Ott Karulin põhitöökohal festivalil Sivuaskel. (Autor Timo Wright)
Ott Karulin on ennekõike teatrikriitik, selle kõrval on ta olnud palju muudki. Praegu näiteks ametnik.
Kuidas Sa teatriteadlase/-kriitiku ametini jõudsid?
Ma olen Pärnust pärit ja seal oli minu kasvamise ajal väga vähe teha. Käisin koolis, kus meid veeti väga palju teatrisse ja sellest jäi harjumus külge. Keskkoolis käisime klassiõega nii palju Endla teatris, et lõpuks meid lasti lihtsalt tagauksest sisse. Vaatasime lavastusi kaheksa korda ja rohkemgi. Kuskil kord nädalas hääletasime ka Tartusse või Tallinna ja läksime vaatama mida iganes taskuraha eest endale lubada saime.
Nii et äratundmine, et teater mulle meeldib, tuli üsna varakult ja valmistusin vägagi teadlikult selleks, et lähen ülikooli teatriteadust õppima.
Mis Sind teatri juures tollal paelus?
Tead, ma siiamaani ei tea seda vastust. Kõige rohkem on teater minu jaoks intellektuaalne mäng. Mulle kriitikuna meeldib kohutavalt detektiivitöö – läbi närida, mis laval toimub, miks toimub, mida on mõeldud, mida ei ole mõeldud. See annab mulle hästi palju energiat. Teiselt poolt on teatrikriitika kirjutamine algusest peale olnud mulle loominguline eneseväljendus ja kunstivorm, olgugi et selle algimpulss on väga konkreetne, mida see teistes kunstivormides nii palju võib-olla ei ole.
Aga ambitsiooni ise olla näitleja, lavastaja, dramaturg, kunstnik ei ole Sul kunagi olnud?
Ma kaalusin seda teisel-kolmandal kursusel, aga sain aru, et see ei sobi mulle. Mulle meeldib olla see inimene, kes on saalis ja mõtestab seda, mida ta näeb. Mind ei kisu eriti lavale – olen lapsena seal palju olnud, sest tantsisin kaheksa aastat peotantsu. Võistlesin igal nädalavahetusel ja edevuselaksu sain sealt kätte. Aga mis seal salata, ma kaalusin pärast keskkooli ka Viljandi tantsuõpet, aga tõele au andes ja teades, kui laisk inimene ma olen, sain aru, et see nõuab väga palju füüsilist tööd. Tants tundus atraktiivne ideena, aga loomuomasem on mulle ikkagi kirjutamine.
Mis on Sinu arvates teatrikriitiku roll teatrimaailmas ja ühiskonnas laiemalt?
See küsimuse püstitus seab teatrimaailma eraldiseisvaks ühiskonnast, millega ma ei tahaks üldse nõus olla. Ma võiksin vastata teoreetiliselt, nii nagu ma teatriteaduse tudengitele räägin, et teatrikriitiku roll on tagasiside andmine, vahendamine, tõlgendamine jms, aga mida aeg edasi, seda rohkem on ta mulle hästi egoistlikult ennekõike loominguline eneseväljendus. Arvustus peab tekstina olema nauditav lugeda ja kui ta seda on, siis see tekitab mõtteid nii tegijas kui ka potentsiaalses vaatajas, aga ideaalis ka inimeses, kes ei ole etendust näinud ega plaanigi vaatama minna.
Kriitik saab ainult peegeldada, ta ei saa anda lavastajale märkuseid. Näitleja võib seda oodata, aga kriitik ei tea, mis proovis toimus. Ta võib aimata ja püüda aru saada, aga kui tõestusmaterjali pole lavalt võtta, siis ei saa kriitik midagi prooviprotsessist lähtuvalt väita. Küll aga ei tohiks arvustus tegeleda ainult lavastuse n-ö käsitööoskustega. Selle eelduseks on muidugi, et lavastus ei tegele ainult iseendaga, vaid ka ühiskonnaga. Seejuures ei pea lavastus tingimata hea olema, ta võib olla ka väga halb, aga kui ta on kuidagi huvitavalt kokkukõlav sellega, mis just praegu toimub, siis saab ka arvustuse kirjutada väga mõtestatult sellest, mis ühiskonnas aset leiab. Väga paljusid arvustusi võiks lugeda päevapoliitilise kolumnina. Need hetked on mõnes mõttes kõige magusamad. Võib-olla selle poole peakski püüdlema nii teater kui kriitika, et selliseid hetki tekiks võimalikult palju.
