Foto autor: Sandra Veermets
Milline on hetkel Sinu motivatsioon ja ambitsioon tantsumaastikul?
Ma ei olegi seda hetkel enda jaoks lahti mõtestanud. Mulle tundub, et pärast oma soololavastust tõmbasin natuke tagasi ja läksin muude tegemiste peale. Kuna sel aastal on tantsupidu ja osalen mitmetes teatriprojektides, siis need võtavad suure aja ja puhta tantsukunstiloomega pole aega tegeleda, kuid muidugi eks iga muu protsess on ka väga loominguline.
Minu ambitsioon on erinev vastavalt sellele, kas ma tegelen tantsupeoga, teatrilavastustega või annan tunde. Tulla välja järgmise tantsulavastusega on praegu kindlasti selline isiklik ambitsioon, aga eks lavastuse loomiseks on vaja aega ja seda ma leian tõenäoliselt alles sügisel.
Muid liikumistunde andes lähtun pigem õpilaste vajadustest, mis on vastavalt õpilaste oskustele ja vanusele muidugi erinevad. Seejuures arvestan ma paljuski ka, et tegemist on ikkagi huvitegevusega ja proovin õpetada nii, et õpilaste tahe ja motivatsioon ei kaoks.
Sa oled mitmetele teatrilavastustele liikumist loonud. Hetkel teed liikumisjuhina kaasa Endlas „Oliver Twisti“ lavastusprotsessis ja hiljuti lõid liikumist ka Kinoteatri lavastusele „Gesamtkunstwerk“. Kuidas Sa teatriprojektide juurde oled jõudnud ja mis liikumisjuhi töös huvitavat on?
Teatrimaailma tõmbas mind Ingomar Vihmar, kui ma töötasin Eesti Tantsuagentuuris õpetajana. Tema poeg käis minu tantsurühmas ja Ingomarile vist väga meeldis, kuidas ma lastele lähenesin ning nendega töötasin. Siis ta kutsuski mind Draamateatrisse lastetükile liikumist tegema. Lõpuks olin kolme lastelavastuse liikumisjuht. Sealt edasi nägid teised lavastajad ka, mis ma teen ja hakkasid järgemööda mind projektidesse kutsuma.
Mulle väga meeldib teatris, alguses uurisin palju, kuidas see maailm töötab. Tantsukunstnikuna tundus kõik, mis neil oli ja praegu ka on, väga luksuslik – enne etendust on garderoobis kohvi ja kostüüm ripub, inspitsient kutsub, kui sul on vaja lavale minna. Meie, tantsuinimesed, oleme harjunud ise põrandat pesema. See on väga suur vedamine, kui saad ainult ühele asjale keskenduda.
Teatriprojektides meeldib mulle lisada endapoolset n-ö kiiksu. Tihtipeale võivad mõned lavastajad liikumisjuhi kaasamise osas olla oma stampides kinni ja siis ma proovin neid stampe natuke murda. Liikumisjuht saab olla ka midagi enamat kui kombinatsioonide looja mingisugusele kindlale muusikale. Tunnen, et järjest enam hakkavad lavastajad liikumisjuhi olulisusest aru saama. Ei pea enam nii palju tõestama, et liikumisjuht on ka looja, mitte liinitööline. Ja alati kui lavastajal on mingi väga selge visioon, milline liikumine peab välja nägema, siis ma ütlen, et tehku siis ise, sest minu abi pole ju seal vaja.
Sa oled aktiivselt tegev rahvatantsumaastikul. Mis Sa arvad, kas tantsupidudel on kaasaja ühiskonnas veel mõni väärtus lisaks ühtekuuluvustunde tekitamisele ja traditsiooni säilitamisele?
Jah, eks seda saab võtta eraldi kildudeks ja kindlasti on traditsioon ja rahvuslik kuulumistunne üks osa tantsupeost, aga teine asi, millele see kaasa aitab, on liikuva eluviisi promomine. Muidugi saan ma aru selle valdkonna esinevatest murekohtadest. Näiteks, et see on mõne jaoks stagneerunud. Olen omavanuste kolleegidega palju arutanud, et tantsupidu on ju nõukogude ühiskonnast tulnud traditsioon ja komme, et mis teda kaasajal õigustab. Minu jaoks suurendab tantsupidu ühtekuuluvustunnet, soodustab liikuvat eluviisi ja annab edasi ka inimlikke väärtusi.
Ele Viskus kirjutas 2017. aasta suvel Sirpi artikli „Kohtumine püha lehmaga“, kus ta on parajalt kriitiline tantsupeo kui lavastuse osas, tuues välja, et peo lavastuslikud elemendid jäävad pigem eraldiseisvateks ja joonistekeskseteks ning ei anna kuidagi kokku terviklavastust. Kuidas Sa sellesse kriitikasse suhtud?
