"? --> !"
Istun, läpakas süles. Päike loojub. Ülakorruselt on kuulda klaverimängu. Õunapuu on akna taga õide puhkenud. Lehed on puudel päriselt tagasi. Lasen endast läbi kõne Eveliniga, kus ütlesin: “Ma nüüd lähen mõneks ajaks KuuKirjast ära.”
Hea lugeja, võtan Su selle artikliga kaasa teekonnale läbi kõikide inimeste, kellega mul oli “Mitte ainult kunstist” rubriigi kaudu võimalus, au ja rõõm kolme aasta jooksul vestelda. Jagan Sinuga mälestusi ning isiklikke mõtteid; osati ka õpetusi, mida vestluskaaslastelt endaga kaasa olen võtnud, sest on ju iga inimene meie teel eelkõige õpetaja.
Alustan lõpust ja jõuan järgemööda alguseni. Davai, let’s go!
Eline Selgisega (intervjuu mais 2021) jutustasime tema kodus. See on kõige ägedam, kui kutsutakse koju – võimalus saada osa inimese enda keskkonnast, tunnetada, mis teda ümbritseb – hindamatu. Elinel oli kodus mitmeid tema enda loodud maale, palju taimi, ruumi ja valgust. Elines tundsin paljuski ennast ära või arvasin ennast tundvat või siis lihtsalt tahtsin seda näha. Paljud väikesed ütlemised, tema olek ja väljenduslaad resoneerusid minus. See ei pakkunud mulle otseselt vabastust või selgust või lunastust, aga see pakkus mulle mingit tüüpi peegeldust. Olen selle eest tänulik. Elinet jälgides olen talle alati palju head soovinud – tunnen, et talle on seda vaja.
Kaido Torn (intervjuu aprillis 2021) on müstiline mees, kelle kohta ettevalmistavat uurimistööd tehes väga palju leida ei õnnestunudki. Sel hetkel veel mõtlesin, et huvitav, kuidas ma tema peale üldse tulin… Eks ta on olnud osa Barbara Lehtna lavastustest ja hariduselt ning tööalaselt butafoor. See tundus minu jaoks nii sürr ja äge kooslus, et tema mõtteid ning kogemusi tantsust ja teatrist tahtsin väga kuulata. Kaido oli minuga väga vahetu ja juba meilitsi kokkuleppeid tehes mõnusalt meelestatud. Siit väike näide, kui olime inteka kokku leppinud: “Nii, nüüd lähen käte värisedes juba triiksärki triikima ja litritega pükstelt tolmu maha pühkima. Peatse kohtumiseni!”
Erik Alalooga (intervjuu märtsis 2021) vastas mu kutsele intekat teha niiviisi: “Nagu ma aru olen saanud, siis ei ole keegi Kubberile ära öelnud, isegi Danzumees mitte. Ei taha minagi esimene olla.” Samuti kui ütlesin, et artikli juurde oleks lühikest enesetutvustust, fotot ja fotokirjeldust vaja, siis suunas Erik asja hoopis niipidi: “Teeme nii, et ma saadan sulle hulgi pilte ja sa valid ise välja. Ja mõtled pildile allkirja ka. Ja siis ma panin bio ka meilile. See on jah selline kuiv jutt pigem, aga ma ei oska enda kohta mingit lahedat kildu visata. Võib-olla peaksid sa ka siin bio, kataloogi, inteka ja isikliku tutvuse põhjal ise mulle diagnoosi panema.” Võtsin kerge aukartusega väljakutse vastu ja niiviisi sai loodud mu esimene kirjeldus kellegi teise kohta antud rubriigis.
