tunnused.

[4] Rajaste, Vaike 2019. Tantsupeoteatmik, lk 31.

[5] Einasto, Heili 2019. Tantsupeo idealiseeritud maailm võib jääda kaugeks. – Postimees, 5. juuli.

[6] Einasto, Heili 2019. Tantsupeo idealiseeritud maailm võib jääda kaugeks. – Postimees, 5. juuli.

[7] Wikipedia; https://en.wikipedia.org/wiki/Fatherland (viimati vaadatud 24. augustil 2019).