Heili Einasto on õpetanud tantsimise, moderntantsu- ja balletiajalugu üle 20 aasta, algul TÜVKA-s, nüüd Tallinna Ülikoolis, kirjutanud tantsukriitikat ja -ajaloolisi artikleid aastast 1991.
Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?
Minu missioon on jäädvustada tantsukunsti ja -elu niipalju, kui seda sõnaga saab ja suudan. Et aastate pärast oleks võimalik teada saada, mis toimus ja millist mõju see (vähemalt ühele vaatajale) avaldas. Või milline (minu arvates) on mõne tantsuteose tähendus sellel ajahetkel ja pikemal ajateljel.
Mis Sind inspireerib?
Mind inspireerib muusika, loodus, sõbrad, innustavad jutuajamised-mõttevahetused, mõtteruumi avardav kunst ja kirjandus. Mind inspireerib vajadus ja soov leida ka vanas ja tuttavas midagi uut, mingi uus vaatenurk.
Milline on Sinu sõnum tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele ning tantsuga mitte kokku puutunutele?
Sõnum: selleks, et olla elus, tuleb areneda. Areng on võimalik vaid ennast proovile pannes ja olles valmis katsetama enda jaoks uut. Ja mitte alla anda siis, kui midagi kohe ei õnnestu või meeldi. Mugavus- ja turvatsoonis on meeldiv olla, aga see on arengu, isiksuse ja elu surm, seega tuleb sealt ikka ja jälle välja astuda, olgu siis proovides midagi uut teha või tutvuda millegi sellisega, milleks pole varem huvi olnud.
Kokkuvõtteks: mida vanemaks saan, seda huvitavamaks on elu muutunud, seda enam on avastada, seda enam mõistad, et “vanaks ja tuttavaks” peetav pole seda kaugeltki mitte.