Johanna Mägini ja Hanna Selgisega (veebruaris 2021) kohtusime minu õe korteris, mis andis olemisele täitsa omalaadse vaibi. Mäletan, et Johanna saabus, suusad näpus, ja ütles, et tuleb just enda õpilastega suusatamast. Olid südatalvele omased karged ja lumised ilmad. Sestap istusimegi soojas toas küünlavalgel ja jõime teed. See oli hoopis teistmoodi vestlusvorm, sest olime kolmekesi. Tekkis mõnus mõtete põrgatus, kus iga küsimus sai mitmeid ja mitmekülgseid vastuseid. Olin ka ise loomulikumalt ja osakaalukamalt vestluses sees. Mäletan hästi tänutunnet, mis meie kõigi sees oli pärast intervjuud. Kusjuures Hannaga käisime kunagi samas keskkoolis. Ta oli minust paar aastat noorem. Sellest ajast mäletan teda hästi ja olen tema tegemistele soojalt kaasa elanud. Rõõm oli näha teda Johanna lühifilmis. See avas mulle võimaluse Hannaga taaskohtuda. Elu on selles mõttes huvitav.
Danzumehe (jaanuaris 2021) mõtteni jõudsin üpris kiiresti, kuna sel hooajal oli mu eesmärgiks vestelda mitte tingimata tantsukõrgaridusega inimestega või (tantsu)kunstnikega, vaid tantsule ühel või teisel moel lähedal seisvate persoonidega; inimestega, kellel oleks tantsule, teatrile, loomele teisest küljest vaatenurk/lähenemine. Väga vähesed ju teadsid, kes Danzumees on, nii ka mina. Ühendust võttes ma isegi ei teadnud, kas suhtlen naise, mehe või hoopiski inimeste kooslusega. Seetõttu oli minu jaoks väga suur võit, et Danzumehe endaga kohtuma ja vestlema sain. Mäletan, kuidas kohvikus istudes vaatasin igat uksest sisenevat inimest kui potentsiaalset Danzumeest. Vast minu avatud näoilme järgi tundis Danzumees ära hoopiski minu ja nii me tutvusime. Sisimas lootsin, et Danzumehel on suurem kunstiline kreedo sellega, miks ta nii salapäraselt anonüümne on, aga tegemist on täiesti tavalise inimesega, kes armastab teatrit ja teatrist kirjutada. See, kes ta on, pole lihtsalt oluline. Vägev!
Priit Raud (detsembris 2020) pani mind juba poole maha istumise pealt vastama küsimustele: “Mis see on, mis sa teed?”, “Miks sa seda teed?”, “Kellele sa seda teed?”, “Miks see oluline on?”. Sisimas tundsin, et on väga hea, et ma enam nii algaja enda rubriigis pole, sest need küsimused jalga väristama ei pannud. Sain aru, miks ta neid küsimusi küsib. Esitan ka endale neid küsimusi pidevalt. Vastused mõistagi muutuvad ajas ja koos minuga. Küll aga kohati märkasin, et proovin vastata selliselt, mida Priit tahaks kuulda, ja seetõttu ei teagi, kuivõrd autentsed mu vastused tol hetkel olid. Ükskõik, kui väga elu jooksul ka ei harjuta endaks jäämist, on aukartus tihtilugu pärssivaks jõuks. Jälle asi, mida endale meelde tuletada ja meelde jätta.
Madli Pestiga (novembris 2020) kohtusime juba mõnda aega enne intervjuu ilmumist. Väljas oli veel suviselt soe. Madli puhul imetlesin väga tema tarkust ja professionaalsust, kuid äärmiselt sooja ja avatud suhtumist minusse. Tean, et ta on mitmeid minu intervjuusid ka lugenud ja omal moel mulle kaasa elanud. Olen tihtilugu märganud, et mida edukamad ja targemad inimesed on, seda lihtsamad, sõbralikumad on nad kõigi teiste suhtes. Neil ei ole vaja justkui midagi tõestada või n-ö palju ruumi võtta. Imetlen seda omadust väga, nii ka Madli puhul. Samuti teatriteadlasena on tema mõtted ka kõnes kohe läbimõeldult formuleeritud, seda oli hämmastav jälgida. Inimese töö on mõelda, mõtestada ja sõnastada, see kumas väga läbi. Küll aga proovisin ma küsida ka küsimusi, millele valmis või üheseid vastuseid ei pruugi olla. Neid vahetuid mõttekäike kuulda on kõige magusam. Need on kahtlemata hetked, kus tunnen, et tõeliselt armastan oma tööd.
