Küsimustele vastab Annika Viibus, kes õpetab Pärnus Gabriele Moe- ja Tantsukoolis, Haapsalus T-Stuudios ja Läänemaa Ühisgümnaasiumis nii lapsi kui täiskasvanuid ning on Pärnus tegutseva projektstuudio Lavaauk eestvedaja.
Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?
1. Õpetada inimesi tantsuliselt liikuma nii, et nad saaksid võimalikult laiahaardelise kehakogemuse (püsti ja pikali, laialt ja kitsalt, aeglaselt ja kiiresti, selgelt ja segaselt jms) ning teha seda nii, et õpilaste keha ja hing jääksid terveks.
2. Soov viia oma õpilaste teadvuses kokku keha liikumine ja mõttetegevus – tants ei ole ainult füüsiline aktsioon, soovitav on mõelda, mida tehakse ja milleks ning seda nii tunnis kui etendustegevuses. Näiteks: pööre ei pruugi olla lavastuses lihtsalt pööre – see võib olla pööre mingil kindlal põhjusel, kuid see võib ka olla lihtsalt soov pöörata teise suunda. Mõlemal juhul tekib küsimus, et miks just sinna suunda? Vastus võib olla igal tantsijal erinev ja sel moel on igaühel võimalus liikumises ühendada oma mina koreograafiaga ning jätta sealjuures aluseks koreograafi idee. Minu jaoks on oluline, et minuga koos töötades saab tantsija kellegi teise idee edasikandjana iseenda alles jätta ning taipab sealjuures, et liigutus pole kunstilises väljundis lihtsalt liigutus.
Missioon ja motivatsioon saavad kokku minu loomingus, mis jõuab avalikkuse ette. Ma eelistan luua etendusi oma noorte tantsijatega. Praegu on väga päevakohane, ja tundub et muutub veel nõutumaks, tants kui võistlusala. Kuna see võistlemise osa mind ennast oluliselt ei huvita, siis püüan leida nii endale kui oma tantsijatele põhjendatud väljundeid etenduste loomise ning nende esitamise näol. Sealjuures on mulle oluline rääkida tantsukeeles neil teemadel, mis on päevakajalised (inimeseks kasvamises ja sotsiaalses plaanis). Noorte tantsijatega koostöös ühiskondlikel teemadel sõna võtmine muutub mulle aina tähtsamaks – eriti viimasel ajal…
Kõige suurem tunne nende kahe sõnaga seoses on siiski kogemus. Anda oma õpilastele võimalus kogeda tantsu vaatajana, tõlgendajana, analüüsijana, loojana, tantsijana.
Mis Sind inspireerib?
Mind inspireerib oma tööd tegema miski imelik vajadus ja teadmine, et ma pole oma erialal õpetajana üldse halb.
Loomingulises mõttes inspireerivad mind peamiselt konkreetsed tantsijad ja nende suhe ühiskonna või iseendaga. Esmane idee vajab alati tuge ja selle toe leian ma valdavalt kirjandusest, filmist, uudistest ja/või muusikast. Minu lavale tulev looming on alati loodud konkreetsetele tantsijatele, kes seda esitavad – kellegi teise esituses saaks sama koreograafiaga ette kantud hoopis teine lugu. Tantsija ise on inspiratsiooniks tema rolli kujunemisel, kuid enamjaolt tantsib tantsija minu idees iseennast– harva kujutab ta kedagi/midagi muud.
Milline on Sinu sõnum 1) tantsuõpilastele 2) tantsuõpetajatele 3) tantsuga mitte kokku puutunutele
1) Kõik on võimalik.
2) Alati on võimalik, et sinust saadakse aru.
3) Alati on võimalik, et sina saad aru.
