Foto autor: Kärt Petser
Sinu lavastused nii ülikooli ajal kui ka praegu on seotud teatava enesepiinamise, -piitsutamise, vägivalla, kannatamise ja jõuga. Mis Sinu hinge kammitseb?
Mind vist huvitab liiga palju, mis maailmas toimub. Kui ma oma viimatise soololavastusprotsessiga Hispaanias Sevillas residentuuris olin, siis ütles üks kunstnik mulle, et ma ei võtaks liialt kõiki asju enda õlgadele. See jäi mulle meelde. Ennast analüüsides olen aru saanud, et ma kipun liiga palju lahkama ühiskonna koledamat ja kriitilisemat poolt. Unustan sealt kõrvalt ära humoorika poole, mis ju ka tegelikult eksisteerib. Aga samas enda lavastuste puhul mind väga ei huvita lilled ja tupsulised asjad, mind intrigeerivad keerukused. Ei meeldi mulle läbi lillede rääkimine. Tahaks rääkida nii, nagu asjad on, võimalikult päriselt temaatikat publikuni viia. Kõik, mida ma loon, puudutab ka mind ennast. Pask, mis meie ümber, on ka tegelikult ilus, sest läbi selle me ju õpime ja areneme.
Millised on hirmud, millest Sa oled tänaseks päevaks üle saanud / edasi liikunud?
See on väga hea küsimus, sest ma viimasel ajal mõtlen väga palju hirmude teemal. Mingid hirmud käivad meiega kogu aeg kaasas, aga me õpime nendega elama, aktsepteerime neid, ei lase nendel hirmudel ennast juhtida. Kui ma mõtlen kasvõi enda androgüünsuse peale. Kui palju ma olin nooremana mõjutatud sellest, mida ühiskond normiks peab – et ma peaksin välja nägema nagu teised tüdrukud ja kui ma seda ei tee, siis mind kuidagi tembeldatakse maha ja ma olen mingil viisil ühiskonnast välja arvatud. Aga kui ma tegin otsuse, et ma olen mina ise, siis juhtus hoopis see, et mu sõbrad võtsid selle väga hästi vastu. Olin sellest pigem ehmunud ega saanud aru, miks. Et kuidas see nende jaoks normaalne oli. Sain aru, et on okei elada nii, nagu mina tahan.
Eks see kapist välja tulemine oli mu suurim hirm, et kuidas ma näiteks oma vanematele ütlen ja neile silma vaatan. Tegin päris lolli asja – kirjutasin emadepäeval emale sellekohase kirja ja panin selle postkasti. Eks nad olid isaga algul ikka kohkunud, aga ajapikku nad leppisid ja said aru, et ma olen ikka see sama Stella. Kui mina olen õnnelik, siis nemad on õnnelikud.
See on tore, et Sa selle teemaga ise otsa lahti tegid, sest minu järgmine küsimus olekski, et millised on Sinu väljakutsed olemaks lesbi, androgüün, naine?
Väljakutsed on alati kaaslaste vanemad. Emadega on kergem, võtavad kuidagi kergemini omaks, aga isadega läheb aega. Vahel läheb aasta või kauem enne, kui avastad ennast oma kaaslase isaga rääkimas ja tundmas, et me mõlemad oleme inimesed. Ikka mõtled, mida vanemad arvavad, nad on väga tähtsad, kerge ei ole, aga olen seni hakkama saanud.
Androgüünsuse osas on lapsi õpetades ja neile tunde andes tekkinud veidraid olukordi. Lapsed küsivad väga otse, et kes sa selline oled, oled sa mees või naine. Algul olin päris rabatud, et nii otse küsitaksegi, aga siis sain aru, et need lapsed on nii siirad ja neid lihtsalt huvitab. Neil ei ole tegelikult kriitilist nooti selle küsimuse taga, nad õpivad ju maailma tundma.
Eks see minu isiksuse kombo androgüüni ja lesbi näol on tõesti päris tugev ja keeruline, aga tegelikult ma ei erine kuidagi teistest, ma armun samamoodi, nagu armuvad heterod, samad protsessid. Inimene armub inimesse. Üleüldiselt, sa armud enda sõpra samamoodi, sest sa austad teda, teil on palju ühist, ka see on armumine.