Jane Miller-Pärnamägiga (oktoobris 2020) kohtusin enda jaoks väga hapral hetkel. Nii kuulasin igat tema vastust hoopis teise tähelepanuga – tundsin, et ma justkui ootaksin märki, mis mind kõnetaks või isegi aitaks. Soovin uskuda, et kuulan igat enda intervjueeritavat sellelt isiklikult pinnalt – tahan teiselt inimeselt õppida, seega pean kuulama südamega. See teeb tihtilugu haiget, sest võtan igat sõna ehk liigagi endasse, aga vahel annab see ka vajaliku tiivasirutuse, et edasi lennata. Istusin pärast Jane lahkumist veel pikalt laua taga ja kirjutasin märkmikusse erinevaid mõtteid. „Mingid asjad meiega lihtsalt juhtuvad” oli üks neist.
Taavet Jansen (septembris 2020) oli huvitaval kombel ainuke inimene, kellega nende aastate jooksul vestlesin videosilla vahendusel. Leian, et ta oli selleks ka parim inimene, sest kes Taaveti toimetusi teab, siis on kursis, et tema jaoks ei ole ühises füüsilises ruumis viibimine üldsegi peamine, et luua toimiv kontakt. Pean meie vestlust omalaadseks rännakuks, sest mina istusin paigal enda kodus ja Taavet jalutas mööda Viljandit ringi. Nii kuulsin ma lisaks Taavetile ka mööduvaid autosid ja linnusirinat. Olin osa tema reaalsusest, olles ise samal ajal teises füüsilises reaalsuses. Taavetit on meeletult äge ja inspireeriv kuulata. Ta väljendab ennast igapäevaselt, kuid innovaatiliselt. Endalgi tekib tahe püsti hüpata ja täiel rinnal tegutsema asuda. Samuti oli meie intervjuu minu jaoks ülilahe kick-off hooajale, sest Taavet jagas mulle julgustust ja tunnustust edaspidiseks, väljendades, et vestlus minuga oli mugav ja orgaaniline. Polnud tormamist ja õigeid ning valesid vastuseid.
Evelin Lagle-Nõmm ja mina (juunis 2020). Olukord, kus olin Eveliniga dialoogis ning pidin ka enda pikemaid mõtteid pärast kirja panema ja toimetama. Sundisin ennast usaldama ja mitte liialt muutma. Ütlesin endale, et pean salvestama enda mõtted praeguses ajas nii, nagu need on, seda põnevam on tulevikus tagasi vaadata. Praegu, täpselt aasta aega hiljem seda intervjuud lugedes, mineviku mina tõesti õpetab. Haruldane, kui endast jääb selline salvestus. Vestlesime Eveliniga Viljandis Romaani hoovis. Istusime veel täpselt samas kohas, kus meie koostöögi KuuKirjas alguse sai. Avanesime intervjuu jooksul teineteisele kaunil inimlikul viisil. Mitmed herilased lendasid meid jutu jooksul tervitama. Vestluse salvestusel on ühes kohas veel eriti hästi suminat kuulda, kuna tiivuline lendas täitsa mikri juurde. Seetõttu sai ka artikli fotole suur herilane joonistatud lisaks Romaani diivanile.
