Danzime? Foto: erakogu
Ma pole täna see, kes ma olin eile, ega homme see, kes ma olen täna, aga hetkel olen teatrisõbrast Tehnikaülikooli doktorant, kelle päevi täidavad lisaks kultuurile, kirjutamisele ja pereelule isejuhtivad autod, rahvusvahelised suhted, aed, sport ja kokkamine.
Sinu esimene Danzumehe blogipostitus pärineb 2006. aasta juulist. Saab juba tähistada 15. aastat. Uskumatu järjepidevus! Mis see on, mida Sa oma blogis teed ja miks Sa seda teed?
Kõige alguses ei hakanud ma üldsegi teatrist kirjutama. See oli selline aeg, kus blogipidamine oli üpris uus. Tegin blogi katsetamise mõttes. Meie perre oli sündinud just kolmas laps ja tundsin, et kuskile oleks vaja enda asjad talletada. Üsna pea hakkasin blogisse salvestama kultuurielamusi ja enda elu jätsin privaatsemaks. See tekitas tagasisidestatuse, hakkasin saama kirju. Alguses kirjutasid lihtsalt igasugused inimesed, siis hakkasid ka teatritegijad ise kirjutama – küsisid küsimusi, seletasid midagi lahti või õigustasid ennast. See muutis mu elu rikkamaks tegelikult, tekkis uus meedium, mille kaudu suhelda ning mis seisis mu muust elust eraldi.
Ühel hetkel oli mul kirjutamisest ka pikem paus. Hakkasin pikamaajooksuga tegelema ja see nõudis palju aega. Teatrist kirjutamine tundus kuidagi mõttetu. Küll aga küsisid teatrid, millal ma kirjutan. Nii käisingi vaatamas tükke, millest kirjutama kutsuti. Eks teatrid soovivad sellist erapooletut sõltumatut tagasisidet, n-ö lihtsalt ühe publikuliikme kogemust. Sealt kannustus kirjutamise jätkamine. Nüüd viimased paar-kolm aastat olen kirjutanud ainult sellest, kuhu olen kutsutud või siis enda kokkuvõtteid, edetabeleid.
Mis tunne see oli, kui kirjutatule tekkis ka teatritepoolne vastukaja?
Eks ma teadsin kogu aeg, et nad loevad. Juba kuskil 10 aastat on mind kindlasti loetud. Näitlejad on selline üpris edev rahvas, ka nemad on mulle kirjutanud mingite teemadega seoses. “Lavastajaraamatust” kunagi lugesin lavastajate arvamusi kriitikute kohta. Roman Baskin ütles seal, et tema jaoks on kriitikal siis mõtet, kui kirjutaja suunab selle kellelegi. Mul tekkis arusaam, et tahan kirjutada eesmärgil, et muuta Eesti teatrit selliseks, mis mulle meeldiks. Alateadlikult soovisin teatri muutumist kirjutamise kaudu suunata, selline suur grandioosne mõtlemine. Pisike missioon. Kui mõelda tagasi sellele, mida ma kirjutamist alustades vaatamas käisin ja milline on teatripilt nüüd, siis minu jaoks on pettumusi väga palju vähem. Eks teatripilt on muutunud minust sõltumatute iseseisvate arengute tulemusena, aga sisimas on mul tunne, et minu missoon on täidetud.
Aga tulles tagasi su küsimuse juurde, siis teatritegijate tähelepanu on ajaga suurenenud. Ma kirjutan ju paljuski neile enda peegeldusi, nad saavad sealt tagasisidet. Mul on ühe lavastajaga kirjavahetus, kes on andnud mõista, et ta võtabki midagi minu kirjutatust teadmiseks ja näeb ise ka vahel oma tööd n-ö võõra silma kaudu. Selline tagasiside ongi kõige mõnusam. Tunne, et sellel, mis ma teen, on mingi mõte. Kriitiku ja praktiku vaheline dialoog, mis jõuab ka päriselt kuhugi välja.
