Luuserist turvalisi müüte murdvaks kunstnikuks.
Foto autor: Kris Moor
Erik Alalooga on Eestis üks unikaalsemaid visuaalkunstnikke, kelle töödes on kesksel kohal analoogtehnoloogilised lahendused ning inimese ja masina vahetu füüsiline suhe. Kuna olin osaline tema viimatises lavastuses “Poeesia ja vägivald” (2020), julgen väita, et Erik on jõuline lavastaja, kes nii protsessis kui lõpptulemuses huvitub julgetest ideedest, otsimata pehmeid maandumisi. Erik on heli-performance-rühmituse Postintrumentum, mis hõlmab materjali akustiliste karakterite transformeerimist kõlamustriteks, asutajaliige. 2018. aastal astus Erik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktoriõppesse. Hetkel töötab ka EKA skulptuuristuudio juhatajana. Inimesena kirjeldaksin Erikut kui omalaadse huumorimeelega magusasõbrast tegutsejahinge.
Sa oled terve enda kunstnikukarjääri põhiliselt tegelenud masina ja inimese vahelise suhtega. Mida oled inimese ja masina kohta teada saanud?
Suuri tehnonarratiive olen ma pigem vältinud. Mind ei huvita, mida tehisintellekt inimkonnaga teeb. Minu jaoks on masinatega töö pigem midagi hästi isiklikku. Ma pean ise midagi masina ja inimese vahelises suhtes läbi elama, seejärel saan seda edasi anda publikule. Aktiivsem periood selles vallas algas kuskil 2005/2006, kui hakkasin looma interaktiivseid masinaid, kus publikuliige pidi midagi tegema, et masin käivituks, kuhugi vajutama näiteks. Iseendaga suhtes said need masinad loodud, kõik masina toimemehhanismid enda peal läbi katsetatud, proovitud. Seda korduvalt ja korduvalt. Kui masinaga interaktiivselt kontakti ei astu, siis osutub see lihtsalt mingiks seisvaks rauahunnikuks. Kui tekib dialoog, on võimalik teha järeldusi, on millega edasi töötada.
Aga kui Sa aastaid juba vaatad enda masinatele otsa, siis kas selliseid sügavamõttelisi mõistmise hetki ei teki, et masin tähendab seda ja inimene on selle masina kaudu too ning vastupidi?
Üldistustega olen ma ettevaatlik. Kuna mu kokkupuude enda masinatega on tihe ja isiklik, siis keegi teine ei pruugi seda üldse sellisel viisil tajuda ja tunda. Ma olen lapsest saati isa kõrval treipinkide vahel aega veetnud. Masin tähendas lapsena midagi ohtlikku või millega suheldes tuleb olla respekteeriv. Masin on tugevam: kui topid näpu kuhugi valesse kohta, siis jääd näpust ilma. Kui seda ei tee, siis midagi halba sinuga ka ei juhtu. Seega selline loomulik ohutunne masinate suhtes on aja jooksul vähenenud, sest mul on lapsest saati olnud aega masinatega ligidalt suhelda.
Ma ei ole enda töös vajanud sügavaid teoreetilisi ja filosoofilisi selgitusi. Olen aeg-ajalt üritanud mingit vastavat kirjandust lugeda, aga minu jaoks räägivad need alati mingist teisest asjast. Kirjutada evangeeliumit kõikidele maailma rahvastele, pelgalt enda kogemuse pealt, ma ei saa ega tahagi. Isiklik füüsiline kogemus on vajalik, et suhtesügavuseni masinatega jõuda. Seda ei saa lihtsalt üheselt mõistetavalt ja alati toimivalt keeleliselt selgeks teha.
Lugesin inervjuud, mis Sinuga TartMus näituse “Singulaator” (2018) raames tehti. See on väga põhjalik intervjuu ning saab mitmeid häid sissevaateid Sinu maailma. Korjasin sealt üles ühe mõtte, mida arendaksin edasi. Sa ütled sealses intekas, et kui Sa poleks EKAsse õppima läinud, siis poleks Sinust kunstnikku saanudki. Enda sõnutsi polnud Sa enne ülikooli süsteemselt kunstiloomega kokku puutunud ning pidasid ennast pigem luuseriks ja andetuks. Kas sellest võib välja lugeda ja väita, et pead kooli keskkonnaks, mis võib arendada luuserist inimese ja inimesest kunstniku?
