“…” – Maarja
bold – Kärt
tavaline tekst – vestlusest üles kerkinud mõtted
6. oktoobril esietendus KUMU auditooriumis Orbit Dance Collective’i debüütlavastus “Kompositsioonid”. Ei ole just igapäevane nähtus, et nüüdistantsu maastikule mõni uus kollektiiv tekiks, seega otsustasin vestelda Orbiti initsieerija Maarja Eliisabet Roosaluga nii avalavastusest kui kollektiivi tööpõhimõtetest.
Maarjal on rahvatantsu ja kaasaegse tantsu taust, kõrghariduse omandas ta Tallinna Ülikoolis, pärast mida on ta keskendunud laste õpetamisele. Roosalu on alati paelunud lavastamine, tõenäoliselt seepärast, et ta pole kunagi soovinud tantsida või treenida pelgalt võistluste jaoks. Kuid praegu on laste peamiseks väljundiks just tantsuvõistlused ja kevadkontserdid (kus tihti esitatakse samu tantse, mida võistlustelgi). Samas tõdeb Maarja, et tantsumaailm on võistlusmentaliteedist nii läbi imbnud, et isegi lastele, kellele ei meeldi võistelda, on keeruline näidata, et tantsul saab olla ka teisi väljundeid.
Kui sa ise tantsimas käisid, siis kui palju sinu tantsutruppides aktsepteeriti sellist mentaliteeti, et tants võib lihtsalt hobi olla?
“See on minu jaoks alles täiskasvanueas taipamine. Noorena ei olnud tantsutundidest puudumine aktsepteeritav, esinemisest loobumine samamoodi mitte. Isegi kui rahvatantsuga võistlemas ei käidud, siis õpetaja suhtus meisse ikka kui professionaalidesse.”
Omast kogemusest ma mäletan ka, et minu tantsutrupis oli paar tüdrukut, kes üritasid väljendada, et tants on nende jaoks hobi ja nad ei soovi trenni koolile või vanaema sünnipäevale eelistada, ning mäletan ka seda, kui üleolevalt treener sellistele avaldustele vastas. “Mul on tunne, et see on ikkagi viimasel ajal hakanud ka muutuma.” Tõsi, kindla koosseisuga tantsugruppide kõrvale on tekkinud n-ö drop-in põhimõttel toimivad tantsutunnid, kus grupp võib iga kord erineda ning mida saab külastada siis, kui enda graafikus ajad klapivad.
Kust tuli plaan luua Orbit Dance Collective?
“See soov on olnud väga pikalt, kuskil kuklas istunud ja nüüd sel aastal oli tunne, et enam ei saa oodata, peab kuskilt hakkama minema.” Maarja käis magistriõpingute ajal vahetusaastal Leuvenis ning nägi seal Trisha Browni ja Anna Teresa de Keersmaekeri lavastusi, mis oma lihtsuses võlusid ta täiesti ära. “Minu huvi on tants kui kehad ja süsteemid.” Kontseptsioon võib olla lihtne, peamine on füüsisest ja liikumisest lähtumine.
Kui sa mõtled Eesti tantsumaastikule, siis mis tühimikku te täita võiksite?
Tantsuline tants…
Kehast lähtuv tants…
Tantsulavastus, mille algpunktiks tõesti on füüsiline koreograafia. “Me ei ole enam selle taga kinni, et tantsijad ei oleks füüsiliselt võimekad. Vägagi on. Kuid mulle tundub, et lavastuslikult ei olda meie skeenel veel seal, et me oskaks seda potentsiaali ära kasutada.” Orbit kompab kehalise vastupidavuse piire tantsus.
Mis sa arvad, miks on seda tantsulist tantsu nõnda vähe?
Eesti tantsumaastik on kuidagi pooldunud, ühele poole on koondunud n-ö kommerts- ja show-tantsijad ja teisele poole kunstnikud. “Ma mõtlen, et meid on ju üleüldse nii vähe, et miks me veel omavahel mingit vastuolu tekitama peame, ja tihtipeale samad inimesed teevadki mõlemat, sest maastik on väike.” Kindlasti mängib selles rolli ka tõsiasi, et peamine jõud tantsukunsti suunal on praegu kaasaegsed etenduskunstid, lavastustes on vähem tantsu ja rohkem etendust. “Ja võib-olla ka sellepärast oli mulle see ise tegemine (“Kompositsioonid” tuli välja ilma institutsionaalse toeta) nii oluline, et ma ei pea kellelegi seletama, miks ma seda tantsu sinna panna tahan, vaid ma saan seda lihtsalt teha.”
