Viljandi Kultuuriakadeemias oli tantsijate eesruumis seinale kleebituna veel paar aastat pärast Su lõpetamistki Sinu kirjutatud silt, millel seisis, et “Töö tegi ahvist inimese ja teeb meist jumalad”. Sa oled ka enda loomingus palju käsitlenud jumaluse ja jumalikkuse temaatikaid. Kuidas nendeni oled jõudnud ja mil viisil need Sind inspireerivad?
Jumalikkuse teemani jõudsin siis, kui Viljandis tantsu õppides ennast kehaliselt ja vaimselt – mis on muidugi täielikult üks ja seesama – treenima hakkasin. Jumal on püüdlemist vääriv absoluut. Minu jaoks saab jumal olla täpselt selline, millisena olen võimeline oma mõtetes jumalat tunnetama. Keha ja vaimu eristamine toimub samadel alustel – ma olen võimeline seda mõtteliselt, sõnade või kirjutiste kaudu tegema, aga kehatajus ei saa ma kuidagi vaimu kehast eraldada ega vastupidi. Niisamuti ka mitte jumalikku alget, mis ilmtingimata meis kõigis olemas on, kuna mina usun, et see sedasi on. Mõttes saab jällegi absoluutselt kõike teha.
Ma olin 20-aastane, kui Viljandisse õppima läksin, ja olin kehaliselt üks täielik segadus. Tantsuhuvihariduslikus mõttes olin võrreldes teistega üpriski kasinalt koolitatud, aga lubasin koolikatsete vestlusel pühalikult, et teen kõik endast oleneva, et saada suurepäraseks, ja mind usuti – taevale tänu! – ning võeti kooli sisse ja seeläbi sain kuuluvuse Viljandisse. Asusin kustumatu innu ja rammuga iseennast treenima.
Kõik need viis aastat, mis ma koolis käisin, ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult enda kangutamise ja venitamisega. Õppisin ja lihvisin tehnikaid kõige laiemas mõttes. Mingitel hetkedel tekkis ikka küsimusi, miks ja kuhu selle kõigega edasi minna. Milleks see kõik? Kust leida tahet ja ammutada jõudu, kui spagaat ikka veel maha ei lähe? Kolmandal kursusel ilmus mu olemisse seesama lause: “Töö tegi ahvist inimese ja teeb minust jumala”. Oli väga raske hommik – keha oli nii valus, et igasugune liigutamine oli täielik piin. Ma ei suutnud voodist tõusta, aga klassika algas kell 8.30. Alates ülikooli minekust ei ole mul olnud kombeks koolitundidest puududa. Lamasin valutavalt voodis ja püüdsin ennast kuidagi innustada. Mängisin põhjus-tagajärg seostega ja püstitasin mõttemeeles hüpoteesi, et juhul, kui tunnistada tõeseks väide, et töö tegi ahvist inimese, ja seda ma sellel hetkel tegin, ja kui evolutsiooniteooria kohaselt põlvneb inimene ahvist, mis kõlab siiani usutavana, siis kes muu võiks küll inimesest järgmine aste olla, kui mitte jumal. Sattusin sellest mõttearendusest piisavalt elevusse, et tõusta ja kooli minna. Eesmärk mitte minemata jätta oli saavutatud. Koolis kirjutasin selle lause meie-vormis paberile ja kleepisin seinale – mõtlesin, et teadku siis juba kõik teised ka! Tundus hea motivaator! Nüüd on see lause mina-vormis mu Tallinna kodus seinale maalitud, et töö tegemine iseendaga ikka meelest ära ei läheks.
Sa oled kõrgustesse pürgiv, idealistlik, pideva tahte ja suunitlusega edasiliikumise ning lõppematu arengu suunas. On Sul olnud ka madalhetki? Kuidas nendega toime tuled?
