Artikkel

Tulles, olles ja minnes

Kärt Koppel ja Oksana Tralla

Nüüdistsirkus Eestis ja mujalPhase Shifting Index

Foto autor: Kretel Kuusk

Kolm ja pool aastat tagasi lugesin ajakirjast Teater. Muusika. Kino artiklit “Haridusest ja kasvatusest TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas”, kus Kai Valtna, kes on TÜ VKAs tantsu suuna eest etenduskunstide õppekavas vastutav, tõi välja: “Me liigume lavastajaainete mooduli loomise suunas — me ei taha edaspidi rääkida mitte tantsulavastajast või teatrilavastajast, vaid etenduskunstide lavastajast, nii et lavastajaõppe moodul seoks etenduskunstide osakonna erinevaid õppekavu (teater, tants ja visuaaltehnoloogia).”[1] Selle ilusa mõtte peale suundusin ka mina Viljandisse katsetele, kuna toona seisis õppekava sisseastumise eeldustes, et oodatud on ka noored, kelle kokkupuude liikumisega on seniajani olnud pigem põgus. Astusin sisse eelkõige kõrvaltvaatajana, mind paelus see, mida laval nägin ning tahtsin tundma õppida seda maailma, mis ühele esietendusele eelneb. Ei osanud arvata, kuhu ma sellel maastikul paigutuda võiksin.

Kolme õppeaasta jooksul olen kõrvalt näinud ning kaugemalt kuulnud, kuidas nii Viljandi Kultuuriakadeemias (TÜ VKA) kui Tallinna Ülikoolis (TLÜ) on tantsu erialade õppekavad läbinud uuenduskuuri. Kursusi võetakse nüüd vastu üle aasta ning õpe kestab mõlemas koolis neli aastat. Milliste väärtuste peale aga tantsukunsti õpe on loodud? Selle ja veel mitme teema üle arutlesime TLÜ BFM-i tantsukunsti lektori ja koreograafia õppekavade kuraatori Oksana Trallaga.

Tralla alustas TLÜs õpetamist kohe pärast ülikooli lõppu 2002. aastal, vahele jäi kuueaastane paus, kuid 2018. aastast sai temast uue õppekava kuraator. Uue õppekava loomisel lähtus ta teiste kõrval mõttest, et pärimuslikku pärandit ja kaasaegset tantsu omavahel põimides saab uute põnevate sisuliste ja vormiliste tulemusteni jõuda. Eesti muusikas on sarnane lähenemine omanäolisi ja edukaid vilju kandnud, loojad võtavad inspiratsiooni küll pärimusest, kuid sellest tulenev looming on siiski originaalne ja kaasaegne. Ka rahvusvahelisel tantsumaastikul on noori tegijaid, kes vaatavad tagasi pärimuse suunas ning võtavad sealt kaasa just tänases päevas kõnetavad küsimused ja ideed, mida oma loomingusse kaasavad. Neid kehastades, otsitakse nii kokkupuute- kui kontrapunkte ja võimalike sümbiootilisi loomingulisi väljundeid, mis ei mõjuks kunstliku aretuse ega ärakasutamisena vaid oleksid siirad ja isiklikud lood. Luues võiks lähtuda eelkõige enda kontseptsioonist, huvist ja kogemusest ning mineviku ja tuleviku vaheliste seoste mõtestamise vajadusest, olles ise nende ühendavaks lüliks – meediumiks. Oleme ju kõik kindlate ja ainulaadsete mustrite kandjad, mida on põnev jälgida. Pärimus on aga vaid väike osa tervikmustrist ning kindlasti ei soovi sellega kunstniku vabadust kuidagi piirata. Tegemist on vaid võimaliku lisafiltri loomisega. Teine suund, mille poole Tallinnas liigutakse, on koostöö filmi ja audiovisuaalse meediaga. Kuna ollakse BFM-i osa, siis koostöö audiovisuaalsete õppekavadega pakub tudengitele palju huvi ja väljakutseid. Otsitakse aina uusi vorme ja võimalusi  koreograafia ja loovtehnoloogiate integreerimiseks ja uurimiseks. Ka Viljandis on viimastel aastatel mitmed tööd video- ja filmiformaadis avaldunud, osaliselt on selle taga kindlasti ka viirusest tulenev asjade areng.

Tulemine

Ülikoolis õppimine algab sisseastumisest. Sisseastumise impulss tuleb omakorda äratundmisest ja teadlikkusest ehk silmaringist. Silmaring peegeldub nii vaimus kui kehas. Kuidas aga teha nii, et meie, kes me tuleme ülikooli, ei hakkaks alles siin tantsumaailma avastama, vaid et meil oleks juba enne ettekujutus sellest, mis ja miks maastikul toimub? Teatrimaailmas enamasti teatakse, mida professionaalsetel lavadel tehakse, tantsumaastikul tunduvalt vähem. Muidugi on võimalus tulla ja avastama hakata nagu kunagi 90ndatel, kuid neli aastat tundub tänapäeval selleks liiga lühike aeg, et nullist alustada ja kuhugi välja jõuda. Seega, omamoodi algab ja lõppeb kõik huviharidusega, kus võiks ja peaks juurduma silmaringi avardamise harjumus nii ajaloolise kui tänapäeva konteksti uurimise kaudu. Huvihariduses saavad silmaringi laiendamisega tegeleda mõlema kooli vilistlased, et sedakaudu nooremat ja teadlikumat tantsugeneratsiooni peale kasvatada.

