Intervjuu

Kaido Torn

Katrin Kubber

Foto: Erakogu
Kahe maailma vahel

 

Teater ja kunst on olnud mu elus läbiv teema. Need kaks minus kokku segatuna on viinud mind teatrimaja suuruselt kolmandasse kõige suuremasse ruumi – maalisaali. Butafoorina töötades pean teadma piisavalt palju, et matkida esemete reaalsust. Nii meeldib mulle ka aeg-ajalt käia lavalaudadel matkimas elusituatsioonide reaalsust.

Kaido, kust Sa pärit oled?

Olen sündinud Põlvas ning aastaselt kolisin Jõhvi. 23 aastat elasin Jõhvis ja olin Ida-Virumaaga seotud. Mu ema on Ida-Virumaalt pärit ja huvitaval kombel ta alati ütles, et ta ei koli kunagi Jõhvi, aga teadupärast elu plaanidest ei hooli. Isa on mul Lõuna-Eestist pärit. Päris vähesed eestlased, kellega olen väljaspool Ida-Virumaad kohtunud, on Ida-Virumaaga tuttavad, seega tundub see päris eksootiline paik.

Juba visuaalseltki on Ida-Virumaa kuidagi teistmoodi.

Jah, ta on nagu teine riik. Praegu pilt ühtlustub tänu tuntud poekettidele ja uutele rajatistele, mis kõiki linnu kuidagi ühendavad. Aga jah, seal on palju venelasi. Pärnust Jõhvi minnes on keelekeskkonna vahetust tunda. Sealt tekibki tunne, et oled teises keskkonnas või kultuuriruumis.

Kuidas Jõhvis kasvada oli?

Jõhvi mõistes elasin ühes ohtlikemas kohas. Pargis käis ikka kogunemine ja arvete klaarimine. Ma kuulsin ainult jutte, kunagi ei näinud. Oli aeg, kus teatud vene noored käisid eesti noori pommimas, vähemalt nii palju, kui mina teadsin. Mul endalgi on üks selline juhtum kunstikoolist, mille õpilased olime mõlemad ühe sellise pommijaga. Pommimine tähendab seda, et tuleb suurem ja tugevam ning võtab su asjad ära. Kui sa enda asju ei anna, saad peksa. Minu juhtum lahenes kenasti, tolle poisi vanemad said teada, et ta selliste asjadega tegeleb ja selle poisi elujärg paranes, tema vanemad panustasid energiat sellesse.

Muidu oli Jõhvis tore. Klassivendadega sai mööda öiseid tänavaid jalgratastega sõidetud, lagunenud majades kolatud, sõda mängitud. Sotsiaalmaja oli ka mu kodu kõrval, sai näha, kuidas narkootikume akna kaudu sisse ja välja tõmmati ning põõsa alla pisteti. Aga ohtu ma ei tundnud, see oli kuidagi sealse elu osa. Nüüd ise mujal elades ja seal käies on ohutunne suurem, kuigi Jõhvi on praegu kordades kultuursem ja arenenum.

Sa käisid Jõhvis kunstikoolis. Kas sealt tuligi huvi butafooria vastu? Või millal see huvi Sinus pead tõstis? 

Ma käisin näiteringis ja kunstikoolis. Näiteringiõpetaja teadis, et käin kunstikoolis ja pakkus mulle võimalust teha lavastuste tarbeks dekoratsioone, rekvisiite. Tol ajal ma muidugi ei teadnud, et see on butafooria. Gümnaasiumis tulid Viljandi Kultuuriakadeemia noored tutvustama seal õpitavaid erialasid ning saingi teada, et butafooria on olemas ja õpitav. Pärast gümnaasiumi läksingi proovima ja ei saanud sisse. Viljandis mulle veel öeldi, et proovi igaks juhuks valgustajaks ka, aga sinna ma samuti ei saanud. Kukkusin täiesti välja. Proovisin Pedasse kunstiõpetajaks ja muidugi ka sinna ei saanud. Tagasi mõeldes arvan, et see oli hea, sest ma ei olnud ülikooliks valmis.