Mida Sa proovid oma elus vältida?
Ma analüüsin elus liialt palju mingeid asju üle. Üleanalüüsimist ma proovin vältida, et mitte lihtsalt ummikusse joosta. Mõõdukust peab rohkem olema.
Kunagi ma vältisin üksiolemist. Ma olen suhteliselt klammerduv inimene ja ma kartsin väga üksi olla ja üksi jääda. Nüüd olen tajunud, et üskiolemine on väga rikastav ja tervislik. Praegu, kui veedan sõpradega kuskil aega ja tunnen, et ma enam ei jaksa suhelda, siis ma vaikselt hiilin koju ära ja olen üksinda. Passin lakke, loen raamatut või teen mida iganes ma tahan teha. Oskan jagada oma aega nii, et mul on aeg iseendale, isegi, kui mul on kaaslane. Olen aru saanud, et mul on seda väga vaja. Ma ei unusta enam ennast ära. Saan aru, kes ma olen, mis on minu mõtted, mis on teiste mõtted. Mõistan, millised on minu mustrid. Pigem võib siis isegi nii öelda, et hetkel ma natuke väldin inimesi ja liigset koosolemist.
Mis Sind viimati üllatas?
Et mu ema teab, kes on Marina Abramovic. Aplaus emale. Ma olen siiralt rõõmus ja uhke.
Mis liigutab liikujat?
Hmm… seda saab nii mitut pidi mõista, et kas filosoofiliselt, mõtteliselt, kehaliselt jne. Mulle tundub, et igat liikujat liigutavad erinevad asjad. See, mis mind liigutab, on ikkagi see, mis toimub minu ümber. Me loome ja liigume selle tõttu, mis on meid paratamatult mõjutanud. Meie, teised, maailm ja vastupidi. Nii palju on huvitavat ja liigutavat ja see on nii kuradima põnev. Tihti tunnen, et 24 tundi ööpäevas on minu jaoks vähevõitu. Tahaks nagu rohkem, aga päris magamata ja söömata ju ka olla ei saa…
Kas on midagi, mis Sinu jaoks ei ole kunstis lubatud?
(ohkab)… ma arvan, et kunstnikud seavad endile ise mingisugused piirid. Nad siis kas ületavad neid või mitte. Samas võivad nad neid piire murda nõnda, et ise seda tähelegi ei pane. Alles hiljem hakatakse end analüüsima…
Millest võiksid inimesed rohkem rääkida?
Ma pigem ei ütleks seda, millest inimesed võiksid rohkem rääkida, vaid inimesed võiksid olla lihtsalt ausamad. Väga palju on susserdamist. Vaatasin üht dokumentaali autistist, kes ütleb asju nii, nagu ta neid näeb ja tunneb. Tal pole häbi. Aga see ei tähenda, et ta ei tunneks kaastunnet. Selles ongi vahe. Me võime olla kaastundlikud, kuid me saame olla ka ausad. Kui asi on ilus, siis see on ilus, väga tore ju. Ja kui ta on kole, siis on kole, ka väga tore.
Inimesed võiksid rohkem rääkida ka oma sisemaailmast. Me kõik näitame, et me oleme tankid, aga me kõik samal ajal teame, et me ei ole seda…
Millist rolli mängivad Sinu elus perekond ja sõbrad?
Perekond on väga oluline minu elus. Mulle läheb korda nende arvamus ja see, et nad mind toetavad. Ma hindan, et nad on leppinud minuga ja sellega, millega ma tegelen. Nad toetavad, aitavad ja julgustavad. Nad on käinud vaatamas kõiki minu lavastusi ja ka analüüsivad neid. Nende arengut on olnud samuti tore jälgida.
Sõbrad on ka olulised. Kõik inimesed ei ole sõbrad, vaid lihtsalt need, keda oled kohanud. Aga sõbrad on inimesed, kellele sa räägid enda maailmast, tulevikust, küsimustest, kellega sa jagad midagi vastastikku. Sul on nendega hea, sa austad neid. Ma austan väga oma sõpru, me oleme alati olemas üksteise jaoks. Me oleme koos nii palju avastanud ja avastame edasi! See on koostöö! See on imeline hetk, kui avastad, milliste inimestega sa oled ümbritsetud. Vot.
