Fotol vaatlen elutegevust STL-i ja Fotografiska tagauste juures Foto autor: Grete Teearu
Kai on sünnist saati introvert. Niikaua, kui ta ennast mäletab, on ta osalusest enam nautinud vaatlemist. Maailmas väärib kõik hoolikat vaatlust ja järelemõtlemist. Miski pole muutunud.
Sa oled TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õpetanud juba päris kaua. Mida oskad tantsuüliõpilaste kohta öelda – millistena nad tulevad, millistena lähevad? Kuhu edasi?
Sisseastuv tantsuüliõpilane on muutunud, sest kui kümme-viisteist aastat tagasi tegelesime selliste „mulle meeldib lihtsalt tantsida“ tüüpidega, siis sellist kontingenti praktiliselt enam ei ole. Kuna praegune noor puutub enamjaolt juba huvihariduse tasandil kokku kaasaegse tantsuga, siis tuleb meile palju neid, kellel on oma asi ajada, mitte neid, kelle jaoks tants on lihtsalt tore. Ülikoolis tudengid ilmselt satuvad alguses segadusse (mulle tundub, et see on ka meie mõnetine eesmärk), sest istutame neisse nii teoreetilise kui ka praktilise info, mis võib inimese mõneks ajaks segi lüüa. Me ei tahaks kinnistada seda, mida inimene juba teab, vaid panna teadaolevat hoopis küsimuse alla.
See, millega nad koolist lähevad, on puhas rõõm, mulle tundub. On väga häid tantsuõpetajaid, kes ajavadki puhtalt õpetamise rida, on selles väga head ning ei tunne seejuures komplekse, et nad ei tegele lavastamisega. Samas, kes tahab lavastada, ei tunne tingimata survet, et peaks õpetama, see tuleb nendeni elus nii ehk teisiti, ma arvan. Vaadates lõpetajate profiile ja teemasid, millega nad tegelevad, siis ei ole enam nii, et kõik dressid seljas higistavad.
Eks see arusaam, et lõppkokkuvõttes oled vabakutseline, peab ka olema õpilasel sees ja teada. Sind ei oota ükski institutsioon, järelikult pead sa kõik oma otsused ise vastu võtma. See ei ole nii, et me anname koolis sulle pagasi ja sellega saad sa tööle. Seega ei saa juba koolis õpetada „mina ütlen ja sina teed põhimõttel“, sest kes sulle kooli lõppedes edasi ütleb, mis sa tegema pead. Ikka ise. Millise töö võtad vastu, millise mitte? Mis on sulle hea? Mis sa teed siis, kui sulle tööd ei pakuta? Selles valdkonnas ellu jäämine on seotud suure segadusega, mida ei ole mõtet ka koolis varajata. See neli aastat ongi selle situatsiooniga harjumine.
Aga ma ütlen ilma igasuguse tagamõtteta, et tantsuüliõpilane on andekas. See on nii äge! Meile jõuab õppima väga harva tüüp, kelle kujutlusvõime oleks väga nudi.
Sa oled mitmel korral öelnud, et tanstuõpe võiks olla üliõpilase jaoks elu suurim seiklus. Mida Sa selle all täpsemalt mõtled?
Võib-olla ma olen vanakooli romantik, aga ma mõtlen selle all, et mitte midagi ei ole mõtet elus teha, kui see ei paku sulle pinget. Su eriala peab su elu huvitavaks tegema, muidu ei vea välja. Heaks professionaaliks saamiseks kulub palju verd, higi, pisaraid, kahtlusi. No sa tead seda ju omast käest (pöördub intervjueerija poole), need painavad küsimused, et kas ma ikka tajun beat’i, kas ma olen õiges kohas, mis ma üldse siin teen, kas see ongi nüüd minu eriala. Usun, et mitte keegi ei oska tänasel päeval öelda, milles seisnevad tantsukunstniku tööülesanded. Võin pool aastat mitte midagi teha ja ikka olla tantsukunstnik. Ja kui see asi ei ole inimese jaoks seiklus selle kõige otsesemas mõttes, siis ei vea välja. See peab olema nii kuradi põnev, et ka nendel aegadel, kus kahtled, on miski, mis tõmbab su august välja. Kuidas sa madalseisus teed lavastust? Kuidas sa null-päeval õpetad lapsi?
Aga millist kriitikat Sa tänasel päeval tanstukõrgharidusele annaksid?
Ma arvan, et haridus on alati elust maas. Tartu Ülikoolil on teatav staatus, teatav kapital, sümboolne hierarhiline positsioon Eestis. Ja kunstiüliõpilase jaoks ei pruugi need hierarhiad olla üldsegi tõsiseltvõetavad. Kõik need üldteadmised, mida peaks ühe kõrgharitud inimesena justkui teadma. Seega kunst ja kõrgharidus ei pruugi üldse kokku minna. Üks kuradi hea praktik on meie skeenel rohkem väärt kui üks tuututaja.
Õppekava ei saa kuidagi olla oma ajast ees, see pigem proovib kogu aeg järele jõuda inimestele, kes õpivad. Hakati tahtma üks hetk teha teistsuguseid lavastusi, kui seda lubas klassika- ja moderntantsu tehnika baasil tehtav. Asju, mille jaoks ei olnud justkui põhja, ja sellistel hetkedel hakkab tavaliselt ka õppekava muutuma. Õppekava on suhteliselt konservatiivne asi, mida muudavad inimesed, kes tahavad midagi muud. Need inimesed saavad omal ajal lihtsalt võimaluse, aga õppekava reaalselt muutub alles viie aasta pärast. Nii see lihtsalt on.
