Priit ja jänkud. Foto autor teadmata, taustal Toomas Kuusingu maal.
Priit Raud on Kanuti Gildi SAALi asutaja ja juht ning alates 2003. aastast rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal kunstiline juht. Samuti on ta rahvusvahelise etenduskunstide festivali SAAL Biennaal (aastani 2014 Augusti TantsuFestival) asutaja ja kuni aastani 2015 selle kunstiline juht. Priit Raud on alates 90ndate algusest aktiivne rahvusvahelistes organisatsioonides ning võrgustikes: Rencontres Internationales Choregraphiques de Seine-Saint-Denis, Aerowaves network, THEOREM network, Euroopa Tantsumajade Liit, FIT, Next Step jne. Priit Raud on töötanud ka Von Krahli Teatri direktorina ning olnud festivalide Evolutsioon, Uus Tants, NU Performance festival ning POT festival asutaja. Samuti on ta olnud festivali The New Russia (Kopenhaagen 1998) korraldaja ning EXPO 2000 Hannoveris Eesti kultuuriprogrammi juht.
Lugesin Teater. Muusika. Kinost Evelyn Raudsepa intervjuud Sinuga (2015), kus ta päris Sinu teekonna kohta teatri ja tantsu juurde ning tuli välja, et nooruses huvitusid Sa hoopiski spordist ja pungist. Mis neis sellist oli, mis vere kiiremini liikuma pani?
Pungi osas on väga lihtne vastata – see oli võimalus olla teistsugune. Viis panustamaks sellesse, et maailm oleks kuidagi parem, ebaõiglust oleks vähem jne. Minu seisukohalt oli mu nooruse ajal valik olla kas kommunistlik noor või punkar, seega punk ei olnud sügav filosoofiline valik või mu maailmavaade, see tundus lihtsalt ainus viis.
Sport on emotsioon. Seal saab ennast nii tehes kui ka vaadates välja elada – millises teises kohas seda sellisel viisil veel saab? Mõned inimesed käivad metsas karjumas, minu puhul see ei tööta, olen proovinud.
Seetõttu ei ole mul ka teatrist vaja ainult emotsioone, saan need spordist kätte. Kultruurivaldkonna inimesena tunnen, et spordiüritustel viibin ma n-ö teistsuguste inimeste seltskonnas ka – see on kokkupuude argise eluga. Mida aeg edasi, seda olulisemaks ma seda pean, et mitte olla omas mahlas marineeriv kapseldunud inimene. Etenduskunstides on palju seda, et ollakse omas mullis, seda on mõnikord näha ka lavastustes. Eks paljusid ei huvitagi, mis maailmas toimub, aga ma leian, et kui kunstnik ei ole just väga suur boheem, siis on ta ikkagi kodanik ning kannab ka kodanikuvastutust.
Pärast Peda lõppu hakkasid Sa kohe korraldamisega tegelema. Lisaks Kanuti loomisele oled korraldanud ja korraldad ka mitmeid edukaid festivale. Millest see soon pärineb?
Orgunnimise soon on tõesti olnud, aga teen ainult seda, mis endale päriselt korda läheb. Alati ei saa õnnestuda, sest töö toimub inimestega, kuid ebaõnnestumised kaalub üle rahulolu. Hästi minemine ja rahulolu ei tähenda muidugi, et kõigile meeldib, mida sa teed, vaid ikka seda, et ise jääd rahule. Naudid protsessi, võtad riske, katsetad, avastad midagi uut, mõtled millestki uut moodi.
Eestis tehakse nii palju lavastusi, mida ei ole vaja – me toodame nii palju crap’i. Tekib küsimus, miks. Asjade põhjus huvitab mind väga ja sellega ma ennast igapäevaselt ka seon. Lavale võiks jõuda midagi, mille puhul ei saa teisiti, kui konkreetsest teemast rääkida ja dialoogi otsida.
Kas Sa enda töös lähtud missioonitundest? Kas missioon on sõna, millega Sa enda tegevust seostad?
Oo jaa! Väga! Eks missiooni sõna tuleb kasutusele inimese puhul, kes on juba teatud vanuses.
Üks minu missioon on Eesti: et meil oleks siin parem olla. See, mida me hetkel Kanutis teeme või mida tehakse Von Krahlis, sellist teatrit siis ei olnud, kui mina alustasin. Kord kuus, kui riigiteatrid seda pakkusid, oli võimalus vaadata midagi teistsugust. Seega oli minu missioon siin Eestis näidata midagi muud, midagi veel.
Teine missioon on anda kunstnikele võimalus jõuda publiku ette parimal võimalikul moel. Õiges kohas, õigel moel, parimas keskkonnas. Mõnikord kunstnikke poputades, mõnikord ora tagumikku ajades, tagasi hoides jne.
Kanuti Gildi SAAL saab jaanuaris ametlikult 20-aastaseks. Mõne jaoks on see endiselt projekt. Selline koht, mis minu suremise või ära tüdinemise puhul sureb. See on nii vale nägemus. Ma töötan selle nimel iga päev, et see oleks miski, mis jääks. Et ei juhtuks nii, et onu, kes selle teatri lõi, kadus ja enam ei ole midagi. Missioon on see, et Eestisse jääks alati koht, kus tehakse sellist asja, mida me teeme – mõeldakse teistmoodi. Enam ammu ei ole Kanuti Gildi SAAL Priit Raud.
Millised on Kanuti Gildi SAALi tõekspidamised?
Ausus ja isiklikkus. Selliseid kohati triviaalseid tõdesid on imelik kuulutada. Me ei eristu ju sellega kellestki, kui tahame, et kunstnikud oleksid ausad. Aga ausus on tähtis. Kui kunstnikul on võimalus teha oma lavastust kuskil mujal, siis tehku seda mujal. Meile ei ole vaja tulla lihtsalt proovima, et äkki saab Kanutis teha ja kui ei saa, siis teen STLis või Vabal Laval. Tee juba kohe mujal.
