Mihkel Ernits on fotograaf/lavastaja/etenduskunstnik.
Sa oled millimeter performance group´i üks asutajatest. Mis ajendas oma punti kokku ajama ja koos looma?
Me olime selleks hetkeks sama seltskonnaga juba teinud koos lavastusi. See oli asjade loomulik jätk. Sarnane maailmatunnetus. Tundus, et peaks kuidagi ära vormistama, mingi ühise nimetaja alla koonduma. Tänasel päeval millimeter siiski enam ei eksisteeri.
Sul on olnud lavastaja, juhendaja ja ka Koolitantsu peakorraldajana omajagu kokkupuuteid noortega. Mida on need kokkupuuted Sulle andnud? Mis Sind noortega töötamise juures huvitab?
Kokkupuuted noortega on andnud võimaluse ennast proovile panna. Olen pidanud palju asju enda jaoks rohkem läbi mõtlema. Koolitantsult tuli ka väga palju energiat ja elurõõmu.
Mis puudutab noortega töötamist, siis sageli on nad valmis katsetama ja eksperimenteerima, rohkem, kui sa arvad. Ja see on huvitav. Nad on vähem alalhoitud, ei ole veel väljakujunenud, imevad infot nagu käsnad. Tänu sellele on muidugi ka endal vastutus suurem.
Ja huvitav on näha, millest ja kuidas nad mõtlevad.
Hetkel elad Sa põhiliselt Londonis. Kui palju oled kursis sealse kaasaegse tantsumaastikuga ja mis tendentsid silma hakkavad?
Mingil määral ikka olen. Peamine kokkupuude on tulnud läbi The Place’i (kaasaegse tantsu keskus) ja seal tegutseva London Contemporary Dance School’i.
The Place’i (ja ka nt Lilian Bailys’e teatri) suund on päris julge ja eksperimentaalne. Aga on ka n-ö klassikalist kaasaegset tantsu, tehnikapõhist liikumist. Mulle meeldib, et koolis ei panda kätt ette, ikka kõike katsetatakse ja nii palju kui Londoni safety nõuded lubavad. Ideede katsetamine on väga loomulik osa õppeprotsessist ja tundub, et kõik tahavad sellest osa saada. Seda kinnitab näiteks populaarne õppetööväline platvorm „Ideas in action“, kuhu saab esitada kõiki neid ideid, mis õppeprotsessis kasutust ei leia. Ja see toimub lausa kolm korda aastas. Eesti tantsuhariduses tundub sageli, et loomine on rohkem nagu kohustus.
Mis Sind liikumise/tantsu juures paelub?
Liikumine ise paelubki. Huvitav on näha, mida keha üldse suudab teha, kuidas ta kommunikatsioonivahendina toimib ja meiega dialoogi astub.
Tegeled aktiivselt fotograafiaga. Kas tunned ennast selles valdkonnas rohkem inspireerituna või naased ühel päeval ka lavastamise juurde?
Mind huvitavad mõlemad, nii fotograafia kui teater. Londonis tegelen rohkem fotoga, sest mu igapäevane töö on fotostuudios. Hetkel käin teatris rohkem teisi vaatamas, kogun ideid. Samas, kevadel osalesin tantsijana ka Erena Reilenti magistrilavastuses The Place’i teatris.
Sa oled suur reisihuviline. Milline on Su unistuste sihtpunkt ja miks? Ehk isegi oled seal juba käinud…
Kaua tahtsin kultuurikogemuse mõttes Aasias käia, sai käidud. Üldiselt ei poolda suurt jalajälge. Irooniline, eks?
Kas on midagi, mis Sind praeguse maailma juures ärritab? Kui on, siis mis?
Et kogu aeg on kiire. Pooldan väga nn slow-livingut. Empaatiavõimet võiks ka rohkem olla.
Milles pole Sa nõus järeleandmisi tegema?
Mulle tundub, et olen päris paindlik ja pigem järeleandlik. Kohati võib-olla liigagi.
Millest Sa unistad?
Mihkel Mutt on kirjutanud sajandivaliku kontorist. Selline kontor mulle meeldiks.
Mis on hea nõu, mida on Sulle antud (ükskõik, kas elus või professionaalselt)?
Situ kokku (tee ära).
Mis on nõu, mida Sa teistele tihtipeale annad?
Et ei tasu liigselt muretseda.
Mihkel Ernits 10 aasta pärast?
Künnan loomepõllul.
