Foto autor: Johan Elm
Madli Pesti on teatriuurija ja -kriitik. Ta on teatrikriitikat kirjutanud ligi paarkümmend aastat. Teatriseiklusi otsib ja leiab ta sageli välismaalt. Teatriteadust on ta õppinud Tartu Ülikoolis, mille lõpetas uurimusega poliitilisest teatrist. Ta on kirjutanud teatrialaseid raamatuid, koostanud kogumikke ja korraldanud konverentse. Madli õpetab erinevates kõrgkoolides teatriajalugu, kaasaegseid etenduskunste, teatrikriitikat, etenduskunstide uurimise meetodeid. Ta on olnud Tallinna etenduskunstikeskuse Vaba Lava programmi kuraator. Mullu pälvis ta Teatriliidu teatrikriitika aastapreemia.
Milline võim on teatrikriitikal?
Teatri- ja laiemalt kultuurikriitika väärtus seisneb kultuuri mõtestamises ja säilitamises. Kultuurikriitika jäädvustab meie elu siin ja praegu. Sellel on kultuuri enesemääratlemises suur roll. Niivõrd otsene see võim siiski ei ole, et teatrikriitik midagi kirjutab ja see mõjutab suurel määral reaalset elu. Teatrikriitika on üks neist kaudsetest protsessidest, mis kultuuri mõjutab. Eks aeg-ajalt kuuleb siit-sealt hääli, et miks meil üldse kriitika diskursust vaja on. Kunstiloome ja kriitika ühes sellega moodustavad kultuuri autopoeetilise ringi. Kunstnik loob ning teose kogeja mõtestab seda. Sellest ühisest ringist sünnibki uus kunst, uue tasandi mõtlemine ja mõtestamine. Üheta pole teist: kunstiloominguta poleks mõtestamist ja mõtestamiseta kunstiloomingut. Alati peab olema vastuvõtja ja üks nendest vastuvõtjatest ongi kriitik. Kriitikut eristab tavavaatajast vaatamiskordade rohkus ja -kogemuste mitmekesisus.
Kas kriitikuks on ilmtingimata vaja õppida? Äkki olles üks vaatajatest, käin aja jooksul väga palju vaatamas ja hakkan ka kunstikriitikat kirjutama…
Jah, seda on küsimuse alla seatud küll, kas kunstianalüüsi peab õppima. Õppimine annab sügavust ja seetõttu võikski õppida humanitaarteadusi, sealhulgas kunstianalüüsi. Rohkema ja erisuguse kunsti vaatamine aga avardab kogeja pilku.
Oma intervjuus Ott Karuliniga küsisin, millest on teatrimaastikul puudu ja millest üleküllus. Sinu käest küsiks hoopis nii, et millisest kriitikast on puudu ja üleküllus?
Veel mõni aeg tagasi oleksin vastanud, et päris palju on subjektiivset, pealiskaudset blogikriitikat, aga see jääb mõne aja taha. Praeguses hetkes julgeks öelda, et teatrikriitika osas on meil head ajad, kriitika on mitmekesine. Meil kirjutavad teatrikriitikat seda eriala õppinud inimesed, aga ka teiste kunstivaldkondade esindajad, kelle vaatamiskogemus on suur. Kriitikavälja äärealal eksisteerivad ka n-ö tavavaataja blogid, kunstipraktikud loevad neid meeleldi. Eks tavavaataja blogidel ole oma funktsioon: praktik saab ühe vaataja hinnangu, mis kindlasti pole üleliigne.
On oluline, et meil ilmub kultuurikriitikat erinevate funktsioonidega väljaannetes, millest tasub olla teadlik: päevalehed, nädalalehed, kuukirjad. Päevalehe kriitikast ei tasuks oodata ülispetsiifilist analüüsi, kuid kuukiri võiks pakkuda süvenenumat ja üldistavamat vaadet.
Leian, et isikupäraseid kirjutajaid meil jagub: erinevate häälte paljususest kasvab kokku üldistus. Näiteks ühe lavastuse kohta ilmub mitu arvustust, mis võivad olla vastukäivad. Pean oluliseks, et meie meediapildis oleks ruumi erinevateks arvamusteks.
Millisest kriitikast on aga puudu? Kindlasti tantsukriitika kirjutajaid võiks olla rohkem. Teadagi, kriitika kirjutamine toimub hobikorras, sest kuupalka saavat tantsu- või teatrikriitikut Eestis ei ole, artiklite honorarid on pigem tagasihoidlikud, seega mitmed head kirjutajad ei saa endale vaid tantsukriitikale pühendumist lubada.
Kriitikas üleüldiselt on puudu järelkasvust. Õpetades ka ise kriitika kirjutamist, on minu jaoks alati oluline noori innustada. Mõningaid noori kirjutajaid ju on, aga alati võiks olla rohkem. Seda “muret” ei ole, et noored astuksid kandadele. Hetkel mahuvad maastikule kõik head kirjutajad ära, konkurents pole kuigi tihe, trügima ei pea, pigem on uued tegijad igati tervitatud.
Sa mainisid, et on isikupäraseid kirjutajaid. Kuidas enda stiili kirjeldaksid?
Oma stiili on endal raske kirjeldada, seda oskavad lugejad vast paremini. Küll aga olen aja jooksul taibanud, et minu huvipunktiks on üldistused. Mulle pakub huvi analüüsida üldisemaid tendentse ja liikumisi kunstis. Seetõttu olen ma valinud enda ampluaaks etenduskunstid laiemalt, mitte ainult sõnateatri: näiteks kehalise ja liikumisdominandiga lavastused pakuvad mulle sageli suuremat huvi kui sõnalavastused.