Läksin Jõhvi kutsehariduskeskusesse sellisele erialale nagu arvutiteenindaja kaubanduses, mis lihtsamalt öeldes on müüja. Õppisin seda kaks aastat, töötasin pärast ka müüjana. Õppisin sellel erialal mitmeid arvutiprogramme ja ka programmeerimist lausa. Kui hiljem Viljandis õppides oli vaja Photoshopis midagi teha, siis ma ei alustanud täitsa nullist. Ma leidsin Jõhvi kutsehariduskeskusest ühe enda parimatest sõpradest, kellega me tänaseni tihendalt suhtleme. Kunagi ei tea, mis mille jaoks hea on.

Enne Viljandit käisin kaitseväes, töötasin Statoilis, aitasin vahel Jõhvi Kultuurikeskuses üritusi läbi viia. Neli aastat pärast esimest korda Viljandis katsetel käimist sain viimaks sinna butafooria erialale sisse. Kui tantsust rääkida, siis läksin TÜ VKA rahvatantsurühma. Seal puutusin tantsukunsti eriala üliõpilastega kokku ja hakkasin ka tantsutudengite töödes kaasa tegema tantsija, kujundaja, butafoorina, kaasamõtlejana. Esimene palgaline etendaja töö oli mul Helena Krinali lavastuses “Lulu ja Maru”, mis valmis tal 2013. aastal PREMIERi programmi raames.

Oled osalenud mitmes Barbara Lehna lavastuses. Kuidas teie koostöö algas?

Barbara kutsus mind ühte perfokat tegema ja sealt see algas. Enne me kuidagi tuttavad ei olnud. Oleme Barbaraga väga head sõbrad ja alati naudin temaga koos töötamist. Usaldan teda, minus on teadmine, et ta teeb head asja. Temaga koos on olnud tore areneda. Ma arvan, et üks minu ägedamaid koostöid temaga on olnud hoopiski lastelavastus “Appi-appi, kass läks kappi” (2017). Mängisin peata meest ja Barbara oli lavastaja. Reisisime isegi sellega lavastusega veidi ringi, see oli selline kohvriteater.

Sa oled Barbara lavastuses peamiselt just etendajana kaasa teinud. Mis Sa arvad, mis ta Sinus on näinud? Mis teie pika koostöö saladus on?

Niimoodi on raske juurelda, aga minu arust Barabara on aus, mis mulle ta juures väga meeldib. Kui ta näeb, et ma ei sobi mõnda tema projekti, siis ta ka ei võta mind. Meil on kuidagi lihtne koostööd teha. Ma olen üpris paindlik ja usaldav. Ma arvan, et usaldus ongi me koostöö saladus, kuid kuna mu põhitöö on teatris, siis mul on kerge hirm, et Barbara otsib ja areneb kogu aeg edasi ja mina jään selles arengus natukese maha. Oleme kuskil seitse aastat koostööd teinud, loodan, et teeme ka edaspidi. Mulle meeldiks tegelikult isegi rohkem pildis olla, osaleda töötubades jne, aga kõik on üpris Tallinna-keskne. Väga meeldiks nii füüsiliselt areneda kui ka mõttemaailma avardada. Teatritöö Endlas pakub mulle stabiilsust ja olen sealjuures teatrile väga tänulik, et mul on lubatud põhitöö kõrvalt aeg-ajalt paar kuud eemal olla, et Barbara projektides osaleda.

Mis Sind Endlas hoiab lisaks stabiilsusele?

Eks paljud ütlevad, et mis linn see Pärnu ikka on. Poolsurnud koht, eriti veel talvel. Minu arust ei ole üldse nii, siin on teha ja olla küll. Aga Endlas meeldib mulle toetav töökeskkond. Ma ei pea ennast siin tagasi hoidma, saan olla see, kes ma olen. Arenen inimesena. Mul on siin kõik olemas. Teater pakub mitmekülgsust, puutud mitme eluaspektiga kokku. Teatris saab proovida.

