On vist üleüldine kokkulepe, et maailm meie ümber muutub. Maitse küsimus on, kas lihtsamaks või keerulisemaks. On üleüldine tajumus, et lihtsaid vastuseid, isegi lihtsatele küsimustele, ei saa usaldada. „Kes on tantsuõpetaja?“ on just sedasorti küsimus, millele pole lihtsat vastust ega otsest viidet ajaloost – see, kes tantsuõpetaja alati on olnud ei anna vastust küsimusele, kes tantsuõpetaja tänasel päeval on. TÜ VKA õppejõud Anu Sööt ja Ele Viskus lähenevad küsimusele, sõnastades osad tantsuõpetaja ees seisvad ülesanded järgmiselt: „Ühiskonna aina keerukamad nõudmised ootavad vastuseid aina rohkem ka tantsuõpetajatelt ja tantsuõppijatelt. Suund on pigem näha seoseid vahendite ja tulemuste vahel ning lahendada ülesandeid loovalt, võttes tunnetuslikke riske, mitte tegeledes sellega, mis on, vaid sellega, mis olla võiks“ (Sööt, Viskus 2013: 3). Tantsuõpetaja igapäevatöö tänasel päeval on riskide võtmine maailmas, kus interdistsiplinaarsus on enesestmõistetav, keha on muutunud vahendist võimaluseks ning tantsuõpetust ei nähta asjana iseeneses, vaid inimese üldise arengu ja kogukonnaga suhestumises (Sööt, Viskus 2013: 4). Tõtt öelda iga õpetaja tööd.
TÜ VKA ja TÜ haridusteaduste instituudi koordineerimisel avati kaks aastat tagasi „Kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistrikava“, kus (kunsti)õpetajate koolituse põhimõtteks on võetud interdistsiplinaarsus. Hägustuvad piirid on muutunud erinevate kunstialade vahel ju normaalsuseks väljaspool pedagoogikat.
Õppekava on üles ehitatud individuaalseid valikukombinatsioone ehk erinevaid õpiteid pakkudes ning koosneb neljast õpetajaõppe erialast (kunsti-, käsitöö ja kodunduse, tehnoloogia- ja muusikaõpetuse eriala) ja kolmest lisaerialast (pilliõpetaja, nutikate tehnoloogiate õpetaja, tantsuõpetaja). Õppekava läbimiseks tuleb valida kaks eriala ning kombineerida saab omavahel õpetajaõppe erialasid või valida üks õpetajaõppe eriala kombineerituna lisaerialaga.
Samamoodi, nagu on muutunud tantsuõpetuse paradigma, on muutunud ka nõuded tantsuõpetajale. TÜ VKA tantsukunsti erialal (nii rakenduskõrgharidustasandil kui ka magistritasandil) nähakse tantsu kaasaegse etenduskunsti osana. Kaasaegset etenduskunsti iseloomustab peadpööritav žanrite ja väljendusvahendite vabadus. Kehaline väljendus on vaid üks võimalus teiste seas. Nagu ka selles õppekavas siin. Kui hägustuvad piirid on muutunud erinevate kunstialade vahel normaalsuseks, siis võiks see muutuda normaalseks ka kunstihariduses. See õppekava pakubki võimalust riskimiseks.
Sisseastumiskatsed toimuvad 9. juulil kell 10.00 TÜ VKA peamajas ruumides 122 ja 128.
Vaata kindlasti:
https://www.ut.ee/et/sisseastumine/mag/oppekavad/kunstide-tehnoloogia-opetaja,
https://www.ut.ee/et/ut-oppekavad/kunstide-tehnoloogia-opetaja.
Kirjandus:
Sööt, A., Viskus, E. 2013. Kaasaegne tantsupedagoogika – 21. sajandi väljakutsed; http://media.voog.com/0000/0030/4734/files/kaasaegne_tantsupedagoogika_21sajandi_valjakutsed.pdf.
