Foto autor: Epp Kubu
Joanna Kalm. Tantsib. Loob. Lavastusi ning võimalusi, mille sees oleks võimalik luua. Pildistab ka.
Kuidas Sa ennast loojana/etenduskunstnikuna kirjeldaksid?
Oleneb ajahetkest ja kontekstist. Olen kunstnikuna pidevas muutumises. Samuti mängib rolli aspekt, kas loon endale või kellelegi teisele. Asjad, millega tahan tegeleda, on mulle tihti esmalt põhjendamatud ning protsessi käigus püüan mõista, milles minu algse mõtte põhjuslikkus seisneb. Mitte otseselt (väljapoole) sõnastamise eesmärgil, vaid tavaliselt paikneb seal mingi metafoorsus, millega tegelen.
Ma olen etenduskunstide skeenel olnud kolm aastat, ent paljud mõtted, mis ehk isegi defineeriksid mind tantsija ja koreograafina, ei jõua nii kiiresti reaalsusesse või teiste silmade ette. Olen praegu kindlasti vägagi tantsu juures. Pooltõsiselt kutsun seda tantsu eksistentsialismiks – miks ja mis tants on, mida ta „teeb“, milles seisneb ta olulisus ja kuidas avada tema sisukust laiemale ringile. Samuti saan tantsu eksistentsialismi abil eneses ja maailmas toimuvat lahti mõtestada. Teine mõte, millega viimasel ajal mängin, on dance fiction ehk (potentsiaalselt) uue tantsu loomine. Ma tajun tugevalt, et (kaasaegne) tants soosib oma pidevas uuestisündimises uute võimalikkuste loomist. Tants peegeldab alati teatud mentaliteetide kogumit, mis parajasti ühiskonnas domineerib või ka kitsamalt, mis minus endas pesitseb. Siinkohal on võimalik lisada ideid ja lähenemisi, mis iga päev esile ei tule. See on miski, mis „päris“ ruumis/ajahetkes veel ei eksisteeri (või on tajutav õrnal kujul). Seega on mul liikuja ja loojana võimalik kokku panna uus tantsuline fiktsioon. Või on see siis reaalsus?
Tavaliselt tulen proovisaali mingite kaartidega, mida lauale panna, teadmata veel, miks nad seal on või kuidas nad peaksid funktsioneerima. Ja siis vaatan/vaatame, kas need ideed vajavad allapoole uuristamist või ülespoole kasvatamist. Allapoole uuristamise all mõtlen dekonstrueerimist (tantsuline eksistentsialism), osisteks lahti võtmist, ja ülespoole kasvatamise all millegi uue „ehitamist“ (dance fiction): tihti on tantsu osisteks võtmine omamoodi viis uue tantsu loomiseks.
Sa oled prügi pildistanud kui kunstiobjekti. Millest selline idee tekkis?