Kunstnik peaks olema ka kaasaegne/tänapäevane. Meile vist ei tasu tulla jutuga, et tahaks lavastada mingit raamatut, näidendit. Nii paljud teised kohad teevad selliseid asju, meie pigem mitte. Meie meeskond käib palju etendusi vaatamas ja seega teame, millega keegi tegeleb ja kuidas mõtleb, kui tullakse enda ettepanekutega. Aga muidugi, alati oleneb inimesest ja konkreetsest projektist. Peab olema tõeline tahe konkreetne lavastus ära teha, hinges peab põlema.
Millise kunstnikuga ja teosega saab olla dialoogis?
See kõlab jälle nii labaselt, aga ausa kunstnikuga saab olla dialooogis. Kui ta tuleb ja mängib mulle, siis ma hakkan ju analüüsima, kuidas ta näitleb või mingit muud oskust. Selline asi mind absoluutselt ei huvita. Etendaja peab olema aus, aga see muidugi ei tähenda, et ta mängib ennast. Samastumine ei ole samuti oluline, kuigi see on miski, millest teatri puhul palju räägitakse. Muidugi on hea, kui sulle öeldakse lavalt midagi, millega sa juba nõustud. Saad rahulikult samastuda, aga minu jaoks kaob mingi mõte sealt tagant sellel hetkel ära. Võiks saada ikka midagi uut teada, mõelda mõtteid, mida muidu ilma nähtud etenduseta ei mõtleks.
Lavastaja peab olema nupukas. Ta peab olema kuidagi ettearvamatu, mitte lohisema oma teemaga lihtsalt läbi. Aga eks ma vaatan ka väga palju igasugust erinevat teatrit, seega on minu dialoog vaadatuga teine.
Millisena jääb aasta 2020 Sinu jaoks kõlama?
Ma olen sellele mõelnud ja minu jaoks on see teatav selginemise aasta – nii enda suhtes kui ka maailma mõttes üldisemalt. Kui eelnevalt olid mingid suhtumised nii ja naa või täpselt ei tea, siis nüüd on kuidagi selgem. Mõne asja suhtes olen olnud liialt optimistlik, usaldav. Maailm on näidanud, et kõik on super, nüüd on selge, et ikkagi ei ole. Kui rahulikult sellele mõelda, siis on see ju igati normaalne, kaua me nn paradiisis ikka elada saame… Aga selginemine on vabastav. Teadmisi on rohkem ja nüüd on võimalik erinevaid olukordi targemalt lahendada. Eks selginemisest tekib ka jõuetust, lööb korraks rivist välja, aga see on elu osa.
Meie vestluse ajal on november ja hingedekuu. Kas Sa hingedesse usud?
Ei usu. Minu jaoks on kõik see natuke esoteerika valdkonda kuuluv. Võib-olla ma olen liiga praktiline ja romantiline, et uskuda hingedesse.
Aga millesse Sa usud?
Veidi banaalne jälle, aga headusesse. Ma usun, et peab suhtuma teistesse inimestesse eeldusega, et kõik on head.
Ma usun ka töö tegemisse. Mitte kraavi kaevamisse, aga sellesse, et kui midagi kätte võtta, siis küll saab see ka tehtud. Isegi vastu tahtmist, võta kätte ja tee ära.
Ma usun sellesse, et kõik toimib. Mind õudselt häirib, kui ei toimi. Ajab lausa närvi. Kui mul on telefon, siis ta peab toimima, mis mõte sellel asjal muidu on. Auto peab töötama ja sõitma. Asjadel on kindel funktsioon ja ülesanne. Buss ei ole olemas lihtsalt linnapildi ilusamaks muutmiseks. See vist tähendab, et ma usun süsteemi.
Samas on küllaga asju, mis on lihtsalt ilusad. Kas ilul on mõtet?
Jaa, absoluutselt! Mulle lähevad eriti korda film ja muusika. Filmi puhul just dokumentaalfilm. Naturaalsus on ilus. Ma kahtlen, et me inimestena suudame luua midagi nii ilusat, kui on seda loodus.
Ilu on, ei saa öelda, et ei ole. Mõni ilu lihtsalt ei ole minu jaoks tähtis. Mõne maali puhul näiteks, on jah ilus, aga mis siis? Fiktsioonile ei suuda ma ka kaasa elada. Eriti kui selle kõrval on võimalik kaasa elada päris inimesele.
Su pluusil on kirjas “body of current”. Mis on kohalolu, praegune hetk?
Võib-olla see, et oled nii mõttes, ajas kui ka ruumis kohal. Ja mitte lihtsalt nii, et mõtled, et oled, vaid sa oled selleni läbi mõtestatuse jõudnud ja siis sa oled. See ei ole lihtsalt mingi tunde tekitamine, vaid ongi päris tunne, et oledki kohal. Enda kohalolu on elus väga oluline tunda. See on tunnetuslik küsimus ja võib-olla ma jään natuke jänni selle seletamisega… Ütleme nii, et adekvaatset vastust ma sellele ei tea. Kusjuures, ma arvan, et see on üks tähtsmaid asju, mille oleme ära unustanud. Ei julge öelda, et ei tea. Vahel aga oleks nii just ausam. Ja oma arvamust võib alati muuta, saad infot ja kogemust juurde, õpid ja muudad enda arvamust. Ei tohiks iial kanda seda taaka, et oled ühte moodi midagi väitnud ja siis ei tohi seda enam muuta. Me areneme, see, mis kunagi aastaid tagasi sai arvatud, ei pruugi olla enam õige, liigume edasi.