Kes on Orbiti liikmed ning kui muutuv või püsiv on teie koosseis?
Tulevikku veel ei tea (debüütlavastuse viimane etendus oli toimunud kaks päeva enne intervjuud), kuid kui peaks tulema mingi järgmine projekt, siis vähemalt Maarja peas on need samad tantsijad tema esimene valik, kellega edasi minna. “Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii suure ampsu võtsin, kuid otsustasin, et kui juba teha, siis teha korralikult ja alustada audition’iga.” Maarja soovis anda võimaluse nendele võimekatele tantsijatele, kes enamasti lavale ei jõua, sest nad ei ole lavastajatega sõbrad. Ja kokku tuligi omanäoline kooslus: kaks Viljandi kultuuriakadeemia taustaga tantsijat, üks Tallinna Ülikoolist, üks tüdruk balletikoolist ja ülejäänud on tugeva huvihariduse taustaga tantsijad, kellest kõige vanem on 30 ja kõige noorem seitseteist aastat vana.
Milline oli teie tööprotsess?
“Mina suhtusin sellesse protsessi algusest peale nõnda, et mul on üheksa professionaalset tantsijat ja vaatame, kuhu välja jõuame.” Protsess algas ammu, audition toimus käesoleva aasta alguses, kevadest saati olid proovid. Esimesed kohtumised olid peamiselt improvisatsioonipõhised, seda nii füüsiliselt kui verbaalselt. “See andis mulle hea võimaluse jälgida, kuidas nad aru saavad sellest, mida ma ütlen. Näha, kuidas nad lahendavad minu antud ülesandeid.” Palju oli ka süsteemi sees mängimist, mis on otseselt laenatud Trisha Browni loomingust. Suvel oli prooviprotsess tihedam ja intensiivsem. Etenduspaika (KUMU auditooriumisse) said nad sisse vaid päev enne esietendust.
Kui palju on Orbit Dance Collective ja “Kompositsioonid” sinu nägu ja kui palju liikmete nägu?
“Ma arvan, et see on vägagi minu moodi. Samas on mulle oluline, et ka nende, kellega ma koos töötan, vaatenurgad lõpptulemuses kajastuksid.” Tantsijatel võiks säilida neile omane liikumiskeel ja isikupära. Selleks tuleb neile pakkuda ruumi, aega ja võimalust oma liikumise uurimiseks. Ka muusika ja kostüümidega oli sarnaselt, Maarja poolt tuli küll esimene impulss, kuid siis lasi ta neil loomingulist vabadust nautida. “Samas lavastuslikult ja sisult on “Kompositsioonid” vist ikkagi rohkem minu kui teiste nägu.”
Koosluse nimi on Orbit Dance Collective, sest ühelt poolt ei fänna Roosalu miskit isikukultust ja teisalt on kollektiiv oma olemuses võtmeteguriks. Maarja peab ka võimalikuks, et kollektiivis võiks kunagi lavastada keegi teine, oluline on see kooslus, mitte tema isik.
Milliste märksõnadega te lisaks kompositsioonidele lavastust luues töötasite?
Tantsijad kui kehad. Ajudega kehad. Füüsiline võimekus. Süsteemid laval. Uurida massi potentsiaali laval (sest olgem ausad, Eesti nüüdistantsus saab üheksat tantsijat juba massiks nimetada küll). Sümbioos liikumise ja üksteisega suhestumise vahel.
Kui palju “Kompositsioonide” tervik muutuks, kui mõni lüli sealt välja vahetada?
“See on põnev küsimus, sest meil oli peaaegu igal etendusel (olude sunnil) erinev koosseis.” Prooviprotsessis oleks kindlasti muutunud rohkem, kuid nüüd, kus lavastus on valmis, saab selle tantsijad vahetada või ümber organiseerida, ära võtta või juurde panna, sest süsteem on olemas. “Ma arvan, et lavastus on elav organism, kindlasti oma nüanssides ta muutub, kui osalejaid vahetada, kuid sisu ja mõte jääks sinna alles. Lisaks arvan, et tantsukunsti jätkusuutlikkust silmas pidades on meil vaja oskust selliseid muudatusi teha.”
