Foto autor: Krõõt Tarkmeel
Jane Miller-Pärnamägi on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava ning Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistriõppe. Ta on töötanud tantsuõpetajana ja koreograafina üldhariduskoolis ja lasteaias, tantsustuudios ja -koolis, teatris ja kooliteatris. Koos teistega on ta algatanud ning eest vedanud juba mõnda aega mitmeid tantsuorganisatsioone, -projekte ja -programme: Eesti Tantsuagentuur, Eesti Tantsukunsti- ja Tantsuhariduse Liit, Eesti Noorte Tantsu Ühing, Eesti Tantsuhuvihariduse Liit, TantsuRUUM, Noorte Tantsu Foorum, tantsuõpetajate mentorprogramm ja täiendkoolitus, Tantsu KuuKiri jt.
Ma alustaksin meie vestlust Eesti Tantsuagentuurist (ETA), mille juures oled 2005. aastast aktiivne olnud. Mis Sa arvad, milline on ETA kaal ja roll Eesti tantsumaastikul?
Ma arvan, et Tantsuagentuuri väga oluline roll on, et ta toob tantsuhariduse ja -kunsti tervikuks kokku – ETA tegemistest saavad osa nii alustavad tantsuõppijad, valdkonna professionaalid kui tantsupublik. Teisalt, mida võib-olla vähem teadvustatakse, et Tantsuagentuur pakub väga paljudele tantsuprofessionaalidele tööd. Vanemuise ja Estonia järel on ETA suurim tööandja tantsuvaldkonna inimestele. Meie eesmärgiks ongi pakkuda tantsuprofessionaalidele toetavat keskkonda, sealhulgas ruume ja kõike sinna juurde kuuluvat, näiteks TantsuRUUMi programmi, et tantsukunstnikel oleks soodsaid võimalusi ennast teostada ning arendada. Oluline on TantsuRUUMis toimuv ka TantsuMENÜÜ kaudu publikule nähtavaks teha, sealjuures nii, et kaasaegne tantsukunst jõuaks võimalikult paljude inimesteni üle Eesti ja ei jääks ainult suure linna keskuses elavate inimeste pärusmaaks.
Lastele ja noortele pakub tantsukunstist teadlikumaks saamise ja etendamise võimalusi festival Koolitants – erinevad tantsupäevad omaloominguliste tantsudega, tantsulavastuste ja -filmidega off-programm või siis üle Eesti noori tantsijaid lavastusprotsessi kokku toov kompanii – kõigil neil osadel on päris suur roll, et tantsukunst ja -haridus oleksid jätkusuutlikult koos arenevad.
Mahukaim osa, millega me igapäevaselt tegeleme, on ETA Tantsukool, mille osas loodan, et seda ka valdkonnas vajalikuks peetakse. Praegu on kooli olukord endiselt selline, et toetuste osa on olematu, ning see, et pakume kvaliteetset ja mahukat tantsuharidust, on n-ö meie enda probleem. Vaatamata sellele, et meie suurim toetaja on lapsevanem ning me mitte kunagi ei tea, milliseks õppeaasta eelarve võimalused kujunevad, oleme suutnud õppekvaliteedis ja kooli plaanides mitte alla anda. Me ei paku lihtsalt treeninguid, vaid meil on süsteemne astmeline õpe, kus saab väga korraliku tantsuharidusliku baasi, põhjaliku ülevaate, mida tantsukunst endas kätkeb; muidugi ei tähenda see, et kõik oleks käes ja rohkem õppida ei ole vaja. Meie lõpetajad lähevad nii Viljandisse kui ka Tallinnasse, samuti välismaale edasi õppima. Rõõm, et viimaks jõuavad nad ka ringiga meie juurde tagasi – kas siis tantsuõpetajatena või tantsukunstnikena. Lahe on seda toimivat ringi jälgida
Tantsuagentuur on ajas palju arenenud ja tahaks väga loota, et see on tänasel päeval koht, kus valdkonna tegijatel on huvi ja tahet ise areneda, seejuures midagi ka valdkonna jaoks ära teha ja sellesse laiemalt panustada.
Sa oled väga suur tantsukunsti ja tantsuhuvihariduse eest seisja ka poliitilisel tasandil. Võlgneme Sulle selle eest palju, see töö ei ole kindlasti lihtne.
Huvihariduse teema on niivõrd lai ja hoomamatu, et paljud ei viitsi sellega üldse tegeleda. Poliitilistes süsteemides räägitakse ju kõigest, mis huvialasid puudutab, tants on seal vaid üks väike osa. Keerukus ongi selles, et igas huviala valdkonnas on omad spetsiifikad ja neis peaks leidma teatud konsensuse kohti.
