Seekord tuleb mai “Mitte ainult kunstist” Teie ette osaliselt videoformaadis. Rända kuulates ja vaadates kaasa ning pärast jätka lugedes.
Ingmar on õppinud Tallinna Ülikoolis koreograafia erialal. 2018 lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeema Lavakunstikooli lavastaja eriala. Vabakutselise kunstnikuna on ta töötanud Tartu Uues Teatris lavastajana (“Unusta/unista”) ja teinud kaasa Nargenfestivali muusikalavastustes (“Surmatants”). Alates 2020. aastast töötab Ingmar Von Krahli teatris näitlejana (“Paratamatus elada ühel ajal”, “Pigem Ei”).
Näitleja, lavastaja, loovjuht, tantsija.
Kõrghariduse tasemel ja etenduskunstide seisukohalt on Sul käes väga põnev kombinatsioon – oled nii diplomeeritud koreograaf kui ka lavastaja/näitleja. Ma siinkohal ei küsikski seda, mis selles tantsus ja teatris Sinu jaoks oli, et nendest elukutsed said, vaid just seda, mis nendes Sinu jaoks praegu on, arvesse võttes kogu Sinu teekonda. Mis kuju/tähenduse on nad võtnud?
Tants ja teater. Ma ka ise olen neile mingil ajal jämeda joone vahele tõmmanud – eraldusjoone. Kuid praegu ma arvan, et sel pole mõtet. Jah, teatris kohtad vahel eraldust, et sina oled see tantsutaustaga näitleja või tantsumaailma jaoks oled kellelegi ehk kaugeks jäänud. Kuid praegu, ja mida aeg edasi, tundub, et need n-ö “kuuluvused” või vajadus defineerida kas ennast või oma tausta või oma oskusi ei ole enam olulised. Asjad on asjad ja õpitu on õpitu. Uut tuleb nii retsilt peale, et tegelikkuses ei jõuagi kõike õigetesse lahtritesse või kastidesse paigutada. Lõpuks pakid ikka kõik ühte suurde “kõige olulisemate asjade” kohvrisse ja minek. Tants ja teater on sulandumas üheks ja ma arvan, et see on ainult hea.
Mida pead oma senises elus suurimaks leiuks?
Jõudu. Seda, kuidas jõudu koguda, talletada ja kasutada; kuhu jõudu suunata, kus jõudu säästa. Olgu, mind on ka õnnistutud erakordse energiavaruga või vähemalt selle kiire taastuvjõuga ning sellele vaatamata on mul kombeks ikkagi valimatult oma energiat kulutada. Kuid ma olen vähemalt teadlik, leidnud, kui suur väärtus see on. Kehad ja nende toimimismehhanismid on väga erinevad, niisiis on väga hea leida endale see kõige sobivam. Usaldada enda jõudu.
Kas ja mil määral on Sulle oluline dialoog ning kellega oled dialoogis?
Hah, see kõlab nüüd jälle nii, et… endaga. Endaga olen dialoogis, sest no esiteks ma kindlasti jaksan ennast kuulata, ise saan ikka aru, mida ma mõtlen või öelda tahan. Enda pealt on hea ka kontrollida, läbi rääkida.
Aga tegelikult. Kuidagi tunned ära selle momendi, kui oled dialoogis. Kui tunned. Ja see on miski kõikehaarav füüsiline, kehaline ja meeleline moment. See tekitab emotsiooni. Kui on hea dialoog. Näiteks on suurepärane olla dialoogis ruumiga, sellega, kuidas esemed on paigutatud, kuidas see paik kõneleb sinuga ja sina temaga. Olla dialoogis oma koduga. Dialoogis oma loominguga. Tehtud käsitööga näiteks. Selle tunneb ära, kui ese n-ö ärkab ellu. Dialoog valgusega, momentidega, helidega, hetkedega.
Jah, hetkel pean tohutuid vestlusi oma eelneva eluga, kakleme lausa või heldime, uneleme. Mulle on see oluline küll. Vägagi.
Millest inimene koosneb?
Otsustest. Ma arvan, et kõiges ja igal hetkel on meil valik. Valik, kuidas edasi toimetada või toimida. Ning siis, tahtlikult või teadlikult või teadmata isegi, me teeme mingi otsuse siiski. Ning kogu edasine, ülejäänu koosneb ja sõltub neist tehtud otsustest. Mingil suuremal või väiksemal tasandil oleme ise otsustanud oma koostisosad, oma reaalsuse, ümbritseva; oma meeldimised ja maitse ja vihastamised või kahetsused, ka selle, mida neist õpime. Peaks vist püüdma rohkem teadlik olla oma otsustest. Ma proovin.
