Kopli liinid, enne uusarenduse algust, mil õhus on veel apokalüptilise perifeeria vaikus ja üksildus. Magus tunne täidab mind, kui mõtlen, et sellises kummalises paigas sain elada. Kodupeatusesse sõitsin enamasti tühjas trammis, millest väljudes lõi ninna karge mereõhk ja tunnetuslikult olin jõudnud maailma serva.
Foto autor: Ken Mürk
Arolin, kuidas Sul läheb?
Selle küsimusega on alati kuidagi raske. Ma küsin ka ise päris palju seda küsimust ja olen avastanud, et inimesed kasutavad vastates hästi erinevaid strateegiaid. On mingi grupp inimesi, kes vastavad alati, et neil läheb hästi, mis iganes neil elus ka ei toimuks. Mina olen seda tüüpi, et ma hakkan selle küsimuse peale mõtisklema, kuidas mul siis läheb. Eks see on kohati ju viisakusküsimus ka. Aga kuidas mul siis läheb? Lühikest vastust ma ei oskagi vist öelda. Praegu on selline hetk, kus olen sügiskaamosega üpris samas rütmis. Ma olen palju töötanud erinevates kollektiivides ja kuidagi neisse lahustunud, enda orientiir on jäänud soiku. On sissetõmbumise aeg, selleks, et aru saada, kuhu ma edasi tahan liikuda.
Mõtlikult läheb.
Oled juba mõnda aega jõudnud etenduskunsti skeenel aktiivne olla. Milline on Su senine teekond olnud?
Mul on tunne, et see on olnud pigem juhuslik, intuitiivne. Ma ei ole endale seadnud tegutsemisel väga tugevaid raame. Tööd tulevad mu teele läbi juhuse, võtan vastu need, mis mind kõnetavad. Mulle meeldib end asetada erinevatesse ringkondadesse ja olukordadesse – need toovad minus erineval viisil midagi esile. Nüüdseks on selline dünaamilisus mind ära kurnanud. Tunnen, et on aeg hakata sihilikumalt tegutsema, olema süstemaatilisem. On tekkinud vajadus kindlamini fookust hoida.
Aga mu teekond on olnud kindlasti väga huvitav. Olen palju saanud teha. Mõned ettevõtmised on pakkunud eneseteostust ja õnnestumise tunnet, teised väga suuri väljakutseid.
Ülikooli lõpetades teadsin, et ükski institutsioon mind ootamas ei ole. Tajusin selgelt, et seda maailma, kuhu tahaksin siseneda, ei eksisteeri veel ja et pean selle ise looma. See ärgitas aktiivsemalt mõtlema, mis on see ruum, kuhu tahaksin minna ja milliseid samme selleks peaks astuma. Õnneks oli mul piisavalt pealehakkamist, Kultuuriakadeemias küpsenud algatusvõime ja mõttekaaslased.
Kindlasti on mingid asjad juhtunud aeglasemalt, kui oleksin tahtnud. Olen alati olnud kannatamatu. On olnud pidev ärevus, et ma ei arene piisavalt kiiresti. Suur osa minust tahaks kogu aeg täiskiirusel horisondi suunas kapata ja olen pidanud õppima ennast maha rahustama. Tänaseks podiseb see kärsitus ikka hinges, aga õpetan end süvenema. Ihalen sügavikkude poole.
Milline suhe on Sul etendajana publikusse/publikuga?
See on alati nii erinev ja oleneb materjalist, mida loon. Laval olles katsun mõelda rohkem nii, et ma kiirgan välja, mitte ei võta publikult liiga palju endasse. Kui ma keskenduksin liialt sellele, mis võnkes on publik, siis oleks mul raske laval toimetada. Ma pigem kehtestan mingi energeetika enda sees, keskendun ruumile, mis ma olen ise loonud ning üritan seda inimestele laiendada. Ma pigem võtan publiku endaga kaasa, kui lähen nendega kaasa.
Autorina arvan, et on oluline, et publik jõuaks minu loomingut kogedes märgata midagi enda kohta. Küllap seetõttu, et ma ise publikuna hindan väga, kui mulle antakse aega ja ruumi protsessimiseks ja isiklike avastuste tegemiseks. Ma arvan, et publik vastutab täpselt sama palju etendussituatsiooni vaadeldes oma kogemuse eest kui autor, küll teistmoodi, aga siiski.
Millest keha kõneleb?
Esimese asjana ma mõtlen, et niisama ta ei kõnele mitte millestki. Kui kehale on antud mõte ja suund, siis võib ta kõneleda kõigest. Samas, ilma kehata ei oleks midagi, kehalisus võimaldab eksisteerida. Argine keha kõneleb isiklikust ajaloost, toitumisharjumustest, meeleolust jms. Lavakehasse on aga vaja palju investeerida, et ta oleks kõnekas.
Mida Sa enda lähedaste inimeste juures hindad?
Oma inimestega on mul tavaliselt ajatu teadmine esimesest hetkest peale; ma usun äratundmist. Kohtad inimest, vaatad talle silma ja seal on selge teadmine, et teil on ühine asi ajada. Kuigi eks tegelikult pole siin midagi keerulist – lähedastega on lihtne ja kosutav. Nad panevad mu südame kiiremini põksuma, teevad sammud õhuliseks ja toovad naeratuse näole. Mulle meeldib end ümbritseda inimestega, kellelt mul on midagi õppida. Olgu see vaimutarkus, inimlik lahkus või mingi muu omadus, mida ma imetlen.
Mida Sa enda juures hindad?
Oi jummel! Eks enda puhul kipun ikka mõtlema sellest, millega peaks tegelema, mida muutma, mida arendama jne. Mida ma hindan enda juures… arvan, et ma hindan seda, et ma julgen ette võtta asju, mida ma kardan alguses teha. Tavaliselt näen, et ma ei lähegi neid tehes katki. Väga lihtne näide on see, et ma hakkasin iga päev meres ujumas käima. Nüüd septembri lõpust alates olen käinud rohkem ujumas kui suvel, mil arvasin, et ilmad on liiga külmad. Külmas meres käia on mulle, kes ma jään tihti enda mõtetesse kinni, väga hea praktika, tõmbab kuidagi selgeks kõik. Kontakt merega on väga ilus ja sellest on mulle kujunenud igapäevane meditatsioon ja rituaal. Tundmatusse vette meeldib mulle hüpata ka erialases mõttes – väljakutsed tõmbavad.
Kellele või millele kuulub maailm?
See küsimus teeb mind kuidagi kurvaks, sest ma arvan, et see kuulub kõigile elusolenditele ja mitte-elusolenditele, kes siin on. Miks see küsimus mind kurvaks teeb, on seetõttu, et ma just äsja vaatasin üht loomkatsete videot ja tundsin nii suurt empaatiat, iga mu keharakk reageeris sellele õudusele. Endast nõrgema kuritarvitamine on väga valus teema. Mõte, et minul on maailmale rohkem õigust kui kellelgi teisel, on väga ohtlik. Ohtlik nii suurte teemade puhul kui ka igapäeva tasandil. Olemisega kaasneb suur vastutus.
Teiselt poolt see maailm ei kuulu mitte kellelegi. Sa oled lihtsalt korraks siin ja pead sellest elust tegema midagi, mis oleks elamist väärt. See aeg on limiteeritud. Selle aja jooksul võiks endast maha jätta midagi, mis oldud olemist õigustaks ja maailma paremaks teeks.