Minu arust peaks kool lihtsustatult väljendatuna olema simulaakrum, koht, kuhu on loodud võimaluste spekter, kus õpilane ise opereerub. Praegu EKAs skulptuuriosakonnas töötades proovin sealset õpet sinnapoole viia. See, millega hiljem pärast kooli hakatakse elus kokku puutuma, seda proovime koolis mingil kujul juba pakkuda. Kool on treenimiskeskkond justkui.
Enda pealt üldistust luua on jällegi raske. Olen kohanud 20 aasta jooksul maastikul olles tüüpe, kellele on lapsest saati räägitud, et nad on jube andekad. Sellest lähtuvalt on neil teadmine, et kuna nad on nii andekad, siis ei pea nad käima tunnis ega midagi väga tegema. Ühel hetkel ei ole neist enam eriti midagi kuulda. On ka vastupidi, tulevad ülikooli tüübid, kes on põhikoolist alates sõimu talunud ning mingi sisemise orgaanilise väega sellest läbi läinud ja saavutanud lõpuks palju.
Selleks hetkeks, kui inimene ülikooli jõuab, on tema enesehinnangut kuskil paarkümmend aastat juba ühiskonna, lasteaia, kooli jm poolt mitmeti töödeldud. Pahatihti kunstiliste erialade õppimisel puututakse kokku hoopis millegi muuga kui seni. See on justkui paralleeluniversum, kus kõik hakkab mõnes mõttes otsast peale. Keegi, kes on koolis olnud kiusatu, märkab, et esimesel kursusel ülikoolis ei ole sellest enam jälgegi. Või jällegi vastupidi, mingist tüübist pole enam esimese kursuse lõpuks midagi järel, sest tema ensehinnang on eelnevalt konstrueeritud väga ebapädevale pinnale ning see ei aita teda mitte kuidagi kohanemisel.
Usun, et kunstiliste erialade kõrgharidus suudab inimestele üpris personaalselt läheneda. See on väga oluline. Inimese sees on personaalsed mustrid üpris paika loksunud, olenemata, et elu on veel võrdlemisi lühike seljataga. Seega ei saa ka kursusel olevat viite inimest enam kuidagi ühise pinna peal käsitleda. Antavad ülesanded on sarnased, aga üliõpilaste käitumine ja lahendused on hoopis erinevad. Seda peab õpe toetama. See, mis inimeses võib-olla ühiskondlikus mõttes on n-ö valesti, võib kunstiülikoolis õppides hoopis väärtuseks saada.
Paljud lähevad ülikooli juba kindla teadmisega, et nad on seal selleks, et saada kunstnikuks/loojaks. Kas Sina avastasid alles EKAs õppides, et see kõik on päris äge, võiks kunstnikukski saada?
Sõjaväe teises pooles ujus kunstide, kultuuride, humanitaarsfääri huvi järsku hästi jõuliselt pinnale. Enne seda läks füüsikas ja matemaatikas koolis päris hästi, mängisin lolli, tegin sporti. Noh, olin selline tavaline jorss. Pärast sõjaväge proovisin lavakasse, kuhu ma ei saanud. Muusika osas oli mulle lapsest saati selgeks tehtud, et seal lootust ei ole. Siis uurisingi EKAst erialasid ja mingi äratundmine tekkis, läksin skulptuuri õppima. Sain aru, et oskan luua asju enda kätega. Minu algne arusaam oli, et viinamarjakobaraga Apollo on õige kunst. See muutus üpris kiiresti kaasaegse kunsti loengutes, kus sain aru, et kivi sisse raiutud auk pole üldse vähem kunstiteos, kui aastaid vormitud Taaveti kuju.
Ülikoolis on lühikese aja jooksul võimalik intensiivselt kokku puutuda väga paljuga. Kui lähed süvitsi, siis ka avastad. Mida see 19–20-aastane enda kohta ikka nii väga teab. Mingi enesehinnang on, aga tugevat vundamenti ikkagi all ei ole, päris palju logiseb veel. Seega, ma ei alahinda üldse loominguliste erialade kõrghariduse omandamise tähtsust inimese arengus ja kujunemises.