Ingmar Jõelaga (mais 2020) intervjuu soov langes paljuski koroona segasesse algusesse. Suhtlesime pika aja vältel ja lootsime ikka kohtuda, aga viimaks tegin ettepaneku, et äkki ta saadaks osati mulle enda vastused videos ja osati vastaks kirjalikult. Minu meelest oli see rubriigile mõnus ja teistsugune vaheldus ja olin rõõmus, et Ingmar selle ideega lahkelt kaasa tuli. Mäletan hästi, et sõitsin parasjagu rongis, kui Ingmarilt videomaterjali ja vastused kätte sain. Vaatasin, kuidas ta võtab vastamiseks aega, laseb päikesel end paitada ja hindasin, et ta enda mõttevoolu usaldas. Ja et ta mind usaldas. Kuulasin Ingmarit, vaatasin aknast liikuvat maastikku ja tundsin, et praegu veel on see kõik ainult mulle kuuldav. Varsti juba kõigile teistele. See oli ilus hetk.
Mart Kangroga (aprillis 2020) intervjuu oli minu jaoks kohtumine minu maailma tõelise staariga, sest Kangro on üks nendest, kelle lavastustega olin tuttav enne ülikooli astumist. Tema tööd on mind väga mõjutanud ja saatsid mind mõnda aega ka enda loomekeelt kujundades. Võimalus, et ükspäev saan temaga kahekesi rääkida, ei tulnud pähegi. Temaga maha istudes ma peaaegu alustasin viisil: „Tere, ma olen teie suurim fänn.” Huvitav fakt on ka see, et ta ei vastanud mu kirjadele ja üks hetk Kanuti Gildi SAALis pärast tema etendust ma lihtsalt kõndisin ta juurde, tuletasin ennast meelde ja palusin ikkagi intervjuud. Nii ma selle sain.
Karl Saks (märtsis 2020) on minu elus hästi oluline õppejõud olnud. Tema mõttemaailm ja loomise viis on kindlasti midagi, mida tahtsin enda rubriigis kajastada. Pean seda intervjuud väga õnnestunuks, sest mulle näis, et suutsin ta täitsa hästi kinni püüda ja kirja panna. Vestlesime Karli võrdlemisi askeetlikus stuudios, kus ta mussi teeb. Mu vaade oli läpakale ja tohutule juhtmerägastikule, mille kaudu Karli helimaailm sünnib. Mulle tundub, et ka Karli enda (sise)maailm on midagi sarnast. Lehitsesin meie vestluse ajal märkmikku, kuhu ta erinevaid mõtteid kirja paneb ja kritseldab. Sealt luges ta ise ette mingeid märksõnu ja hiljem mulle tundus, et see võiks olla intervjuu sissejuhatuseks. Karl tegi selles tekstis väikseid lisandusi ja muudatusi, aga nii sai selline luuletuse moodi kirjutis artikli juurde lisatud.
Netti Nüganeniga (veebruaris 2020) kohtusime 2019. aasta viimastel päevadel. Istusime ühes kohvikus täpselt köögi kõrval. Seal käis pidev sagimine, potsikute kolin ja veesulin. Netti ütles, et talle see väga meeldib – köögipool –, ka elus on see huvitav. Netti on mu eakaaslane ja tolleks hetkeks kõige noorem inimene, kellega olin rubriigis vestelnud. Tema noorust oli tunda ja siinkohal ei viita ma kindlasti ebaküpsusele. Pigem oli temas mõnusat värskust ja pulbitsevat maailmamuutvat teotahet.
Ele Viskusega (jaanuaris 2020) oli mul samuti rõõm vestelda tema kodus. Istusime köögis, vaatasime aknast välja. Pigem oli kõik sügisene kui talvine. Miskipärast olen tundud alati suurt aukartust Ele ees. Ta on otsekohene, ent salapärane. Mäletan hästi vaikust, mis meid ümbritses. Ei tea, kas ta teeskles, aga ta oli väga lõdvestunud ja rahulik. Küsimuste ja vastuste vahel oli õhk. Nii tekkis ka tema vastuste ja minu küsimuste vahele õhk. Ma ei usu, et me mõlemad tegelikult nii rahulikud inimesed oleme, aga mingisugune huvitav rahu me kooslusest tol päeval tekkis. Äge!
