Intervjuu

Johanna Mägin ja Hanna Selgis

Katrin Kubber

Giving off National Geographic: humans edition
kaader filmist "Miks sa liigud?"

 

Olen Johanna Mägin. Mõned aastad tagasi avastasin enda huvi dokumentaalfilmide tegemise vastu ning seni on see huvi kasvanud. Selle huvi toitmiseks sai minust ka dokumentaalfilmi “Miks sa liigud?” režissöör.

Hoolin liikumisest väga palju. Kasvasin üles spordi keskel ning viimastel aastatel olen mõistnud, et vajan liikumist selleks, et igapäevaelus funktsioneerida. “Miks sa liigud?” oli minu teine lühidokumentaalfilm, mis jõudis vaatajateni 2020. aasta juunis. 

Mina olen Hanna Selgis. Kokkuvõtvalt kirjeldaksin ennast laulja, muusikat elava ja hingava, omamoodi igiliikuri ja artistina. Toimetan artistinime alt Kitty Florentine ja töötan aktiivselt oma muusika ning visuaalkunstiga. Heli ja liikumine on minu mõistmises elu kogemise baas, mis on individuaalne, aga samal ajal kõiki ühendav kogemus. Hea on endalt aeg-ajalt küsida, miks sa liigud. Selle küsimuse püstitamisega on lootust tuua ennast hetke tagasi, kui on tunne, et oled triivinud kesest kaugele.

Lühidokumentaalfilm “Miks sa liigud?”

See, miks ma teid kahte intervjueerin, on suuresti tõugatud Johanna, Sinu loodud dokfilmist “Miks sa liigud?”. See film laiendab ja avardab minu jaoks liikumisest mõtlemist. Filmis saab kaasa elada erinevate inimeste lugudele läbi küsimuse “miks sa liigud?”, sh ka Hanna, Sinu loole. Johanna, millest selle dokfilmi idee sündis, miks selline teema ja kuidas jõudsid portreteeritavate inimesteni?

Idee tuli sellest, et tahtsin teha filmi Movement Tallinna kogukonnast. Ma ise sattusin sinna treenima enda ülikooliõpingute teise aasta lõpus. Movement Tallinna treeningkeskkond erines paljuski teistest keskkondasest, mida olin varem kogenud. Olin väga võlutud. Sealne õhkkond oli vaba ja mitmekesine, inimesed arengule suunatud mõtteviisiga, suure sisemise motivatsiooniga, ka teiste suhtes julgustavad. Palju heatahtlikkust ja positiivsust. See oli minu jaoks midagi uut, sest olen ise uisutamismaailmas üles kasvanud – sealne õhkkond on üpris konkurentsimeelne.

Tahtsin dokfilmi teha ja olin elus liikumise juurde ringiga tagasi jõudnud. Nii see kõik tekkis. Miks need inimesed? Alguses oli plaanis teha kogu film Movement Tallinna kogukonna eestvedajast Asko Külmsaarest. Kui olin pool aastat filminud, sõitis ta aastaks elukaaslasega Austraaliasse. Siis oli selline tunne, et mis nüüd saab, peategelane sõitis ära ja ei tule enam tagasi. Filmi produtsent Jürgen Volmer aga ütles, et võib-olla ongi nii väga hea. Mõtlesin sealt edasi, kes veel selle kogukonnaga seotud on ning kelle isiksuses ja igapäevaelus liikumisteema elavalt esile tuleb. Hannaga olime varem tuttavad ja liikumisest palju rääkinud, mõistsime mitmeid asju sarnaselt. Kristella Jurkatamm tuli seetõttu, et tema võttis Movement Tallinna paljuski enda juhtimise alla seniks, kuni Asko ära on. See, millise hoolimisega Kristella seda tegi, oli mõjukas faktor, miks ma teda filmi väga soovisin.

