Küsimustele vastab Agne Kurrikoff-Herman, kes on tantsuansambel “Sõprus” naisrühmade ja noorterühma juhendaja ning Viimsi Kooli ja G. Adolfi Gümnaasiumi tantsu- ja rütmika õpetaja.
Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?
Mina leidsin enda jaoks tantsu Keila koolis õppides. Priskevõitu plikatirtsuna lavale lubatuna ja selle üle ääretult õnnelik olles, soovisin saada tantsuõpetajaks. Viljandi maavillases õhkkonnas õppides sain aru, et minu tantsuline mõtlemine on sügavalt juurte juures. Mõistsin, et minu missiooniks on siin, kodusel Eestimaal, anda läbi tantsu edasi kasvõi pisikest osakest meie omakultuurist. Mind motiveerib ilmselt kõik see, mida ma igapäevaselt teen. Mul pole olnud vajadust iseendaga motivatsiooni leidmiseks sisevestlusi pidada. See on alati erineval moel olemas olnud. Olen õnnelik Eesti tantsu õpetades ja luues.
Mis Sind inspireerib?
Mind inspireerib meid ümbritsev. Eelkõige aga hetkest saadud emotsioon. Vahel on see peidus muusikas, sagedamini väikeses või suures inimeses minu elus ja töös. Tihtipeale hiilib aga inspiratsioon salaja mu sisse lihtsalt mingi kõditava tundena midagi luua. Ja siis tuleb temaga kaasa minna, naeratus näol…
Milline on Sinu sõnum
1) tantsuõpilastele?
Kui sa oled leidnud tee tantsuni, siis ära kaota seda. Hoia rõõmu, kui sa õpid ja tantsid eesti rahvatantsu, sest sa oled eriline. Oled meie vanaemade ja vanaisade pärandi kandja ja edasiandja. Ole uhke omal moel!
2) tantsuõpetajatele?
Meile on antud elus eriline võimalus teha tööd, kus antu tuleb tagasi suisa tuhandekordselt. Ei tohi väsida sisemisest säramisest, sest see on oluline osa õpetamise töös. Saame anda seda, milles oleme ise kindlad, millesse usume ja mida jäägitult armastame.
3) tantsuga mitte kokku puutunutele?
Kunagi ei ole hilja proovida ja avastada aga alati on võimalus lihtsalt vaadata ja nautida.