Ja väsimatu ma ka ei ole. Luule Epner vist kuskil mainis, et “väsimatu Danzumees”. Ei, vahel täitsa väsin ja siis ei kirjuta tükk aega. Kirjutamata tekstid kuhjuvad. Olen kogu aeg võlgu.
Su lehel on tohutult palju vaatamisi. Külastuste loendaja ütleb ligi kaks miljonit juba.
Ja kusjuures neid on tegelikult rohkemgi, sest vahetasin kunagi kujundust ja siis ta millegipärast nullis selle loendi ära. Kui ma tihedamalt kirjutan, siis kuus on keskmiselt lugejaid kuskil 30 000 ringis ja kui vähem kirjutan, siis 20 000 ringis. Blogi analüütikakeskus arvutab unikaalseid külastajaid ja selle arvestuse järgi saab üks tekst keskmiselt 500 kuni 1000 lugejat. Kui teatrid ka ise enda sotsiaalmeedias mu tekste jagavad, siis kõige rohkem on mul üks tekst saanud kuskil 7000 lugejat.
Päris sürr, keegi Su lehel alati on ja miskit loeb…
Jah, see on ju tegelikult ainult pisike kild, mida suudan sõnade kaudu enda kogetust jagada. Alguses lahmisin kirjutades rohkem, oskamata arvata, et see kuhugi päriselt jõuab. Nüüd viimased aastad ma ikkagi lahmida ei taha. Kui ma ütlen midagi negatiivset, siis ma ei jäta seda kunagi põhjendamata. Üritan alati tuua välja ka head, sest kunagi pole miski lõpuni jama. Ei taha tegijatele oma kirjutatuga kuidagi pärssivalt mõjuda, eks seda paratamatult aeg-ajalt juhtub.
See on tõesti metsik südikus, et Sa pole aastate jooksul kirjutamist nurka visanud. Võib-olla on see seotud sellega, et see on Sulle hobiks, professionaalne pühendumine oleks midagi muud…
Ma olen ere näide sellest, kes ise teatrit teha ei saanud ja hakkas kirjutama. Olen lasteaia lõputunnistuselegi kirjutanud, et tahan saada näitlejaks. Vaatasin igal reedel telekast teatriõhtuid. Teatrikooli ma sisse ei saanud. Keskkooli lõpetasin Soomes ja osalesin kahel aastal Helsingi Teatrikõrgkooli sisseastumiskatsetel. Esimene kord proovides läks päris hästi ja sain üsna kaugele, aga mul olevat ikkagi kerge aktsent rääkides juures ning jäin joone alla. Tookord oli väga kahju, et mu unistus ei liikunudki teatri suunas, aga elu läks hoopiski nii, et mul õnnestus palju maailma näha – elasin Soomes, Rootsis ja Londonis ning töö tõttu olen reisinud terve maailma risti ja põiki läbi. Seda kõike poleks sellisel kujul ju juhtunud, kui oleksin näitleja. Oskan tänasel päeval seitset keelt, see on mulle nii paljusid põnevaid uksi avanud.
Millest tuleb nimi Danzumees ja sellega kaasaskäiv anonüümsus?
Nimi tulebki tantsimisest, sest ma olen väiksest peale olnud tantsumees. Hakkasin seitsmeaastaselt tantsima. Olin poisterühmas, millega kutsuti meid päris tihti ka esinema. Täiskasvanueas leidsin tee sama tantsustuudioni tagasi ja liitusin esineva põhigrupiga. Eks tants on mind saatnud ja olnud osa minu paljudest hobidest. Mulle meeldib tantsida, naudin muusika ja keha liikumise sümbioosi. Võin ka muusikata tantsida, aga see ei anna mulle pooltki nii palju kui muusikaga tantsimine. Tantsus on sünkoroon ka jube äge, teha midagi ühel ajal teistega koos, eriline koos hingamine. Nüüd olen nii palju vanem, et enam lavale kindlasti ei kipu.
Anonüümsus ei olnud alguses konkreetne plaan. Kirjutasin alustades enda perest, aga lõpuks ka perest tõugatuna tuli anonüümsus. Üks hetk ma ei tahtnud enam muud elu ja kultuurist kirjutamist omavahel segada.