Olen Movement Tallinnast siit-sealt kuulnud, kuid otsest kokkupuudet ei ole. Tihtilugu kasutatakse sõnu “spordiklubi”, “treeninggrupp”, kuid Sind kuulates täheldan, et räägid Movement Tallinnast kui kogukonnast. Päris lahe. Kogukond, see kirjeldab justkui midagi enamat. Kooslust inimestest, keda antud juhul ühendab armastus liikumise vastu. Usun, et seetõttu läks mulle see film ka väga korda – olen inimene, kes ei ole selle kogukonna osa, aga tunnetasin filmi kaudu selle siirust ja avatust. Tekkis tahe liikuda. Oled filmi ehitanud üles Movementi kogukonna persoonide peale, kes oma unikaalsete lugudega inspireerivad. Hämmastav, kuidas Sa suudad väikese ajaga neid inimesi avada ja filmis tervikuna laiendada liikumise mõistet. Kuidas Sa seda teed?

Üks asi on kindlasti usaldus. Ma ei teadnud algselt Movement Tallinna inimesi. Proovisin terve filmi tegemise vältel saavutada usaldust ja seejärel mitte seda kuritarvitada. Koosveedetud aeg on oluline. Tuleb väga palju tunde lihtsalt koos olla. Saab samu teemasid mitmeid kordi läbi võtta, uuesti arutada. Portreteeritavate inimeste valik on kindlasti oluline ja suur kaal on montaažil ehk viisil, kuidas seda kõike kokku panna. Muusika mängib rolli. Teadlikud valikud, kuidas soovitud mõtet või meeleolu edasi anda.

Hanna: Ma pean vahele suskama, et Johannal oli suurepärane oskus märgata detaile. See film koosneb nii mitmetest detailidest, elulistest momentidest. Johanna tabas elu kulgemise rütmi. Muusika kulmineerub kohas, kus on jooks, mõni kiirem koht ja aeglustub mõttekohtades. See film liigub samas rütmis nagu elugi. Oskus tabada ka eraldi iga filmis olnud inimese rütmi on Johanna puhul imetlusväärne. Esitatud lood on väga isiklikud, aga esile toodud õrnalt, kuritarvitamata.

See on hea, Hanna, et Sa isiklikkuse teema üles võtsid. Sa räägid filmis osa oma loost. Usaldus Johanna vastu võis olla tekkinud, kuid mingi moment paneb ta kaamera tööle, mis hetki ja mõtteid salvestab. Mis tunne oli enda lugu sellises kontekstis/formaadis rääkida?

See oli minu jaoks justkui teraapiavorm. Johannal oli kindel idee, mis suunas ta tahtis liikuda, mis teemasid kompida, kuid me ei olnud nendes kinni. Suhtlesime arutlevas vormis. Selline meie suhtlus ongi – saame vahel kokku ja räägime tunde. Sõnastame, spekuleerime, arutleme. Oleme seda aastaid harrastanud. See tegi meie dünaamika ka filmi kontekstis palju lihtsamaks. Kuid sellisel viisil ei olnud me varem koos aega veetnud, et ta on lihtsalt minu päeva osa, käib minuga kaasas, kulgeb.

Aga rääkida enda lugu oli soe. See on osa sellest, kes ma olen. Olin seda osa pikalt üritanud peita, mitte aktsepteerida. See, kuidas ma olen funktsioneerinud varem ja kuhu olen nüüd jõudnud ning kuidas mul on soov areneda alati edasi, kumab filmist läbi. Ma arvan, et ühtegi lugu ei saa rääkida ilma isikliku foonita. Selle pinnalt tekib mõistmine, arusaam, et oleme inimestena väga sarnased tegelikult.

Hanna, Sa oled muusik, laulja ja paistnud mulle silma keha ja hääle ühisalade otsimisega. Olen Sinu tegemisi alati õrnalt jälginud ning kaasa elanud. Millega Sa hetkel tegeled? Millistes katakombides liikumse ja hääle alal toimetad?

Liikumine ja hääl on jätkuvalt mu elus. Elu ongi liikumine ja heli. Seda on igal pool ja kogu aeg. Ma valin, mil määral ja millal ma lasen liikumisel ja helil enda väljund olla, aga suures plaanis on need alati kohal. Vahel kipub kaduma vaid selle teadvustamine, kui palju ma liigun. Ma liigun, aga pole justkui liikumises kohal või laulan ja pole laulmises kohal.