On olnud väga sügavaid madalhetki – tunnetuslikult lausa põhjatuid. Ma toimin tõusudes ja mõõnades nagu me kõik – ei ole tervislik ja vististi ka mitte võimalik pidevalt ainult kuskil ülemistel tasanditel võnkuda. Viimaste aastate madalseisud tekivad enamasti väsimusest ja siis ei ole muud teha kui puhata ja magada. Mida rohkem keha väsib, seda keerulisem on ennast oma mõtlemisega jätkuvalt tegutsema innustada, aga saan rõõmuga tõdeda, et tänu sellele, et olen iseennast kehaliselt päris vintskeks treeninud, tekib ka madalseise väga harva. Mõnikord tuleb ennast lihtsalt sundida, kõige olulisem on mitte hädaldama ega vinguma hakata, sest see mõjub täiesti demoraliseerivalt ja suunab otse kannatusse.
Madalhetkede üks poolus on kehaline väsimus, teine poolus, mida on kindlasti kordades keerulisem kontrollida, on mõttelaadi häälestatus. Teismeeas elasin täielikes luuludes – häbenesin oma vanemaid, et me ei olnud superrikkad, häbenesin oma kodu, kuigi see oli imeline; siis tahtsin, et oleksin ilusam ja kindlasti peenikesem ja soovisin olla kui Hollywoodi superstaar ja Britney Spearsiga pidu panna. Mu peas olid nii utoopilised kujutelmad ja tahtmised, et unustasin ära praeguse hetke olulisuse ja seeläbi ka iseenda. See aeg möödus segaduses, kuna eristasin totaalselt keha ja vaimu – keha oli miskit maist ja seega problemaatilist, mis ei lubanud mu kõrgelennulises vaimus sündivaid mõtteid teostada. Keha tuli allutada! Näljutasin ja lõikusin ennast, mistõttu olin kogu aeg väsinud. Samal ajal lugesin hästi palju raamatuid ja süvenesin sellesse, et mõttelend oleks meeletu, aga kurnatud keha suunas mõtted pidevalt süngetesse ja kartusele rajatud aladele.
Mul oli meeletu ego ja ülimadal enesehinnang – väga ohtlik kombinatsioon. Mida enam hakkasin taipama, et keha ja vaim on eristatavad vaid mõtlemise tasandil, seda õnnelikumaks ma ka ajapikku muutusin. Mõistsin, et kui ma midagi tulevikult soovin, siis minu ainuke võimalus midagi saavutada, on praegusel hetkel tehtavad valikud ja ei midagi muud.
Harjumuste muutmine on pikaajaline protsess, aga kui ümber on häid inimesi, kes aitavad, siis on kõigil meil võime muutuda ja olla just sellised, nagu me soovime. Enesekontseptsioon on küll oluline, kuid see ei tohiks muutuda täiustumist takistavaks teguriks. Alati, kui märkan eneses rahulolematust millegi välise suhtes, pööran tähelepanu esmalt enesesse ja püüan aru saada, mis täpsemalt ja miks seda seisundit tekitab. Alles siis, kui see sisekaemuslik hetk on läbitud, luban enesel hakata avalikult arvamust avaldama ja siis mitte vingudes, vaid võimalusel ikka potentsiaalseid lahendusi välja pakkudes.
Mida Sa kardad?
Hirm on mõtlemise loomulik reaktsioon tundmatu tuleviku ees ja aeg-ajalt tekib see meis kõigis. Õnneks on mul olnud suurepärased õpetajad, kes on suunanud mind oma hirmuga hakkama saama. Kõige olulisem on see, et hirmul ei tohi lasta enese üle võimust võtta, vaid sellega tuleb tegeleda – sellele tuleb vastu astuda.
Mõnikord tekib mul hirm ebaõnnestuda, mitte saavutada taset, mida iseendalt mingis olukorras ootan. Selle vastu aitab ainult meelekindel eeltöö ja võib-olla juhtubki, et ma ei suuda teha oma tippsooritust, aga vähemalt olen ma midagi teinud. Palju hullem oleks see, kui hirm pärsiks mu tegutsemisvõimet selliselt, et ma midagi ei teeks.