Mind huvitab ühe etenduskunstniku või lavastaja pikem jälgimine. Samuti esteetiliste kategooriate muutumine. Minu jaoks on oluline vaadelda, kuidas kunstis peegeldatakse ühiskondlikke protsesse. Pikka aega kajastasin ma ka üpris süstemaatiliselt välismaa etenduskunstides toimuvat, pidasin seda enda missiooniks anda Eesti lugejatele teada, mis toimub väljaspool. Pandeemia tõttu on sel aastal päris palju välissõite ära jäänud, mis on täiesti uus ja kummaline olukord. Praegu on välismaalt sõnumite toomine ootel. Kui selline olukord pikalt kestma jääb, on see ju üpris ohtlik: laiahaardelist vaadet mujal toimuvale pean ma väga oluliseks. Enda konnatiigist on vaja vaadata kaugemale.
Kui olla kriitik ja teatrit palju vaadata, siis ma usun, et Sa ei mõtle enam selle peale üldse, aga kas teater on huvitav?
Jah, see on täitsa õige, et ma niimoodi enam ei mõtle. Võib-olla siis, kui alles otsid, mis üldse elus huvi pakub, mõtled selles kategoorias rohkem. Teatris käimine või kunstiga tegelemine on minu jaoks lihtsalt elu osa. Töö ja elu on üks ja seesama. Võib küsida, miks just teater, miks mitte film, kujutav kunst, kirjandus või sport. Teatris paelub mind selle polüfoonilisus ja mitmekülgsus, kus erinevad väljendusvahendid saavad kokku. Teater toimub siin ja praegu, see on üks riskantne ettevõtmine, kus õnnestumine pole kunagi garanteeritud. Teater on sünteesiv kunstiliik. Olles kõige rikkalikumate väljendusvahenditega, on selle haprus minu hinnangul suurem kui teiste kunstiliikide puhul.
Kas Sa oled kogenud mõnda hetke või teost, mis on loonud Sinu jaoks kehalisusele või kehale uue mõõtme/tasandi?
Üks teos tuleb kohe meelde – Gisèle Vienne’i “Crowd” (2017). See on kindlasti üks mu viimaste aastate suurimaid elamusi ja mul õnnestus seda erinevates riikides lausa kaks korda näha. See oli tohutult põnev fenomenoloogiline kogemus. Laval on viisteist tantsijat, kes reivivad poolteist tundi jutti. Kõlab lihtsalt, aga lavastuse tegi eriliseks ja vaatajana ise kehaliselt kogetavaks see, et lavastaja suutis fenomenaalsel kombel ühendada stanislavskiliku tegevusliku analüüsi ja intensiivse kehalise liikumise. Kehaline ja psühholoogiline pool olid suurepärases koostöös, mis on hästi harv juhus. Kõigil etendajatel olid oma tegelased üdini läbi mõeldud. Kuigi see oli pigem abstraktne lavastus, oli vaatajana võimalik mõista laval olevaid inimesi. Kirjeldatu ei tähenda aga, et lavastuses domineeris psühholoogia. Ei, see oli üdini tantsulavastus. Detailitäpne ja peen teos.
Millal algab Sinu jaoks liikumine?
Ma ei oska küll sellele küsimusele originaalset vastust anda. Üks võimalik vastus on, et liikumine algab seest, on sisemiselt tunnetatav. Et kategoriseerida mingit teost tantsulavastuseks või liikumispõhiseks lavastuseks, ma vaatajana ei nõua tingimata intensiivset, füüsiliselt nähtavat liikumist. Kunagised Xavier Le Roy’ lavastused olid omas ajas ilmutuslikud. Nüüdseks juba 20 aastat tagasi. Eestis hakkas seda suunda viljelema Mart Kangro. Juba mõnda aega aga räägitakse sellest, kuidas liikumine tuleb tantsulavastustesse tagasi. Muidugi võib ja võiks ka intensiivses lavalises liikumises see seesmine liikumine olemas olla, mis mind kui vaatajat puudutab. Küsimusega avasid tegelikult laia teema, mida me praeguses vestluses ammendada ei jõua.
Mis Sind viimati üllatas?
Tahaks öelda, et maailma poliitiliste protsesside õudustäratavus. Mind tõesti muserdavad maailma võimurite käitumised, mis paratamatult mõjutavad meid kõiki, ka siin väikses Eestis. Ma elan väga kaasa protestidele Valgevenes, sellele, kuidas USA käitumine mõjutab kogu maailma, kuidas valitseb üldine ebakindlus. Seda kõike üllatuseks ei saa kategoriseerida, kuid paneb lihtsalt mõtlema…
Mis on rikkus?
Rikkus on püüe teatava täiuse poole, sest täiuse saavutamist ma oluliseks ei pea. Teekond, püüe, protsessis olemine asjade, hetkede, olekutega, mis täiendavad ja viivad edasi – see võiks olla rikkus.
See on lahe, et sa täiust mainisid, sest mu viimane küsimus on ka ehk otsapidi sellega seotud. Milline on ilus hetk?
Sisemise rahulolu hetk, mis on hästi subjektiivne, laiemalt kirjeldamatu ja väga raskesti saavutatav.