Ott Karuliniga (detsembris 2019) vestlusest algas idanema minus idee, et tahaks rääkida ja rubriiki kaasata ka mitte (tantsu)kunstnikke. See oli avardav ja kasulik, mil viisil Karulin teatrist ja enda tööst rääkis. Ka temas oli sarnaselt Pestile teatrikriitikule omast teravat ja konkreetset väljenduslaadi. Nautisin seda väga ja istusin terve aeg tooli äärel. Sarnaselt viibisin ka tihtilugu Karulini loengutes. Otiga oled sa päriselt dialoogis, positsioon on aktiivne. Ott pole igav – seda igas mõttes. Mind väga puudutas tema vastus minu viimasele küsimusele. Kannan seda siiani kaasas: „Kõik, mis sa teed, on elutähtis, vähemalt sulle; ja on mõistlik eeldada, et kõik, mis teised teevad, on elutähtis neile. Selles mõttes jah, kõik on elu.”
Arolin Raudva (novembris 2019) andis mulle väga hea mõtte ja selleks oli talisuplus. Ta rääkis, et ta käib külmas vees ja sel hetkel, kui ta seda ütles, siis teadsin, et esimesel võimalusel teen seda samuti. Nii algas praktika, mis kestab mul tänaseni. Arolin oli tundlik ja hetkes aus. Ka pärastises töös artikliga olime aktiivses suhtluses, kuidas mingeid mõttenurki avada ja täiendada. Arutlesime, mis on vajalik, mis mitte. Mäletan, kuidas soovisin anda talle vajalikku tuge, luua mugav viis enda mõtete avaldamiseks, sest Arolin on üpris (enese)kriitiline. Olen tänulik inimliku kontakti eest, mis meil Aroliniga tekkis; samuti tänulik väljakutse eest, mis mul toimetajana tekkis.
Kai Valtna (oktoobris 2019) on paljuski põhjuseks, miks „Mitte ainult kunstist” oma alguse sai. Tema soovitas mind Evelinile ja pakkus, et ma midagi sellist võiksin teha. Kai on üldiselt paljude sildade looja, sest ta märkab ja soosib. Kai on öelnud, et tantsuõpe võiks üliõpilase jaoks olla elu suurim seiklus. Olen seda mõtet laiendanud ja endaga kaasas kandud viisil, et kui midagi päriselt teen, siis saagu sellest suur seiklus. Meie intervjuu Kaiga sai mõnusalt kajapinda ja jagamist ning usun, et põhjusega. Absoluutselt iga Kai vastus tabab kuidagi õiget kohta, olles selle juures eluterve. Johhanna Anett Toomeli diplomilavastuses kehastas Kai elu. Leian, et temas on tõesti palju elu.
Henri Hütt (septembris 2019) on vist pidevalt 100% kunstnik. Temas on performatiivsust ja loovenergiat ka lihtsalt vesteldes. Henriga intervjuud ette valmistades teadsin, et saan küsida kõiki avatud lõpuga ja eriskummalisi küsimusi. Henril on ainiti talle omane kõnemaneer: malbe, kergelt hüpnootiline ja justkui ilma punktideta mõtteliin, kus õrnad hingamised jäädav lausete keskele. Tema kõnelemist on ka visuaalselt põnev jälgida.
Raho Aadlaga (juunis 2019) vestlus oli ühtlasi ka avalik salvestus Viljandi Tantsunädalal. Lisaks meile kahele oli ruumis veel mitmeid kuulajaid. Nii ei rääkinud Raho ainult minuga, vaid ka ruumis viibivate inimestega. Mäletan hästi Raho pikki ja põhjalikke vastuseid, kus omal õigel momendil sain mõne uue küsimuse vahele sutsata. Samuti läks pool salvestusest kaduma, nii et Raho vastas mõningatele küsmustele hiljem kirjalikult. Sellest hetkest panen iga kord enda telefoni, mis vestlusi salvestab, lennurežiimi peale.