Meie tegijatena ei mõtle tantsupeost esmajoones kui lavastusest. See pole nii primaarne. Tantsupidu on pigem koht, kus tantsija saab oma kolme aasta tööd näidata. See protsess kestab ju tõesti kolm aastat, kus me olulise osana koolitame juhendajaid – kuidas ja mida õpetada –, sest enamik neist ei ole tantsualase haridusega. See on ka selline juhendajatele suunatud kolmeaastane kasvatusprotsess, kus meie eesmärk on rahvatantsu valdkonda edasi arendada ja viia see sammu võrra edasi.
Lavastus ise ongi lihtsakoeline, selle suure massiga polegi midagi võimalik väga palju teistmoodi teha. Või kindlasti oleks, kuid siis nõuaks see mingit muud protsessi ja lähenemist. See lavastus on rohkem ikkagi väljund. Jah, sellega üritatakse ka sõnumit edasi anda, aga minu enda jaoks on alati olnud kõige olulisem osaleja ja tema areng nende aastate jooksul. Küll aga saan ma sellest kriitikast väga hästi aru, kuid ma ei leia, et see on koht, kus tantsupidu võrrelda mõne muu lavastusvormiga. Tantsupidu on suurvorm selle kõige suuremas tähenduses, kus massi puhul peab töötama hoopis millegi muuga kui näiteks tavapärastes teatrilavastustes. Aga eks sõltub ka, kes mida näeb ning mis teda selle juures kõnetab – kas see on siis valdkonna areng, osaleja areng, lavastus ise. Mina näen seal kolme aasta tööd, mis jookseb kokku tantsuväljakul.
Noortepidude puhul on eriti lahe, kui see väike ning lihtne mõte, mis tantsupeo taga on, hakkab noorele inimesele külge. Siis on voh, et midagi sai ta endale kaasa. Kasvatustöö, mida me ka mõneti teeme, on väga ilus ning tore minu meelest.
Mis Sind inspireerib?
See on nii erinev. Ükski loominguline protsess ei ole samasugune, et mind saaksid inspireerida samad asjad. Aga kõige rohkem inspireerivad mind vast inimesed. Neilt midagi võtta ja luua on minu jaoks kõige huvitavam. Ma isegi ei mõtle kunagi otseselt inspiratsioonile, vaid see tuleb ise. On ka hetki, kus ma olen täiesti seisakus ja midagi ei tule, aga tihtipeale on selle põhjuseks, et ma mõtlen üle. Aga jah, inimesed ja situatsioonid, millele oponeerida, nende kaudu mingeid küsimusi esitada ja selle najalt edasi minna on miski, mis mind huvitab. Aga ma ei ole kindlasti see tantsukunstnik, kes ütleks, et mind inspireerib muusika ja selle najalt millegi loomine.
Millist rolli mängib Sinu elus üksiolemine?
Väga suurt. Ma väga vajan ja hindan neid hetki, kus ma saan üksinda olla. Mul on kindlasti päeva jooksul vaja seda hetke, kus ma olen üksinda. See on väga nauditav. Minu eriala on ju nii sotsiaalne, et kui ma koju jõuan, siis ma tihtipeale lihtsalt enam ei jaksa suhelda ja pean ennast laadima. Minu jaoks on tööalane sotsiaalsus hästi kerge, aga isiklik/personaalne sotsiaalsus on märksa keerulisem tulema. Olen pigem üksik hunt. Kunagi ma põdesin seda rohkem, et vahel selle asemel, et sõpradega välja minna, eelistasin üksi kodus olla. Nüüd ma leian, et see on täiesti okei, et ma nii oma patareisid laen. Mulle väga meeldib üksi olla ja ma ei arva, et see on tabu. Üksiolemine on nii normaalne. Mulle meeldivad ka sellised inimesed, kes ei pelga vaikust ja vait olemist. Ei pea pressima mingit suvalist teksti lihtsalt selleks, et müra oleks.
Mis on elus kõige olulisem?
Ma arvan, et enesega rahulolu. Kõlab banaalselt, aga kui inimene ei ole endaga rahul, siis seal tekib mingi kraad kurjust, mingi kraad negatiivsust, mida ta hakkab ka teistele edasi kandma. Samas on utoopia, et inimene leiaks konstantse rahulolu. Eks see on pidev enesega võitlus ja töö, aga ma ise olen üritanud nii toimida, et olla rahul, ja sealt, kus ma tunnen, et rahulolu puudub ning ma muutun ärevaks ja närviliseks, võtan sammu tagasi, et korraks olukorda analüüsida ning aru saada, mida muuta ja teisiti teha. Aga eks see on selline ilus utoopiline mõte, et kõik inimesed võiksid endaga rahul olla, küll siis maailm oleks ilus ja tore. Eks meil kõigil on madalhetki ja kõrgpunkte ning see käib tõusude ja mõõnadega, kuid võiks olla see julgus, et kui tõesti ollakse rahuolematu ja rutiini kinni jäänud, siis selles osas võetakse midagi ette.