Barbara lavastuse “Saun” (2018) raames oled maininud, et Sa ei nimeta ennast tantsijaks ega näitlejaks ning teatrit tehes proovid leida, kuidas just lavaline liikumine saaks kõige teravamal viisil mõtet edasi anda. Kui Sa mõtled kõigi kogemuste peale, mil oled laval olnud, siis mil viisil saab liikumine või keha mõtet edasi anda?

Kehaga ja liikumisega otsimegi kõige paremat võimalust, kuidas mõtet edasi anda. Proovide käigus kõrvutad ühte liikumist teise juurde. Kompositsioon. Kehaga justkui sõnade kokku panemine, tähtede kõrvutamine, et tekiks sõnum. Kui vaataja käest küsida, mida ta laval nägi, siis iga vaataja näeb muidugi üsna erinevalt. Keha teeb laval üht ja vaataja mõistus arendab seda edasi, parimal juhul isegi laiendab mõtet. Etendajana võib teravikku muidugi suunata. Eks see kõik on üpris keeruline – vaataja mõtte suunamine ja enda mõtte edasi andmine.

Jah, tõesti. Mitte, et kõike peaks alati duaalselt nägema, aga kipub nii olema, et üks asi on see, kui me liigume, ja teine see, kui seda liikumist sõnastame. See on ka elus üldisemalt vist nii, et tegutsen, tegutsen ja siis analüüsin tehtut. Põnev on jällegi, et lavasituatsioonis tegutsemine on väga konkreetses kontekstis toimetamine, mitmeid kordi läbi mõtestatud ja tehtud. Teadmine enda tegevusest. Improviseerimine ja sellele sõnalise tausta loomine on muu protsess. Kuidas Sa enda olemist laval oled kogenud? On need olnud tantsulavastused? Kehalist läbikogemist, läbielamist nõudvad?

Ma arvan, et see pole otseselt tants, mida olen teinud. Pigem liikumine. Eks siin on jälle küsimus, mis on tants ja mis on liikimine, aga olen aru saanud, et need, mis me teinud oleme, pole niivõrd tantsulavastused. Viimatises Barbara lavastuses “Together forever” (2019), kus koostööd tegime, oli meil kambas ka liikumisjuht Hanna Junti. Temaga oli võrratu töötada. Kehaga töö sai kuidagi uue põnevama mõõtme. See oli väga mänguline ja põnev kehaga arenemine ja avastamine. Füüsis arenes ka meeletult.

Lavakujundus, dekoratsioon ja rekvisiit. Milline vahe nendel sõnadel on? Millega Sa ise enim kokku puutud?

Eks ma ka ise olen defineerimisega tihtilugu hädas. See maa, kus lõppeb dekoratsioon ja algab rekvisiit, on kohati üsna hall. Rekvisiit tuleb üldjuhul inspitsiendi kaudu. Tema ütleb, et lavale on midagi konkreetset vaja. Rekvisiit on pigem väiksem ese, dekoratsioon mõõtmetelt suurem. Kui mõni kivi on laval pisike, siis on see rekvisiit, kui see on lahmakas, on ta pigem juba dekoratsioon. Dekoratsioon on olemuselt passiivsem, rekvisiiti saab käes hoida, liigutada, hõlpsamini kasutada, tegevustesse kaasata. Mina puutun mõlemaga üsna tihedalt kokku. Rohkem vast dekoratsiooniga, sest rekvisiidid on üldjuhul päris asjad. Kui on taldrikut vaja, siis võetakse taldrik, ma ei hakka seda tegema. Ka vanadest varudest saab palju rekvisiite. Mina annan neile veel viimase lihvi, värvi, tekstuuri ega tee enamikke otsast lõpuni ise. Lavakujunduse loovad stsenograaafid või kunstnikud koostöös lavastajaga. Butafoor saab vabalt olla ka lavakujundaja, aga see töö on ikkagi teine. Nõuab teist pühendumist ja ajalist ressurssi.