Kui narratiivsus kõrvale jätta, siis kuidas töötada liikumisega nõnda, et laval ei oleks pelgalt ülesanded, mida tantsijad täidavad?
“Ma ei otsi tantsust narratiivi, sest pisikesed detailid, see, kuidas tantsijad laval teineteist vaatavad, omavahel või ruumiga suhestuvad, juba jutustavad oma lugu. Ma ei näe põhjust, miks lisaks veel mingit lugu sinna peale nämmutada.”
Mõtlen ka nii, mul kipuvad külmavärinad peale tulema, kui näen kuskil narratiivset kaasaegset tantsu. Kuid kuidas liikumisuurimuse ja -harjutustega töötada nii, et nad end laval õigustaks?
“See on väga põnev, et sa selle niimoodi välja tood, sest mulle vaatajana on kõige huvitavam üritada aru saada, mis on see süsteem, milles tantsijad liiguvad.”
Keerulise süsteemi puhul olen nõus. Kui see on aga lihtne ning esimese paari hetkega on aru saada, mida nad lahendavad, siis hakkab ju igav.
“No jah, aga ma arvan, et kui töötada professionaalidega, siis nad juba oskavad selle harjutuse või ülesande viia mingisse järgmisse huvitavamasse kohta ja tulemusse.”
Ainult harjutusest ikkagi tervikut ei teki. Selleks, et asi end ka lavastusena kehtestaks, peavad mingi kihid sinna peale ja juurde ehituma või kuhjuma.
Vast kõige lihtsam viis on panna mitu lihtsat süsteemi korraga tööle, nii hakkavad nad üksteise koode segama ja annavad ruumi magusatele error‘itele. Reeglid töötavad korraga, aga kohe ei ole võimalik läbi närida, mis printsiibil nad seda teevad. “Mulle on oluline, et lavastuse areng oleks pigem liikumispõhine kui emotsionaalne. Mind väga häirib see lahendus, mida tihti kohtab: kui harjutuse ainuke areng saab olla see, et see läheb üle piiri.”
Kui palju sa nende mustrite ja ülesannete sees teost lavastama hakkasid? Ma mõtlen, et kui näed kõrvalt enda loodud süsteemi, siis kui palju hakkasite kinnistama seda, mis eriti hästi tööle hakkas?
“Seekord väga vähe.” Maarja usaldab loodud süsteemi ja struktuuri ning sellel lasti oma loomulikkuses kesta. Ainukesed kindlad elemendid, mida koreograafia kõrval fikseeriti, olid tõsted.
Kes võiks olla Orbiti publik?
Orbit võiks olla kõigile. Me kindlasti ei spetsialiseeru ainult tantsukunsti fännidele, kuid nende teisteni jõudmine ei ole lihtne. Eriti seetõttu, et sõbrasoovitus on põhimõtteliselt nüüdistantsu lavastuste puhul täiesti kadunud. KULKA toetatud viis etendust saavad lihtsalt nii kiiresti läbi, et keegi ei jõuagi midagi soovitada, kui lavastus ongi mängukavast maas.
Sellega haakub ka see institutsiooni küsimus – tegite debüüdi ilma majata. Mida sellest kogemusest kaasa võtad?
Kui lavastustiimil ei ole taga institutsiooni, kes toetaks produktsiooniga, siis tähendab see tegijatele topelt tööd, sest loomingu kõrval tuleb vastutada ka kõige praktilise eest. Maarjal küll oli vabakutseline produtsent, kuid üht projekti niimoodi täiskohaga töö ja kooli kõrvalt vedada ei ole kuigi inimlik. Institutsioonidel on ka kõigil igasuguseid kontakte, mida üksiküritajana tuleb nullist looma hakata, rääkimata ruumist, mis ühe teatrimajaga kaasa tuleb, kuid nomaadidel tuleb etenduspaik ise leida. “Sellest hoolimata mulle tegelikult meeldis need asjad läbi teha, mulle meeldis, et sain otsuseid vastu võtta ise. Mõne produktsioonimaja oma identiteet on nii tugev ja me ei oleks sinna alla sobinudki. Selle asemel sain ma teha, mida ma soovisin.” Ehk järgmine projekt tuleb juba mõne maja alt.