Seda, kas ma olen tantsuhuvihariduslikus valdkonnas palju või vähe ära teinud, on keeruline hinnata. Kindlasti on olnud pikaajaline protsess, et üldse mingite teemadega kuhugi jõuda ning uksed otsustajate juurde avada.
Selleks, et teada, mida me tantsukunsti või tantsuhariduse valdkonnas vajame, on oluline tantsuvaldkonna inimesed eelnevalt kokku istuma ja arutama saada. Eks see on paljude erinevate mullide lõhkumine, sest üldjuhul toimetatakse ju oma väikestes ringides, sest nii on palju lihtsam ja mugavam. Tantsumaastikul ei tunne me väga sidusust ja ei tea, milline see koostöö peaks erinevate osapooltega olema. Meie igapäevane kokkupuude on üsna väike, igaühel on oma tegemised – see on ka igati loomulik ja arusaadav. Kui aga õnnestub erinevad osapooled aeg-ajalt kokku tuua, küsida, miks me midagi teeme või tegemata jätame, milline on iga organisatsiooni roll tervikus, siis astutaksegi valdkonna terviklikkuse nimel päris olulised sammud edasi.
Näiteks selleks, et tantsukõrgharidus saaks edukalt toimida, peaks minu arvates olema ülikoolidel tihe side huvihariduse poolega – sealt tulevad nende sisseastujad, teisalt liigub tantsuharidusse suur osa lõpetajatest hiljem tööle. Samuti vastupidi – et tantsuhuvikooli tegevust korraldada, tuleb mõelda tantsuspetsialisti kutsesüsteemi, tantsu kutseõppe ja -kõrghariduse peale. Selle kõrval ka lasteaedades ja üldhariduskoolis toimuva liikumisõpetuse peale. Hariduspüramiid on igati loogiline, kuid piisavalt mahukas, nii et tantsuhariduse pakkujad erinevatel tasanditel sellega liiga palju pead ei vaeva. Aga õnneks on järjest rohkem neid, kes on valmis kaasa mõtlema.
Eesti tantsuhariduse juurde peaksid kuuluma ka tantsukunstnikud – nende panus selleks, et tantsukunsti vastu huvi suureneks ning oskus tantsukunsti vaadata ja mõtestada areneks, on ülimalt oluline. On see siis tantsulavastus, mis kõnetab, või hariduslikud programmid ja projektid, mis aitavad tuua tantsupubliku kunstimaailmale lähemale. Neid õnneks siiski tehakse, aga väga vähe.
Miks on tants oluline?
Tants on niivõrd mitmekülgne. See, mis täpselt on oluline, sõltub inimesest. Mõnele on oluline, et ta saab füüsiliselt liikuda ja end vormis hoida, teisele on jälle huvitavam liikumise teemadel mõtiskleda või seda uurida. Juba tanstustiilide paljusus loob mitmekülgust. Tants sobib igale vanusele. Olulisuse nimekiri on pikk. Lapsepõlves oli tants minule endale huvitav eneseväljendusviis – mäletan enda mõeldud tantsude teistele lastele õpetamist ja nende koos esitamisi. Viljandi Kultuuriakadeemias oli tants uurimisobjekt, ahmisin kõike sisse, niivõrd huvitav oli. Olin sellel alal täiesti roheline ja kuigi palju tantsust enne ei teadnud. Tants oli maailm, kuhu siseneda ja sedakaudu iseendaga tutvuda, vahend iseendani jõudmiseks. Seda pean ka huvihariduse kõige olulisemaks aspektiks. Huviharidus juba mõistena kätkeb endas, et see on haridus, mis põhineb millelgi endale huvipakkuval ja põneval. Lähtuvalt huvist jõutakse lähemale ka iseendale.
Tagasi vaadates on lihtsam analüüsida, milles tantsu olulisus minu jaoks on seisnenud, aga praegu, tegeledes rohkem valdkonna üleüldise arendamisega, on tants teemavaldkond, millest lähtuvalt olen saanud palju uut õppida. Näiteks koostööprotsesside toimimist ning mil viisil neid paremini üles ehitada, kuidas loomult pehmet valdkonda, nagu tants seda on, kaitsta ja esile tuua, kuidas tantsuvaldkonna organisatsioone elus ja toimivana hoida, olenemata kesisest rahastussüsteemist. Seega, mulle tundub, et tants on minu jaoks eneseteostus – võimalus midagi kasulikku mind köitva valdkonna jaoks ära teha, ise sealjuures õppides ja arenedes.
Mis ajendab liikuma?
Liikuma ajendab see, et tahad mingit muutust, oled liiga kaua paigal seisnud. Tekib vajadus midagi teha, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui olla juba liikumise protsessis, siis ajendab ehk liikuma nauding sellest protsessist, võimalus eriilmelist liikumist kogeda. Kui ma ise tantsuloomega tegelesin, siis kõige mõnusamad hetked olid need, kus loomeprotsess veel käis. Kui pidi hakkama kordama ja puhastama, siis see mind nii palju enam ei käivitanud.