Praegusel ajal on sisseastujate puhul pigem eriline, kui neil on varasem tantsuetenduste vaatamise kogemus. Väga kindel spetsialiseerumine ühele tantsustiilile või suunale toimub juba enne kooli astumist. Paljud kandideerivad ülikooli sooviga oma valitud nišis edasi tegutseda. Ning siis kooli tulles võib märgata vabanemist – puututakse kokku erinevate maailmade, inimeste ja lähenemistega tantsule, mis üliõpilasele tema valdkonna rikkust näitavad. Kohati tundub, et õppeainete sisu on sisseastujate eeldustest ees, õppejõud sooviksid ainekava järgi juba keerulisemate teemade ja käsitlustega alustada, kuid üliõpilaste teadmistepagas ei ole veel piisavalt tasemel. Nii tekibki õppejõududel küsimus, kust siis alustada, kas minevikust või olevikust. Kuidas teha end ja kogu kaasaegse tantsu maastikul toimuvat üliõpilastele mõistetavaks ja põnevaks? Õpingute aluseks on konteksti, milles paiknetakse, tundmine ja mõistmine, kuid see ei ole pelgalt ajaloo ja maastikul toimuva tundmine, see on terve maailmavaade ja elufilosoofia. Sisenemine tundmatusse.

Tantsu õppekavale tulles võiks olla kas väga tugev füüsiline ettevalmistus või siis vaatajana mitmekülgne kogemuslik pagas, miski, mis tekitab sädet ja soovi ennast selles valdkonnas leida ja positsioneerida. Kui ei ole huvi maastikul toimuva suhtes, siis tekivad õigustatud küsimused: Miks tants? Miks koreograafia? Mida tema siit otsib? Vastuste puudumisel näib otsus tulla tantsu õppima emotsionaalse ja hetke tundest juhitud valikuna ning varem või hiljem tekib uus küsimus: kuhu edasi?

Olemine

Alguses on puhtale paberile kerge joonistada, aga see ammendab ennast kiiresti, sest suvalised kirkad lisajooned juba kritseldatud pinnasel ei paku vaatajale pikalt pinget. Tahes-tahtmata tekivad ka õppejõududel ja vaatajatel üliõpilaste suhtes ootused, mida viimased ei pruugi mõista, kuid võivad siiski tajuda. Ootustega toimetulemiseks võiks üliõpilasel säilida avatud meel vastuvõetava informatsiooni vastu. Seetõttu on oluline, et üliõpilasel oleks valmisolek nelja aasta jooksul võimalikult paljudesse sussidesse astuda ning eri saalide ja klassiruumide uksi avada, et siis hiljem otsustada, millised kingad sobivad just talle kõige paremini. Parimal juhul võiksid need olla seniolematu kujuga. Kuid samas, mis on tänapäeval seniolematu? Pigem peitub iva kingade kandmise viisis, igaühel on võimalus leida oma lähenemine seni eksisteerinule, proovida kingi uutmoodi välja kanda või luua neile uus tähendus ja kontekst.

Astutakse sisse oma ootuste, oskuste, lootuste, vaadetega. Ning esimesse aastasse suhtutakse kui tasandamise aastasse – üritatakse luua ühist mõistmist ja tehnilist baasi. Kõrgharidus ei tohiks üliõpilase isiksust maha suruda, kuid isiksus ei tohiks ka õppimise juures takistuseks saada. Niisama boikoteerida ei ole mõtet. Ainult isiksuse pealt, mis meil kõigil kaasa sünnib, ei ole mõtet sõita. Ülikool on see aeg, kui tuleks kõik endast läbi lasta ja see siis veel teistpidi ise läbi kõndida.