Ma veidi võib-olla provotseerin, aga miks tänapäevases kontekstis ja ühiskonnas on sellist tati ja teibiga kokku pandud metalljurakat ning tuldpurskavat juukselakki vaja? Kuidas see kunst on? Miks ja kellele sellist kunsti teha?
Üks vajadus võib olla probleemipõhine, mis on kaasaegse kunsti puhul põhivoolu trend. On ühiskondlikud probleemid ja kunstnikud tegelevad nendega. Mind ennast huvitab ja usun, et tasub süüvida ka sellesse, miks inimesel juba tuhadeid aastaid tagasi tekkis absoluutselt mittevajalik tung hakata end ümbritsevat ruumi ümber kujundama? Miks on inimliigile mingil põhjusel oluline endast jälje maha jätmine? Mind huvitabki loomine juba sellisel juuretasandil.
Neid hetki on olnud küll, kus kontojääk on nullis, mitte midagi ei paista, arved maksmata ja on valik, kas ma lähen turvameheks või ateljeesse järjekordset plönni konstrueerima. Reeglina ma lähen ikkagi atekasse. Ühest küljest on see obsessioon, aga see põhineb millelgi väga sügaval kuskil minu sees.
Kahju on sellest, et domineerib nähtus, kus kõigepealt on keeleliselt konstrueeritud probleemiasetus, millele hakatakse materiaalset illustratsiooni juurde looma. Pahatihti juhtub, et lähen näitusele, loen teksti, kõik on arusaadav, aga vaatan teksti kõrval olevat objekti ja neil ei ole mingit sidet ja silda. Minu jaoks, kui teos ennast ilma keeleta kätte ei anna, siis on autoril midagi lahti visuaalse kirjaoskusega. Visuaalsest konstruktsioonist võiks tekkida väljendus, mis on kõnekas. Selline pädevus on oluline.
Aga noh, milleks seda vaja ikkagi on? No ei olegi vaja ju mõnes mõttes. Samas, kui päris suur osa inimkonnast kunstiloomega ikkagi tegeleb, siis järelikult tõukejõud kunsti tegemiseks on olemas ja sellest vist ei ole mõtet mööda vaadata. Loomingul polegi nii otsest funktsiooni nagu ukselukul näiteks. Samas võib kunstiga tegelemine ära hoida mingeid muid juhtumisi. Eks see on ju vana näide, et kuna Hitlerist ei saanud maalikunstnikku, siis sai temast ajaloo üks hullemaid türanne. Vaatan ise ka vahel mõnda kunstnikku ja mõtlen, et võib-olla oleks ka temast türann saanud, aga kuna ta teeb nüüd kunsti, siis on ta leidnud hingerahu. See, mida ei ole olnud, sellele ei saa hinnangut anda, aga spekuleerida on iseenesest põnev.
Sa puudutasid hetkeks nullis pangakonto teemat kunstnikuks olemise juures. Sinu käest on põnev selle kohta uurida, sest Sa oled nii kaua kunstivaldkonnas elatist teeninud. Mulle kohati näib, et kunstnikuks olemine on pendeldamine selle vahe, et “ohh, mul läheb päris hästi” ja “tegelikult olen ma loll, andetu ja unustatud”. Kas see on midagi sellist?
Kui me räägime sissetulekust ja kunstnikuna hakkama saamisest, siis minul endal on päris hästi läinud. Olen suurema osa kunstnikuks olemise ajast olnud erialasel tööl. Kõige kindlam tagala on olnud õppejõuna töötamine. Vahepeal olin seitse aastat vabakutseline, siis käis selline sinusoid ikka väga suures amplituudis. Sellel, mida ma teen, puudub otsene müügiartikkel. Olen lakkamatus protsessis, kus ühest objektist saab järgmises performance’is midagi uut. Mul pole lõpetatud asju, mida müüa. Tellimustöid, kliendi maitsele asju valmistada, ei oska ma ka teha. Ma ei pane seda muidugi pahaks inimestele, kes objekte kuhugi fuajeesse loovad. Mina seda lihtsalt ei oska.