Ja üldises mõttes tantsukõrghariduses, ka maailmas, valitseb pidev identiteedikriis – mida üldse pidada veel tantsuks, kui pidevalt selgub, et koreograafia võib olla ükskõik mis. Selle juures riik annab sulle raha, et õpetaksid TANTSU ja kui sa selle juures ütled, et sind see üldse enam ei koti, siis mis sa sinna asemele paned. Kuidas siis aga tantsu elus hoiad? Kuidas selle uue sisuga täidad? Mis asi on tants ja millest me selle juures räägime? Milles tantsuharidus seisneb, kui tants tuleb lõpuks ikkagi kõigil ise oma peas defineerida?
Mis paneb üht inimest õppima? Millal õppeprotsessid käivituvad?
Äratundmine, seosed. Mina ei mäleta midagi õpitust, kui see ei puuduta mind. Väga lihtne inimlik seos, see suunab justkui teeotsale, et õppida. Sealt edasi võib minna juba ükskõik kuhu, sest huvi on olemas. Sa näed, et sul on seda vaja.
Mingeid asju saab ju guugeldada. Ma arvan, et ei pea peast teadma, kes Egiptuses mingil aastal võimul oli. Küll aga on erialaliselt võib-olla imelik guugeldada, kui teema läheb katarsise peale näiteks. Õppeprotsessis tuleb kasuks filtreerimine. Katarsist oleks piinlik guugeldada, aga mingeid endast kaugemaid asju jälle ei ole. Link enda ja enda professionaalse elu vahel on ka kasulik ära teha. Jah, etenduskunstnikku puudutab kõik, aga igapäevast vajaminevat teadmistehulka ei ole üldse nii meeletult tegelikult. Ei pea kõike teadma, see paneb ka õppima.
Miks Sa ei lavasta?
Ma ei oska lavastada. Mul ei ole ambitsiooni. Mulle meeldib üliõpilastega teha rühmatöid, kus meil on mingi idee ja siis me jaurame sellega, aga lavastaja ambitsiooni pole mul mingisugust. Ma oskan ainult lobiseda, ma ei oska organiseerida, oma ideed lõpuni viia, teada kogu aeg, mida ma tahan, ja anda vastavaid ülesandeid. Kirjutamine ja rääkimine mulle meeldib. Seal ma olen justkui ainult enda peal väljas, ei ole tõmmanud sinna teisi. Ja etendaja meeldib mulle ka olla. Kuigi see on raske, seal on palju, millest ma aru ei saa. Kunst on müsteerium, nii suur ime kuidagi. Ma vahel ei saa aru, kuidas inimesed seda teevad.
Millesse Sa usud?
Tervesse mõistusesse. Ma usun mõtetesse ja geniaalsusesse. Imeline, mida inimesed suudavad teha laval või kirjutades. Ma usun etenduskunsti, sest see on minu meelest humanism. Usun humaansust, mina ei arva, et kõik on persses. Ma usun kriitilisse meelde, sest ma kardan fanatismi. See on kurjuse allikas. Kui idee millestki on tähtsam kui see, kuidas sa inimestega käitud või mida neile teed selle juures. Kuidas saab idee iseeneses olla olulisem kui see, mida sa sellega korda saadad? Idee ei ole kunagi targem kui terve mõistus.
Mis on terve mõistus?
Aruandmine endale, kui käitud fanaatiliselt.
Mis Sulle seostub/resoneerub selliste märksõnadega, nagu „sisu“, „tähendus“ ja „tõde“?
Tähendus on see, mida me otsime. See võib olla tõde, aga ei pruugi. Sisu kaudu jõuad tähenduseni. Ka vastutöötamine tähendusele on väga tähenduslik. Tõde ei saa otsida sellisel moel, et kui on tähendus olemas, siis on ka tõde. Ma arvan, et saab tegeleda sisuga ja siis sinna tekib tähendus, mitte vastupidi. Tõde on kuidagi teine asi, mulle tundub.
Kas tõeotsing on üldse mõttekas?
Loomulikult on! Kui sa tõde ei otsi, siis ta ei muutu, ta jääb justkui mingiks slogan´iks. Otsides tõde transformeerub, alguses näed üht ja siis teist. See võib muutuda tõeks ja see võib olla väga oluline. Muidugi on küsimus jälle selles, mida sa oma tõega teistele põhjustad.
Mis Sulle resoneerub märksõnadega „austus“ ja „armastus“?
Austusel on kuidagi üks äratundmine. Armastus võib olla tohututes erinevates vormides. Ma arvan, et ma saaksin eksisteerida ilma austuseta, aga mitte ilma armastuseta. Erootiline armastus on üks väga väike osa. Armastusel on määramatult palju väljendusvorme, esinemisviise. Austus on piiratum mõiste. Ma ei tea, kas ma kedagi austan, aga ma armastan väga paljusid inimesi, ma arvan. Austus on kuidagi alati seotud ka hirmuga, aga armastus jälle välistab selle. Ma leian, et inimesed ei pea mind austama, aga nad võivad mind armastada, kui nad tahavad. See on mulle palju olulisem.
Millal maailm ulatab Sulle Sinule kuuluva torditüki?
Ma arvan, et ta on mulle ulatanud juba viis torti vähemalt. Selliseid kümnekiloseid, pulmatordi mõõtu. Ma hakkan vaikselt aduma, et tegelikult on need kogu aeg olemas, keegi kogu aeg ulatab neid. 30 aastat elasin rahulikult niimoodi, et kõik olid justkui mulle võlgu. See tunne aastatega kaob. Ma ei tahaks kunagi rääkida niimoodi, et ma panustasin elus palju rohkem ja kõik on mulle võlgu. Need on egoõppetunnid, mis tulevad aastatega. Torte on palju – mõnest oled hirmust loobunud, mõnda pole tähele pannud, mõne puhul pole näinud nende erilisust.