Tänapäeva tantsuõpe näib keerlevat justkui kolme võimaliku telje ümber: tantsija, koreograaf ja õpetaja ehk edasiandja. Õppeained võiksid omavahel nõnda seotud olla, et üliõpilane tunneks, et tema teadmised kujundavad ühte kompassi, mida nelja aasta jooksul pidevalt täiendatakse ja edasi arendatakse. Ta võiks õppida seda kompassi iga aine raames oma äranägemise järgi keerama, et enda valitud suunas edasi liikuda. Nt tantsutehnilistes ainetes on fookuses tantsija roll, kuid selle taustal arenevad nii õpetaja kui koreograafi rollid, nähes kõrvalt, kuidas õppejõud oma materjali edasi annab. Seekaudu kujundab üliõpilane ka oma arusaamist, mida ise tulevikku kaasa võtta ja mida vältida. Didaktilistes ainetes on fookuses küll üliõpilane kui tulevane õpetaja, kuid samuti areneb tema koreograafi ja tantsija potentsiaal. Ta õpib, kuidas tiimiga töötada, mil viisil  oma mõtteid edasi anda ja kuidas luua meeldivat õhkkonda loomingulise protsessi tarbeks. Kontseptuaalne ehk mõtestatud lähenemine liikumisesse ning kehasse võiksid kujuneda tantsuõppe põhjaks. Teoreetilised ained võiksid paralleelselt käia praktilistega, et praktika ja teooria vahele tekiks sild, mida mööda kõndida.

Kas õppejõud peaksid omavahel looma kindla tuumiku, kes esindavad ühtseid väärtuseid või pigem esindama võimalikult erinevaid lähenemisi, et nõnda üliõpilaste maailmavaadet kujundada? Ühtset ja õiget vastust siin muidugi ei ole, kuid Tralla meelest võiksid põhiväärtused ja inforuum, kus viibitakse, olla sarnased. Nii langeks õppejõudude omavaheline liigne vaidlus nende üle ära ning energia saaks maksimaalselt panustada oma töösse. Nii õppejõudude kui üliõpilaste vahel peab alati säilima võimalus rääkida ja koos lahenduseni jõuda. Õppejõudude vahel võiks olla kontakt, mis soodustaks eri õppeainetes omandatava informatsiooni jagamist, omavahelist ühendamist ning järelduste tegemist. Eelnevalt omandatud infot võiks saada rakendada ka järgnevates ainetes, vaid nii saab rääkida ühtsest teadmiste süsteemist.

Üliõpilasena näen, et vähemalt osad õppejõud tunnevad noorte ees väga suurt vastutust. Nad tunnevad, et ei saa meid lõpetajatena välja lasta ilma, et nad oleks osanud aidata meil leida oma teed. Selle taga on suur töö ja energia, mida neile enamasti ei korvata ning ei tea, kui palju seda meiegi, üliõpilastena, märgata oskame.

Minemine

Ma lõpetan tuleval kevadel kooli ning seisan silmitsi tuleviku valikutega: millal, kuhu ja miks minna? Ühe võimalusena terendab välismaa, on jäänud mulje, et seal õppinutel on lihtsam (kui meil kohalikel lõpetajatel) Eestis tantsumaastikule siseneda. Kuid see tunne on petlik, sest oluline ei ole mitte välismaa iseeneses, vaid pigem valmisolek, millega välismaale minnakse. Üldiselt on välismaale suundujad julgemad ning aktiivsemad, need omadused on aga väga olulised maastikule sisenemisel. Tralla sõnutsi on rahvusvahelisel balletimaastikul valmisolek minna välismaale tunduvalt suurem. Tantsijad on orienteeritud maksimaalsele eneseteostusele ning finantsiline ja sotsiaalne mugavus, mis on Eestis kerge tekkima, ei piira neid kuidagi. Samas ei tohi unustada väikse Eesti fenomeni: koht, mis on piisavalt suur, et siin midagi ära teha, ja samas piisavalt väike, et on võimalik jõuda õigete inimesteni.

Miks ikkagi tantsu õppida? Tantsu kui kunstivormi on oma olemuselt sisse kodeeritud teatud emotsionaalse ja sotsiaalse intelligentsuse aspekt – empaatiavõime ja tundlikkus. Mõnikord tundub, et kui meie ümber olevad liikujad ja liiklejad valdaksid n-ö tantsijate koodi, oleks elu tunduvalt kergem ja vahetum. Liikumise kaudu on võimalik arendada selliseid omadusi nagu teiste kaasteelistega arvestamine; psühhofüüsiline suhestumine/mõistmine; detailide märkamine ja reflekteerimine, oma loomingulise potentsiaali avastamisest rääkimata. Nende kõikide aspektide arendamine on tantsuõppe loomulik osa, mille tulemuseks võiks saabuda teatud vaimne ja füüsiline terviklikkus ja sotsiaalne teadlikkus ning avatus. Selle kõige eelduseks on tegelikult oma kehas end mugavalt tundmine ning kehakeele märgisüsteemis ja ajaloos orienteerumine. Tantsuantropoloogia kui uurimissuund muutub aina relevantsemaks… Väljatoodud aspekte endale teadvustades suudaksid inimesed ka ühiskonnas teistega vabamalt ja inimlikumalt suhelda ning koos samas ruumis tegutseda ja eksisteerida. Tants on saali piiridest palju laiem, see on omamoodi maailmavaade ja olemise kunst. Miks mitte just seda õppida?

 

[1] Kann, K. 2018. Haridusest ja kasvatusest TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas. https://www.temuki.ee/archives/1788 (25.10.2021).