Foto autor: Anni Zupping
aitäh
Eline Selgis on tantsiv mõtleja.
Sa alustasid enda elu ja ka tantsuteekonda Jõgeval, seejärel õppisid Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti ja Tartu Ülikoolis teatriteadust. Minu meelest väga äge kooslus: praktiline tantsuõpe Viljandis pluss teoreetilisem/teaduslikum magister Tartus. Millega see nüüd Sinu jaoks võrdub?
Mulle tundub, et see võrdub mingisuguse ambivalentsusega. Ühest küljest on mind drive’inud uudishimu ja teisest küljest kooli väline struktuur ning distsipliin, mis hoiab fookust. Nüüd kaks aastat pole ma üheski koolis õppinud ja tunnen, et valgun rohkem laiali. Eks institutsioon annab teatava kuuluvustunde ja motivatsiooni, mulle tundub. Tahe ja motivatsioon areneda tulevad muidugi enda seest, aga kool lisab vastutust sellele motivatsioonile.
Teatriteaduse õppimine andis mulle väga meeldivalt silmaringi. Mõtteainest, kuidas teatrist mõelda ning kuidas sellest on varem mõeldud. Tartus õppides sain paremini aru etenduskunstide maastikust, selle ajaloost, antropoloogiast, miks etenduskunstid üldse olemas on, missuguseid ideid on kirja pandud ning vaatajateni toodud, missugusest kogemusest need on lähtunud. Sain aru kõikide mõtete korduvusest ja jätkuvusest.
Jõgeva oli väga lahe. Väikelinna värk, käid kõikides tantsutrennides, mida pakutakse. Ega midagi muud väga teha ei ole, kui käia koolis ja trennis ja näiteringis, raamatukogus. Vahel maanteel sõites ja vaadates väikseid kahekorruselisi kortermaju keset põldu, kujutlen ennast nende sisse ja mõtlen, mis tunne seal elada oleks. Jõgevaga vist on sarnane – ei oska ette kujutada, kui pole elanud. Eks seal on rohkem, kui tundub. Mingit kaubamajas hängimist ma ei kogenud, sest kaubamaja ei olnudki.
Kui Sa ütlesid, et teatriteadust õppides said rohkem aru, mis etenduskunstide maastik on, siis kuidas Sa tunned, kas tahad sellesse maastikusse hetkel panustada?
Tahe maastikust ei sõltu tegelikult. Mina võib-olla jõudsin selle tahte juurde ringiga, just selle nurga alt, et tegelikult ei saa teha midagi, mida teha ei taha. Võib muidugi ka teha, iga kogemus on väärtuslik. Hetkel on minu tahe lihtsalt liikuda. Keha tahab liikuda, see on kehale meeldiv. Kõik head asjad elus on võimalik tantsust leida. Ma ei tea tantsule mitte ühtegi paremat alternatiivi. Muidugi erinevate asjade mõtestamine ja uurimine on põnev ning pakub mulle huvi, aga seda saab ka liikumise kaudu teha.
Kui ühel hetkel tantsimisega alustad, siis enam pidama ei saa, sest saad aru, et seal ongi kõik hea olemas. Miks peaks lõpetama?
Sa oled palju aega, ressurssi ja energiat pannud kunstiõppesse. Õppimise aeg on juba iseenesest väga väärtuslik ning heal juhul ei õpi me pelgalt seetõttu, et kelleksi saada. Ometigi on õppimise aeg limiteeritud, piiritletud kindla ajaga ning seejärel võiks õpitu rakenduda praktikas või olla kaasatud meie ellu. Mil viisil õpitu Sinu elus rakendub? Kuidas haridust endaga kaasas kanda viisil, et ei tekiks pettumust ja ajaraiskamise tunnet? Mina enda haridusteele mõeldes tunnen väga suurt tänutunnet, et sain kõike õppida ja kogeda, mida kogesin. Kogu minu praegune elu on paljuski ümbritsetud minu erialast ja elan oma unistust, aga vahel kipun mõtlema, kas ma peaksin sellesse veel panustama või võiksin teha hoopiski midagi muud. Kuidas Sinule näib?
Mind saatis pikalt mõte, et ma ei tunne seda maailma, kus ma elan. Tahan maailma kohta õppida. Mulle tundub, et kui uurime keskkonda, siis saame teada enda kohta, ja kui uurime iseend, saame teada keskkonna kohta. Ükski minu kogemus ei ole minust lahutatav, olenemata, kas me nimetame seda unistuseks, ellujäämiseks, tulemuseks või jätame nimetamata. Ma ei usu, et me saame kunagi valmis. Ma usun heal juhul tagantjärele mõistmisesse. Ma usun liikumisse. Ma usun muusikasse. Ma usun unustamisesse. Ma usun mitteverbaalsesse teadmisse. Kui ma oskaksin kõike seda sõnadesse panna, siis kaotaksin olulisima.
Hinda maksad niikuinii, kas teed midagi või jätad tegemata. Ega me eluga instruktsiooni kaasa ei saa keegi. Kuidas elus püsida? Mis siin tegema peab? Kõik tegeleme sellega. Loodus on spontaanne, kõik toimub iseenesest. Väike hammasratas on sama oluline kui suur. Iga kogemus ja valik rakendub mu ellu, ma olen ju selle kõige summa. Ma olen küll pettumust tundnud, kui pole julgenud teha endale ausaid valikuid, see segab elamist. Aga ka hirm on osa kellavärgist.
Sa kirjutasid enda magistritöös intiimsusest kaasaegsetes etenduskunstides. Millest see huvi? Ütleks, et praegusel ajal veelgi aktuaalsem teema.