Ajjar Ausmaga (mais 2019) rääkisime samuti Viljandi Tantsunädala raames avalikus vormis. Ajjar oli alguses enda vastustes üpris lühidalt kokkuvõtlik, mis esitas mulle jällegi väljakutse, kuidas vestlust mõnusalt, avatult ja sisukalt käima saada. Eks enda elu tundub tihtilugu banaalne, seetõttu ei kiputa kuigi pikalt mõningaid teemasid avama. Tegelikult on ju iga inimese elutee ja mõtteviis nii erinev, see ongi huvitav ja see tuleb kuidagi kätte saada. Minu jaoks oli ilus hetk, kui Ajjar rääkis enda tööst erivajadustega laste liikumisõpetajana. See on tema elus oluline ja väärtust pakkuv tegevus. Silm säras. Ajjari vastused olid lihtsad, kuid seda just seetõttu, et nende taga oli elukogemus, mis selle lihtsa tõeni on viinud. Mulle näib, et vahel käime ringiratast keerukates mõttekatakombides ja see võtab oma aja. Kui aeg on õige ja kõik hästi läheb, ei jõua me tagasi mitte algusesse vaid hoopiski ehk lihtsa tõeni.
Stella Kruusamägi (aprillis 2019) võttis mind enda tollases kodus teetassi saatel vastu. Tundsin, et salvestasin kahe sõbra vestlust, kus mina olin seekord lihtsalt rohkem kuulaja ja küsija rollis. Imetlesin Stella siiraid vaateid elule, sõprusele ja kunstile. Tundsin, et jälgin teda lihtsalt kõrvalt: kuidas tema pilk ruumis liigub, kuidas tee tassis vaikselt mõttepauside vahel jahtub, kuidas tema mõtted kuuldavateks sõnadeks saavad. Hästi selge kohaolu moment.
Sigrid Savi (märtsis 2019) intervjuust mäletan tema kihavat laia naeru. Temas, nagu ka tema tolleaegses loomes, oli mõnus noos naiivsust ja huumorit. Ta oli mõnda aega Eestist eemal olnud ja mul õnnestus ta sel ajal, kui ta parasjagu siinmail oli, kinni püüda. Samuti toimetas Siki pärastises intekas ikka täiega ringi ja muutis suurema osa sisust. Tol momendil oli kahju, et ta meie hetke ei usaldanud ning samuti ei arvestanud ka minu kokkukirjutamise vaeva, aga olen alati olnud toimetajana seda meelt, et tuleb asjadest lahti lasta ja lubada neil liikuda omasoodu. Kui Siki soovis nii, siis nii ka jäi. Koosnegu maailm endiselt õhust, ahastusest ja ahhaadest, nagu Sigrid tol korral välja pakkus.
Rauno Zubko (veebruaris 2019) oli tol ajal ja vast on ka praegu aktiivne ja mitmekülgne tüüp tantsumaastikul, olles seotud nii rahvatantsu, õpetamise, teatri kui ka enda isikliku tantsukeele kujudamisega. Kuna ise olen rahvatantsumaailmast kaugem, siis oli eriti huvitav sellel teemal Raunoga vestelda. Tantsumaailmasiseselt oli kriitika just tantsupidude suunas päris päevakajaline ja Rauno oskas seda teemat oskuslikult kommenteerida. Rauno oli üldse enda mõtetes väga selge. Olen märganud, et mida nooremad loojad, seda rohkem on kohati jäika selgust enda eesmärkide, soovide või mõtete sõnastamisel ja mida vanemad tegijad, seda rohkem ollakse lahti ja vaba. Võib-olla on see seotud mingit tüüpi eneseotsingu ja -kehtestamisega.
Joanna Kalm (jaanuaris 2019) küsis mõnusalt kohe alguses, kes ma olen ja mis ma teen. Tol hetkel õppisin ma veel Viljandis ja tutvustasingi ennast paljuski Viljandi ja tantsu kaudu. Joannaga istusime tema tollases lemmikkohvikus, mis osutus üpriski lärmakaks. Nii on salvestuselt iga natukese aja tagant kosta piima vahustamist, jutusuminat ja nõude klirinat. Küll aga on minu intervjuud minu jaoks alati intensiivsed keskendumise hetked, kus tekib n-ö oma mull, oma maailm. Huvitav, kuidas vahel ümber kõik kihab, liigub ja sagib ja sina oled samas hetkes täitsa teises reaalsuses.