See oli see aeg, kui elasin Londonis, kus prügisüsteem on teistsugune kui siin: prügikotid tõstetakse hilisõhtul tänavale enda ukse ette ning öösiti toimub selle äravedu. Sellest tulenevalt satub osa prügi tänavatele, sest kõik ei jää prügikotti pidama ega jõua ka prügiautosse. Kuna maas on juba prügi, siis pole ka osadel kodanikel probleemiks sinna natuke juurde lisada. Selle kõige tulemusena tekivad tänavatele tihti n-ö prügimaastikud ja kompositsioonid. Üks hetk hakkasin neid märkama ja siis pildistama, selline fun projekt. Ühe ülikooliaine raames pidime valima endale praktika, mida viie nädala vältel iga päev teha. Kuna prügiprojektist oli saanud mulle juba mõneti kinnisidee, siis otsustasin sellest teha igapäevase praktika. See oli tihtipeale üpriski tüütu: tegin valiku, et lisaks pildistamisele veedan kümme minutit ühte prügistseeni vaadeldes. Vaatluspraktika. Osalt ka kohalolupraktika; võtsin aja, et täie pühendumusega jälgida, mis seal maas toimub. Olenemata oma väsimusest ja temperatuurist – oli jaanuarikuu ja intensiivne õppeperiood. See suhestus tol ajal ka minu artistic statement´iga: mind huvitas ja huvitab ka praegu teatud määral see, mis on varjatud, ära visatud, peidetud, välja heidetud, süsteemist väljas, pahupoolel. Just seetõttu, et äravisatud, peidetud ja varjatud asjades on teatud intiimsus, mida me esmajoones ehk ei taha jagada, ent mis peegeldab meie olemust. Asi on ju tavaliselt ära visatud või peidetud mingi põhjusega. Mulle meeldis, et äravisatud prügis oli omaette ilu, mida me viimasest tingimata ei ootaks. Siin ka teatav paradoksaalsus, et ilu ja talent võib ilmneda kõige ootamatutes paikades. Näiteks kõnnid tänaval ja märkad maas plastikkarpi, mille kõrval laiuvad mahlased vaarikad mööda asfalti. Põnev oli leida ja näha, kuidas erinevad kompositsioonid on tekkinud, puhtjuhuslikult ja mitmete inimeste teadvustamata koostöö tulemina. See on kunst, mis on linnaruumis igaühe silme all, ent mille olemust märkavad vaid sellele tähelepanu pöörajad – teistsugune kunsti algoritm. Igasugu sürreaalseid asju oli ka: kord oli puu all roosa padi, mille sees oli pisikesteks tükkideks tehtud saiapäts. Tekib küsimus, mis juhtus. Ma ise üritan olla pigem selline minimal waste harrastaja. Ei poolda väga ületarbimist ja asjade äraviskamist. Pigem tahaks, et asjad leiaks uue rakenduse. Ent naudin siiski asjade (ka mõttetute) ilu.
Milline on Su suhe tarbimisega üldisemalt? Mida arvad plastpakenditest, lihatööstusest, kiirmoest jne? Kui teadlik tarbija Sa oled?
Paar aastat tagasi mõtlesin selle peale rohkem. Nüüd ma enam nii palju nendele küsimustele igapäevaselt ei mõtle, vaid pigem toimin enda jaoks loogilistes ja sobivates narratiivides. Ma pole kuus aastat enam liha söönud ja olen valdavalt täistaimse toidulaua poolel ning ei näe, et see kunagi muutuks. Kiirmoe tagamaadega ma üleliia kursis pole, tean, et sellega kaasneb alamakstus, materjali ja toodangu ülejääk, saastatus ning kehvad tervist kahjustavad töötingimused. Kõik, mis mul endal hetkel seljas, on second-hand’ist, välja arvatud sokid ja seljakott. Ma võib-olla ostaks ka „tavapoest“ riideid, kui teaks, et need on sinna jõudnud normaalset ja tervislikku teed pidi. Ma eelistan osta second-hand’ist, sest vajaminev ressurss (riiete näol siis), mida saan kasutada, on juba olemas. Miks ma peaksin ostma uue riide? Toetama uue riideeseme tootmist? Ma olen väga seda meelt, et oma rahakasutusega „hääletad“ millegi poolt ja millegi vastu. Ma pole seda teemat nii süvitsi läbi töötanud, et teaksin, kas Eestis on näiteks riidekäitlustööstus, kus tehakse midagi kokkukogutud kasutatud materjaliga. Kui mu riided kannatavad vähegi veel kasutamist, siis viin need kolmandale ringile. Tuleb kasutada seda, mis on juba olemas.