Taasavastasin alles hiljuti enda jaoks vaikuses liikumise. See on haarav – olla vaikuses iseendaga. Lasta kõikidel mõtetel ja emotsioonidel olla. Meis ja meie ümber on nii palju tukseid, hoovuseid, tuleb lihtsalt osata nende sees olla, neid märgata. Kuna liikumine on kogu aeg kohal, siis on nii lihtne seda võtta iseenesest mõistetavana.

Sellest hetkest, kui astume maailma, kus me laseme endast välja kõik hapra ja voolava mingite struktuuride sees, märkame, kui palju on piiranguid. Tekib kaitse selle osas, kes sa oled, mida sa lood, milline on su ruum. Ma võib-olla lähen selle teemaga natuke kaugele, aga mul on keeruline hoida liikumise teemat üldarusaadavates raamides, sest ma usun, et liikumine on kõiges ja kogu eag. Füüsiline liikumine hakkab ka kuskilt sügavamalt kui kehast, mingist sügavamast ajendist. Liikumine on enda tundma õppimine, areng.

See on väga ilus ja oluline kiht, mille Sa välja tood – liikumine igas aspektis, mitte pelgalt füüsilise väljundina või väliselt nähtavana. Mulle seostub sellega kohe mõtte liikumine – visuaalselt täiesti nähtamatu, kuid siiski intensiivne liikumise protsess. Või ka metafoorid, mida kasutame: “ma liigun elus edasi”, “aeg on edasi minna”. Liikumise kui millegi kõikehõlmava tervikuks sidumine on vast üks suurimaid võite, milleni saab jõuda.

Jah, mulle näib, et tihtilugu kipume elus ennast tükkidena nägema. Asju eraldi hoida on kuidagi lihtsam. Samas ühiskonnana mulle tundub, et me vaikselt hakkame aduma, et oleme nii endas kui ka kollektiivselt üks tervik, kõik on seotud. Tükkide vahele silla ehitamine võimaldab märgata tervikut, milles on nii suur jõud tegelikult. See on tervis, mida loome.

Hanna, Sa tood dokis välja, et liikumine/tants ei ole ainult proffide pärusmaa. Pöörad tähelepanu mõistmisele, kui võimas ja äge see on, kuidas me kõik liigume ja saame liikuda. Liikumine kui kõigi ühisvara. Kui te mõlemad prooviksite ennast enda liikumiskogemusest eraldada ja tajuda/mõtestada teiste liikumist, siis kuidas te seda näete?

Johanna: Mind väga inspireerisid Liis Varese töötoad, kus käisin mõned aastad tagasi tantsimas koos erivajadustega inimestega. Avastasin, missugust naudingut võivad liikumisest saada inimesed, kelle kehad käituvad teisiti kui minu enda oma.

Lisaks meeldib mulle väga looduses olla ja matkata. Käisin just hiljaaegu rabas uisutamas ning kui vaatasin seda imeilusat vaatepilti enda ümber, siis küsisin endamisi, kas maailm oleks parem paik, kui rohkemad inimesed midagi sellist teeksid.

Töötan hetkel koolis ka kehalise kasvatuse asendusõpetajana ja praegusel suusaveerandil näen, kuidas lastele väga meeldib liikuda. Neile alati ei meeldi võib-olla lihtsalt joosta, aga kui neil on põnev, siis naudivad nad liikumist väga. Usun, et iga inimene peab leidma selle liikumisviisi, mis teda sütitab.

Hanna: Eraldada ennast enda liikumiskogemusest on päris võimatu, ka teiste jälgimises on enda kogemus all. Päris palju teiste tajumises taandub sellele, kuidas parasjagu jälgitav inimene ise ennast liikudes tunneb. Üpris ruttu on näha, kas keha on vaba, pinges, mänglev või tahab jõuda kuhugi. Mänglev liikumine on väga võluv, selles on tohutu vabadus. Kui teise inimese liikumises on näha, et tal on hea, siis on seda ilus vaadata. Tahe on ilus.