EMTA lavakunstikooli magistrikursusel oli meil üks selline õppenädal, kus õppejõuks oli füüsilise teatri DV8 legendaarne juhtfiguur Lloyd Newson, kelle meetod oli selline, et kõrvaklappidest kostuvat minu jaoks täiesti mõistetamatut ülikiiret ja piirkondliku aktsendiga inglise keelt tuli samal ajal ise kellekski kehastununa edasi anda. See oli jube. Mul oli nii piinlik ja õudne, kuna ei saanud teksti sisust mitte midagi aru ja hääl ei tahtnud kuidagi välja tulla. Tõmbusin täiesti lukku. Kuna samas töötoas olid ka Royal Academy of Dramatic Arts üliõpilased Inglismaalt ja nende inglise keel oli ilmselgelt suurepärane, muutus kogu olukord veelgi talumatumaks. See nädal oli lõputu: igal hommikul ärkasin üles ja tundsin hirmu, et pean jälle sellesse situatsiooni astuma. Sellegipoolest ei tekkinud mul kordagi mõtet, et ma jätaks minemata. Esiteks kohusetunne kooli ees ja teiseks ei oleks ma suutnud välja kannatada seda süütunnet eneses, kui oleksin minemata jätnud ja seetõttu kogemusest ilma jäänud. Esimesed päevad olid kohutavad, aga järk-järgult hakkas olukord paranema ja tänu pidevale iseseisvale kodutööle jõudsin lõpuks võrreldes teistega täiesti rahuldavate tulemusteni.
Teistega võrdlemine on meile paratamatult loomulik, kuna oleme pidevalt teistega koos, kuid see ei tohi hinnangu andmisel kunagi olla olulisim kriteerium, kuna isiklikku arengut ei kajasta see mitte kuidagi. See hüpe, mis ma iseendas tegin, oli määramatult väärtuslikum kui enese punktitabelisse paigutamine inimestega, kellel emakeeleks on inglise keel. Neil olid omad väljakutsed, minul omad.
Millisel määral Sa endast kuvandit lood?
Ma isiklikult ei näe ennast kuvandina, vaid inimesena, kes tegutseb oma väärtushinnangute, mõtete, soovide, tungide ja tahtmiste ajel. Mul on tunne, et minu kuvand tekib sellest, milline ma päriselt olen – see aga, milline ma päriselt olen, sõltub sellest, mida ma mõtlen, ütlen ja teen. Rohkemat ei olegi – enda arvates olen üpriski mitmekülgne ja täidlaselt täis, aga kes siis enda kohta sedasi ei arvaks! Luua enda kohta teadlikult mingit teistsugust kuvandit kui tõelist tundub lihtsalt äärmiselt tüütu. Kelle jaoks? Mul on päris-endaga nii põnev ja palju tegemist, et mingit libateisikut küll ei viitsiks oma eluenergiaga toita.
Mis suhe Sul iseendaga on? Kas Sa tunned, et Sa tead iseennast?
Mu ema Merle tuletab mulle pidevalt mõõdukuse printsiipi meelde. Nõustun temaga täielikult, et kõiges tasub olla mõõdukas. Mõõdukus sõltub muidugi alati olukorrast, vajadustest, ihadest ja valikutest. Püüan pidevalt oma piire nihutada, mis esmapilgul võib tekitada tunde, et see läheb mõttega mõõdukusest kohe vastuollu, aga kui nüüd järele mõelda, siis on võimalik neid kahte edukalt ühendada. Mõõdukus saab väljenduda liikumatuses, mitte millegi tegemises – ei toimu muutust, ei toimu arengut, ühesõnaga mitte midagi ei toimu. Teine võimalus on avarduda kõikidesse suundadesse ühtmoodi jõuliselt ja kirega – sukelduda sügavusse ja lennata lõputusse. Olla liikuv ja katsetada, avastada ja taaskordselt mõtestada, üllatuda ja mõista. Mida ma kindlalt tean (ja see on ka ainukene täielikult vääramatu tõde, mida julgen väita), on see, et ma olen olemas, sest ma olen keha. Kõik muud tunnetuslikud teadmised iseenda kohta võivad, kuid samas ei pruugi, olla tõesed. Edasine on juba uskumise küsimus.
