Küsimustele vastab Jaan Ulst, kes on vabakutseline tantsija ja koreograaf ning teeb aktiivselt kaasa erinevates projektides. Näiteks saabus ta oktoobri lõpus tantsulavastuse “Rock´n roll ja lehesadu” (lavastajad Kaja Lindal ja Hendrik Lebon) Rootsi tuurilt ja teeb parasjagu koostööd Terateatris Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga. Samuti harib ta tantsijaid rahvakunstiansamblis Leigarid, kellega loodab taas kevadel kunstilise kokkuvõtteni jõuda.
Millised on Sinu missioon ja motivatsioon valitud erialal?
Ma viin inimesed rännakule – nii tantsija kui ka pealtvaataja. Kasutan keha liikumist maastike kujundamiseks, ruumide liigutamiseks, õhustike loomiseks. Mind käivitab hetk, kus tajun, et vaataja saalis ja tantsija laval on pärast üksteisega kohtumist saavutanud kontakti. Sellest kontaktist algab kõik: tantsija teab, et ta saab olla vaba ning vaataja saab tema lavaelamusest osa. Ma ootan alati seda murdepunkti, kus vaataja jaoks ununeb äsja garderoobi ära pandud mantel. Siit algabki uus maailm.
Mis Sind inspireerib?
Helimaastikud, sh ka vaikus. Maastikke otsin pigem tehislikust keskkonnast väljaspool. Looduslikud keskkonnad on nagu lõputute võimalustega lavad, kus helid, valgus ja tegelane saavad esile tõusta ilma klassikalise teatriruumi piiranguteta.
Tantsija liikuv keha laval on koreograafi nähtu või kogetu taasinstallatsioon, see on millegi varem kogetu peegeldus ja samal ajal ka edasiarendus. See, mis toimub meie füüsilisest kehast väljaspool, on üldiselt kergesti ja lihtsate tõlgenduste abil hoomatav. Me eeldame oma meeltele ja mälule tuginedes, et punane vedelik klaasis on vein ja prügikasti tagant kostuva kräunuva hääle autoriks on ilmselt kass. Hoopis keerulisem on selgitada, kuidas me mõistame oma lähedaste inimeste soove ka sõnadeta või loeme nende kehahoiakutest üsna täpselt välja, mida nad meile öelda tahavad. Just kehas, näiteks vaadeldava tantsija kehas toimuvas liikumises ja selle liikumisega edasi antavas peitub küsimus ja salapära. Just kehas toimuv on sõnadest intuitiivsemalt mõistetavam ja samal ajal kättesaamatum.
Milline on Sinu sõnum tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele ning tantsuga mitte kokku puutunutele?
Tantsuõpilastele, tantsuõpetajatele – ma vihkan diktaatorlust tantsusaalis. Usu, et Sul on personaalne liikumiskeel ja ainulaadne kehamälu. Partnerid peavad seda mõistma ja just sealt algab põnev dialoog ühise eesmärgi suunas, olgu selleks siis kunstiline eesmärk või pedagoogilises raamistikus tehnika sooritus.
Tantsuga mitte kokku puutunutele – iga rännak algab esimesest sammust, esimesest liigutusest!