Samas mingeid naelapäid oled Sa pidanud tabama. Kui ise olen mõelnud erinevatest kunstnikest, siis Sinu puhul olen täheldanud, kui äge see on, et oled aastaid teinud vankumatult oma asja, sealjuures n-ö enda tagumikku maha müümata.
Aga eks selle nahka on ka nii mõndagi läinud. Mine küsi Eesti elitaarsete kuraatorite käest minu kohta. Ega nad väga ei taha minu nimest midagi tõenäoliselt kuulda. Elitaarsest sfäärist ja soosingutest olen ma kõrvale jäänud, aga see on kindlasti miski, mida ma ei kahetse karvavõrdki. Tänasel päeval on võimalik luua endale paralleeluniversum, kus näituseid korraldada ja perfokaid teha. Jah, riigi kulul Veneetsia biennaalile Eestit esindama ei saadeta, aga samas on see vaid üks võimalikest kultuuri toimimise viisidest, n-ö kõrgliiga, kus on suured institutsioonid suurte juhtivate kuraatoritega.
Kui Sa Viljandis rohkem toimetasid, olin ka mina seal veel tantsutudeng. Mäletan sellest ajast väga hästi Sinu kriitikat tantsuüliõpilaste suunas, kui väitsid, et nad lähevad sangaga makk kaelas, villane sokk jalas oma asja kuskile tegema, aga mingit suuremat sisu selles ei ole. Millist tõetera selle väitega silmas pead?
Ma olen ise enda loomele lähenenud füüsilise performance’i suunitlusega, kus füüsiliste piiralade katsetamine on olnud olulisel kohal. Mulle tundus, et tantsuõppes räägitakse enda keha tunnetamisest ja tundmaõppimisest, kuigi keha sealjuures asetatakse hästi tuntud ja turvalistesse situatsioonidesse. Usun, et igasugune taliujuja paneb ka hetkel oma keha hulka radikaalsemasse olukorda kui soojas ruumis tantsutudeng improtunnis.
Performatiivsemat, analüütilisemat, radikaalsemat suhtumist kehavõimalikkustega mängimisel ma Viljandis tantsuõpet jälgides ei tajunud. Kui keha tundmaõppimisel välditakse kõikvõimalikke olukordi, kus keha võiks ilmutada ka midagi ebameeldivat, siis mingi osa sellest kehalisuse jutust ei päde. Tundub kuidagi kitsas spekter, kus keha näha. Keha tuleks paigutada erinevatesse olukordadesse, et mingi teadmine saaks tekkida. Lamada ja oodata millegi ilmumist, vähendab tegelikult reaalse juhtumise võimalust. Positsioon võiks olla aktiivne. Muidugi on tantsuõppes välja kujunenud distsipliinid, mida on vaja teha. Nendesse ei hakka ma üldse sekkuma ja väitma, mis on õige, vale või vajalik, aga mulle tundub, et kehalisusega saaks veel midagi ette võtta. Turvalisi müüte võiks murda.
Enda viimases lavastuses “Poeesia ja vägivald” (2020) kasutasid Sa koostööpartneritena ja lavalise jõuna just tantsuharidusega inimesi. Kuidas ja miks see juhtus?
Isiklikult pinnalt. Akadeemilises sfääris olime omavahel kõik tihedalt seotud: olnud üksteise juhendajad, retsensendid, lavapartnerid jne. Olin neid kõrvalt näinud ja mingisuguse kogemuse kaudu lähedalt kokku puutunud. Selle pinnalt oli tekkinud usaldus. Samuti oli teadmine, et kogu see seltskond huvitub millestki enamast, kui traditsiooniline tantsuõpetus oli neile pakkunud. Sealt tekkis mu huvi.
Sul oli lavale siis kedagi vaja ja võtsid lihtsalt head tuttavad või oli Sul ka suurendatud kehalisuse huvi antud lavastuses? Miks ikkagi tantsuinimesed, miks mitte teised head sõbrad, keda usaldad?