Mind on kutsutud nt ”OPi” saatesse ja ”Terevisooni”, seda alati sellise ”teatrihullu” märgi all – ma ei tea, kas see on päris õige kujund. Linnateater kutsus mind enda hooaja avaüritusele, seal oli huvitavam formaat ja idee ning olingi lõpuks laval täitsa enda näoga, kuigi teatril oli mõte, et äkki ikka salapära mingi maski taga säilitada. Ega ma seda salapära nii paaniliselt hoia, ma tahan lihtsalt, et mu sõnad räägiksid iseenda eest. See ei ole tähtis, ”kes” ma olen. Tahangi olla ”hääl publikust”.
Mulle on kirjutatud küll, et ma tean, kes sa oled. Nojah, ega tegelikult ju ei tea. Mis see nimi ikka annab. Aga las olla, mind ei häiri, kui keegi mind ka teab.
Mida tantsuinimesed Sinu seisukohalt vaadatuna ajavad? Kas ja milline väärtus sel Sinu jaoks on?
Ma ei vaata tantslavastusi nii, et see on nüüd see, “mida tantsuinimesed teevad”. Minu jaoks on kõik etenduskunst, draama, muusikal, tants jm ühe katuse all. Analüüsida katsun neid loomulikult erinevate rakursside alt, aga vahetult vaatan ma kõike kui lihtsalt ”teatrit”.
Tantsus ma ootan teatavat uudsust. Ei viisti väga selliseid enda ängi väljaelamisi ja mõtestamata asju vaadata. Olen võib-olla selles osas kriitiline, et tahaks tantsulavastustesse rohkem dramaturgiat.
Kui näitejal on laval oluline diktsioon, siis tantsijal liikumistäpsus, keha valdamine. Ka tantsus ootan ma eelkõige ikkagi lugu. Vahel on tõesti vinge visuaal (kombinatsioonidest, kujunditest, tehnikast…), aga sellega pahviks löömine on pigem üliharv. Viimasel ajal olen tantsuteatris pigem pettunud. Võin kavalehe kaudu aru saada, mida öelda tahetakse, aga laval on tihtipeale mingi teine asi. Pigem ei tasu midagi eelnevalt lugeda, siis saab enda mõte tekkida. Võib-olla polegi niivõrd oluline, mida tegijad ise taotlevad? Mulle tundub, et tihti pole paljusid asju välja arendatud, lõpuni läbi mõeldud. Üks asi võiks ikkagi toetada teist. Visuaal ja sisu peaksid olema sümbioosis.
Milline tähtsus või osa elus on Sinu jaoks mängul?
Kunagi ülikoolis, Kristjan Pordi loengus olles, ütles ta, et inimese loomulik seisund on mäng. Ma täitsa usun, et tegelikult me tahaks kogu aeg lulli lüüa, teeme tööd selleks, et saaks rohkem mängida. Mängimine teeb asjad lõbusamaks, raskemad asjad lähevad kergemaks. Enda blogikirjutamisegi juures üks mäng, mida minule mängida meeldib, on edetabelid. Paljud ütlevad, et kunsti ei saa Exceli tabelisse lükata – ei saagi, aga see on huvitav mäng. Ma olen ka aastakümneid üles märkinud kõik filmid, mida vaatan. Sellised tabelid aitavad mul talletada.
Milline tähendus on elus pühendumisel?
Huvitaval kombel on mind väljastpoolt iseloomustatud selle kaudu, et kui ma midagi ette võtan, siis täielikult ja pühendunult. Mulle meeldib ka tööalaselt teha kõik endast olenev, et miski toimiks. See üldjulul toob teadmise, et kui millelegi väga pühendud, siis see viib ka kuhugi välja. Seega ma arvan, et pühendumine on väga oluline. Selle kaudu on ka teiste eludele võimalik rohkem väärtust luua, et sa oled ise milleski hea ja pühendunud. Ja pühendudes areneb kiiremini.
Mida teed selleks, et saavutada meelerahu?