Pakendite osas tean isiklikust kogemusest, et on võimalik ka ilma, vähemalt 95% ulatuses. See pole tegelikult üldse nii raske, kui inimesed esialgu arvavad. Liha- ja piimatoodetest lahti laskmine on raske, sest iga harjumuse muutmine on raske. Lisaks on just eelnimetatud toiduained sageli plastikpakendites, puuviljade ja köögiviljade puhul saab enamasti ilma plastikuta hakkama. Samas peab oskama olla paindlik, ma annan aru, et inimestel pole alati eluliste toimetuste kõrvalt piisavalt mõttelist ressurssi, et põhimõttekindlalt kohe oma tarbimisharjumusi muuta. Seega on vahel kasulikum nii toitumise kui ka pakendite ja riiete osas olla paindlik – flexitarian. Kui ikkagi „on vaja“ süüa kaks tükki piimašokolaadi, siis söön, ja kui tahan seeni, mida ilma plastpakendita ei saa, siis ma võtan need seened. Ent ma usun ka sellesse, et vahel on hea teha radikaalseid muudatusi, siis saad paremini aru, mida see muutus sinu elus päriselt tähendab. Kui sa ainult vähendad plastiku tarbimist või teed otsuse enam osta second-hand’ist, siis see muutus on aeglasem ja lõpptulemusena ehk ka väiksem, kui teha muudatused kohe alguses radikaalselt ning hiljem vastavalt situatsioonile ja soovidele oma kriteeriume lõdvendada. Kui pehmed üleminekud ei kanna vilja, siis olgem põhimõttekindlad ja natuke radikaalsed.
Mis Sa arvad, kas Eesti tantsualases kõrghariduses võiks eraldi koolitada ka tantsukriitikuid, tantsust kirjutajaid/teoreetikuid?
See on hea küsimus ja ma ei tea sellele vastust… Kindlasti tõstaks selline haru tantsust mõtlemise ja rääkimise, kirjutamise kvaliteeti. Kõike on mõtet teha, kui sellel on kvaliteeti. Olen mõelnud minna õppima tantsuantropoloogiat, aga seda ikkagi eesmärgil, et tantsu ja enda loomingut paremini ning kriitilisemalt lahti mõtestada. Ausalt öeldes pole ma selle küsimuse peale kunagi mõelnud…
…mulle lihtsalt tundub, et on pinnale kerkinud mõtisklused, et meil ei ole Eestis adekvaatset tantsukriitikat ning tantsuga seonduvad teemad pole piisavalt kajastatud ja tekib küsimus, kas võimalus ainiti teoreetilisel tasandil tantsu õppida juba bakalaureuse tasemel oleks miski, mille vastu oleks huvi ja vajadus?
Ma arvan, et kindlasti on vajadus, aga tekib küsimus, kas seda peab tingimata Eestis õppima. Kaldun arvama, et n-ö igat sõiduvahendit pole vaja kõikides maailma riikides toota – olla väljapaistev kõiges on suhteliselt võimatu. Ehk on viljakam mõista olemasolevaid tugevusi ja võimalusi ning neid arendada. See on muidugi tänuväärt, kui osatakse Eesti tantsuskeenest laialt ja põhjapanevalt rääkida ning seda asetada suhtesse ühiskondlike nähtuste ja ajalooga, aga kas need inimesed peavad olema siin koolitatud, on minu jaoks avatud küsimus.
Kui ma mõtlen, millest siinsel tantsumaastikul puudus on, siis võiks koolitada tantsu- ja teatriprodutsente, kes looksid üksikloojatele ja kollektiividele võimalusi jätkusuutlikuks loometööks. See on minu jaoks hetkel suurem puudujääk.
Aga kui tantsuteoreetikuid koolitada, siis ehk kursustena mingi perioodi tagant ja näiteks magistritasemel, olles enne omandanud praktilise ja teoreetilise tantsuhariduse, mis toetaks ka kriitika kvaliteeti. Bakalaureuse käigus ja abil saaks ka otsustada, missugusel positsioonil tantsuväljal jätkata – tantsijana, loojana, õpetajana, kriitikuna või mõnes muus võimalikus hübriidkarjääris.