Ega seal mingisugust akrobaatikat ei olnud, et sellega ei võinuks hakkama saada keegi mu sõber, kes on kehaliselt heas vormis. Mina tegelesin vahetute interaktsioonide võimaluste loomisega masinate juures ja sealt edasi andsin need lavalolijatele edasi ülesandega, et nüüd tuleb nendega midagi teha. Lähtuvalt nende teistsugusest vaatenurgast, haridusest ja kogemusest, oli juba suhteliselt kohe näha, et nad paratamatult näevad objektidega suhestumisel asju, mida mina ei näe. See oligi tähtis.
Selle lavastuse loomise aasta oli väga vinge mu jaoks – äge kraam sai kokku. Tean, et mingisugusesse üldisesse pilti ja raami ei tahtnud ta väga sobituda ning kriitikas pigem sügati kukalt. Dramaturgias me veidi tõesti ehk ka libastusime, oleks võinud isegi abstraktsemalt ringi laamendada, aga need valikud said tollal tehtud ja pehmet maandumist me selle projektiga niikuinii ei taotlenud.
Kui palju Sa tulevikust mõtleja oled? Pespektiivide looja?
Profetlusega mul hästi üldjuhul ei lähe. Olen alati olnud suhteliselt maksimalist. Kui lapsepõlves sai mingi spordiala käsile võetud, siis olin selles automaatselt tulevikus ka olümpiavõitja. Kuna seda kõike ei tulnud, siis olen ajaga hakanud perspektiive tagasi tõmbama. Iga tegevus ja ettevõtmine võiks pakkuda mu elule kvaliteeti, kuid suuri luulusid ma endale ei genereeri. Elu võiks olla mõnus ja energiat täis. Lahe oleks, kui mind viidaks jalad ees atekast välja. Kõige positiivsemad elamused enda elus olen ma saanud ateljees, kui näen, et miski toimib.
Mulle näib, et Sa oled kunstnikuna pigem vastandumise kaudu avastaja, looja. Ma keeraksin selle mõneti teistpidi ja küsiksin laiemast ning inimlikust vaatepunktist, mis väärib lugupidamist?
Ma esmalt vastaks kunsti kaudu. Ma usaldan loojat, kes on midagi ise läbi elanud, katsetanud. Ta ei konstrueeri kokku midagi klišeede põhjal. See jõuab sealt edasi ka ellu. Enda kogemuse pealt tehakse järeldusi, usun, et see väärib lugupidamist küll.
Aga milliseid reegleid tasuks rohkem rikkuda?
Kui kultuuriline ja sotsiaalne keskkond hakkab liialt valikuid determineerima, siis seda piiratust võiks olla vähem. Vahel on reeglid head, sest ülima vabaduse tingimustes läheb jälle teistpidi käest ära. Konflikte ja vastuolusid on vaja säilitada, mingil määral ehk isegi esile kutsuda ja provotseerida. Praegu räägitakse palju, et ühiskond on lõhestunud, aga selle ideaalne vastand on see, et kõik mõtlevad ühtemoodi. See pole ka hea.
Ma ei teagi, ma siia nüüd vist lõpetan…
Nüüd on see koht, kus küsida, kas mul on endal midagi veel lisada…
…või see, kus küsida Su igapäevaste rutiinide, lemmikroa, -kunstniku ja -muusikapala kohta. Kas Sul on siis igapäevaseid rutiine?
Praegu, kus vabakutselise põli on pool aastat läbi olnud, siis õudselt tahaks, et igapäevane rutiin oleks atekasse jõudmine. Üldjuhul ka jõuan. Igal hommikul ja õhtul pesen hambaid, aga ma pigem muidu kardan selliseid korduseid. Rutiinsed rituaalid loovad võib-olla liigset turvatunnet, mis teevad pehmeks ning lihvivad vastuolud, särinatekitajad maha. Loomingulise inimesena on oluline säilitada valmisolek. Samas aasialiku lähenemisega mingit muna kolm aastat lihvida tundub hea praktika. Jood teed, mõtted on värsked ja lihvid muna. Ei heida üldse ette. Ütleks pigem, et imetlen, kuid ei kadesta.