Liikuma ajendab see, et midagi muutub, midagi areneb – kehas ja mõtlemises.
Meil on käes KuuKirja 100. number ja paljuski seetõttu Sinuga täna siin ka vestleme. Oled KuuKirja ellukutsuja ja ka hetkel kõikide tähtsamate otsuste juures, mis KuuKirja puudutavad. Milline on KuuKirja tähtsus Sulle?
Ma olen mitmes mõttes pragamaatiline tüüp – kui midagi on vaja ära teha, siis teen. Olime mitmete inimestega arutanud, et tantsumaastikul ei ole head infovahetuskanalit. Kui tegime taotlusi, et sellise platvormi jaoks raha saada, siis saime eitavaid vastuseid. Siis mõtlesin, et mis seal ikka, tantsuinfo on olemas, see on vaja kokku panna ja hästi ära vormistada. Esimesed KuuKirjad olidki rohkem infokirjad, mida praegusel hetkel on päris naljakas vaadata. Viimaks saime rahastuse, mis võimaldas kaasata toimetaja ja graafilise disaineri ning minna kvaliteetsemalt edasi. Täna on ju veelgi erinevaid kaastegijaid, kelle hulgas ka sina ise oled. See kõik on taganud arengu, kus meil on tantsust kirjutajaid ja loodetavasti ka tantsust lugejaid. Mul on tohutult hea meel selle üle, millise arengu Tantsu KuuKiri on teinud. Evelin teeb peatoimetajana suurepärast tööd, tuues KuuKirja juurde omakorda väga õigeid inimesi, kes on valmis panustama. KuuKirja telgitagustes on ka kolleegium, aktiivsemad panustajad on Anu Sööt ja Sille Kapper, kes on toimetajale paremaks käeks ja kunstiliseks nõukoguks.
Mis on Sinu jaoks ainulaadne?
Inimesed. Olen inimeste inimene, mulle meeldib teistega suhelda ja koos toimetada. Eraku tüüpi ma ei ole, mind käivitavad ja inspireerivad teised inimesed. Mulle meeldib koos asjade liigutamine, üksi trummi tagumise tüüpi, et “mina teen, mina oskan, mina teostan” ma ei ole. Ma usun, et koostoimimises on suurem jõud.
Aga ma arvan, et ka tants on ainulaadne. Tantsus on niivõrd palju peidus – palju tahke ja detaile, mis võivad olla ja mõjuda väga ainulaadselt.
Millal Sa kõige õnnelikum oled?
Sellel pole kindlat hetke, aga kindlasti siis, kui midagi õnnestub ja läheb hästi. Kui miski, mida olen soovinud, hakkab toimima. Miski, mis alguses on idee, liigub edasi. Näiteks nagu KuuKiri – ma olen väga õnnelik selle üle. Igapäevaselt ma enam sellega ju ei tegele, aga olen õnnelik, et see täna toimib. See, millesse olen panustanud, läheb kasvama.
Õnnelik võib olla ka hea ilma üle, hea kunstielamuse üle, hea mõtte üle. Taipamine teeb õnnelikuks.
Kas kõik, mis meiega toimub, on meie endi kätes?
Ma ei tea, kas kõik, aga ilmselt päris suur osa. Meie kätes pole näiteks see, millisesse peresse me sünnime, aga see, kuidas sellest keskkonnast edasi liigume, millistest võimalustest kinni haarame, on kindlasti meie endi kätes. Aga hästi oluline on, et ei mõtleks üle, mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Satud kokku õigete inimestega, sealt edasi juhtub midagi. Tihtilugu ei pruugi kohe teada, miks sa midagi teed või miks intensiivselt mingi probleemi või küsimuse kallal juurdled, see teadmine tuleb hiljem ilmsiks. Seega tulebki vahel mitte üle mõelda, võtta vabalt, minna kaasa.
Samas võiks meil kõigil olla rohkem teadlikkust ja valmidust selle üle mõelda, mida ise saaks ära teha, et kõik nii endas kui ka meie ümber oleks parem. Kõigest ei pea ka midagi konkreetset saama – katsetamise võlu peab jääma. Vahel tasub lihtsalt märgata, tunnustada ja toetada juba olemasolevat. Näiteks tantsuliitu kuuludes on väikseim asi, mida teha, toetada liitu liikmeks olemisega – selline samm saab tuua olulisi muutusi, mis isiklikus plaanis ei pruugi olla ehk esmapilgul olulised või kasulikud, kuid võivad aidata teisi valdkonnas olijaid või päädida suurema toetusega tulevikus.