Lisaks Sinu mõttele, et arvustus peaks olema nauditav lugemiselamus, siis kas Sinu kirjutiste puhul on Sul välja kujunenud ka mingi kindel sõnum, mida iga kord tahad öelda või edasi anda?
Mis mind inspireerib või mida ma püüan teha, kui vähegi õnnestub, on see, et ma valin arvustuse kirjutamisstiili sellise, mis võimalikult hästi väljendaks ja avaks lavastust, millest kirjutan. Kas ma siis kasutan põimlauseid ja hästi sujuvat, voolavat keelt või hakitust, hüüatusi, räigemat sõnavara või hoopis selgelt teeseldud romantilist keelt. Ma püüan panna need asjad klappima, et kui lavastust pole näinud, siis lugedes endalegi teadvustamata saab selle sama tunnetuse kätte, sarnase atmosfääritaju, mis tekib ka lavastust vaadates. Alati see ei õnnestu. Kõik lavastused ka ei inspireeri seda tegema.
Ma teen tavaliselt palju eeltööd, loen taustmaterjale ja kannan arvustust endaga mõttes kaasas, siis kirjutan hästi intensiivselt ja järjest kokku. Üldjuhul läheb ühe arvustuse peale kaks ja pool tundi. See on selline loomepalang ja tavaliselt üle lugedes ma midagi ei muuda: ongi see, mis tuli, selles hetkes õige.
Aga kui sa küsid, kas mul on mingi kunstikreedo, siis pigem on mul läbivad nõudmised, kontrollküsimused – miks see lavastus toimub just siin ja praegu või miks on kasutatud just seda materjali, kas see ütleb midagi meie ühiskonna kohta. Norija olen ma kindlasti ka lavastaja käsitööoskuste osas – need peavad paigas olema. Aga muidu ikka iga kord nullist – kuidas lavastus parasjagu kõneleb minuga. Dialoog.
Mis Sa arvad, millest on Eesti teatrimaastikul üleküllus ja millest on puudu?
See sõltub sellest, mida me teatrilt ootame. Praegu räägitakse, et teater on kriisis. See, kui sul on palju kergesti arusaadavat ajaviiteteatrit, ei tähenda veel, et teater on kriisis, vaid et ootused teatrile on väga selged. Tema roll ja funktsioon ongi olla see. Sellega ei pea nõustuma, aga tundub, et see praegu on nii. Sellest lähtuvalt öelda, et meil on liiga palju ajaviitelavastusi, ei ole võib-olla kõige edasiviivam. Ma ei saa otseselt öelda, et ma nende lavastuste peale ärritunult põlema läheksin, aga teatrikriitikuna on teater nagu narkootikum – vajad kogu aeg jõhkramat laksu; vähemalt mina olen seda tüüpi, otsin kogu aeg midagi täiesti uut. Samas ma lähen täiesti endast välja, kui keegi ütleb, et mulle ei meeldi miski, sest ma olen ilmselgelt liiga palju näinud. Nagu see oleks mingi asi, mida ette heita, vaata ise ka siis nii palju! Aga kui ainult minu ootuste järgi valida lavastusi, mis on siin ja praegu olulised, siis oleks meil väga vähe teatrit, seega ma ei ole mõõdupuu. Tahaks olla, aga ma ei ole. Seetõttu on võimatu ka öelda, mis on puudu, mis on üle.
Aga olgu, kui sa nii küsid, siis puhtalt enda maailmavaatest lähtuvalt ma leian, et Eesti teater ja üldse kunst laiemalt peaks palju rohkem tegelema ühiskonnaga vahetult – töötama sihtrühmadega, tegelema teemadega, mis on inimestele olulised. Eesti teater on suures osas ligipääsmatu neile, kellel on mingi puue, ta ei tegele ka vastavate teemadega. Puudu on pikal uurimusel põhinevatest lavastusest, kus kunsti on kasutatud mingi teema uurimiseks ja vaheetapp vormistatakse lavastuseks. Näiteks Merle Karusoo tööd olid kunagi seda tüüpi.
Lugesin üht 2015. aasta Arvamusfestivali raames kirjutatud artiklit, kus Sa soovitad inimestel sellel festivalil n-ö ära eksida, minna kuhugi, mis pole planeeritud. Sellest inspireerituna küsiksin, millal viimati füüsilises ruumis ja miks mitte ka mõtteruumis ekslesid?