Käisin üksvahe päris palju tantsu- ja liikumislavastusi vaatamas. Nendes võib palju näha n-ö väga head liikumist, trikke. Minu jaoks on võimas hoopis hetk, kui märkan etendaja sisemist tunnetust, seda, kas ja kuidas toimub liikumine tema sees ja seejärel kandub temast välja.

Ka kõndimist on huvitav jälgida. Mõni inimene kõnnib arusaadavalt nii, et ta on kahe jalaga maa peal, suudab arvatavasti kohe reageerida ja keha hoida, kui midagi peaks juhtuma. Seal kõrval on inimesi, kelle kõndimist vaadates on tunne, et nad justkui hõljuvad, on õhus.

Teid kuulates tekkis mul mitu mõtet. Üks asi on vaadata teist inimest liikumas, aga teine asi on tajuda ka looduse liikumise protsesse. Kujutasin kohe ette Johanna, Sinu uisutamist rabas, loodusega koos. Minu üks lemmikväljendeid, mida endale aeg-ajalt ütlen, on see, et ma ei näe puud eneses enne, kui näen puud teises. Puu metafoor meeldib mulle – kasvav, ragisev, suur elav organism. Ka mina olen seesama puu, kasvan nii, et ragiseb. Niisamuti kõik teisedki tahavad kasvada ja liikuda. Vahel on selline enda asetamine millegi muu elava konteksti väga vajalik. Saan aru, et olen kõigest osa ja kõik on ühenduses.

Kui Sa, Johanna, rääkisid erivajadustega inimeste liikumisrõõmust, siis sellega mulle meenus, et minult alles küsiti, kas olen näinud, kuidas kurdid tantsivad. Endale teadaolevalt ei ole ma kunagi seda näinud – usun, et see avardaks veelgi minu nägemusi tantsust. Ega seal midagi võib-olla polegi, ise tantsime ka ju vaikuses või kuuleme kehaliselt muusika võnkumist. Muusika ei väljendu ainult helis, nii ka liikumine pole seoses kuulmisega.

Mingis osas on liikumine ka ju privileeg või vähemalt midagi, mida ei tohiks iseenesest mõistetavalt võtta.

Hanna: Mulle näib, et see, kuidas me liikumist mõtestame, on tihtilugu päris kitsas. Võib-olla seetõttu kipume liikumisvõimekust nägema privileegina. Tegelt on inimestel nii erinevad võmalused liikumiseks. Inimene, kes ei ole füüsiliselt võimeline tegema ühte asja, on võimeline tegema midagi muud. Kõik leiame oma tee ja harjume enda kehas. Tihti jääb liikumine kinni mingisse funktisooni, et kui keegi ei saa liikuda nii, nagu enamik, siis on midagi puudu, liikumisfunktsioon poleks nagu “õige”.

Johanna: Mõnel laisemal päeval ma samuti tuletan endale meelde, et mul on privileeg elada enda kehas ja selle abil kogeda väga palju erinevaid asju, mine lihtsalt ja liigu. Aga selles osas olen ma nõus, et kõik liiguvad. Mina liigun ühtemoodi ja keegi, kellel on justkui füüsiliselt samasugused võimalused, mis minul, liigub ikkagi teistmoodi. Kõik liigume erinevalt niikuinii.

Dokis “Miks sa liigud?” räägivad kõik portreteeritavad ühel või teisel moel ebaõnnestumisest. Millist osa ebaõnnestumine teie elus mängib?

Johanna: Minu jaoks on ebaõnnestumine suhteliselt igapäevane osa. Ma olen alati mõelnud, et arenguks ja protsessis olemiseks on vaja asju läbi teha, ise kogeda. Ebaõnnestumine käib kogemisega kaasas, selle käigus õpib. Ma üritan alati mõelda, et oluline on mitte alla anda. Ma olen enda suhtes üpris nõudlik, viimastel aastatel täheldan seda teravamalt. Ise noori õpetades leian, et üks suurimaid väärtusi, mida ma edasi annan, on see, et pingutame alati edasi. Kohe ei tulegi välja.