Teadlikult võiksin ma selle suunas tööd teha vast rohkem – tahaks olla targem ja mõtestatum selles osas. Pragusel ajal elan hetkes, kuna kõike on jube palju. Mul on maamaja, käin seal. Mul on seal kanad ja mesilased. Koer käib linnast kaasas. Kodu on kindel tagala, seal on hea olla. Kultuur, teatris käimine, lugemine tasakaalustab ka. Küpsetan – see on kõige lähedasem vorm, kuidas inimesena võlukunsti teha. Kasvatan maal taimi, jälgin nende arengut. Eks see kõik tekitab meelerahu.
Nooremana leidsin, et elu ei tohiks olla tasakaalus, sest teatav tasakaalutus on edasiviiv jõud. Nüüd juba hakkan ääriveeri selleni jõudma, et tasakaal on leidmist väärt küll. Ma olen elus palju haridust omandanud, see paneb kogu aeg uuesti alustama ja teeb selle tasakaalu saavutamise päris keeruliseks.
Mu viimane küsimus on plekktrummilik, aga leian, et oled kindlasti inimene, kellelt kultuurisoovitusi küsida. Lisa ka mõni soovitus, mis kultuurivalda ei kuulu.
Draamateatri “Lehman Brothers” – sõna, liikumise, muusika sümbioos. Annab ka palju teadmisi.
Von Krahli “Pigem ei” – ”ei” öelda on ju raske, aga kasutasin ise ka seda elus ära ja ütlesin ”pigem ei” – töötas! Õiges olukorras ja rafineeritult teeb “pigem ei” vastase relvituks. See tükk on hästi kirjutatud ja lavastatud. Vaatasin seda juba tükk aega tagasi, aga endiselt hüppab vahel pähe. See andis midagi enamat!
Tantsu koha pealt oli ilus elamus Estonia teatris “Alice Imedemaal”.
Vene teatri “Charoni koor” – ei maksa Vene teatrit karta. Kes keelt ei oska, saab vaadates kuulata sünkroontõlget kõrvaklappidest. ”Charoni koori” lugu on valus ja põnevalt lavastatud, valgus ja muusika on huvitavalt lahendatud. Seda hetkel küll mängitakse vist väga harva.
Raamat “Uraan” – Vene kirjanik on oma loo jutustanud Eestisse. Stalini aeg Ida-Virumaal. Mahlane suutäis ajalugu. Lugu ise on väljamõeldis, aga segatud päriselu dokumentidega.
Tšehhi film “The Painted Bird” – see oli koos “Tõe ja õigusega” Oscarite eelvalikus eelmisel aastal, aga mõlemad jäid ”joone alla”. Visuaalselt on film must-valge, sisult raske. Segu kaameratöö ilu ja koleda sisu vahel vajutas mingitele kohtadele hinges – see väga mõjus. Lugu on tugev!
Kantrimuusika. Tihti suhtutakse sellesse üleolevalt ja päris hillbilly pole ka tavaliselt minu maitse. Ent see muusikavorm on väga lai ja hea kantrilaulu aluseks on minu jaoks head sõnad. Näiteks Wynonna Judd “She is he’s only need” – nii romantiline ja lugu, mida seal räägitakse, tuleb nii ilusti välja. Trace Adkinsi ”You’re gonna miss this” – sellest, kuidas lapsed liiga kiiresti suureks kasvavad ja meile antud aeg nendega on nii lühike. Või armumisest ja suhte alustamisest Sam Hunti “Take your time”. Kantrimuusikas on ilusad jutustavad lood.
Kultuuriväliselt – mulle pole kunagi joosta meeldinud, see tundus nii mõttetu monotoonne tegevus. Ühel märtsikuu päikesepaistelisel päeval käis mul aga klõps ära. Läksin tegelikult jalutama, aga mõtlesin, et teen mõned jooksusammud ka. Tundsin midagi väga vabastavat ja see tõmbas mind ka järgmisel korral jooksma. Jooksmine on ainuke sport, mida ei saa teeselda või imiteerida või ”lubatud” seisakutega teha – pead jalga jala ette panema, et edasi liikuda, niisama liuglemist ega hingetõmbepause ei ole.