Ma kasutan tihti seda mõtet, et eksi ja pane ennast vastamisi olukordade ja ka teostega, mille puhul arvad, et sa ei taha neid teha või vaadata. Kasutan seda elus läbivalt ja lihtne näide on reisimine. Ma ei vaata tavaliselt kaarti, kui ma võõrasse linna lähen. Hakkan lihtsalt mingis suunas liikuma. Mulle see meeldib – võin jõuda kuhugi kohta, mis ei ole pakendatud turistile, tekib võimalus näha, kuidas tegelikult elatakse, milline on argipäev. Ega selles üldjuhul polegi midagi põnevat, aga just see ongi huvitav.
Kriitikuna püüan endale meelde tuletada, et ma võtaksin alati plaani minna vaatama midagi, mille puhul ma ei ole kindel, kas ma tahan seda näha. Lihtsalt selleks, et panna ennast vastamisi teosega, mis sunniks mind kirjutama mitte iseendast, vaid teosest lähtudes. Siis ei ole seda, et teema või materjal, mida käsitletakse, on mulle ette juba huvitav. Vaadata midagi, mille puhul on peaaegu null ootust. Võib aeg-ajalt juhtuda, et kogemus osutub üllatuslikult elamuslikuks, kuid oleksin selle maha maganud lähtuvalt oma professionaalsest eelteadmisest.
Aga eks kõik inimesed tegelevad ekslemisega. Kas või lennujaamas raamaturiiuli juures – sirvid mingit suvalist raamatut, loed tagakaanelt, millest see on, ja võtad selle endaga lennukisse kaasa. Ei pruugi õnneks minna, aga teinekord jällegi leiad uue lemmikkirjaniku. Vahel osutub ära eksimine ka väga keeruliseks. Mind frustreerivad täielikult Spotify ja Youtube, need ei lase mind absoluutselt enda raamidest välja, sest pakuvad mulle minu eelistustest lähtuvalt kogu aeg samu asju. Süsteem töötab vastu, mul ei ole isegi võimalik jõuda mingisse teistsugusesse kohta. Nendesse võiks küll mingit ära eksimist sisse programmeerida.
Sa mainisid ootuseid. Minna vaatama midagi, mille suhtes pole ootuseid … Kuidas Sa ise tunned, mille järgi saad aru, et Sul on ootused või et need puuduvad?
Minu arust ootuste puhul on kaks võrdväärset vaatenurka – teadmised ja eelarvamused. Teadmiste puhul on see, et kui ma olen kellegi teost vaadanud, siis ma võtan need teadmised ka järgmisesse elamusse kaasa, mul on juba mingid ootused varasema põhjal. Eelarvamused on ohtlikumad; nt suhtumine, et keegi on niikuinii igav või ajab jälle sama asja. Eks eelarvamuste ja teadmiste vaheline piir võib olla teinekord päris õhuke. Ma võin teada, mis on Ingomar Vihmari või Mart Kangro käekiri lavastamisel, ning lugedes lavastust tutvustavat teksti, võin eeldada, mis enam-vähem võib hakata juhtuma. Sellel puhul see teadmine pole halb, sest nad on mulle lavastajatena juba teada. Kui on keegi, keda ma nii palju ei tea või kellega ei suhestu, siis on vähem ootusärevust, tekivad pigem eelarvamused, mis on negatiivse varjundiga. Ühtede lavastajate puhul räägid neile iseloomulikust käekirjast, kuid teiste puhul sõnastad need hoopis stampideks; kõik aga lähtub nendest samadest teadmistest ja eelarvamustest.
Mis Sind inspireerib?
Miljon asja. Tudengid – Viljandis kord nädalas käimine on jube väsitav, aga ma saan tohutu energialaksu. Mulle meeldib, nendega on huvitav, mis sest, et õhtul rongile jõudes olen täiesti laip ja tühi, aga see on selline mõnus tühjus. Kõik mu tööd inspireerivad mind, ma ei teeks neid muidu. Ma olen selline tüüp, et ma inspireerun ka siis, kui ma pean näiteks oma elu esimese määruse kirjutama. Kuidas ikkagi rangelt ettemääratud vormis end vabalt väljendada? Mul ongi vaja korraga palju inspiratsiooniallikaid. Ainult teatrikriitikuna või õppejõuna või nõunikuna ei veaks ma välja. Vajan pidevalt ümberlülitumist. Ma kõlan nagu töönarkomaan, eks ma olen ka, aga ma ei tõmba otsest joont töö ja muu elu vahele, usun, et tihtipeale on need üks ja sama asi.
Kas kõik on elu?
Kõik, mis sa teed, on elutähtis, vähemalt sulle; ja on mõistlik eeldada, et kõik, mis teised teevad, on elutähtis neile. Selles mõttes jah, kõik on elu.