Hanna: Kõige alus on ebaõnnestumine. Ma olen nii tänulik, et mõistan, kui oluline on ebaõnnestumine. See loob perspektiivi. Võtad vastu otsuse midagi proovida, üritada, panustada aega, praktiseerida ja potentsiaalselt ebaõnnestuda. Minu jaoks tähendab ebaõnnestumine lõputuid võimalusi. See avab uksi. Proovid ühte, aga avastad selle käigus veelgi rohkem.

Perfektsionism pärsib palju. Minus ja minu perekonnas on seda palju olnud. Ebaõnnestumise puhul on justkui risk mitte sobituda, jääda välise tunnustuseta.

Johanna: Kui ma sind praegu kuulan, siis tunnen, et ma väga kardan ebaõnnestumist. Eks nõudlikkus ja perfektsionism tulebki kartusest ebaõnnestumise ees. See on päris suur osa minust, tahan alati õnnestuda.

Vahel olen saanud tagasisidet, et olen perfektsionist. Huvitaval kombel pole ma ise kunagi tundnud, et ma väärtustaksin või pürgiksin perfektsuse poole. See on kuidagi mõttetu energia raiskamine tundunud. Küll aga olen mõelnud, miks see märksõna ikkagi pinnale kerkib ja tunnen, et ma olen pigem maksimalist. Minu jaoks on perfektsionismil ja maksimalismil märgatav vahe. Maksimalistina tahan teha kõike lõpuni, ennast maksimaalselt rakendada, põleda ereda leegiga, aga selle juures ei ole oluline teha seda kõige paremini. Olen endas palju rohkem pettunud, kui ma ei panusta piisavalt. See, et miski pole suurepärane ja ideaalne, mind kuigi palju ei morjenda. Ennast pigem maksimalistina kirjeldades vabastasin ennast perfektsionismi taagast ja see oli mingi hetk minu elus väga oluline samm. Oluliseks sai panus, pühendumine, kohalolu, hoolimine, potentsiaali märkamine ja täielik kasutamine. Nendes väärtustes tunnen ennast rohkem ära.

Hanna: See on huvitav mõte. Nende terminite kõrvutamine just. Kipub olema jah rohkem suupärane öelda perfektsionist. Kui keegi väga püüab ja pingutab, siis see on justkui perfektsuse eesmärgil. Paljudel juhtudel aga ongi see lihtsalt see, et inimene tahab saavutada enda parimat.

Mis rolli mängib teie elus hirm?

Hanna: Hirm on minu jaoks seisundiline, sest see on mööduv. Inimestena on meis nii palju mustreid, need tomivad mehhanismidena, mida oleme elu jooksul moodustanud. Hirm on meie reptiilaju reaktsioon mingite mälestuste ja reflekside tulemusena, et “hoia alt, nüüd on millegi oht”. Hirm on mingil määral valik, aga ainult juhul, kui olla teadlik oma mõtetest, emotsioonidest ja reaktsioonidest. Tihti on inimestel lihtsalt harjumus karta. Hirmutunne on sageli lukustav, vahetevahel inspireeriv, motiveeriv ka. Hirmul on palju tahke. Hirm on vajalik, aga ta ei saa olla juhtiv. See on tugev seisund – võib kõik üle võtta ja ära katta.

Johanna: Mulle tuleb pähe kuskil nelja-aastane periood enda elust, kus lasin hirmul ennast juhtida. See väljendus mul spordis. Mul oli psühholoogiliselt väga raske uisutades hüppeid sooritada. Seda ala tehes peab hüppeid tegema aga iga trenn ja palju kordi. Nende aastate jooksul võitlesin tohutult iseendaga. Üks hetk sain sellest müürist üle.

Praegu on hirmul mu elus märkimisväärne roll. Kui ma midagi loomingulist teen, siis vaatan seda paljuski läbi spordi või liikumise filtri. Sealt tuleb tahtmine ja soov kõigest läbi minna. Need kaks maailma toetavad teineteist minu peas. Kui olen spordis ületanud hirme, siis suudan seda ka enda loomingulises töös. Ma nõustun, Hanna, sinu mõttega, et hirm paljuski juhib elu, ma loodan, et mind mingi hetk enam nii palju ei juhi.