Mis on tähtis? 

Kõlab võib-olla klišeena, aga tähtis on olla õnnelik. Õnnelikuna teed ka teised õnnelikuks. Õnnelikum on õnnelik olla.

Kuidas olla õnnelik?

Tehes seda, mis meeldib. Ei ole kerge ülesanne olla õnnelik. Olen mitmeid kordi mõelnud, kuidas olen jõudnud siia, kus ma praegu olen. Ei teagi, mis mind mõjutas. Öeldakse, et meil on vaba tahe, mina enda otsuseid nii ei näe. Kõik on juhtunud kuidagi loomulikult.

Aga õnnelikkuse koha pealt on kohati ka proovimine. Kas sulle üldse meeldib olla õnnelik? Kui õnnelik sa tahad olla? Mõni tahabki olla kergelt nukker. Paljud asjad elus mõjutavad. Ma arvan, et peab olema empaatiline selleks, et olla õnnelik. Peab ära tajuma, mis õnnelikuks teeb. Asi on tahtmises. Usun, et õnnelikuna on lihtsam elada. Eks see kõik on selline klišee, aga tõesti tõsi tegelikult.

On tõesti. Mulle näib, et võitlus klišeedega toimub meis kõigis mingi hetkeni elus päris jõuliselt. Ei taha justkui leierdatud tõdesid omaks võtta, tahaks elu originaalsemalt näha. Lõpuks tõesti jõuad ikkagi nende väga lihtsate tõdedeni, aga muutunud on vast see, et mõte pole lihtsalt enam slogan või lause, vaid mõistad päriselt sisu. Lihtne mõte saab täidetud sügavuse ja kogemusega. Sellest hetkest banaalsus kaob.

Jah, see on tõesti nii. Võid endale öelda või keegi teine ütleb, et ole õnnelik ja siis naeratadki, aga jõuda sisuni ning mõistmiseni, mida tähendab päriselt olla kurb või õnnelik, on midagi muud. Tihti ju näeme pealtnäha õnnelikke inimesi, aga sisu puudub. Muidugi õnn koosneb mitmest pisidetailist ja igaühel on see erinev.

Ja tihtilugu ka ei julge olla õnnelik.

Jah, võid näida selline keksiv ja kekutav järsku.

Või tunne, et kui õnn saavutada, siis järgmisena tuleb surm. Areng äkki peatub, kui olla liialt õnnelik ja rahul. Samas, kui teeme seda, mis meeldib, siis kindlasti areneme edasi ja õnn selle juures on saatja, mitte lukustaja. Õnnelikkuse alla koondub palju märksõnu, pole tegelt ju nii kahetine või värvitu, et kas õnnelik või õnnetu.

Ei teagi, paljud inimesed protsentuaalselt teevad seda, mis neile meeldib. Kui paljud jõuavad ebameeldiva korral endalt küsida, kuidas parem oleks. Pidev küsimine ja otsimine. Robustselt väljendudes võib ju öelda, et maailm on duaalne: hea ja halb. Seega, kui sa tunned ennast halvasti, siis on seal kõrval sama palju võimalik tunda ennast hästi. See kõik on võrdne tegelikult.

Seda küsimust küsitakse üldjuhul vestluse alguses, aga ma tõstan selle täna lõppu. Kuidas Sul läheb?

Mul läheb väga hästi. Mul on katus pea kohal, mul on töö, mida ma väga armastan, mul on töökaaslased, kes mind hindavad ja keda mina hindan. Mul on sõbrad. Mul on kõik olemas selleks, et olla eluga rahul. Ma proovin ka tuleviku pärast mitte liialt muretseda, sest elame ju tegelikult olevikus.