Ruslan Stepanov (detsembris 2018) on ainuke inimene nende kolme aasta jooksul, kellega vestlesime minu enda privaatses ruumis ehk minu kodus. Samuti on Ruslaniga peetud intervjuu ajaliselt kõige pikem. Istusime vist kuskil kolm tundi lõpuks koos. Ruslan armastas küsimusi vastu küsida ja provotseerida. Olin siis veel oma rubriigiga väga alguses ja mäletan, kuidas Ruslan lahkudes ütles, et oleksin edaspidi ikka julge ja provotseeriksin rohkem.
Liis Vares (novembris 2018) oli esimene intervjueeritav, kes mind külla kutsus. Kui samme Liisi poole seadsin, siis tundsin mõnusat elevust. Mul on hea meel, et elevus ja kerge sabin pole minu seest siiani kadunud, kui intervjuudele suundun. Iga inimene on ju erinev ja kunagi ei tea, kuidas läheb. Kas saad inimese ennast mugavalt tundma? Kas sa saad ta “kätte”? Lähed ju lihtsalt, enda küsimused taskus, kohale, kuid toimuma hakkab kõik alati jooksvalt. Liis oli hästi soe ja siiras. Arvasin siis ja tunnen ka nüüd, et Liis on kunstnik, keda me maastkul väga vajame. Ta täidab täiesti omalaadset ja vajalikku kohta. Tõeliselt sisukas looja. Liisi intekas sai samuti veidi rohkem kajastust ja tundsin, et mu rubriik saab õige hoo sisse. See oli innustav tunne.
Mihkel Ernitsaga (oktoobris 2018) tutvusime Ranna teatrilaagris, kus olime mõlemad noortele juhendajateks. Sealne koosveedetud aeg ja Mihkli lähenemine loomisele andis mulle tõuke teda ka KuuKirjas kajastada. Mihkel oli küll lahkesti nõus, kuid vastas mu küsimustele kirja teel, seega on nad koos Ingmariga ainukesed, kellega ma intervjuu kontekstis ei kohtunudki. Küsimusele, mis on hea nõu, mida on talle antud, vastas Mihkel, et see nõuanne on “situ kokku (tee ära)”. Kasutan seda nõuannet just sellises sõnastuses sellest hetkest peale tihtilugu.
Sveta Grigorjeva (septembris 2018) oli minu esimene intervjuu “Mitte ainult kunstist” rubriigis. Kui olin intekaga edukalt ühele poole saanud ja koju suundusin, siis mõtlesin, et sellest saab küll suur seiklus ja maailma ägedaim töö. Sveta oli esimeseks intekaks väga hea valik, sest ta oli ülimalt soe, sõbralik ja mõistev. Kuna ta on ise väga hea kirjutaja, siis ta toimetas mu saadetud esimeses versioonis väga osavalt ja abistavalt ringi. Õppisin kohe meeletult palju, jätsin kõik parandused meelde ja proovisin iga järgmine kord juba eos vältida sarnaste vigade tegemist. Nagu ikka, asjade alguses kunagi ei tea, kuhu need lõpuks viivad. Algne kokkulepe oli, et teen seda tööd vähemalt aasta. Ja nii ta sealt läks…
Sügis 2018 kuni kevad 2021
3 hooaega
29 intervjuud
30 persooni
Kuskil 350 meilivahetust peatoimetaja Eveliniga
Sadu meilivahetusi intervjueeritavatega
Suur hulk elevust, tänutunnet ja õppimist
Ja siit läheb “Mitte ainult kunstist” teadmata ajaks puhkusele. Olen tänulik kõigile, kes olid minuga sel teel! Näeme siin ja seal!