Käisin Notafel Aitana Cordero töötoas. Teda huvitas intiimsuse teema. Kõik, mis me töötoas tegime ja kogesime, oli väga huvitav ja ma hakkasin intiimsust üldisemalt märkama ning küsimusi küsima. Ma arvan, et meis on hirm intiimsuse ees.
Seal töötoas tegime paaridesse jaotatuna ülesannet, kus oli valik, kas võtad enda paarilise ees end täiesti alasti või laulad. Seal ruumis oli palju paljaid inimesi. Hirm eksimise ees oli nii suur, kõik ju kuulevad. Minu paariline võttis ennast minu ees riidest lahti. Alguses tundsin, et peaksin talle ainiti silma vaatama, et ta ei tunneks ennast minu ees ebamugavalt. Siis sain aru, et tegelikult pole see asja point.
Praegu Sind vist huvitab kvantmaailm… Mis see Sinu jaoks on?
Ma juba vaikselt hakkan sellest välja tulema tegelikult. Kvantmaailma teooria sisse jäävad kõik suured teemad: inimene, loodus, religioon, kunst, maailm, metafüüsika jne. Mulle on ülesannete lahendamine alati meeldinud. Matemaatika oli üks mu lemmikaineid. Eks selline mõtlemine või kõige välja mõtlemine on minu reha. Ma pean istuma ja mõtlema. Mida keerulisem küsimus, seda huvitavam lahenduskäik. Tihti on lahendus tegutsemises. Mulle meeldib mõelda ja seetõttu pean ma kohati võtma väga strateegilisi otuseid seda mitte teha. Sellepärast on ka tants väga lahe, siis saab keha mõelda ja pea saab tühi olla.
Sul on kindlasti veel praktikaid lisaks liikumis- ja mõtlemispraktikatele.
Jajah, milliseid praktikaid mul ei ole, haha. Olen proovinud mediteerida, aga see mul hetkel lappab, sest olen ikkagi avastanud, et tantsimine on minu jaoks parem meditatsioon. Suure osa mu elust moodustab ka lihtsalt muusika kuulamine. Ma maalin, kirjutan aeg-ajalt – luuletan põhiliselt. Halbu luuletusi saab palju kirjutada ja lõpuks tuleb üks hea. Halbu ei pea isegi kellelegi näitama. Enda jaoks pead midagi endast välja kirjutama, aga keegi ei pea seda lugema.
Mis moodustab kohalolu?
Kui miski kohalolu moodustab, siis võib-olla kõik osad: liikumine, liikuja ja liigutaja jne. Aga need on lihtsalt sõnad. Praktikas on see ehk mingit moodi unustamine.
Millega Sa ühendust tunned?
Mitte ei tea ühendust, vaid tunnen, eks? Ma tunnen väga suurt ühendust metafüüsilise igatsusega. Samuti palju rohkem kui kunagi varem tunnen suurt ühendust enda lähedaste inimestega. Kogen aina enam, kui väga me saame iseendale ja teisele inimesele olla avatud ning seda avatust ka vastu võtta.
Me kasvame üles mingit kindlat moodi endast ja maailmast mõeldes. See mõjutab absoluutselt kõike ja kui üks hetk avastad, et äkki ei olegi kõik selline, nagu sulle näib… Absoluutselt igat moodi võib elada ja maailma näha. Nägemine tuleb ühendusest iseendaga. Ühest küljest me sünnime kõik nii erinevatesse maailmadesse, aga elu jooksul puutume paratamatult kokku endale üpris sarnaste inimestega. Sarnasus ühendab, kuid samal ajal on olemas ka enda maailma mõttes täielikke tulnukaid, igas mõttes täiesti võõraid inimesi. Me saame endast aru teise kaudu. Ma usun, et olemuselt oleme inimestena sarnased. Missugune inimene on täiesti teistsugune? Väliselt ja keskkonna mõttes oleme erinevad, aga kui leida, milliste küsimustega inimene tegeleb, siis need on üpris samad ikkagi.
Mis õpetab?
See, millest oskad õppida, ja see oskus on muutuv. Kõik võib õpetada. Mõnest asjast ei õpi kunagi. Arvame ainult, et nüüd teeksin paremini või vaatame teist ja mõtleme, et mina teeksin paremini, aga kui see nii oleks, siis me elaksime ammu ideaalmaailmas.
Millal Sa viimati tundsid, et on väga raske ja kuidas sellega toime tulid?
Täna hommikul. Hakkasin tegema seda, mis mulle meeldib, ja unustasin ära, et on raske. Maruigav oleks, kui kogu aeg oleks taganttuul. Olen palju pidanud õppima leppima. Raskusi ei ole tark eirata, aga ühel hetkel elus hakkab rohkem tekkima kaastunnet ka iseenda vastu. Ei ole enda suhtes enam nii karm, et peaks kogu aeg midagi tegema ja saavutama või kõik probleemid ära lahendama. Võtad otsuse, et täna kannatamisega enam ei tegele, homme vaatad edasi.
Kirjelda ilusat hetke.
Ilusaid hetki on palju. Mulle väga meeldib öösel linnas rattaga sõita. Päeval on linnas palju sagimist, aga kui kimad öösel tühjadel tänavatel, mitte kedagi ei ole, on kerge, soe, romantiline vabaduse tunne on sees. Ilusad hetked on vist hästi selged. Seal on konkreetne tunne, mida saab välja filtreerida ja fikseerida, nii jääb see ka meelde.
Kõik hetked on väga ilusad, enamikest saad palju aega hiljem alles aru lihtsalt.
